Eesti uudised

Uus nädal algab küll sajuvõimalusega, aga kõrgrõhkkondade toel läheb ilm päev-päevalt järjest päiksepaistelisemaks.

Esmaspäeval liigub madalrõhkkond piki Skandinaaviat põhja poole ja selle idaserva mööda liigub Eesti üsna soe õhumass, kergitades termomeetrinäidud paiguti 16 kraadini. 

Läänemere äärest eemalduva kõrgrõhuharja mõjul on pühapäeva hommikupoolikul kevadiselt päikseline ilm, päeva peale aga läheneb Taani väinadele madalrõhkkond, mis toob vihma- ja lörtsisadu.

13. aprill 2021 kell 18:15–19:30

Tallinna Tehnikaülikooli satelliitide käekäigust

Rauno Gordon

Ettekandes kuulete, kuidas on kulgenud elu kosmoses Koidul ja Hämarikul.
Juttu tuleb ka lätlaste korraldatud kosmosetööstuse konverentsist. Saab kuulda Eesti, Läti ja Leedu viimase aja kosmosetehnika arengutest, nende rõõmudest ja muredest.

Loeng toimub Zuumis, registreerida saab Tähetorni kodulehel

Ilmateenistuse prognoosi järgi tuleb laupäeval kuni seitse kraadi sooja.

Kevad on saabunud ja sellega koos kevadine taevas. Ühelt poolt toovad kuivemad ilmad enesega kaasa selgemat aega, teiselt poolt tähendab kevadise pööripäeva möödumine, et ööd on nüüd päevadest lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.

Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.

Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken

Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.

Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.

Tähtkujud

Aprilli esimese poole õhtutel näeme veel edala ja idataevase niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub Päike meie taevas nende poole) ning muutunud sellega praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.

Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suur Vanker on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.

Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised. Sarnaselt eelmise joonisega on kahel pool servas näha nõrka Linnutee helendust.

Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.

Galaktikate aastaaeg

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Valgusjõulisema teleskoobi (8tolli ja enam) ja kuuvaba taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment kauget galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi galaktikaparve ühte tihedamat ala kutsutakse Markaria ahelikuks, kus on näha kümneid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid kusagil sajakonna miljoni valgusaasta kaugusel. Foto: Sergio Kaminsky

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Näiteid galaktikatest

Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.

M51 ehk Veekeerise galaktika ja sellega põrkuv kääbusgalaktika M51b. Foto: Dmitri Gostev (https://deepskyhosting.com/astrodex), pildistatud käesoleva aasta märtsis Läänemaal.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise teleskoobiga.

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8-tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

M81 ja M82 ehk Bode ja Sigari galaktikad. Foto: Urmas Leming, pildistatud käesoleva aasta märtsis Sakus.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on selle vaatlemiseks parim ja praktiliselt ainukene aeg aprillis paar tundi enne ja pärast südaööd.

Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.

Lõvi kolmik ehk NGC 3628 (vasakul), M65 (ülal) ja M66. Foto: Taavi Niittee (https://www.astromaania.ee), pildistatud märtsis Tõrvas.

Kerasparved

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesuguses ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august paar aastat tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kustniku nägemus Linnuteest nähtuna serviti, koos proportsionaalselt liialdatud suuruses kerasparvedega seda ümbritsevas halos. Autor: ESO/NASA/JPL-Caltec/M. Kornmesser/R. Hurt

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

M13 kerasparv Herkulese tähtkujus on põhjapoolkera taevas heledaim omasugune. Foto: Raivo Hein (http://www.wandyarhol.com/albums/kosmose-fotod/)

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale  Suurt Pauku.

Hubble kosmoseteleskoobi vaade M92 kerasparvele.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.

Planeedid

Nii nagu talv, on ka tänavune kevad heledate ja silmaga nähtavate planeetide poolest pigem vaene aeg. Vaid punakas Marss, mis sügisel Maaga vastasseisus ehk Maale lähimas punktis asus, on õhtutaevast endiselt leitav. Märtsi alguses veel Sõnnis asudes liigub see mai alguseks Kaksikutesse ning juuni esimesel nädalal Vähisse. Kusjuures 23. juunil läbib see Vähi südames asuva M44 ehk Sõime hajusparve. Paraku on selleks ajaks Päike Vähile nii lähedal, et meie seda huvitavat sündmust vaadelda ei saa. See tähendab ühtlasi, et Marss muutub meie jaoks tükiks ajaks nähtamatuks.

