Kõik uudised

Jaanuaritaevas 2024, 2. osa

Astronoomia.ee - 21. Jaanuar 2024 - 12:43

Päikese andmed jaanuaris

Jätkame jaanuarikuu kirjutisega.

Päike paikneb aasta ja kuu alguses Amburi tähtkujus. 20-ndal jaanuaril liikus Päike aga Kaljukitse tähtkujju. Päike paistab vähe küll ja ei tundu soojendavat, vähemalt mitte eriti. Ometi just jaanauri algul, täpsemini 3-ndal jaanuaril paiknes Maa periheelis ehk Päikesele kõige lähemas asendis aasta vältel. Ehk siis omakorda Päike oli Maale siis kõige lähemal kogu aasta arvestuses. Siiski on põhjapoolkeral sellest vähe kasu, sest meil on käsil talvepoolaasta ja enamusel ööpäevast valitseb öö. Hästi on jaanuaris aga Päikese poole pööratud just Maa lõunapoolekera.

Aastaaegade vaheldumise skeem

Aastaaegade vaheldumise skeem

Maa tiirlemisest ja pöörlemisest

Maa ümber Päikese tiirlemise orbiit on ringjoonega sarnanev sarnanev ellips ekstsentrilisusega 0,0167. Teatavasti on päris ringjoone ekstsentrilisus samuti ümmargune, nimelt ümmargune null. Seega on Päikese kaugus Maast aasta vältel mitte just palju muutuv. Oluline on aga Maa pöörlemistelje kalle ekliptika telje suhtes, see on 23 kraadi ja 26 kaareminutuit. Või, kui see lahutada 90 kraadist, siis saab kasutada ka pöörlemistelje kallet ekliptika tasandi suhtes, see on 66 kraadi ja 34 kaareminutit.
Tihti on kõne all ka nurk ekliptika tasandi ja Maa ekvaatori tasandi suhtes, see on sama nurk, mis telgede vahel: 23 kraadi ja 26 kaareminutit.

Maa telje kalde tulemusena muutub aasta vältel kindla rütmiga Päikese ööpäevane horisondi kohal paiknemise kestvus ja samuti maksimaalne ööpäevane kõrgus. Enam avalduvad need efektid just ekvaatorist kaugemal, Maa suurtel laiuskraadidel. Ka Eesti asub põhjapoolusele märksa lähemal kui ekvaatorile; meie laiuskraadiks võib keskmiselt lugeda umbes 58 ja pool kraadi põhjalaiust. See asjaolu põhjustabki meil aastaaegade märgatava vaheldumise.

Päike ekvaatorilt vaadates

Ekvaatoril (laiuskraad on null) puuduvad aastaajad täiesti. Kogu aasta paistab Päike 12 tundi, millele järgneb pimeda öö periood, kestes peaaegu teise poole ööpäevast, kuna koit ja eha on lühiajalised ja pimedus ning valgus saabuvad üllatavalt kiiresti. Päikese näiv ööpäevane „orbiit” taevasfääril on siiski teatud määral muutlik. Kevadise ja sügisese pööripäeva aegu liigub Päike ekvaatoril otse idast otse üle seniidi otse läände.

Ka muul ajal tõuseb Päike ekvaatoril „otse” ja ka loojub „otse”, kuid siis mitte täpselt idast ja läänest. Meie mõistes talvepoolaastal paistab Päike lõunapoolkeral, see on näha ka ekvaatoril. 22. detsembril on tõusva ja loojuva Päikese asimuutnurgad ida ja lääne suundadest 23 kraadi ja 26 kaareminutit lõuna pool ning ka keskpäevane Päike jääb seniidist maksimaalselt eemale, samuti 23 kraadi ja 26 kaareminuti võrra lõuna poole. Päikese kulmineerimiskõrgus on sel ajal seega 66 kraadi ja 34 minutit. Võrdluseks: Eestis on suvise pööripäeva aegu Päikese maksimaalne kõrgus 55 kraadi kandis, muul ajal on see nii ööpäeva kui aasta lõikes alati väiksem. Talvisel pööripäeval on Eestis Päike keskpäeval vaid umbkaudu 8 kraadi kõrgusel ja paistab vaid veidi enam kui 6 tundi.

Pool aastat hiljem, juunikuisel pööripäeval, on „nurkade seis” ekvaatorilt vaadates sama,siis on Päike keskpäeval sama palju, 23 kraadi ja 26 kaaresekundit seniidist põhja pool ja tõusu-ning loojangupunktides omakorda 23 kraadi ja 26 kaareminutit vastavalt horiondi idasuunast ja läänesuunast ehk vastavatest asimuutnurkadest põhja pool. Ometigi on öö ja päev ikkagi jagatud ekvaatoril kogu aasta vältel pooleks, kokku loomulikult ikka 24 tundi.

Tundub ehk kuidagi imelik, et Päike teeb Maa ekvaatorilt vaadates sarnaseid, kuid justkui lühemaid tiire detsembris ja juunis sama kaua kui märtsis ja septembris (neil kuudel otse pea). Kuna probleem on tegelikult näiv, siis on ka lahendus näiv. See on selline, et Päike näibki just nimelt juunis ja detsembris ekvaatoril tegevat oma taevaseid tiire aeglasemalt kui märtsis ja septembris.

Kutsume appi Põhjanaela

Siin peaks vist midagi muud võrdluseks tooma. Kujutame endid nüüd Eestimaale tagasi ja uurime pika jaanuariöö vältel põhjataevas asuvat Väikest Vankrit. No ei liigu see tähtkuju ju eriti palju oma paigast ehk vaatesuunast eemale. Põhjanael on suisa paigal. See ongi analoogia Päikese eelkirjeldatud käitumisele. Kui Päike nt satuks Maa põhjapooluse kohale (kuhu ta kunagi ei satu), siis ööpäevase liikumise mõttes oleks ka Päike täiesti paigalseisev , olenemata vaatleja asukohast Maal. Erinevatel Maa laiuskraadidel oleks Päikese kõrgus siis muidugi erinev.

