Eesti uudised

Riigi ilmateenistus andis enne kella 17 üle Eesti välja ilmahoiatuse, mis maakondade lõikes erineb. 

Oktoober on tuntud ka viinakuu ja porikuuna, seega mitte just meeldiva taustahinnaguga. Üks põhjusi on kindlasti selles, et oktoober võib tihtilugu ka süngena mõjuda: sagedaste pilves ilmade, sadudega ja aina lühenevate päevade, pikenevate ööde ning kuu jooksul keskmiselt aina külmemate ilmadega. Astronoomi seisukohalt on muidugi ideaalne, kui ööd on kogu aeg selged ja mitte liiga jahedad. Päevane päikesepaiste mõjub arvatavasti ka üldise tujutõstjana. Tuju parandab kindlasti ka äsjane „teadusuudis” „elektrimolekulide” olemasaolu kohta. Jääb loota, et veel sellel kuul „avastatatakse” ka „gravitatsioonimolekulid”…

Oktoobrikuu algul saabub pimedus orienteeruvalt õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel, kuu lõpus ligi tund aega varem. Kuu viimasest pühapäevast alates, sel aastal 30. kuupäevast, on õhtu aga eriti sünge: ootamatult hakkab pimenema juba tunni võrra varem, kella viie paiku. See viimati mainitu on inimtekkeline: Eestis minnakse viieks kuuks üle süngetele pimedatele pärastlõunatele, kui oktoobri viimasel pühapäeval keeratakse kellad tund aega tagasi. Loomulikult hakkab hommikuti omakorda näivalt varem valgenema, kuid ka see efekt hakkab edaspidi, novembri-detsembri hommikutel end „tasa sööma”. Kogu seda koledat asja tuntakse ka talveajale üleminekuna. Inimene pidavat aga kõigega harjuma, miks mitte ka ootamatult varajase õhtupimedusega ja eks see nii olegi… Üks hea aspekt on selles loos siiski ka: lootes selgele ilmale, saab oktoobri lõpus hakata varem pihta ka astronoomiliste vaatlustega!
,
Osaline päikesevarjutus

25. oktoobril on Eestis näha mõnevõrra haruldane taevanähtus – päikesevarjutus. Nii hästi siiski ei lähe, et varjutus oleks täielik, peame taas kord piirduma osalisega. Lohutuseks võib lisada, et sedapuhku on varjutus igal pool, kus ta näha on, osaline. Päikesevarjutus on siis, kui Kuu asub Päikese ees. Keegi on vist umbes niimoodi ka laulnud.

Osaline Päikesevarjutus

Siiski on varjutus meilgi päris korralik, sest Kuu katab Lääne-Eesti saarte piirkonnas maksimaalselt ligi 60 protsenti Päikeseketta läbimõõdust, mujal Eestis veidi rohkemgi. Katmata jääv osa Päikesest on siiski täiesti piisav, et mitte üritada Päikest palja silmaga jälgida, kuigi kiire pilguheit (millega samuti ei tohi liialdada) peaks juba ära näitama, et Päikesega pole kõik kortras… Tuleb muidugi üle rõhutada, et Päikese jälgimiseks EI TOHI vaadata tavalistes tingimustes läbi tavalise teleskoobi ega binokli. Selle jaoks on spetsiaalsed Päikese vaatamiseks mõeldud valgust nõrgendavad aparaadid. Tavalist teleskoopi saab kasutada, kuid siis tuleb pilt projekteerida okulaari ette sobivale kohale asetatud ekraanile ja oleks hea, kui vajaliku ekraani asendi saaks kuidagi fikseerida. Võiks veel soovitada tahmaklaase või keevitaja maski, aga eriti seda viimast võib olla raske hankida…

Kahjuks ei ole aravatavasti oktoobri lõpus enam puude otsas palju lehti, kuid kui neid kohati on, siis võib püüda otsida Päikese kujutisi ka puude alt maapinnalt. Lehtede sees esineda võivad väikeste mõõtmetega avad toimivad siin samuti projektoritena.

Lähtudes Tartu asukohast, on konkreetsed numbrid järgmised. Varjutuse algus kell 12.14, maksimaalse faasi ajal kell 13.25 katab Kuu 63 % Päikeseketta läbimõõdust ja 54 % pindalast. varjutuse lõpp kell 14.35. Mujal Eestis on kellaajad ja ka protsendid veidi erinevad, kuid mitte märkimisväärselt palju.

