Eesti uudised

Keskkonnaagentuuri prognoosi kohaselt sajab neljapäeva öösel hoovihma, kuid päeval on valdavalt päikesepaisteline ilm ja sooja tuleb kuni 28 kraadi.

Täna õhtul sadas Tartumaal Voika kandis kuni 3 cm suuruseid raheteri, raheoht on praegu ka mujal Eestis.

Augustihommikuid looritab udu ja õuemuru püsib veel pärast keskpäevagi niiske päevasooja ja aeg-ajalt võimutsevate tuulepuhangute kiuste. Rohuniiskusest ei hooli ma niisama.

Ilmateenistuse prognoosi järgi jagub väga sooja ilma vähemalt laupäevani.

Ilmateenistuse prognoosi järgi kerkivad lähipäevil õhusooja maksimumid 31 kraadi juurde.

  Kuigi madalrõhkkond esmaspäeval hääbub ja õhurõhk tõuseb, sajab kohati siiski väheses koguses hoovihma.

Järgmise nädala esimeses pooles tõusevad päevaste õhutemperatuuride maksimumid taas 27-28 kraadini ja oodata on nii päikesepaistet kui ka vihmasagaraid.

August on tuntud oma taaspimedate öödega; nüüdseks võib öelda, et on kadunud ka kahvatu põhjakaare kesköökuma, kuigi astronoomilise hämariku ametlik lõpp saabub alles 18. augustil. Pime aeg pikeneb kuu lõpu suunal päris pika sammuga. Lüheneb ka hämarikuperiood. Siiski on ka päevades veel piisavalt pikkust.

Augustikuu kohaloleku üle saab rõõmustada veel ühel kentsakal põhjusel. Nimelt „viimase 120 000 aasta kuumim juuli” on edukalt üle elatud, saame kliimahüsteeriaga edukalt edasi minna. Tõsi küll, üks ruudulise soniga kiilakas punapea teatas äsja saladuskatte all, et 112 000 aastat tagasi oli juuli siiski veel tervelt sajandiku kraadi võrra veelgi soojem, ta mäletavat seda täpselt. Noh, mine sa tea.

Luigest Kotkasse

Linnutee paistab augustis kogu oma ilus, selle heledaim piirkond paistab meil Kilbi tähtkujus lõunakaares. Liigume Kilbist piki Linnuteed kõrgemale. Linnuteele jäävad nüüd kaks suurt lind-tähtkuju: kõrgemal Luik (koos Deenebiga) ja Kotkas (koos Altairiga). Midagi on nende kontuurides sarnast: midagi ristikujulist, mille üht sihti võib kujutada suurte linnutiibadena. Samas on need tähtkujud erinevad ka. Süvataeva objektide osas nimelt. Luiges on mitmeid reklaamitavaid (teleskoobi)objekte, kuigi Messier’ kataloog tunneb siingi vaid kaht hajusparve: M29 ja M39, kujuures M29 pole eriti efektse välimusega ka teleskoobis, see hajusparv paikneb tähe Sadr (gamma Cyg) läheduses, sellest tähest veel veidi allpool.. M39 paikneb kõrgemal, tähtkuju kirdeosas, on eristatav ka palja silmaga ja paistab muidugi ka teleskoobis. Kuna Luik on niigi „udune”, võib M39 leidmine siiski harjutamist vajada. Objekti tuleb otsida Deenebist vasakul ja kõrgemal.

„Laskume” Luigest Kotka juurde. Kotkas on küll Linnutee taustal, kuid uhkeid süvataeva objekte nagu polekski. Tegelikult on ka Kotkas neid piisavalt, aga mingi kurja juhuse tõttu ei satu selle päris suure tähtkuju suunas suhteliselt tuntud „uduseid asju”, mida on hea teleskoobiga üles otsida.

Muidugi, aeg läheb edasi ja võimalused koos sellega. Kasutatavaid teleskoope tehakse üha paremaid ja kui need on õigesti paika pandud ja sisaldavad ka piisavalt tarkvara, siis piisab „õigele” nupule vajutamisest ja teleskoop „veerebki” õiges suunas vaatama. Aga kui miski on valesti, siis ei pruugi sellise üli-automaatse teleskoobiga saada üldse suurt midagi vaadata. Kõik oleneb muidugi konkreetsest teleskoobist. Teleskoope on kuuldavasti maailmas kokku ju päris mitu tükki ja tehakse juurde ka…

Aga et asi ei jääks umbmäärase külajutu tasemele, tuleb midagi ikka konkretiseerida ka.

Oleme siis Kotka tähtkuju uurimas. Alustaksime hajusparvega NGC 6709. See asub Kotka tähkuju ülemises parempoolses ääres. Parve heledus on 6.7 tähesuurust, kahjuks on seda siiski Linnutee arvukate tähtede taustal raskevõitu eristada. Võiks alustada väiksematest suurendustest.
Koordinaadid: otsetõus 18h 52m 26s, kääne 10kr 20 min 52sek .