Kui Maa atmosfääri põhjustatud refraktsiooni ehk „tõstmisefekti” (vt 2023. aasta juulikuu lugu) mitte arvestada, siis ekvaatoril oleks pool Päikest siis püsivalt otse põhjahorisondi kohal, teine pool horisondi all. Eestis aga paistaks Päike sel juhul samuti liikumatuna, püsides põhjataevas keskpunktiga umbes 58 ja poole kraadi kõrgusel.

Miks see nii on? Kogu taeva ööpäevane pöörlemine on ju
Maa pöörlemise peegeldus. Kuigi Maa pöörlemise nurkkiirus on konstantne iga maapinna punkti kohta, siis joonkiirus oleneb maapinna kaugusest Maa kujuteldavast pöörlemisteljest. Mida suurem on kaugus Maa teljest, seda suurem on maapinna pöörlemiskiirus. Poolused asuvad Maa telje peal, seega maapinnapunktid poolustel ka ei võta pöörlemisest osa. Seetõttu ei liigu taevasse vaadates ka pooluse kohal olevad kohad tähistaevas. Olgu siis juhtumisi seal taevapooluse vaatesuunal paistmas mis tahes. Heaks tegelikuks näiteks on siin peaaegu täpselt põhjapooluse kohal olev Põhjanael. Kuigi Põhjanaela kõrgus oleneb vaatleja asukoha laiuskraadist, ei toimu laiuskraadi fikseerimisel Põhjanaela märgatavat ööpäevast liikumist. Kui sinna kohta oleks paigutunud Päike, siis ei liiguks see ööpäeva jooksul samuti.

Me ei seisa paigal

Ekvaatori kohal pöörleb Maa pind maksimaalse kiirusega. Selleks kiiruseks on 1670 km/h. Kui liikuda ekvaatorilt pooluste suunas, siis maapinna pöörlemiskiirus ümber Maa pöörlemistelje üha langeb. Nii peabki ju olema, sest Maad tuleb pöörlemise kontekstis vaadata jäiga kehana, mille punktid üksteise suhtes ei liigu. (Muuseas, planeetide tiirlemisel ümber Päikese jäiga keha mudel ei kehti, Päikese pöörlemisel samuti mitte.)

Meie siin Eestis peame leppima sellega, et me liigume pidevalt koos pöörleva Maaga umbes 870 km/h. Aga korralik kiirus seegi.

Nii nagu teeb Maa reaalselt pööreldes, peegeldub see pöörlevalt Maalt vaadates ka taevasfääri näivas liikumises. Kokku peab ju pidevalt säiluma taevaskera ja tähtkujude pilt kui tervik, kuigi pilt näib pöörlevat. Nii jõuamegi uuesti selleni, et kõige suurema ringi ja seega näivalt suurimal määral 24 tunni jooksul vaatesuundi muutes ja siis jälle samadesse suundadesse sattudes peavad liikuma Maa ekvaatori kohal olevad punktid ehk siis nendes suundades paiknevad taevakehad.
Kevadisel ja sügisesel pööripäeval ongi Päike taevaekvaatori kohal ja Maa ekvaatorilt vaadates „kimab” päeval suurima 12-tunnise poolringi taevas, otse üle lagipea ehk seniidi.

Mida teeb Kuu ekvaatoril?

Muidugi valgustab Kuu Maa ööd ekvaatorilgi, olenevalt näivast faasist. Kuid ka Kuu, jättes esimeses lähenduses arvestamata Kuu ööpäevase omaliikumise, paistab samuti ekvaatoril alati 12 tundi horisondi kohal ja 12 tundi ei paista. Aga Kuu oma tegelikul liikumisel, orbitaalsel tiirlemisel ümber Maa, liigub selle tõttu tähistaeva taustal suhteliselt kiiresti. Keskmiselt läbib Kuu sel kombel umbes 13 kaarekraadi ööpäevas, vastupidiselt tähistaeva näivale ööpäevasele idast läände pöörlemisele. Seetõttu kestavad nii Kuu nähtavusaeg kui ka nähtamatus 12 tunnist veidi kauem. Automaatselt, otse ja „toore jõuga” ei tasu siiski liitmis – või lahutamistehet teha, sest Kuu liigub oma orbiitdil ekliptika tasandi läheduses, mitte piki Maa ekvaatorit.

Kes ekvaatorile satub ja Kuud näeb, võib ära ehmatada. Tõusev ja loojub Kuu, mis pole täiskuu, on alati mingit pidi kummuli. Pealelõunal ja öö esimesel poolel paistev noor, esimese veerandi Kuu tõuseb, olles täiesti „ninali kukkunud”; öösel loojuma asudes on Kuu aga vaatamata oma noorusele juba omakorda„selili kukkunud”. Vana Kuuga on vastupidi. See tõuseb millalgi öösel „laus-seliliasendis”, keskpäeva paiku loojudes aga jällegi vastupidi; „laus-ninaliasendis”. Miks? Kuu ju teatud aineid ei tarbi. Lahendus on siiski lihtne: meenutame, et Kuu kumer külg on alati Päikese poole pööratud. Päike tõuseb ja loojub ekvaatoril järsult ning paistab päeval väga kõrgel, keskpäeval seniidi lähedal (keskööl aga nadiiri lähedal). Kuul ei jäägi muud üle kui muudkui “selili” ja “ninali” kukkuda ning seda igal ööpäeval! Täiskuu on muidugi alati ümmargune, temal kukkumisohtu ei ole.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Kui aga Kuu on ekvaatoril kulmineerumas, on seegi taevakeha alati kõrgel, enamasti isegi väga kõrgel ja üles vaadates võib siis tekkida nn. suunatajumise probleem. Mis pidi vaadates Kuu siis „õiget pidi” on, polegi eriti kerge selgeks teha.