Planeetide nähtavus

Kuu alguses võime kogu öö nautida väga heleda tähena paistvat Jupiteri, mis asub Kalade tähtkujus. Edaspidi aga hakkab Jupiter paistma vaid õhtutaevas, loojudes üha varem enne hommiku saabumist. Pole siingi aga halba ilma heata: peatselt peale Päikese loojumist saab Jupiter nähtavaks, olles sel ajal leitav üha kõrgemal õhtutaevas. Täisfaasis Kuu ja Jupiter asuvad päris lähestikku ööl vastu 9-ndat oktoobrit (Jupiter on veidi kõrgemal, Kuu ülemisest servast paari kraadi kaugusel).

Marsi kohta saab samuti kiidusõnu lausuda. Paistes suurema osa ööst (hommikupoole) Sõnni tähtkujus vasakul pool teisest oranzi tooni objektist, Aldebaranist, on vaatepilt päris ilus. Kuu lõpus paistab Marss juba kogu öö. Marss on muutunud ka päris heledaks, nii et planeedi leidmisega ei tohiks erilisi raskusi olla. Kuu on Marsi läheduses ööl vastu 15-ndat oktoobrit.

Saturn on nähtav õhuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Saturn on Jupiterist märksa vähem hele (ka Marss on Saturnist praegu heledam), kuid vastav taevaala madalas lõuna-edelasuunas ei sisalda heledaid päris-tähti. Kuu ja Saturn on lähimas asendis 5-nda oktoobri õhtul.

Hommikuti koidu ajal on kuu esimesel nädalal (Neitsi tähtkujus) väga madalas idakaares leitav ka Veenus, kuid vaatluseks on vaja vaba ja täiesti selget silmapiiri. Umbkaudu alates 7-ndast kuupäevast kaob Veemus koiduvalgusse. Sellega lõpeb sedapuhku Veenuse pikk ja pidev, kuid üsnagi kehvapoolne nähtavusperiood, mis algas juba õhtutaevas mullu aprilli teisel poolel. (Sellest oli juttu juba septembrikuu loos.)

Veenuse vahetab hommikutaevas korraks välja Merkuur, ilmudes 4-nda paiku madalasse koiduvöösse (Neitsi tähtkujus). Merkuur ei hakka siiski pikka perioodi paistma, kadudes 18-nda paiku uuesti koiduvalgusse. Vahepealsel ajal tõuseb Merkuur umbes 2 tundi enne Päikest. „Lohutuseks” võib öelda, et Merkuur ongi enamjaolt mitte vaadeldav planeet ja ka nähtavusperioodid pole enamasti umbkaudu kolmest nädalast pikemad, võivad aga veelgi lühemad olla.

Drakoniidid, orioniidid ja toitekomeedid

Oktoobrikuus esineb kaks üsna arvestatavat meteoorivoolu. Esimene vool on drakoniidid, mille maksimum peaks olema ööl vastu 9. kuupäeva. Drakoniidide vool on seotud Giacobini-Zinneri komeediga. Komeet on keskmisest väiksemate mõõtmetega, läbimõõdus hinnanguliselt umbes 2 kilomeetrit. Periood ümber Päikese tiirlemisel on komeedi kohta päris lühike: umbes 6.6 aastat. Viimati oli komeet periheelis 2018. aastal. Giacobini-Zinneri komeedi periheel on veidi kaugemal Jupiteri orbiidist, periheel jääb Maa orbiidist veidi väljapoole, kuid ulatab siiski piisavalt lähedale, et drakoniidide meteoorivool saaks võimalikus. Täpsemad seni tehtud arvutused näitavad, et komeedi ja Maa kokkupõrget pole ette näha. Mõningatel lähenemiste juhtudel Maale võib Giacobni-Zinneri komeet ka palja silmaga nähtav olla, kuid seda juhtub harva.

Drakoniidide radiant paikneb Lohe tähtkujus, siit ka nimetus. Lohe tähtkuju on teatavasti Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju. Drakoniidide vool ei ole eriti ühtlane: mõnel aastal on see nõrgavõitu, osadel aastatel, kuigi harvemini, aga päris muljetavaldav. Kindlat rütmi siin ei ole. Eks selgi aastal anna kindlaimad andmed reaalsed vaatlused. Kahjuks segab tänavu drakoniidide nähtavust hele täiskuu.

Teine oktoobrikuu meteoorivool on orioniidid. Nagu nimigi ütleb, on radiant Orioni tähtkujus, mis tõuseb hommikupoole ööd. Seetõttu on vaja ka orioniidide vaatlused hommikupoole ööd planeerida.
Maksimum peaks sattuma ööle vastu 22. oktoobrile. Kuu paistab jällegi, kuid ehk väga palju ei sega, on juba vanakuu viimane veerand.

Orioniidide „toitjaks” peaks olema Halley komeet, viimastel aastakümnetel ehk suhteliselt vähetuntud, kuid arvatavasti siiski sageli mainitud.