Mai lõpus hakkavad vahetult enne päikesetõusu väga madalal kagutaevas nähtavaks muutuma hiidplaneedid Saturn ja selle järel tõusev Jupiter, millele Maa Päikese ümber tiirutades ringiga järgi hakkab jõudma. Parim aeg neid planeete vaadelda saabub aga alles suve lõpus ja sügise alguses.

Möödunud sügisel hommikutaevas heledalt säranud Veenus on jõudnud kevadeks tiiruga Päikese tagant välja ja selle näiline nurkkaugus Päikest suureneb iga päevaga, kuid lähikuudel on seda veel päikeseloojangust valgeks värvitud idataevast raske üles leida. Seevastu Päikesesüsteemi piseima planeedi Merkuuri orbiit toob selle mai teisel nädalal Päikest piisavalt kaugele, et seda tasub vahetult peale loojakut madalalt loodetaevast otsida. Idapoolseks elangatsiooniks kutsutud sündmuse tipphetkeks on 17. mai, mil Merkuur on Päikesest 22 nurgakraadi kaugusel.

Lihtsustatud joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist 17. mail. Kuna sellel ajal on Maalt nähtuna Päikese poolt valgustatud vaid pool Merkuuri pinnast, näib see pisiplaneet kõige heledam mõni päev enne elongatsiooni kõrghetke.

Meteoorivoolud ja varjutused

Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis, kuigi tänavu vähendab seda arvu samal ajal Lõvis paistev ja 75 protsenti valgustatud Kuu.

6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Mai lõpus ja juuni alguses on aset leidmas selle aasta esimesed varjutused. Neist esimene on 26. mail toimuv täielik kuuvarjutus, mida on näha praktiliselt teisel pool planeeti Vaikse Ookeni keskel ja kallastel (Ameerika, Austraalia, Kaug-Ida). Seevastu aasta esimene rõngakujuline päikesevarjutus, mis toimub 10. juunil, on osaliselt vaadeldav (selge taeva korral) ka Eestist. Meie asukohast libiseb Kuu Päikese ette mõni minut enne kella ühte, saavutab maksimumi (23,25% Päikesekettast) kell kaks ning lõppeb natukene peale kolme. Parim asukoht selle vaatlemiseks on seekord Kanada, Gröönimaa ja Ida-Venemaa.

Umbes selline võiks välja näha 10. juuni osaline päikesevarjutus nähtuna Eestist.

Uus võimalus Eestist Kuud Päikese ees näha avaneb alles järgmise aasta oktoobris, kui see katab kinni koguni 51 protsenti Päikesest. Tõenäosus selgeks ilmaks on oktoobris muidugi Eestis üsna olematu.

Kuu faasid

Aprill

• viimane veerand 4. aprill, kell 13.02
• noorkuu 12. aprill, kell 5.31
• esimene veerand 20. aprill, kell 9.59
• täiskuu (superkuu) 27. aprill, kell 6.31

Mai

• viimane veerand 3. mai, kell 22.50
• noorkuu 11. mai, kell 22.00
• esimene veerand 19. mai, kell 22.13
• täiskuu (superkuu+varjutus) 26. mai, kell 14.14

Juuni

• viimane veerand 2. juuni, kell 10.24
• noorkuu 10. juuni, kell 13.53
• esimene veerand 18. juuni, kell 6.54
• täiskuu (superkuu) 24. juuni, kell 5.37

Reedel tugevneb edela- ja lõunatuul, saartel ja rannikul ulatuvad tuuleiilid 20-25 m/s ning üle maa levib vihma- ja lörtsisadu, teatab ilmateenistus.

Ilmateenistuse prognoosi järgi on nädala lõpus tulemas kuni 12 kraadi sooja.