Looduskalender.ee

Loodusfoto Aastaraamatu 2019 kaanepilt

Ootame Teid fotovõistluse Looduse Aasta Foto 2019 lõpugalale „Huntide ball“, mis toimub esmaspäeval, 25. novembril kell 18 Rahvusraamatukogu suures saalis.

Suurelt ekraanilt saab näha 600 aasta parimat loodusfotot.

Muusika pildikavadele loovad lautoduo Anna Kowalska ja Anton Birula Poolast ning ansambel FA Schola koosseisus Raho Langsepp (flöödid), Lilian Langsepp (harf) ja Janno Mäe (kellamäng).

Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tume kotkakontuur taevas või lendab ta lohvaki-lohvaki kusagile omi asju ajama.

On üks taim, mille nimi mulle kuidagi meelde ei jää. Aga just praegu jääb ta meile silma. Oma ilusate leekivpunaste marjadega, mis justnagu kõrvarõngad kõikjal linnas põõsate küljes ripuvad. Barbariss. Muidugi barbariss ehk keerulise omamaise nimega kukerpuu on ta nimi.

Rahvusvahelise hiite kuvavõistluse peaauhinna võitis  Aleksei Nasõrovi  foto Marimaal toimunud ühispalvusest. Lummaval  ja ajatuna tunduval must-valgel kuval on näha hiiemetsas põlvitavaid ja seisvaid inimesi.

Võidupilt jäädvustati  soome-ugri tänavuses kultuuripealinnas Marimaal Mokri rajooni Untšo (vn k Šorunža) küla Mer Oto hiies sügispalvuse ajal.

Autor Aleksei Nasõrov töötab Venemaa uudisteportaali RIA fotokorrespondendina. Võidupilti kommenteerides sõnas ta, et looduslikke pühapaiku pildistades on vaja vaadata neid südame ja hingega.

Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 

Eelmisel laupäeval rääkisin maalemineku kutsest, sellest, millele naljalt vastu ei saa ükski eestlane. Maaõhk ja metsaelu on meil veres ja emapiimaga sisse imetud.

Tõsi, on rida inimesi, kes maaelu üldse ei armasta. Need on sageli inimesed, kes on lapsepõlves saanud mõne valulise kogemuse.

Teadusuuringuid, mis sedastavad viimase kümne aasta jooksul intensiivistunud valgusreostuse mõju loomade elukäigule, leiab üha rohkem. Tehisvalgus mõjutab asulate, tööstushoonete või muu taristu läheduses elavate päevase eluviisiga loomade und, kuid mõnel juhul soodustab pesitsemist.

Neeruti mõisa allee. Foto VikipeediA

Rekord nr. 55. Unikaalne Neeruti mõisa allee.

Neeruti mõisa vahtra allee on mõlemalt poolt kaherealine, mis on ise unikaalne nähtus. Allee rajati juba mõisnike ajastul.

Öösel hiirekrõbina peale ärgates tuleb jälle pähe ütlus “hiirvaikne”. No ei ole vaikne. Aga ühel hetkel saabus mulle arusaamine, et vanarahvas on tegelikult ka nahkhiiri hiirteks pidanud ja ehk on aastasadade jooksul algus kaduma länud. Nahkhiirevaikne on tõesti vaiksemast vaiksem. Kuigi nemadki suudavad suvel majavoodri vahel oma järglasi ilmale tuues päris valjult krabistada.

Aga nii suvetaevas, kui ka praegu koobastes ja keldrites oskab ta küll omi asju hiirvaikselt ajada.

Praegusel ajal näeb kiilassilm sedamoodi välja

Harilik kiilassilm       Chrysoperla carnea

Ornitoloog ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

1. osa

Jaanuarikuu lõpupäevil potsatas minu postkasti kiri teadurilt Kevin Le Restilt Prantsusmaa rahvuslikust jahi ja eluslooduse asutusest (Office National de la Chasse et de la Faune Savage; ONCFS) küsimusega, kas temal koos kolleegidega oleks võimalus püüda Eestis septembri lõpus ja oktoobri algul ehk vahetult enne rände algust 15 metskurvitsat. Eesmärk oli paigaldada GPS-saatjad ja lindude rännet jälgida.

Harilik kukerpuu        Berberis vulgaris

Urvalind      Carduelis flammea

Metsatundras ja tundras pesitsenud urvalindude läbiränne algas oktoobrikuus ning tuulevaiksemate ilmadega märkame puudel tegutsevaid salkades urvalinde.

Rännatakse suurtes parvedes, kus vahel kuni tuhandeid linde. Meile talvituma jäävate urvalindude arvukus võib aastati äärmiselt kõikuv olla.

Kännukatik (vääris-elupaiga sammal) kahe kuuseokkaga

Jätkusid sombused ja soojad ilmad.

Hommikud olid valdavalt uduvinesed või udused. Aegajalt sadas udu- või nõrka vihma. Kogu nädala sajusummaks kogunes kolm millimeetrit.

Valgust oli päeval vähe, mis muutis toad hämaraks ja sundis siseruumides elektrivalgust kasutama.

Päike tuli pilvede tagant nähtavale ainult teisipäeval ja reedel.

Keskmine relatiivne õhuniiskus ületas enamikel päevadel 90%, minimaalne langes ilmajaama andmeil 75...92%.

Öösel saaki jahtiv lind võiks jääda saagile märkamatuks, mistõttu peaks linnu sulestik olema tume. Tume sulestik on tõhusaks kaitsevärvuseks ka päevasel ajal, mil näiteks puhkavad kakud võivad ise kiskja saagiks langeda.

Loorkakkude (Tyto alba) seas, kes jahivad saaki valdavalt samuti öösel, on kahe erineva sulestikuga isendeid – heleda ja tumeda; heleda isendi alapool on peaaegu üleni valge, tumedad isendid on aga üleni punakaspruunid. Eesti kakkudest esineb värvusvariatsioon kodukakul (Strix aluco) – on nii tumeda kui ka ruske sulestikuga isendeid.

Kõigi viktoriinis osalejate vahel loosime välja 12 „Tarbi vähem!“ stardikomplekti

Keskkonnaamet kutsub kõiki 7.-9. klasside õpilasi osalema jäätmetekke vähendamise nädala veebiviktoriinis 18.-29. novembrini Keskkonnaameti kodulehel.

Eelmisel nädalal tegid mulle kõige rohkem nalja meie loodusesse ilmunud rohemütsikesed. Ei, need pole põhjamaalt saabunud päkapikud, mütski pole neil teravatipuline, vaid lai oksakübar. Kas olete vaadanud, mis sügisel meie toonekurepesadega juhtub?

Kanadas, Briti Columbia provintsis, kaugel teiste huntide territooriumist elab väikesel saarestikul üksildane hunt. Kriimsilm elab seal juba aastast 2012 – täpselt nii kaua on tema elu dokumenteerinud kohalik loodusfotograaf Cheryl Alexander, kes andis hundile nimeks Takaya.

Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.

See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.