Muuseas, kirjeldatud „viltu-Kuu” efekti saab tähele panna ka siinsamas Eestis.
Kui Kuu asukoht taevas ei jää liiga madalale lõunasuunda, st Kuu ei oma liialt negatiivset käändekoordinaati, on ekvaatoril näha olevate suundumuse märke veidi ka siin näha. Öösel läänekaarde loojuv noorepoolne kuu on „vajumas selili” ning öösiti idakaarest tõusev vanapoolne kuu on omakorda samuti „tahapoole viltu”.

Päeval paistab Kuu muidugi palju halvemini või üldse mitte, seda viimast eriti just madalas taevas ja lisaks ka kitsa sirbi puhul. Üldiselt, kui Kuu siiski näha on, võib aga siiski tähele panna, et noor, hiljuti tõusnud Kuu hoiab end „ettepoole kummargil”; sama moodi „ette” on viltu ka madalale vajuv vana Kuu.

Pimeduse ja hämariku keskpäevapiirid talvisel pööripäeval

2023. aasta juulikuu jutus olid teemaks valged ööd ja nende piirid. Jaanuarikuus, kui pimedust on palju (oleme ju ikkagi põhjapoolkeral (aga mitte Põhjapoolkera Liidus, kus rahaühikuks oleks „põh-polaarid”), võiks rääkida pimedate ööde piiridest. Põhja-polaaraladel valitseb ju polaaröö, kus paljude ööpäevade jooksul Päikest näha ei olegi. Kuid arvestada oleks vaja ka hämarikuvöönditega, kus Päikest küll ei paista, aga mõneks ajaks valgemaks ööpäeva-perioodiliselt siiski läheb.

Tehes asja võimalikult lihtsaks, meenutame jälle hämariku liike: tsiviilne hämarik, nautiline hämarik ja astronoomiline hämarik.
Tsiviilse hämariku piiril on Päikesese keskpunkt silmapiirist 6 kraadi madalamal. Nautilise hämariku juhul on see piir 12 kraadi ja astronoomilise hämariku juhtumil 18 kraadi. Ka sellest on juttu olnud, et praktikas, palja silmaga hinnates, saabub praktiline pimedus juba siis, kui Päike on vähem kui 18 kraadi allpool silmapiiri, aga „unustame” selle aeg-ajalt ära. See hinnang ongi kõige lohisevam, olles küllaltki subjektiivne.

Võtame nüüd ette talvise pööripäeva, viimati oli see mullu 22. detsembril, täpsem talve alguse moment oli selle päeva hommikul. Sellele, aasta lühimale päevale eelnes seega aasta pikim öö põhjapoolekeral. Millisel Maa põhjalaiuskraadil paiknes siis aga pimeduse piir? Päikese kääne oli siis -23 kraadi ja 26,3 kraadi. Jättes jälle arvestamata refraktsiooni, siis keskpäeval paiknes Päike põhjapooluselt hinnates 23 kraadi ja 26,3 kraadi silmapiirist allpool. Tõepoolest, pime mis pime.

Leiame nüüd koha, kus Päike oli 22.detsembri keskpäeval 18 kraadi silmapiirist allpool. Selleks tuleb põhjapooluselt 5 kraadi ja 26,3 kaareminutit lõuna poole liikuda (muuseas, ükskõik, kas Ameerika, Aasia või Euroopa poole). Seega saame otsitavaks põhjalaiuskraadiks 84 kraadi 34 kaareminutit (sai tehtud veidi ümardamist ka). Sellisel laiuskraadil on veel talvisel pööripäeval ööpäevame pimedus garanteeritud.

Teeme siis nüüd, arvestades praktilisi kogemusi Eesti hämarikke aasta lõikes jälgides, „julge lõike” ja võtame subjektiivselt veel 2 ja pool kraadi maha, saades vajalikuks laiuskraadiks kokku ligemale 82 kraadi põhjalaiust. Veel rohkem lõuna poole liikudes pole vähemalt selge ilmaga kogu ööpäeva jooksul enam ümberringi taevafoon täiesti pime, isegi mitte 22. detsembril.

84 ja pool kraadi või ka isegi 82 kraadi on aga päris kauge põhjapoolne kant. Millega võrelda? Skandinaavia põhjatipust päris tükk maad (vett!) põhja suunas jäävad Teravmäed. See saarestik paikneb ligikaudu 76 ja 81 põhjalaiuse vahel. Nii et juba seal, isegi meie jaoks kaugel põhjas paiknevate Teravmägede põhjapiirilgi „päris pimedat” polaarööd polegi. Tegelikult praktikas muidugi ikkagi on: hämarikuefektid on detsembrikuus seal ikkagi tühiselt nõrgad ja lühiajalised ning pilvigi ju esineb. Pilved teevad aga ümbruse pimedamaks. Teisalt valgustavad polaarööd tihti muidugi virmalised. Neid näeb Eestis harva, aga kaugel põhjas on see taevanähtus tavaline. Seegi teeb raskemaks pingsa uurimise, kas kaugel lõunasilmapiiril on ka mingi nõrk ning küllalt lühiajaline helendus või mitte.