Kotka tähtkuju

Nüüd võtame ette planetaarudu NGC 6781; koordinaadid:

otsetõus 19h 19m 38s, kääne +6kr 34min 58sek.

Udukogu asub Kotka tähtede Deeneb Okab (delta Aql) ja Deeneb (tseeta Aql) umbes kolmandiku nurkvahekauguse kandis vahel, kui Deneb Okabist minema hakata. Deneb Okab (või Denebokab?) on Kotkas sarnases positsioonis Luige tähtkuju gammaga, tähega Sadr.
Mõlemad on nimelt vastava tähkuju ristikujulisut meenutava keskpunkti tähisteks. Ning Deenebite puudust Kotkas ei ole: peale äsjamainitud tseeta Aql on sama nimega, Deeneb, ka tema naaber, epsilon Aql!

Mis veel parem, tähtkuju lõunaosas paiknevad kõrvuti kaks tähte, lambda Aql ja iota Aql. Mõlema ühine nimetus on Al Thalimain! Nii et Kotkas on mõnes mõnes mõttes kaksikute tähtkuju.

Tuleme tagasi planetaarudu NGC 6781 juurde. Objekti heledus on 11.4 tähesuurust ning nurkläbimõõt on veidi alla 2 kaareminuti. See planetaarudu omab mõneti nii kuulsa Lüüra udu (M57) tunnuseid, kuid rõnga sisemus pole nii selgelt rõngast eraldatud kui M57 puhul.

Nüüd püüame uurida Fantoom-triibu udukogu NGC 6741. Heledus 11 tähesuurust, nurkläbimõõduks on hinnatud 0.1 kaareminutit. Mõlemad asjaolud kokku teevad objekti klassikalisel kombel teleskoobiga otsimise keeruliseks, proovida muidugi tasub, eriti koordinaatide abiga. Need on:

otsetõus: 19h 3m 51s; kääne: -0kr 24min 50sek.

Objekt asub tähtkuju lõunapiiri lähedal, Kilbist veidi põhja pool.

Niipalju hetkel Kotkast.

Perseiidide meteoorivool

Perseiidide meteoorivool ongi parajasti käimas, kohe-kohe saabub maksimum. Seda meteoorivoolu peetakse üldiselt aasta parimaks vooluks. Põhjusi on ka. Perseiidid on aasta-aastalt üsna stabiilsed. Maksimumi öö saabub tänavu 12. augusti öö vastu 13. augustit. Parim aeg vaatlusteks on öö hommikupoolne osa enne valgenemist. Esiteks on radiant hommikul kõrgemal kui õhtul ja ka meteooride maksimumi eeldatakse 13. augusti hommikuks, tõsi küll, see juhtub mõni tund peale Päikese tõusu. Eeldatakse, et näha peaks olema mõnedel hinnangutel ligikaudu kuni 140 meteoori tunnis. Sellinegi arv ei taga siiski „tähesadu”, sest tuhmimad lendtähed ei pruugi saada ära märgatud.
Üldiselt pakutakse, et tänavu on perseiidide meteoorivool vaadeldav 17. juulist 24. augustini. Ligikaudu selline on eeldatud vaatlusvahemik olnud ka varasematel aastatel. Ajavahemik on päris pikk, kuid parimad ööd on ikka tavaliselt 10-13. augustini.

Perseiidide meteoorivoo suhteliselt hea stabiilsus aastate lõikes on ehk siiski veidi ka selili rehaks keset rohtu, kui sellele peale astuda. Nimelt väga tihedateks tähesadudeks arenevad perseiidid harva. Ometigi pole see võimatu. Ka perseiide moodustavad meteoorosakesed esinevad tihedamate ja hõredamate tompudena, nii et üllatusi võib ette tulla. Kui just valesti meeles pole, siis nt 1993. aasta perseiidide maksimum oli suhteliselt võimas, vaatlusaparaadid fikseerisid isegi mõnede kivikeste langemist Kuu pinnale. Maa atmosfäär toimis hea väravavahina: maapinnale jõudnud meteoriite pole sellest ajast nagu teada. Loodetavasti on õigesti meeles. „Kuigi ma seda tegelikult ei tea, mul pole seda paberit kaasas, kuid lugege mu huultelt, mul pole küll neid ka praegu kaasas, aga…” Ah ei, see oli üks teine jutt ühelt hoopis vanalt ja lootusetult rikkis grammafoniplaadilt.