Halley komeet on nimelt esimene komeet, mille perioodilisus on suudetud kindlaks teha. Hakkama sai sellega Edmund Halley 1705. aastal. Vaatluslikud andmed selle komeedi kohta pärinevad aga oluliselt varasematest aegadest. Halley komeedi periood on keskmiselt 76 aastat, periheelis oli komeet viimati 1986. aasta algul. Periheel asub Päikesele lähemal kui Veenuse orbiit, afeel aga küünib Neptuuni orbiidist kaugemale.

Halley komeet 1986. aaastal

Halley komeet on suurem kui Giacobini-Zinneri komeet. Kujult mitte kerakujuline, võib anda orienteeruva suurusjärgu 9-10 km kanti. Samas on tegu väga kehva valguse peegeldajaga.

Halley komeedi seni maksimaalne lähenemine Maale juhtus arvutuste järgi 837. aastal. Selline, väga harva ette tulev kaugus Maast küündis siis 5 miljoni kilomeetri kanti. Komeedi koguheledus pidi siis küündima kuskile Veenuse ja Jupiteri heleduse vahepeale. Ka Halley komeedi puhul ei osata praeguse seisuga kokkupõrkeohtu Maaga ette näha.

Tähtkujudest ja tähtedest

Suvekolmnurk

Oktoobrikuu varane õhtupimedus toob lõunataevas nähtavale juba varasemast tuttava Suvekolmnurga: kõrgel üleval asuvad hele Veega ja tuhmim Deeneb. Allpool paikneb Veegast pisut tuhmim Altair. Kalendri seisu arvestades sobib nüüd see kombinatsioon nüüd rohkem Sügiskolmnurgaks. Madalas läänetaevas paistab Arktuurus, napilt heledam kui Veega ja põhja-kirdetaevas aga Kapella, Veegast vaid napilit vähem hele. Vastavad tähtkujud, kus need asuvad, on Lüüra, Luik ja Kotkas, lisaks veel Karjane ja Veomees.

Luige ja Kotka vahel asub pisike Nool, sellest kõrgemal aga raskesti leitav Rebase tähtkuju. Kui võtta orientiiriks Nool, siis sellest pisut kõrgemal, Rebase tähtkujus, asub tuntud planeteaarudu M27, nimetusega Hantel. Udu on päris hele ja tasub vaatamist isegi binoklis, kuigi palja silmaga siiski nähtamatu.

Udukogu M27 – Hantel

Kesköö paiku võime lõunakares leida Pegause ja Andromeeda, mis püüavad kopeerida Suurt Vankrit. Neist allapoole jäävad Kalad, Vaal ja Veevalaja, mitte eriti silmapaistvate joonistega. Andromeedast allpool asuvad ka Kolmnurk ja Jäär.

Muide, kes esmakordselt otsib „Pegasuse Ruutu”, võib allakirjutanu kooliaegse kogemuse näitel esimese hooga leida hoopis suure trapetsi. Parempoolsed tähed on tõesti otsitava ruudu liikmed. Kuigi jah, ülemine neist, Alpheratz, kuulub tegelikult Andromeeda koosseisu. Alumine täht on Algenib Pegausest. Trapetsi vasakpoolsed tähed on vastavalt Mirach Andromeedast (ülemine) ja Hamal Jäära tähtkujust (alumine).

Sügistrapets

Siin ongi hea näide sellest, et tähtkujud valmistab iga vaatleja enda jaoks ise… Nii et kasutusele saab võtta ka nt Sügistrapetsi.

Öö edenedes ja kuu vältel kerkib idast üha kõrgemale mitmeid heledate tähtedega tähtkujusid juurde. Ilmuvad Sõnn, Kaksikud, Väike Peni ja Suur Peni ning kahtlemata väärib märkimist Orion. Kolm päris heledat tähte:Mintaka (delta Ori), Alnilam (epsilon Ori) ja Alnitak (tseeta Ori) ühes sirges reas tähtkuju keskel on head abimehed Orioni leidmiseks.

Oktoobrikuu edenedes hakkab vastu hommikut tähti ida poolt juurdegi tulema. Õhtul läänetaevas paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus ilmub 10-nda oktoobri paiku ka hommikutaevasse ning ilmub selleks, et jääda… Edaspidi, üle 2 kuu, paistab Arktuurus nii õhtuti kui hommikuti. Mitte ühelgi ööl aasta jooksul pole Arktuurus nähtamatu, kuigi on tõusev ja loojuv! Karjase tähtkuju põhjapoolne osa on aga loojumatu. Ka Lõvi koos Reegulusega on nähtval, samuti Vähk. Reegulus hakkas tegelikult näha olema juba septembrihommikutel, umbes kuu aega enne Arktuurust. Vähist allpool hakkab hommikuti„ välja ronima” ka Hüdra, kuid see, suurima pindalaga tähtkuju on väga pikk ja madalam, idapoolne osa, veel nähtavaks ei saa.