Oleme mängult endiselt 22. detsembris. Üha enam põhja poolt lõuna poole liikudes ilmneb ja tugevneb aga aina kindlamalt olukord, kus ööpäeva jooksul tekib mõneks ajaks lõunakaarde algul lühiajaline, nõrk ja värvitu, veel enam lõuna poole liikudes aga üha kestvam ja väevuselt punakaskollaseks muutuv koidu-ehakuma. See on siis öpäevases mõttes „keskpäeva-aeg” ja selle ümbrus.

Nautilise hämariku piirid on sellised: talvisel pööripäeval 78 kraadi ja 34 põhjalaiust. Seega Teravmägede lõunapiiril on „keskpäeva-efekt” juba rohkem märgatavalt olemas.

Tsiviilne hämarik. Selle ala põhjapoolne piir talvisel pööripäeval on 72 kraadi ja 34 põhjalaiust. Võrdluseks: Nordkapi neeme laiuskraaad Põhja-Skandinaavia tipus on 71 kraadi 10 kaareminutit, seega napilt juba „tsiviilse keskpäeva” piirkonnas.

Jääb liikuda veel laiuskraadini, kus Päike on 22.detsembril parajasti horisondil: 66 kraadi ja 34 kaareminutit. See pole midagi muud kui meile kõigile nimetust pidi tuntud põhjapolaarjoon.
See jääb Botnia lahe põhjaosast mõnevõrra põhja poole, läbides nii Norra, Rootsi kui Soome terriooriumi.

Võtame laiuskraadist veel 8 kraadi maha ja olemegi Eestis. Päike paistab talvisel pööripäeva keskpäeval 8 kraadi kõrgusel lõunasuunal. Tõsi küll, Eesti on väike küll, kuid erinevusi tuleks siingi arvestada. Põhja-Eestis, sh Tallinnas, jääb Päike madalamale ja paistab lühemat aega kui Lõuna-Eestis. Muuseas, pool aastat hiljem, suvel, paikneb Päike Põhja-Eestist vaadates keskpäeval ikka madalamal kui Lõuna-Eestis, seevastu Päikese nähtavuse kestvus on Põhja-Eestis siis pikem kui Lõuna-Eestis. Loogiline, kaugel põhjas on siis ju polaarpäev.

Pime polaaröö ning koit ja eha põhjapoolusel

Kui kaua kestab pime öö põhjapoolusel ja kui kaua kestavad koit ja eha?

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Nagu teada, tõuseb Päike põhjapoolusel kord aastas, kevadisel pööripäeval märtsis ja loojub sügisesel pööripäeval septembris. Päike on küll pool aastat nähtamatu, kuid päris pime kogu selle aja vältel ei ole. Päikese tõusule eelneb koit ja loojumisele järgneb eha. Kui ekvaatoril on eha ja koit aastaringselt väga lühiajalised, siis poolustel on asi sootuks teist laadi. Meil Eestis on midagi vahepealset.

Otsime algul päeva, kui põhjapoolusel algab astronoomiline koit. Selleks peab Päikese kääne saama võrdseks -18 kraadiga. Selleks päevaks sobib 29. jaanuar. Teeme nüüd jälle tuttavat omaloomingut ja võtame veel 2 ja pool kraadi maha. Nüüd sobib kuupäevaks 6. veebruar või päev siia-sinna.

Nautilise hämariku (ehk nautiline koidu) algus on põhjapoolusel 17. veebruaril. Tsiviilne hämarik (ehk nautiline koit) algab samas 5. märtsil; põhjapoolusel on seega siis juba päris valge.
(Muide, kõik need hämarikud kestavad põhjapoolusel 1 ööpäeva vältel muutumatuna; muutused saavad märgatavaks alles mitmete päevade ja nädalate lõikes. Muutus seisneb vaid heledama vööndi tiirutamises ümber silmapiiri) Edasi ajas liikudes jõuame kevade alguseni, 20. märtsini, kui põhjapoolkeral Päike tõuseb ja algab polaarpäev.

Kuid millal on põhjapoolusel keskpäev? Taevasse vaadates on see määramatu moment, sest põhjapoolusel on ainus ilmakaar… lõuna! Vaata kuhu suunas tahad! Praktikas saab sellest ajaprobleemist siiski üle, kasutades oma tuttavat ajasüsteemi, mida enne poolusele tulekut kasutasime.

Seega on asi nii. 29. jaanuarist alates, inimsilma jaoks pigem kuskil veebruari algul, umbes 6. veebruari paiku, hakkab põhjapoolusel vaikselt silmapiiril näha olema nõrk värvusetu helendus. See peab olema lõunakaares. Kuna aga põhjapoolusel on kõik suunad lõunasuunad, peab kõik suunad ka ära kasutama! Nii hakkabki see valguskuma kellaosuti liikumise suunas ümber silmapiiri tiirutama. Koidukuma aegapidi tugevneb, kuid mitte mõnede kümnete minutite, vaid päevade ja nädalate möödudes, kokku ligi poolteist kuud! Kui siis kevadine pööripäev saabub, hakkab Päike tõusma. Kuid ka see protsess võtab aega suurema osa tervest 24-tunnisest ööpäevast! See tähendab, et peale ülemise serva nähtavale ilmumist jõuab Päike, enne kui ta üleni näha on, ümber silmapiiri peaaegu terve ringi teha!

Tõusnud Päike jääb silmapiiri kohale tiirutama kuueks kuuks. Esimesed kolm kuud kerkib Päike tasapisi kõrgemale, asudes 21. juunil 23 kraadi ja 26 kaareminuti kõrgusel. Edaspidi toimub kõrguse taandareng, kuni sügisesel pööripäeval puudutab tiirutav Päike horionti ja pisut vähem kui ööpäev hiljem on üleni kadunud, seda järgmiseks pooleks aastaks.