Perseiidide meteoorivoo meteoorid tormavad üldjuhul kiiresti läbi taevalaotuse. Eks põhjus ole meteoorosakeste ja Maa oma orbiidil liikumiste suhtelistes kiirustes. Öeldakse, et langevat tähte nähes peab midagi soovima ja tähe suunas midagi viskama. Vähemalt Tõnisson „Kevades” nii teadis. Selles mõttes on augustikuu lendtähed igavesed kiusupunnid: kole vähe on soovimiseks aega.
Selles osas on palju parem kasutada detsembrikuist geminiidide meteoorivoolu. Siis paistavad meteoorid enamjaolt märksa aeglasemalt. Siis ehk jõuab isegi mõne muu algselt soovitu, nt Jaguar – tüüpi „autologu” korraliku ise kokku pandud sääreväristajaga ehk võrriga asendada.

Augustikuu lendtähtede radiant

Voolumeteoorid liiguvad üksikuna võttes Maa suhtes umbes ühesuguses suunas ja ka kiirused ei erine eri osakestel väga palju. See teebki võimalikuks klassifitseerimise kui „kiire vool” nagu perseiidid või „aeglane vool” nagu geminiididid. Meteoorivoolu üksikosakesed näivad lähtuvat ühest konkreetsest punktist taevas. Augustikuu peamiste lendtähtähede puhul asub see punkt Perseuse tähtkujus, olles suunalt lähedane palja silmaga nähtavale kaksikhajusparvele, katalooiginimetustega NGC 869 ja NGC 884. Tegu on puhtalt geomeetrilise efektiga. Kujutades ette ülipikka sirget maanteed, näib ju ka see koonduvat kauguses ühte punkti, kust „punktautod” välja ilmuvad ja edaspidi auto kuju ning kiiruse omandavad. Vaatleja arvates.

Meteoore võib siiski näha igal pool taevas, nende nähtud liikumsteid mõtteliselt pikendadades saamegi nende lähtumise enam-vähem ühest punktist taevasfääril. Parim vaatesuund polegi ehk radiant ise, vaid sellest eemal. Radiandist nurkkaugusega hinnaguliselt 30 – 40 kraadi eemal on atmosfääris kihutav lendtäht aga piisavalt hästi „külje pealt näha”. Ka radiandi suunas võib muidugi vaadata.

Parim asend vaatluseks on ehk… lamamine, puudub suurem vajadus kaela kangutada ja pead usinasti pöörata, kuigi mõningal määral peab seda ka lesides tegema. Võib-olla polegi vale see rahvajutt, et astronoomi kutsehaigus on kaelaradikuliit. Tõsi küll, isiklikult juhtus kunagi nii, et täpselt samale küsimusele oli aus vastus selline: „Ei, aga minul on hoopis praegu bronhiit”. Läks ju ilusasti riimi. Nii põhjustasin tahtmatult küsijates lõbusa tuju. Ikka tore, kui kaasinimesi aidata saab…

Augustikuu põhimeteoorid on seotud Swift-Tuttle komeediga, mis avastati 1862. aastal. Komeedi orbitaalne periood ümber Päikese liikumisel on ligikaudu 130 aastat, see pole päris konstantne suurus. Järgmisel korral oli komeet Päikese lähedal 1992. aastal, kuid Maalt oli vaadeldavus kehv. See – eest järgmisel korral, 2126. aastal peaks Swift-Tuttle komeet olema uhkesti näha.

2126 on seega vahva aasta: Eesti kirdepoolses osas näeb oktoobris ka täielikku päikesevarjutust.

1867. aastal leidis Itaalia astronoom Schiapparelli, et swift-Tuttle komeedi orbiit langeb küllaltki hästi kokku iga-augustikuise perseiidide meteoorisajuga. Jajah, seesama Schiapparelli, kellelt väidetavalt olevat läinud lendu Marsi „kanalite” idee.

Meteoorid on üldiselt vaadeldavad 75-1000 km kõrgusel atmosfääris, päris hea lendtähena nähtaval olemise kõrgus on 100 km ümbruses. Teatavasti loetakse 100 km riikide piirideks vertikaalsuunal. Nii et meteooride langemist vaadeldes võib iga juhtumi puhul aru pidada, kas see toimus riigipiiri rikkudes või mitte. Aga noh, riigipiir kui selline… See on meil ju isegi piki maismaad praktikas aegunud nähtus, kas pole? Kurb muidugi.