Kolm kerasparve kolmel korrusel

Tuleme nüüd õhtuse taeva juurde tagasi. Siinkohal võiks juhtida teleskoobivaatleja tähelepanu kolme teleskoobiobjekti huvitavat kombinatsioonile. Konkreetsemalt rääkides on juttu kolmest kerasparvest kolmes eri tähtkujus.

Pegasuse tähtkuju

Kõigepealt siirdume Pegasuse tähtkujju. See ei piirdu ainult enam tuntud ruuduga, vaid ulatub ka märksa kaugemale lääne poole ehk paremale. Kahe tähe, Baham (teeta Peg) ja Enif (epsilon Peg), vahelise sihi pikendus Enifist edasi viib meid kerasparveni M15, asub umbes 33 600 valgusaasta kaugusel.

Tsentraalset musta auku sisaldav kerasparv M15

Pole paha, kõlbab vaadata küll, juba binokliga. Kes näeb eriti hästi, võib ehk midagi aimata isegi palja silmaga. M15 on muuseas väga tihe kerasparv, keskel asub tsentraalne must auk, 4000 Päikese massiga. Otseselt see muidugi näha ei ole.

Edasi tuleme taevasääril lõuna poole ehk allapoole. Nüüd oleme uurimas Veevalaja tähtkuju. Leiame üles tähe Sadalsuud (beta Aqr). Sellest tähest 5 kraadi põhja poole ehk kõrgemale jääb kerasparv M2, kaugus ligikaudu 37 500 valgusaastat ja peaaegu sama hele kui M15.

Läheme nüüd veel allapoole, Kaljukitse tähtkujju. Tähtkuju kontuuri idapoolsest ehk vasakpoolsest osast allapoole liikudes ehk leiame üles ka kolmanda kerasparve, M30. Konkreetsemalt tuleks fikseerida küllaltki tuhm täht Nashira, (gamma Caph) ja siirduda 6 ja pool kraadi allapoole. Kääne -23 kraadi on madalavõitu, sellises asendis on Päike talvise pööripäeva paiku. Kuigi M30 on kahest eelmisest tuhmim, on objekt ikkagi suhteliselt hele, teleskoop peaks selle üles leidma. M30 asub ligikaudu 27 100 valgusaasta kaugusel.

Kerasparved M15, M2 ja M30 kolmel korrusel

Kokkuvõttes aga meenutab lugu objekte kolmel eri korrusel. Kui M15 on juba üles leitud, siis polegi suurt muud vaja kui liikuda telekoobiga delta-koordinaati ehk otsetõusu koordinaati muutmata umbes 13 kraadi allapoole ja leiamegi kerasparve M2. Edasi liigume veel ligi 22 ja pool kraadi allapoole ning leiame „alumiselt korruselt” üles kerasparve M30. Siiski, väga suurt suurendust ei maksa teleskoobi liigutamisel kasutada, kuna siis võime algul ida poolt, pärast aga lääne poolt mööda põrutada, sest päris akuraatselt võrdsed nende objektide otsetõusud siiski ka ei ole.

Kuu vaadeldavus

Öö on muidugi sobiv aeg ka Kuu uurimiseks. Paraku on oktoober selline kuu, et kasvav Kuu ehk noor Kuu, paistes õhtuti, kipub olema arg ja näitab end vaid lühaiajaliselt, üpris madalasse lõunakaarde peitudes. Kui Kuu hakkab täis saaama, kasvab ka tema kõrgus öises taevas. Kõige paremad on oktoobris aga kahaneva, vana Kuu vaadeldavuse tingimused hommikupoole ööd. Kuu käib siis hästi kõrgelt ja peaks olema mitmeid tunde leitav ka ennelõunasel ajal peale Päikese tõusu. Päike asub peaaegu kogu kuu vältel Neitsi tähtkujus, alles 31-sel oktoobril siirdub Kaalude tähtkujju.

Kuu faasid

• Esimene veerand 3-ndal kell 3.14
• Täiskuu 9-ndal kell 23.55
• Viimane veerand 17-ndal kell 20.15
• Noorkuu 25-ndal kell 13.49

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Sügisesed tormituuled jõuavad järgmisel nädalal meiemaile, hoiatas ühismeedias Keskkonnaagentuuri sünoptik Kairo Kiitsak.

Pühapäeval liigub Skandinaaviast Läänemerele väike, aga võrdlemisi rahulik madalrõhkkond, mis toob pilves selgimisi ja hoovihmavõimalust.

Ilmateenistuse prognoosi järgi tuleb laupäeval kuni 15 kraadi sooja.