Järgneb pikk ehaperiood. Tsiviilne hämarik lõpeb 8. oktoobril, nautiline hämarik omakorda 25. oktoobril. Isiklikul arvamusel tuginev hinnang on pimeduse saabumine 5. novembri paiku, kuid kindel astronooomilise öö algus on 13. novembril.

Olles siiski korrektsed kokkulepitud ametlike hämarikupiiride suhtes, tuleb järelduseks, et pime polaaröö kestab põhjapoolusel ootamatult vähe: 13. novembrist 29. jaanuarini, veidi ümmrgusemalt hinnates novembri keskpaigast jaanuari lõpuni, 2 ja pool kuud. Praktikas ehk annab siiski pimeduse piire pikendada 3 kuuni.

Kaks aspekti jäi välja. Maa atmosfääri refraktsioon mõjub silmapiiril lähedal olevaile taevakehadele „tõstvalt”. See annab võrdse mängu juures siiski päevale öö ees täiendava eelise: Päikese nähtavusaeg ehk polaarpäev on pikem kui polaaröö, pidades siinkohal ka koitu ja eha öö osadeks. Lisaks veel ka see, et Päikese tõusu ja loojangu momendiks on Päikese ülemise serva, mitte keskpunkti sattumine parajasti horiondile.

Nii peaks reaalsem Päikese tõus põhjapoolusel olema umbes 18. märtsi paiku ja loojumine 24. või 25. septembril. Piirid on veidi hägused seetõttu, et võrdpäevsuse momendid mõnevõrra varieeruvad, ikka selle 29. veebruari esinemise või mitte kalendris esinemisega seoses.

Päikese paistmine polaarvööndis ja mujal

Võtame uue lähteasendi polaarjoonel.

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned.

Minnes siiski õige pisut (nurgamõõdus veerand kraadi, mis vastab poolele Päikese näivale läbimõõdule; sellele vastab ligikaudu 28 kilomeetrit piki maapinda) sellest põhja poole, saame siis lihtsustavalt (refraktsiooni jälle mitte arvestades) öelda, et ühel päeval aastas (22. detsembril) jääb Päike tõusmata ja kord aastas (21. juunil) omakorda ei looju. Liikudes nüüd edasi põhja suunas, kasvab ööpäevade arv, kus Päike suvel ei looju ja talvel omakorda Päike ei tõuse. Nii jõuamegi põhjapooluseni välja, kus mitteloojuva Päikese ajastu ehk polaaröö kestab kogu talvepoolaasta ja pidevalt loojumatu Päikese periood ehk polaarpäev kestab kogu suvepoolasta.

Päikese keskpäevane kõrgus varieerub aasta vältel kahekordse Maa orbiidi (ehk ekliptika tasandi) kaldega ekvaatori suhtes. See on 46 kraadi ja 52 kaareminutit. See kehtib tegelikult põhjapoolkeral kuni põhja-pöörijooneni ehk Vähi pöörijooneni, mis kulgeb meist kaugel lõunas, üle Põhja-Aafrika (vt joonisel). Kuna talvel on polaarvööndis polaaröö ja Päike ka keskpäeval seda madalamal allpool silmapiiri, mida enam põhja pool oleme, siis ka suvine keskpäevane Päike „vajub”, mida enam põhja poole liikuda, üha madalamale. Samal ajal suureneb suvepoolaastal põhja poole liikudes üha kaare pikkus, mida Päike horisondi kohal olles ööpäevaga sooritab. Jällegi jõuame viimaks põhjapoolusele ja olukorrani, kus Päikese kõrgusel ööpäevane amplituud puudub ja Päike ainult tiirutab pool aastat ümber silmapiiri. Talvepoolaastal aga Päike ei paistagi.

Kõik senikirjeldatu kehtib ka lõunapoolekeral, kuid pool aastat hiljem ja varem; äsjamainitud Vähi pöörijoone asemel saab seal kasutada Kaljukitse pöörijoone ehk lõuna-pöörijoone abi; see asub ekvaatorist sama kaugel, kuid ekvaatorist lõuna pool.

Vastavad laiuskraadid on jällegi arvuliselt tuttavad: Vähi pöörijoone laiususkraad on 23 kraadi ja 26,3 kraadi põhjalaiust, Kaljukitse pöörijoonel aga 23 kraadi ja 26,3 kraadi lõunalaiust.
Suvisel pööripäeval liigub Päike Vähi pöörijoonel asuva vaatleja jaoks üle seniidi; talvisel pööripäeval juhtub sama Kaljukitse pöörijoonel.

Kus asub lõunapoolkera „Eesti” ja kuidas sinna pääseda?

Lõunapoolkeral paraku Eestiga päris sama laiuskraadiga (lõunalaiuskraadid siis) kuiva maa kohti polegi. Parimaks võrdluskandidaadiks on Tulemaa saarestik, kuigi täpsemalt sobib see siiski võrdluseks Läti ja Leeduga. Kuid ka meie lõunanaabritel käivad suvel valged ööd külas ning tundmatud pole need ka Tulemaal. Tulemaa saar ja selle pisemad naabersaared paiknevad Lõuna-Ameerika lõunatipust pisut lõuna pool. Vahele jääb pikk ja kitsas, kuid praktikas siiski kasulik Magalhaesi väin.
Tulemaal on praegu valged suveööd, kuigi saartestiku „vajalikust” põhjapoolsema asendi tõttu siiski hämaramad kui suviti Eestis. Jaanauar on siirdunud juba teise poolde, seega on Tulemaa kandis saabumas enamuse aaastast kestev pimedate ööde periood.

Aga otse läbi Maa puurides ja läbi Maa keskme hüpates jõuame „vastaspoolele” välja kuskil Vaikse Ookeani edelanurgas, mitte just hirmus kaugel kagu pool Uus-Meremaast (ning see omakorda Austraaliast). Uus-Meremaa saared jäävad laiuskraadilt siiski liialt põhja suunas, et seal saaks valgeid öid nautida.