Vana Kuu

Meteooride vaatlemisel on õigel asjatundjal üks esimesi küsimusi: kuidas on Kuuga? Mida vähem Kuu segamas on, seda parem. Sedapuhku satuvad/sattusid metooride maksimumööd, 10-13. august, vana Kuu viimasesse veerandisse. Igal järgmisel ööl on Kuu üha kitsama sirbiga ja tõusu aeg jääb ka aina hiljemaks. Nii et asi pole hull. Siiski „käib” Kuu praegusel ajal öösiti väga kõrgelt, Kuu kääne on suurem kui Päikesel 21. juunil. Seega, vaatamata viimasele veerandile on Kuu olnud öötaevas igal öösel arvestatava kestvusega esindatud. 12. augusti hommikul Kuu tõusis tund peale keskööd ja järgmisel hommikul, kui eeldatatakse meteoorivoo maksmumi, tõsueb Kuu juba märksa hiljem. Kuu on väga sirbikujuline ja selle tõttu on madal ka Kuu heledus. Seega mingit laastamistööd Kuu meteooride vaatlemisel saabuval ööl teha ei tohiks. Kuu asub praegustel öödel väga kõrgelt käivate Sõnni ja Kaksikute tähkujudes, need asuvad mitte just vastassuunas perseiidide radiandile, kuid seegi ei tähenda midagi.

Vanaks saanud Kuu loojub 13-ndal koguni koos Päikesega ja järgmisel paaril päeval isegi veidi hiljem, kuid õhtuse vana Kuu nägemise nali jääb ära: sirp muutub päevases taevasinas nägemiseks liiga tuhmiks ja õhtul lisaks ka liiga madalaks (sirp jääb paksu atmosfääri taha). 15. augusti hommiku ülikitsukese kuusirbi peaks hommikuhämaras veel üles leidma, kuid mitte enam päevasel ajal ja paraku ka mitte 25 minuti jooksul pärast Päikese loojumist ( Kuu loojub alles siis).

51 Pegasi b ja 47 Ursae Majoris b.

Parajasti on käimas järjekordne astronoomiahuviliste kokkutulek.
Eks sellised üritusi ole läbi aegade ikka aeg-ajalt tehtud. Kuid praegu jooksva aegrea esimese numbriga kokkutulek oli 1996. aastal Saaremaal Kaalis. Võib kujutada ette (isiklik kogemus kahjuks puudub), et muuhulgas oli seal juttu ka kahest äsjasest esma-avastatud eksoplaneedist.

Kuigi päris esimesed kaks eksoplaneeti olid avastatud juba 1992. aastal, siis „päris õigete” planeetide kategooriasse neid nagu ka ei taheta lugeda. Küllap õigustatult, sest neutrontähe lähistele saab midagi eemalt planeedina tunduvat kokku koguneda alles varem eksisteerinud neutrontähe eellaseks olnud tavatähe või selle kaaslase jäänustest peale neutrontähe tekkimist.

Esimesed kaks „ehtsat” eksoplaneeti olid avastamise järjekorras 51 Peagasi b (b tähistabki planeeti) ja 47 Ursae Majoris b. Esimene neist avastati 1995. aasta oktoobris, teise avastamisest teatati mõni kuu hiljem, 1996. aasta jaanuaris. Need kaks „pioneeri” olid esialgu kõrvuti kirjas kõigis artiklites ja ajakirjades, kus neist juttu oli. Aeg on aga armutu ja seda ka hõbemedalistide suhtes. Praegusel ajal on juba üsna aeganõudev välja peilida, mis oli see järjekorras teine avastatud eksoplaneet, sest nüüd räägitakse ajaloolises mastaabis alati vaid kõige esimesest, tähe 51 Pegasi juures avastatud planeedist; 47 Ursae Majoris b on sattunud täiesti ebõiglaselt unustuste musta kasti.

Mõlemad uut tüüpi planeedid, eksoplaneedid, põrutasid kohe suure haamrilöögi arusaama pihta, et planeedid, kui neid kuskil veel ka on, peavad paiknema umbkaudu samamoodi nagu planeedid Päikesesüsteemis: kergemad tähele lähemal ja raskemad tähest eemal (mitte eriti lähemal kui Jupiter Päikesele). Kuid et tihti võib tegu olla „suure Jupiteriga” , mis on tähele palju lähemal kui Merkuur Päikesele – seda vist küll ei eeldatud.

Aeg on edasi läinud, eksoplaaneete on teada üle 5300, kuid midagi põhjapanevalt kokkuvõtvalt ei saa nende kohta ikkagi öelda.

Augustikuu lõpetuseks

Laseme siis augustikuul veereda. Mõnedki kooliõpilased tunnevad augustis teatud „ei taha kooli minna” – tunnet. Aga sellegi eest kantakse meil hoolega hoolt – mitte igal koolil ei lasta tänavu 1. septembril uksi avada. Kes vastu vaidleb, seda ähvardab vihakõnenui. Aga selle vastu leiame rohtu: metsas parajaid tokke leidub!

Eesti kohal olev kitsuke kõrgrõhuvöönd ei lase pilvedel eriti areneda, ilm on valdavalt selge ja sajuta ning päevased õhutemperatuurid kerkivad kuni 26 kraadini.