Muuseas, jättes kõrvale kõik insener-tehnilised augu puurimise probleemid ja samuti suured probleemid seoses Maa keskmes valitseva kuumusega, siis otseminek „alla” ehk läbi Maa keskme vastasküljele oleks iseenesest huvitav. Hüppaja kihutab üha kasvava kiirusega Maa keskmeni, seejärel hooga edasi. Kuna nüüd ei saa Maad enam punktmassina käsitleda, kahaneb keskme suunas kihutades gravitatsioonienergia. Sellega seoses ka vabalangemise kiirendus Maa keskmele lähenedes väheneb (st, kiirus ei kasva siiski nii kiiresti kui nt õunapuu otsast alla kukkudes). Hüppaja kiirus siiski kasvab. Oletame ka, et hüpe toimus turvalisuse mõttes (?) jalad ees otse alla. Maa keskmest edasi vuhisedes hakkab hoog aga kahanema. Lisaks peaks tekkima õigustatud tunne, et polegi see alla hüppmine nii hirmus, hoog ju väheneb. Hüppaja aga satub vist suurde segadusse, kui ta korraga jalad ees, pea alaspidi, maa seest välja, „allpool olevasse ülespoolele” jõuab. Oletame, et ümbritsev meri seal on tammidega eraldatud.

Siiski pole küsimus teisele poole Maad jõudmiseks isegi sellise utoopilise tunneli kaudu nii lihtne. Kui tunnelisse läbi Maa pole täiendavalt just ka vaakumit tekitatud, siis avaldub teel ka õhutakistus. Kokkuvõttes „langeja” teisele poole ei jõuagi, jäädeski Maa sees edasi-tagasi kõikuma kuni lõpuks jääb Maa keskmesse pidama, kaotades siis täielikult taju, kumb suund viib „üles”, kumb „alla”. Sellisete probleemide vältimiseks tuleks „teisele poole” hüppajale anda algne täiendav liikumisenergia.

Teeme arvutused maksimaalselt lihtsateks: eeldame „keskmist vabalangemiskiirendust” ja siiski ei arvesta õhutakistusega. Seetõttu saavad ka tulemused ebatäpsed, aga proovime midagi siiski. Nii saame otse ja vabalt läbi maakera keskme hüppamise (kukkumise?) ajaks ümmarguselt 28 minutit. See oleks üheotsa-reis. Kui sealpool maakera on ümbrus kiirelt ära uudistatud ja otsustame tagasi tulla, siis kokku läheb aega 1 tunni kanti (kui hüppame aega viitmata tagasi, siis mõned minutid vähem). Nii et kui keskpäeva paiku allahüppe sooritame, siis vastassuunda sattudes ja korraks ringi vaadates oleks siis seal parajasti kesköö ja tähistaevas täiesti tundmatu. See vist ehmatab ära küll, ongi paras teha „ümberpöörd ja hopp”!

Kõik see käsitlus on loomulikult siiski utoopia, sest taolise tunneli tekitamine on inimkonna praeguste võimete ja oskuste juures täiesti võimatu. Tuleb ikka lennuki või laevaga ringi minna.
Kuid kohe näeme, et utoopiaid esineb kurvakstegevalt palju mitmel pool mujalgi.

Süsiniku-ja muudest muredest

Nagu välja tuleb, oleks jaanuriuu loo 2. osa pigem sobinud detsembrisse. Kuid polaaröö põhjapoolusel ja sealt mõneti eemal veab ju ka jaanuaris välja. Veebruaris aga enam mitte nii väga.

Laseme siis jaanuaril, sh jaanuariöödel, kulgeda.

Vahelduseks võiks teha ka midagi kasulikku. Näiteks tegeleda trenni mõttes Süsiniku Eemaldamise Valdkonnaga. (Kasvõi mõeldes sellele, et mõne kuu pärast tuleb järjekordne „Teeme ära” – laupäevak. On see kommunistlik või kapitalistlik, raske öelda.)

Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikke tuleb aga tänapäeval koguni suisa tikutulega otsida. Igatahes üks juhtiv asutus selliseid spetsialiste otsib. Mis see naabri-Kaarel ütleski selle olevat… Pliin… Kiim.. ei… ah jaa! Kliima Grimmeerimise Müsteerium! Vist oli nii selle nimetus. Kuigi Kaarel ka täpselt ei mäletanud.

Igatahes fakt on see, et selles asutuses on kangesti Nõunikku vaja. Kogunisti Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikku. Seal Müsteeriumis. Tahaks kangesti aidata. Nõuniku raskesse rolli sisseelamiseks võiks siis ringhälingu arhiivist vaadata igihaljast etendust „Lumekuninganna” (ETV 1986). Loo autor on maailmakuulus kirjanik Hans Christian Andersen. Ehk sattus keegi seda lavastust ka hiljutise aastavahetuse aegu otse-eetrist nägema. Püüame siis sellest loost saada otseseid näitlikke juhiseid, milline üks õige (sh Süsiniku Eemaldamise Valdkonna (lühemalt SEV)) Nõunik olema peab! Samuti peaks sellest telelavastusest leidma otseseid tõendeid maakera kohese keemamineku kohta. Või pidigi see Maa juba keema, ei mäletagi enam; nii palju prahti ka korraga ju pähe ei mahu.

Kui (SEV) Nõuniku-koolitus on edukalt läbi viidud, seame seejärel olenevalt kaugusest kas sammud või autorattad ning kuidas lihtsam on, kas üksi või ühiselt, iganädalastele või igapäevastele reisidele Lätti. Valga elanikel selles mõttes isegi veab! Reiside põhjus on loomulikult puhtalt astronoomilist laadi: Läti on meist ju lõuna pool, Päike paistab seal kõrgemalt, talvised päevad on pikemad ja sooja saada on ju vaja!

Süsiniku Eemaldamise Valdkond annab aga tõsise tööpõllu ette just astronoomidele. Teatavasti ju tähed, mis pole just kõige väiksemate võimalike algmassidega, sünteesivad muu hulgas ka süsinikku. Eks sealt see Universumis, sh Maal leiduv süsinik ju pärit ongi. Kuidas murda probleemi algallikas, st tähtedelt süsinik eemaldada, see on küsimus. Eriline tähelepanu tuleks pühendada suhteliselt süsinikurikastele tähtedele; neid esineb nii kuumade Wolf-Rayet’ tähtede kui ka jahedamate, punaste hiidude hulgas. Igatahes uued järjekordsete ühe-kahe aasta lühiprojektide taotlused, millel vähemalt tänase Eesti täheteadus veel püsti seisab, peaksid hetkeseisuga tuginema just Süsiniku Eemaldamise Valdkonnale.

Lihtsaim variant on esitada projektitaotluses plaan kombineerida teleskoop ümber hiiglapika nõelaga süstlaks. Süstalt tuleks siis sedapuhku kasutada mitte viimastel aastatel pealesunnitud mürkide sissesüstimiseks, vaid vastupidises suunas: konkreetsemalt öeldes tähest süsiniku eemaldamiseks (vt juuresolevat ametlikku skeemi).

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Nojah, enamus astronoome vist siiski nii madalalaubalisi kujusid teesklema ei hakka. Kuid tulevase Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõuniku ehtsa ja ausa motivatsioonikirja osaks sobiks see idee küll.

Kuskil teises tähtsas asutuses (mingid kaks „Põhhi”-ja A-täht selle nimetuses vist olid) on avatud teinegi oluline konkurss, kus otsitav on Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert. Täpsemalt pole palju teada; võib-olla on konkreetsemalt vaja meie suurima, 330 kilovoldise kõrgepingeliini alla valvesse seada Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Eksperti. Sel juhul on siingi olemas tugev ühisosa astronoomiaga: üks ülespoole vaatamine kõik. Vastav teadusnõukogu on igatahes vastava hinnagu andmiseks käsku oodates valmis.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Kõik vaatlema!

Loodame siiski kokkuvõttes vähemalt terve mõistuse üksikute ribade kasvõi museaalset säilumist. Värske ööõhk väljas klaarib loodetavasti meie ülekuumenenud päid. Vaatame maailmaruumi avaruste uhkete objektide suunas. Ilma süstaldeta. Õhtul särab kõrgel lõunakaares Jupiter, muljetavaldavalt kiirgab ka varsti peale öö saabumist madalasse lõunakaarde tõusev Siirius. Hommikut tervitab veelgi madalamas kagutaevas omakorda Veenus. Jaanuari teises pooles on tänavu hästi vaadeldav ka Kuu. Jaanuari Kuu, mis muu! Lisaks palju muud huvitavat! Olgu sellega siis jaanuarikuu looga sedapuhku kõik.

Kategooriad: Eesti uudised

Talvine Haanja

Imre Musto loodusfotod - 21. Jaanuar 2024 - 10:50

Kategooriad: Loodusfotod

2023. aasta oli üldlennunduse järelevalvele positiivne

Transpordiamet - 19. Jaanuar 2024 - 12:07
2023. aasta oli Transpordiameti üldlennunduse järelevalve jaoks positiivne: jätkus koostöö lennundusorganisatsioonidega ja sai tehtud mitmeid tegevusi lennuohutuse tagamiseks. Selleks et piloodid saaksid paremini lendudeks ette valmistada, andsime välja pilootide meelespea infovoldiku, mis sai hea tagasiside ja tulevikus on kavas rohkem abimaterjale välja anda.
Kategooriad: Eesti uudised

2023. aasta oli üldlennunduse järelevalvele positiivne

Transpordiamet - 19. Jaanuar 2024 - 12:07
2023. aasta oli Transpordiameti üldlennunduse järelevalve jaoks positiivne: jätkus koostöö lennundusorganisatsioonidega ja sai tehtud mitmeid tegevusi lennuohutuse tagamiseks. Selleks et piloodid saaksid paremini lendudeks ette valmistada, andsime välja pilootide meelespea infovoldiku, mis sai hea tagasiside ja tulevikus on kavas rohkem abimaterjale välja anda.
Kategooriad: Eesti uudised

Keskkonnaamet kaalub edaspidi angerjate asustamisloast keeldumist

Keskkonnaamet - 18. Jaanuar 2024 - 15:49
Keskkonnaameti peadirektor esitas täna riigikogu keskkonnakomisjonile põhjendused, miks muuta klaasangerjate ümberasustamiseks lubade andmise tingimused edaspidi märksa rangemaks või kaaluda kahtluste korral lubadest keeldumist.

Keskkonnaamet kaalub edaspidi angerjate asustamisloast keeldumist

Keskkonnaamet - 18. Jaanuar 2024 - 15:49
Keskkonnaameti peadirektor esitas täna riigikogu keskkonnakomisjonile põhjendused, miks muuta klaasangerjate ümberasustamiseks lubade andmise tingimused edaspidi märksa rangemaks või kaaluda kahtluste korral lubadest keeldumist.

Riikliku sõidueksami ooteaeg on nüüd alla kuu

Transpordiamet - 18. Jaanuar 2024 - 15:48
Transpordiameti 2023. aasta oluline edusamm juhiloa eksamite valdkonnas oli kindlasti ooteaegade märkimisväärne vähenemine ehk B-kategooria sõidueksamite aja saab pea igas linnas kolme nädala jooksul.
Kategooriad: Eesti uudised

Riikliku sõidueksami ooteaeg on nüüd alla kuu

Transpordiamet - 18. Jaanuar 2024 - 15:48
Transpordiameti 2023. aasta oluline edusamm juhiloa eksamite valdkonnas oli kindlasti ooteaegade märkimisväärne vähenemine ehk B-kategooria sõidueksamite aja saab pea igas linnas kolme nädala jooksul.
Kategooriad: Eesti uudised

Riikliku sõidueksami ooteaeg on nüüd alla kuu

Transpordiamet - 18. Jaanuar 2024 - 15:48
Transpordiameti 2023. aasta oluline edusamm juhiloa eksamite valdkonnas oli kindlasti ooteaegade märkimisväärne vähenemine ehk B-kategooria sõidueksamite aja saab pea igas linnas kolme nädala jooksul.
Kategooriad: Eesti uudised

How will the Spring Weather unfold over the United States and as the El Nino starts to decline?

Severe Weather Europe - 18. Jaanuar 2024 - 1:00

First long-range forecasts for Spring are now available, and they show a breakdown of the El Niño anomaly in the Pacific. But its influence will …

The post How will the Spring Weather unfold over the United States and as the El Nino starts to decline? by author Andrej Flis appeared first on Severe Weather Europe.

Kategooriad: Välismaa uudised

Transpordiamet hoiatab: Täna õhtul algav tihe lumesadu ja tuisk muudavad teeolud väga keeruliseks

Transpordiamet - 17. Jaanuar 2024 - 16:39
Saartele jõuab täna, 17. jaanuari õhtul tihe lumesadu, mis laieneb öö jooksul üle Eesti. Kagu- ja lõunatuul tugevneb eeskätt saartel ja rannikul. Lumesadu ja tuisk jätkuvad homme päeval, mis muudavad teeolud keeruliseks.
Kategooriad: Eesti uudised

Transpordiamet hoiatab: Täna õhtul algav tihe lumesadu ja tuisk muudavad teeolud väga keeruliseks

Transpordiamet - 17. Jaanuar 2024 - 16:39
Saartele jõuab täna, 17. jaanuari õhtul tihe lumesadu, mis laieneb öö jooksul üle Eesti. Kagu- ja lõunatuul tugevneb eeskätt saartel ja rannikul. Lumesadu ja tuisk jätkuvad homme päeval, mis muudavad teeolud keeruliseks.
Kategooriad: Eesti uudised

Transpordiamet uuris jäämurdeteenuse osutamise alternatiive

Transpordiamet - 17. Jaanuar 2024 - 13:50
Transpordiamet tellis regiooni tunnustatud ekspertidelt uuringu „Eesti jäämurdeteenuse osutamise alternatiivide analüüs“, et saada põhjalik ülevaade jäämurde korraldamise võimalustest Eestis.
Kategooriad: Eesti uudised

Transpordiamet uuris jäämurdeteenuse osutamise alternatiive

Transpordiamet - 17. Jaanuar 2024 - 13:50
Transpordiamet tellis regiooni tunnustatud ekspertidelt uuringu „Eesti jäämurdeteenuse osutamise alternatiivide analüüs“, et saada põhjalik ülevaade jäämurde korraldamise võimalustest Eestis.
Kategooriad: Eesti uudised

Haanja kuplid

Imre Musto loodusfotod - 17. Jaanuar 2024 - 11:23

Kategooriad: Loodusfotod

Eesti Maaülikooli kalateadlased: talv sobib angerjamaimude asustamiseks küll

Keskkonnaamet - 16. Jaanuar 2024 - 21:07
Avalikuse tähelepanu on pälvinud juhtum, kus osa Eesti järvedesse asustatud angerjamaime hukkus. Kuna juhtunu põhjuste üle levis mitmeid spekulatsioone, jagas Eesti Maaülikool oma kodulehel kalateadlaste Arvo Tuvikese ja Paul Teesalu kommentaari angerjamaimude asustamise kohta.

Eesti Maaülikooli kalateadlased: talv sobib angerjamaimude asustamiseks küll

Keskkonnaamet - 16. Jaanuar 2024 - 21:07
Avalikuse tähelepanu on pälvinud juhtum, kus osa Eesti järvedesse asustatud angerjamaime hukkus. Kuna juhtunu põhjuste üle levis mitmeid spekulatsioone, jagas Eesti Maaülikool oma kodulehel kalateadlaste Arvo Tuvikese ja Paul Teesalu kommentaari angerjamaimude asustamise kohta.

28. märtsi ekstreemumid 2014-2024

AastaMaks.KeskmineMin.
202413,1°C6,82°C1,3°C
20233,0°C-0,68°C-3,9°C
20229,6°C3,84°C-3,8°C
202110,3°C4,61°C-1,1°C
202013,8°C4,96°C-3,3°C
201911,7°C4,13°C-3,9°C
20181,1°C-4,23°C-15,5°C
20177,0°C2,84°C-3,6°C
201612,9°C5,45°C-2,8°C
20158,7°C4,66°C-0,5°C
201410,9°C3,34°C-4,3°C

Ilmateenistuse ennustus

0...6°C
5...14°C
2...7°C
5...10°C
0...5°C
5...12°C
-2...2°C
5...16°C

Tänane kuufaas

87,2% on kuu nähtav.
12 päeva on noorkuuni.
Kahanev kuu

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

UV-indeks Tallinn-Harku

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 14,4°C (1903) ja külmem -22,6°C (1952).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 16,9°C (2007) ja külmem -25,2°C (1952).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

28.03 päeval tugevneb kagutuul 8, puhanguti 11 m/s.

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk