Astronoomia.ee

Ilusat ülestõusmispühade jätku! Algas aprillikuu, jürikuu, mahlakuu, naljakuu. Nalja jääb küll ümberringi aina vähemaks, naljakate nähtuste ja sündmuste arv see-eest üha kasvab. Kui need naljakaid asjad oleksid lisaks ka ainult ohututelt, astronoomilistelt distantsidelt registreeritavad, võiksime ju eluga rahulgi olla. Selles mõttes võib suisa kadestada kujuteldavaid teisi, kaugeid tsivilisatsioone, kes juhtumisi kasvõi mõne viimatise aasta sündmusi Maal, sh „progressiivses Läänes”ja veel konkreetsemalt ühes soomeguri rahvakillu rahvusriigis, uurivad ja nii mõnegi registreeritud nähtuse/kuulduse põhjal endid spontaanselt peaaegu katki naeravad, kuid nähtu üle tõsisemalt järele mõeldes hoopis kaastundest pisara poetavad. Ometigi ei saanud aprillikuu juttu koostades jätta ka päriselt arvestamata, et see peaks ilmuma 1. aprillil!

Kellakatastroofist

Alustame siis aprilliga. Kõigepealt tuleb vist juhtida (taas kord…) tähelepanu 31. märtsil toimunud „Suurele Paugule”, kui ajaaarvamine löödi meil taas kord tunni võrra nihkesse, ning alustati suveajaga. Kellad, mis jõudsid 31. märtsil näiduni 3 öösel, kuulutati hoobilt hoopis kella 4 näitama. Suveaeg sobib iseenesest küll endistviisi rohkem aastaringseks kasutuseks seoses vene ajal kujunenud ja siiani püsiva harjumusega päevaseid töö- ja äritoimingud tsentraliseerida kindlalt pigem kella 13, mitte kella 12 juurde. Kuid teiselt poolt, veelgi suurem probleem on aga kellakeeramine ise. Kuigi kella keerati äsja tund aega edasi, tähendab see kellakeeramisega kaasaliikunud taustsüsteemis (kus me kõik paratamatult viibime) vaadatuna seda, et hommikust ärkamist ja kõiki teisi päevaseid toiminguid tuleb alustada hoopiski tund aega varem. Ning see aspekt on kindlasti kahjulik (üldine tervis, tähelepanuvõime liikluses jne).

Mida selle jandi kohta öelda?
„Kõige tähtsam kõikide asjade edasisel edenemisel on: lomboküürsus!” „HURR-RAA!” „HJURAA-AA!” „HURRRAA-AA!”… (st kestvad kiiduavaldused saalist). Hiljem küsis keegi kõrvalseisja kelleltki saalis: „Mis see lomboküürsus on, mida te hurraatasite? Kas see on lammaste iga-lõunane pesemine?” „Meie ei pea seda teadma, mis on lomboküürsus! Pole ette nähtud! Mis lambad?! Oot.oot! Kes sina oled? Kas ei pooldagi lomboküürsust? Rahvas, rünnakule! Hurraaa!” Õnneks jõudis õnnetu küsija siiski plehku panna.

Aprillipäikesest ja ilmast

Aprillikuu Päike käib päris juba kõrge kaarega ja päev on ööst pikem. Ometi on aprillikuu õhutmperatuuri mõõdetud miinimum -25 kraadi, seega võib tõeliselt arktilise õhumassi kohaletulek isegi päikeselisel päeval veel kerget miinust hoida, seda vast küll ainult päris kuu alguses. Miskipärast on meid juba päris pikalt ära hellitatud aastaringsete pigem liigsoojade ilmadega ning mõne viimatise aasta aprillis vahel ette tulnud vilusid ja pilvealuseid päevi, kus veidi lundki on riputanud, peetakse ekslikult aprillikuu kohta väga külmadeks.

Aprillikuu Eestis mõõdetud temperatuuride maksimum ja miinimum erinevad üksteisest 52 kraadi võrra. Miinimum on -25, maksimum koguni +27 kraadi. Tundub hirmus suur vahemik, kuid võtame võrdluseks mõne teise kuu, nt jaanuari. Asi pole sugugi parem, jälle saame peaaegu sama, koguni 53-kraadise erinevuse, -43-st +10-ni. Kusjuures ka probleem asjadest arusaamisega on siin sama, kuna nullkraadist lörtsisooja plögailma kiputakse ekslikult juba jaanuari normiks lugema. Suvekuudel on ilmastik siiski stabiilsem, nt juulis on õhutemperatuuri seni teadaolev kõikumise ulatus Eestis peaaegu 20 kraadi väiksem: kasutades ka komakohti, siis +0,5-st +35,2-ni.

Astronoomilises mõttes paikneb Päike aprilli keskpaigani Kalade tähtkujus, 18-ndast aprillist alates aga Jäära tähtkujus.

Apriliööde planeedid

Planeetide vaatlusvõimaluste au kaitseb tänavustel aprilliõhtutel Jupiter. Planeet on vaadeldav õhtutaevas lääne-loodekaares, tähtkujuks on suurema osa kuust Jäär, kuid kuu lõpus liigub Jupiter Sõnni tähtkujju. Nentida tuleb tõsiasja, et kuigi Jupiter on vaadeldav terve kuu vältel, siis vaatlustingimused halvenevad jõudsalt, kuna vähenevad nii planeedi vaatlusaeg kui sellega seoses ka kõrgus horisondist. Kuu alguses on asjad veel päris normaalsed, Jupiter loojub umbes 3.5 tundi pärast Päikest ja paistab probleemideta heledaima tähtobjektina taevas, ületades heleduselt lähima võrdlusobjektina lõuna-edelataevas paistvat kinnistäht Siiriust.
Nii Jupiter kui Siirius (Suure Peni tähtkujus) loojuvad kuu alguses umbes ühel ajal. Edaspidi hakkab aga Jupiter üha enam jõudma heledasse ehavöösse ning muutub kuu teises pooles ka selle aspekti tõttu kehvemini vaadeldavaks. Kuu lõpus loojub Jupiter vaid ligemale veerand tundi rohkem kui tund pärast Päikest ja on leitav väga madalas.

Pikalt on Jupiter nautinud mõne kraadi kaugusel asuva Uraani lähedust (või vastupidi). Kuid aprillis toimub partnerite otsustav lähenemine ja möödaminek. 21. aprillil möödub Jupiter Uraanist 31 kaareminutit lõuna poolt. Selline nurkkaugus vastab täiskuu läbimõõdule, nii et teleskoobis saab planeete mahutada samale vaateväljale. Palja silmaga on Uraan (heledus 5.8 tähesuurust) vaadeldavuse piiril. Mõni inimene peaks Uraani nägema, kuid karta on, et mitte kõik.

Noorkuu sirp asub Jupiteri juures 10. aprillil. Samas kandis pesitseb ka üks komeet (vt allpool).

Mis puutub Siiriusse, siis ka see päris-täht (taeva heledaim) vajub kuu edenedes üha madalamale (edelasse), hakates loojuma enne Jupiteri. Päev-paar peale jüripäeva kaob Siirius ehavalgusse.

Miks tuua mängu Siirius, see pole ju planeet? Põhjusi on kaks. Esiteks võrdlus Jupiteriga. Mõlema heleda „tähe” vaatlustingimused halvenevad ning omavahel võrrelduna neid objekte uurida on sedapuhku päris asjakohane.
Teine põhjus on see, et Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn moodustavad sedapuhku nähtamatute planeetide klubi (vähemalt palja silmaga vaadates). Kõik aastad ega ka kuud pole planeetide nähtavuse osas vennad.

8. aprillil on täielik päikesevarjutus, mis Eestis jääb taaskord nägemata. Meil pole varjutus vaadeldav ka osalisena.

Orion „laseb jalga”

Kuulsa Vana-Kreeka mütoloogilise küti järgi nime saanud Orioni tähtkuju näeme kuu alguses õhtuti veel üleni madalas edelataevas; öö kulgedes tähtkuju loojub. Kuid seegi seis ei püsi mitte just eriti kaua. Esimesena lähevad juba õhtutaevast kaotsi Orioni jalgu esindavad tähed: tähtkuju heledaim liige Riigel ning sellest märksa tuhmim, teise suurusjärgu täht Saiph, kadudes mõlemad umbes 14-nda aprilli paiku ehavalgusse. Edasi jääme ilma Orioni vööst, mille liikmed (kõik 2. tähesuurus) kaovad korraga ehavalgusse 20-nda aprilli paiku. Enne seda võime õhtuti vöö liikmeid näha madalas läänetaevas kolme üsna täpselt paralleelselt horisondiga asetseva tähena. Vesiloodi pole siis põranda valamiseks vajagi, piisab ka tähtede vaatamisest… Kui siit edasi veel nädal aega oodata, siis Orioni parem õlg, Bellatriks (2. tähesuurus) kaob ehavalgusse 27-nda aprilli paiku. Ka Orioni pead esindav küllaltki tuhm ning udune mitmiktäht Meissa (või ka Heka) kaob kuu lõpu lähenedes ehavalgusse. Teist õlga esindav hele ja punakas Betelgeuse jääb siiski Orioni õhtuti esindama kuu lõpuni, kuigi vajub üha madalamale läände, ehavööse.

Lääne-edelataevas õhtuti apriili alguses

Teisi tähti õhtuti läänetaevas

Loojangukumasse on kadumas ka Sõnn. Kuu alguses on tähtkuju veel kenasti vaadeldav, kuid mitte enam kuu lõpus. Sõnni heledaim täht Aldebaran on mahlakuu algul näha õhtuti poole ööni, kuid vajub kuu lõpuõhtuteks madalasse loodetaevasse, ehavöösse, Betelgeusest paremale ning loojub mõistagi üha kiiremini. Elnath (beeta Tau) on Aldebaranist tuhmim, teise tähesuuruse täht, kuid soodsama aprilli-asendi tõttu jääb ilusasti nähtavaks kuu lõpuni. Teine Sõnni „ametlik sarv”, Tianguan (tseeta Taau) on eelmisest ligi tähesuuruse jagu tuhmim ning asub umbes 9 kraadi allpool ja vasakul (vaadates kuu lõpus õhtuti läänetaevasse). Tianguan on Elnath-ist tuhmim, kuid peaks siiski ka kuu lõpus leitav olema. Kergemini hakkab kuu lõpuõhtute läänetaevas Sõnni ühe sarve kandidaadina silma ehk hoopiski Veomehe tähtkuju täht Hassaleh (iota Aur), asudes sama kõrgel kui Elnath ja 8 kraadi paremal pool. Aprillikuus kaob nähtavalt ka Taevasõel, pimedas taevas muljetavaldav tähtede hajusparv Sõnni tähtkuju koosseisus; kuigi heledatena need tähed seal ka just ei paista.

Kaksikud asuvad Sõnnist ida pool, aprilliööde kontekstis tähendab see, et ka kõrgemal. Seega Kaksikute tähtkujus on läbi aprillikuu kogu öö vältel vaadeldavad vähemalt selle „juhttähed” Polluks (alumine ja vasakul) ning Kastor (ülemine ja paremal). Terve öö on need tähed paistnud juba alates detsembrikuust. Läänepoolsemad ja tuhmimad tähed Kaksikutes, nt Alhena (gamma Gem), Mebsuta (epsilon Gem), Mekhuda (tseeta Gem), Propos (eeta Gem), samuti ka teised taolised „realiikmed”, aga loojuvad öösel.

Ka Väikese Peni liikmed Prooküon ja Gomeisa paistavd õhtuti ja loojuvad öösel; vaatlusaeg lüheneb.

Juba jutuks olnud Veomehega pole muret: tähtkuju on loojumatu ja selle heleldaim täht Kapella hoiab oma kollast lippu ikka päris kõrgel.

Laiemalt ringi vaadates: Karjasest Kaksikuteni

Aprllis on kogu öö vaadeldav karikakujuline tähtkuju Karjane. Esimene, mis Karjases silma hakkab, on ornazi tooniga Arktuurus (näiv heledus -0.05 tähesuurust). Kuu algul leiab Arktuuruse õhtuti veel (pigem) madalast idakaarest, kuid edaspidi kerkib Karuvalvur (Arktuurus eestikeelses tõlkes) pimeduse saabumise ajaks üha kõrgemale.

Muuseas, kas meist tahaks vabatahtlikult mõnda vabades tingimustes toimetavat karu valvata? Pole probleemi, küllap soovijaid jätkub, sest potentsiaali jääb ülegi. Vaadakem kasvõi mõnd „lääne filmi” viimasest 10 aastast ja tegelikult kuskil 3 korda varasemastki ajast. Ühed põhilistest märulikangelastest, kes kurikaelu ja üldse kõiki ettesattujaid edukalt üle katuseharjade loopima tormavad, on isikud, kelle kõne esindab helisageduspiirkonna skaala kõrgemat osa. Kerge on siit edasi otsekohe veenduda, et kõik on kooskõlas. Kõrgem sagedus tähedab automaatselt ka suuremat energiat (meenutagem energia valemit koos Plancki konstandiga!). Suurem energia omakorda esindab suuremat füüsi(ka)list jõudu. Mott. Karud peaksid aegsasti tegema tagasitõmbuvaid järeldusi.

Teiseks kohustuslikuks ja mõistagi ka positiivseks „võimsuselemendiks” filmides on Maa ekvatoriaalalade ümbrusest ja päris viimasel ajal ka Punasest merest kirdest pärit isikutel. Antud juhul pole kõne sagedusskaala määramine oluline, piisab geograafiliste koordinaatide poolt määratud päritolupiirkonnast. Füüsikalised (kvantitatiivsed) valemid ei anna antud juhul justkui midagi, kuid usun, et teate siiski selle sihtgrupi esindajaid küll ja veel; igal poolt vaatab mõni vastu, vaata kuhu vaid tahad. Siin trügib uksest sisse otsene ja katseline järeldus, et kui polegi kvaliteeti, siis seda võimsam on ometigi kvantiteet! Nii et ikkagi saime järelduseks: Mott. Nii et karud, krokodillid, tiigrid jt, värisegu!

Lõunataevas apriilliõhtutel

Hästi, saime karud võimsa kontrolli alla. Tagasi teema juurde. Kuna Karjane kulgeb aprilliöö vältel üle lõunameridiaani, on igati paslik öelda Karjase kohta: kevadine tähtkuju. Loogiliselt on seega kevadised ka muud lõunakaare tähed ja tähtkujud aprilllikuu öötaevas. Lõunakaarde tõusnud Karjasest paremal (lääne pool) asub Lõvi. Reegulus (heledus 1.35 tähesuurust) on Lõvi heledaim täht. Telekoobiga on ilus vaadata aga Reegulusest tuhmimat, kuid muidu piisavalt heledat Algiebat (gamma Leo), mis asub Reeglusest ülapool ja veidi vasakul, heledus 2.1 tähesuurust. Kui kujutis pole just ülimalt halb, siis näeme teleskoobis kena kahevärvilist kaksiktähte. Lõvi on ilus tähtkuju, mitmed teisedki tähed on seal parajalt heledad. Lõvist omakorda lääne poole jääb Vähk. Vähk ei ole silmatorkav tähtkuju, kuid meelega sinnapoole vaadates muudab uduse laiguna paistev Sõime hajusparv (M44) Vähi siiski huvitavaks. Mõistagi peab taevafoon tume ja ümberringi pime olema. Vähi tuhmide tähtede heledamate esindajate vaatesuunalt kõrgeim liige, Tegmen (ioota Cnc), muutub teleskoobi range pilgu all aga kaksiktäheks, tasub vaadata.

Kui Algieba puhul võib mõnikord liiga halb atmosfääriga seonduv kujutis vaatepilti rikkuda, siis sarnane on lugu Kastoriga Kaksikutest (see jääb omakorda Vähist läände). Kastor on kuuiktäht, detailsemalt on Kastoris kolm kaksiktähte. Neist kolmest kahte kaksiktähte peaks ka läbi teleskoobi eraldi näha olema, st Kastor peaks paistma kokkuvõttes „vaid” kaksiktähena. Kuid mõningates harvades kujutise tingimustes võib Kastor ka tavateleskoobis paista üksiktähena ja algatada advokaadivaba juurdluse kõigi suhtes, kes julgevad selles kahelda.

Lõvi ja Karjase vahele jääb piirkond, kuhu oleks justkui sattunud mingi tuhmide tähtede parv. Nii see tegelikult ongi: tegu on Bereniike Juuste täheparvega Melotte 111. Samasse suunda, kuigi parvest suuremale taevasfääri pindalale on „paigutatud” ka Berniike Juuste tähtkuju. Lisaks jutuksolevale täheparvele selles tähtkujus suurt muud põgusalt peale vaadates ei paistagi.

Jätkame jalutuskäiku: Neitsist Maokandja ja Herkuleseni

Kogu aprillikuu vältel paistavad heledatest tähtedest kogu öö Kaksikute juhtiv, kuigi juhilubadeta tähepaar ja samuti Arktuurus Karjasest, samuti võib ligikaudu sama öelda Reeguluse kohta Lõvist. Lisaks võib umbes sama öelda ka Spiika kohta Neitsi tähtkujust. Aprilli algul tõuseb Spiika veel ehavalguse aegu, edaspidi aga hakkab õhuti silma üha kõrgemal nagu Arktuuruski. Siiski, Arktuurusega võrreldes jääb Spiika märksa madalamale kagu-lõunasuunda. Kulmineeruvad need tähed aga peaaegu üheaegselt (Spiika siiski 50 minutit varem). Neitsi tähtkuju on suur ja ka suhteliselt heledaid tähti seal samuti leidub, kuid Neitsi ei mõju kokkuvõttes siiski väga „veenvalt”.

Kui Neitsi on kagutaevast lõunakaarde siirdumas, tõuseb veel madalamalt kagu poolt Kaalude tähtkuju. Seal pole ka eriti palju vaadata, paari (olgu, kolme, kuid kaks on paremini näha) kolmanda tähesuuruse tähte (2.7, 2.8 tähesuurust) märkame siiski. Kahest madalamat ja parempoolsemat tähte Zuben Elgenubi (alfa Lib) tasub teleskoobi, isegi tavalise binokliga uurida, kuna täht omab kaaslast kaugusel 3 kaaresekundit. Tõsi, kaaslane on tuhmim kui peatäht, palja silmaga meed ei eristu.

Kaaludest kõrgemale tõuseb Madu. Selle tähtkuju tähtedega ei saanuks ka just 20. sajandi Eurovisioonile minna, kuid omapärane küsimärgi või sirbi kuju on siiski tähelepanuväärne. Veel kõrgemale lõunakaarde kerkib pisike, kuid väga ilus tähtkuju Põhjakroon, heledaim täht selles poolkaares on Gemma (alfa CrB:teine tähesuurus). …. Kuidas palun? Ah et selle tähtkujuga läheme siiski eurovisooonile? Nojah. Kuid… 21. sajandi eurovisioon… Noh, kuidas see ansambel Kontor (solist Heino Seljamaa) kunagi lauliski (mitte küll kahjuks Eurovisioonil): „…Ma ei räägi parem edasi…”

Lähemegi siis mitte edasi, vaid hoopis Kaalude juurde tagasi.
Kaalud kulmineeruvad kuu algul hommikupoole ööd, kuu lõpus aga kesköö paiku. Kaalusid on kunagi loetud ka osaks Skorpioni tähtkujust. Kui nii, siis peaks Skorpion ise ka ligidal olema. Tõepoolest. Kaalude järel tõuseb Skorpion, jätkates sodiaagi tähtkujude lõikes traditsiooni „madalam kui eelmine”. Skorpion ilmub nähtavale väga madalas kagu-lõunataevas. Heledaim täht on Antaares, punakas täht (0.89 tähesuurust). Antaaresest peamiselt paremale poole asetub nõrgemate tähtedega Skorpioni sõrg. Pool, õigemini isegi enamus Skorpionist aga on Eestis mittetõusev. Ka nähtavad Skorpioni tähed (v.a Antaares) pole õhtutaevas kunagi, terve aasta vältel, vaadeldavad. Kuid (sarnaselt paarile eelnevale kuule) saab Skorpioni nähtavat osa imetleda aprillikuus, hommikupoole ööd.

Tähtkujud kagu-lõunasuunal aprillikuu hommikutaevas

Laseme taevasfääril pöörduda pisut veel idast lääne poole, nüüd on kenasti mängus kaks tähtkuju- giganti. Kõrgem neist on Herkules, pool sellest tähtkujust on Eestis koguni loojumatu. Tähtkuju prototüüp, Herakles oli Vana-Kreeka mütoloogias vägev vägilane (kuigi kaasaaja femiinsetes löömafilmides löödaks lisaks Orionile temagi kiiresti koos seinaga välja; erandi moodustaks juhtum, kui nad teostaksid eelneva naha intensiivse pruunistamise solaariumis; see oleks heaks filmidopinguks „pahade heledavärviliste „korralekutsumisel””).

Herkulesest lõuna poole ehk madalamale asetub Maokandja, mille lõunapiir ulatub Eestis praktiliselt horisondini (Skorpionist ida pool ehk vasakul). See mütoloogiline mehike oli kange muus mõõdus: tegu oli universaalse arstiga, Asklepiusega, kes muuhulgas tõi rahvast üha vilunumalt ka teispoolsusest tagasi. Zeus, kreeka peajumal, aga konkurentsi ei sallinud ja kõrvaldas rivaali Maa pealt. Nii see Maokandja tähtkuju tekkis, kahele poole temast sattus Madu, mille idapoolse jupikese tähistaevas ära näitamine on üsna kopsakas ülesanne.

Põhja sattumine…

…olla taunitav, teeme Eesti taevas loojumatu tähekambaga siis seekord eriti kiiresti ja laseme kohe jalga. Pea kohalt leiame öösel Suure Vankri, sellest allpool asub Väike Vanker, selles asuv Põhjanael määrab põhjasuuna ja selle järgi muudki ilmakaared. Kassiopeia asub Põhjanaelast madalamal, kuid mitte väga madalas põhjakaares. Kogu moos. Pöördume nüüd uuesti viuhti 180 kraadi ringi ja vaatame jälle „õiges” suunas, vabanedes kiiresti ja kergendusega põhjatähe all seismisest ehk rahvakeeli „paadialuse” staatusest, enne kui mõni eriti tark isiksus seda märkab või sellele koguni viitama hakkab.

Seniiiti

Kuid kes ütles, et seniit ja põhjasuund on samad? Noh, kui ütles, siis paras talle kui ebateadlikule elemendile. Otse lagipea kphal ehk seniidis ja selle ümbruses on aprillis vaadeldav Suur Vanker. See asjaolu suisa sunnib (ehkki pigem horisontaalasendist) Suurt Vankrit lähmalt uurima. Võtame mingi teleskoobi ka ligi. Kombineerinud edulkalt teleskoobi paigutamise ja „häälestamisega”, saame vaatlusega pihta hakata. Püüame uurida ka süvataeva objekte. Igaks juhuks olgu ka hoiatatud, et Suure Vankri öise imetlemise eesmärgil magamistoa lage ja katust minema lõhkuda ka ei maksa, nagu nt Sääriku Seiu aasta tagasi tegi.

Suur Vanker koos Messier’ objektidega

Suur Vanker sisaldab 7 Messier’ kataloogi liiget, neist koguni 6 on galaktikad. Seitsmes objekt, M40, on justkui eksitusena galaktikate vahele sattunud. Ning palun väga: just Messier’ üheks kolmest “eksituseks” seda peetaksegi. Tegu on lihtsalt kahe lähestikku paistva ehk optilise kaksiktähega, ei enamat. M40 asub tähe Megrez (delta UMa) lähedal (1.5 kraadi põhja pool), tähepaari nurkvahekaugus on 50 kaaresekundit, heledused 9. ja 10. tähesuurus. (vt. ka jaanuari loo 1. osa). Komponendid pole omavahel seotud: kaugused on Maast ümmarguselt 1140 ja 450 valgusaastat.

Optillise kaksiktähe M40 asukoht tähe Megrez suhtes. Näha on ka paar nõrka galaktikat.

Optiline kaksiktäht M40 Suures Vankris. Tuntud ka ühena “Messiier’ eksitustest”.

Jaanuaris oli juttu ka galaktikast M51, mida on kasulik otsida Suure Vankri otsmise aisatähe järgi. Sama tähe, Alkaid (eeta UMa), lahkel kaasabil peaks sarnaselt leidma ka spiraalgalaktika M101. Nüüd tuleks appi paluda ka mitmiktäht Miitsar (tseeta UMa), millest koos tuhmi naabri Alcoriga sageli juttu tehakse. Kui võtta Alkaidi ja Miitsari vaheline nurkkaugus, 6 kraadi ja 40 kaareminut, kolmnurga aluseks, siis kujuteldava võrdhaarse kolmnurga tipus, Lohe tähtkuju suunal, paiknebki M101, mis asub Alkaidist 5 ja poole kraadi kaugusel nagu ka Miitsarist. M101 asub ligikaudu 27 miljoni valgusaasta kaugusel.

Messier’ kataloogi liige M101 – spiraalgalaktika hüüdnimega Vankriratas.

Muuseas, Veekeeris (või ka pesumasin…) M51 Jahipenides asub suunalt Alkaidile lähemal kui M101 oma 3 ja poole nurgakraadiga. M101 „aunimetuseks” on Vankriratas, kuid see pole eriti originaalne, kuna sellenimelisi taevaobjete on teisigi, nt hajusparv M36 Veomehes.

Seniidis (mitte segi ajada sõnaga seniilne!) paiknev Suur Vanker paistab muidugi just niipidi nagu vaatleja seda soovib. Kuid võtame siiski eeskujuks sügisese olukorra põhjataevas, kui aisatähtede „taga” olev vanker on justkui “õigetpidi” asendis ja kaks alumist ratast vuravad mööda teed. Eesmine ratas on seega Phekda (gamma Uma) ja tagumine Merak (beeta Uma).

Võttes appi teleskoobi, tekib vist kohe soov trahvikiitung kirjutada: mõlemad rattad on kusagile otsa sõitmas. Eesmine ratas, Phekda hakkab „ületama” galaktikat M109. Tagumise ratta ette on jäänud koguni 2 objekti: galaktika M108 ja planetaarudu M97.

Kaks Messier’ kataloogi objekti ühel pildil – M97 ja M108. Kaadrist välja (alla paremale) jääb täht Merak.

M108 on spiraalgalaktika, paistes meile serviti; asub tähest Merak 1.5 kraadi kaugusel, heledus 10,7 tähesuurust. Kaugus 46 miljonit valgusaastat.

Spiraalgalaktika M108 Suures Vankris

Planetaarne udukogu M97 (Öökull) Suures Vankris

Omakorda mitte suunalt kaugel objektist M108, vaid 48 kaareminutit eemal paiknev planetaarne udukogu M97, Öökull, pole kahjuks kuulsa Lüüra uduga võrreldav, kuid mingi udune tomp peaks teleskoobis paistma. Isiklikult olen seda objekti vahel vaadelnud ainult madalas asendis põhjataevas; kahte tumedamat osa ehk öökullisilma pidi pigem ette kujutama. Peaaegu otse seniidi suunal peaks pilt aga parem olema. M97 jääb tähest Merak 2 kraadi ja 16 kraadi kaugusele. Võrdluseks: alumiste rattatähtede Meraki ja Phekda vahemaa on umbes 8 kraadi. M97 paikneb 2000 valgusaasta kaugusel, näiv heledus 9.9 tähesuurust. Arv 2000 tundub suisa olematu suurus võrreldes 46 miljoniga. Merak omakorda jääb meist 80 valgusaasta „lähedusse”; see on omakorda justkui päris väike arv, seda isegi 2000-ga võrreldes. Nii et liiklusõnnetust Suure Vankriga oodata siiski pole.

Spiraalgalaktika M109 Suures Vankris

M109 on ilus varbspiraalgalaktika, kuigi tsentriosa paistab enam silma. Nii et just seniidi kandis tasub seda galaktikat teleskoobis uurida küll. Heledus on kahjuks siiski tagasihoidlk, 10,8 tähesuurust. Nurkkaugus Pehekdast on 40 kaareminutit. Galaktika ise peaks asuma 60 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid on välja pakutud ka suuremaid väärtust, mis asetaksid M109 Messier’ kataloogi kaugeimaks liikmeks, M58 asemel. Täht Phekda (vankri eimene ratas) paikneb aga „vaid” 83 valgusaasta kaugusel. Nii et siingi pole kokkupõrkeohtu.

Siiski saaks siit hea tahtmise korral huvitavaid teemasid ikkagi arendada seoses vankritega. Ka koolides ning lastesaadetes võiks ikkagi esineda mõni „vankritädi” koos sisendav-kisendava veendumusega, et: „Vankrite rattaid saab vahetada ainult sõidu ajal ja maksimumkiirusel; seda enam, et vankrite seismajätmine on ammugi ajale jalgu jäänud nähtus ning mis peamine, otseses vastuolus ka vankrite isiklike valikute vabadusega!”

Suurt Vankrit siiski kindlate kätega edasi juhtides jääb veel „kirss tordil”, kuna kaks Messier’ kataloogi galaktikat on Suures Vankris veel. Nende galaktikate enam vähem konstantsete vaatlustingimuste püsimiseks pole oluline ei kellaaeg ega ka aastaaeg, peaasi vaid, et pime ja selge oleks. Tõsi, seekord on vaja seitsmest heledast vankritähest eemalduda. Võiks teha aga nii. Vankrirataste Phekda ja Dubhe (alfa UMa) vaheline diognaal on 10 ja pool kraadi pikk. Jätkates samas suunas, tuleb 10 kraadi kaugusel vastu galaktikate paar: M81 (koordinaadilt lõuna pool) ja M82 (põhja pool). Galaktikaid lahutab vaid 37 kaareminutit, pisut enam kui täiskuu läbimõõt.

Suure Vankri kaht galaktikat – M81 (ülal) ja M82 (all) – võib näha teleskoobis ühisel vaateväljal

Galaktikad on sedapuhku ka ruumiliselt lähestikku. M82 on mõneti „räsitud” moega. “Sakutamine” on teostatud suurema massiga M81 poolt. M81, spiraalgalaktika, paistab meile pigem pealtvaates, M82 aga külgvaates. M81 paikneb 12 miljoni valgusasta kaugusel, Ka näival heledusel pole viga: 6.9 tähesuurust.

Galaktika M81 Suures Vankris on tore teleskoobiobjekt

Nii et M81 tasub üles otsida küll! Isegi binoklist võib piisata. M81 on peagalaktikaks grupis, mille „turuväärtuselt” teiseks liikmeks on M82, heledus 8.4 tähesuurust, kaugus Maast samuti umbes 12 miljonit valgusaastat. Seda galaktikat loetakse irregulaarseks, kuid siiski on osavad uurijad seda külje pealt uurides ka spiraalharusid leidnud. Irregulaarsus on seesama „räsitud olek”, mille eest tuleb arve saata M81-le. Muuseas, tuleks korrata, et, miks mitte ka meie ei peaks siiski arveid kosmosesse lennutama: (pöörd)väärtuslik rohepööre vajab ju üha uusi finantseerimisi!

Irregulaarseks peetav galaktika M82

M82 puhul väärib märkimist suur tähetekke kiirus, eriti galaktika tsetraalsemas osas. Uusi tähti tekb M82 keskme lähedases piirkonnas ligi 10 korda tempokamalt kui terves Linnutees kokku. Võimalik, et ka siin on „süüdi” M82 naaber,M81. Veel paistab M82 silma väga omapäraste „raadiokõrvadega”. Raadiogalaktikaid teatakse ammu, kuid M82 on selleski aspektis kuidagi iseeäralik. Eks tuleb uurimisi jätkata. M81 ja M82 paari on põhjust veel ka allpool hea sõnaga mainida.

Märkus. Tähtede täpsete nimede kirjapilt on mõneti „vabameelne”. Nt Phekda on sageli tähistatud ka nii: Phecda.

12. aprill…

… on kosmonautikapäev. Sel päeval, 1961. aastal tegi kuulus Juri Gagarin esimese inimesena kiire tiiru ümber Maa. Lend kestis 108 minutit ehk 1 tund ja 48 minutit. Maksimaalne kõrgus maapinnast ulatus 327 kilomeetrini. Kui midagi võrdluseks tuua, siis kuulus rahvusvaheline kosmosejaam ISS „kõigub” kuskil 350 ja 450 km kõrguse vahel ning Hubble kosmoseteleskoop paikneb peaaegu 600 km kõrgusel. Ometi saab Gagarini lendu siiski kosmoselennuks pidada. Tänapäevaks meile ringiga lääne poolt tagasi jõudnud Nõukogude absurdi-propaganda suutis seda sündmust üliaktiivselt kajastades veidi ka irvitamise objektiks muuta, kuid Gagarini lend oli kõigest hoolimata märgiline. Ikkagi esimene inimene, kes osales enneolematus inimeksperimendis ning suutiski raketitehnika abil Maa külgetõmbejõudu osaliselt üle mängida ning lisaks ka kosmosest elusa ja tervena tagasi tulla. Koeraga nimega Laika mõni aasta varem tehtud kosmose-eksperiment isegi ei eeldanud Maale tagasijõudmist. See oli tõesti julm eksperiment. ilma igasuguse naljata.

Jälle ka komeediteemal

Kui mitmes kord see juba on suhteliselt lühikese aja vältel. Jälle loodetakse ühe Päikesele läheneva komeedi peale. Seekordne komeet 12P/Pons-Brooks võib siiski osutada veidi, kuid mitte vist palju tõsisemaks tegijaks.

2024. aasta kevade komeet 12P/Pons-Brooks

12P/Pons-Brooks on lühiperioodiline komeet, perioodiga 71 aastat. Tiirlemisperiood ümber Päikese tundub siiski pikk, kuid komeetide puhul võivad perioodid ulatuda sadade tuhandete aastateni. Sealt edasi on omakorda vaid lühike samm olukorrani, kus paljud komeedid käivad Päikese läheduses ära vaid ühe korra, „tukkudes” enne ja pärast seda nähtamatuna Päikesesüsteemi hõreda perifeeria moodustava Öpik-Oorti pilves. Muidugi ei käi paljud Oorti pilve komeedid üldse Päikest (ja Maal pesitsevat vaatlejat) „narrimas”.

Komeet 12P/Pons-Brooks avastati kuulsal „Prantsuse Muskus käimise” aastal, 12. juulil 1812 avastajaks Pons. Brooks’i nimi lisadus 1883. aastal, kui viimane sama komeedi sõltumatult eelmisest lähenemisest ja selle uurijatest uuesti avastas. Hiljem on sama komeet periheelis käinud veel kahel korral.

Komeedi 12P/Pons-Brooks orbiidi tasand ei ole lähedane ekliptika tasandiga

Komeet on lühiperioodiline ning selliste komeetide orbiidid asuvad sageli ekliptika tasandi läheduses. Käsitletava komeedi puhul seda küll öelda ei saa, kuna orbiidi kaldenurk ekliptika tasandiga on 74 kraadi. Arvatavasti on see komeet suhteliselt hiljuti planeetide (loe: Jupiteri) mõjul lühiperioodilisse lõksu sattunud ja orbiidi kaldumine edaspidi ekliptika tasandi suunas seisab veel ees.

Komeet 12P/Pons-Brooks ja tähistaevas. Komeedi näiv orbiit on kujutaud nõrga rohelise joonega. Rohelisega on märgitud ka komeedi asukohad konkreetetel päevadel ning kuudel. Kollane joon on ekliptika.

Komeet asub kuu esimeses pooles Jäära tähtkujus ja läheneb sellelesamale „paharetist komeedijahtijale” Jupiterile. Nurkvahekaugus komeedi pea ja Jupiteri vahel on minimaalne 13. aprillil (3 kraadi). 11. ja 12. aprillil peaks komeedi saba minema üle Jupiteri (11-ndal lisaks ka tsentraalse täpsusega üle Uraani). Komeedi heledus kasvab ka: kuu algul 1, aprillil, on see ette hinnatud olema 5.1 tähesuurust ja objekt asub õhtul Jäära tähest Hamal (alfa Ari, 2.1 tähesuurust), 1.5 kraadi vasakul.

13-ndaks kuupäevaks, Jupiterist möödumise ajaks peaks komeedi heledus olema 4.5 tähesuurust. Heleduse mõttes peaks komeeti siis palja silmaga nägema küll, ehkki heledus hajub punktallikatega võrreldes rohkem laiali. Kehvaks teeb asja aga see, et komeet loojub 13. aprillil vaid 2 tundi ja 10 minuti pärast Päikest. Seetõttu pole komeedi nägemine madalas taevas ehakuma ligiduses eriti optimistlik. Kuu algul on selles osas asi parem, kuna komeet loojub peaaegu 4 tundi Päikesest hiljem. See-eest aga on heledus madalam. Nokk kinni, saba lahti, nagu tihti juhtub.
Siiski, on ka neid, kes pakuvad komeedile veidi suurmat heledust, maksimumiga 3.7 tähesuurust.

Üks häda lisandub veel; seda kasvava Kuu näol. Kitsas Kuu, komeet ja Jupiter kohtuvad 10. aprillil. Järgnevatel õhtutel küll Kuu eemaldub, kuid muutub üha heledamaks. Jälle on komeet kannatavaks osapooleks.

Edaspidi, peale Jupiterist möödumist loojub komeet üha rutemini ja kaob paraku veelgi kindlamini nähtavalt.

Eks aprilli edenedes saab üht-teist selgemaks, milline selle komeedi nähtavus ehk heledus tegelikult on. Periheeli aeg on 21. aprillil, heledust ennustatakse 4.4 tähesuurust. Selleks ajaks on komeet siirdunud üleni Sõnni tähtkujju. Edaspidi hakkab ka heleldus vaikselt „alla võtma”. Kuu lõpus loojub komeet juba samal ajal kui Päike.

Muuseas, lootusi pannakse komeedi nägemise võimalusele 8. aprilli päeval, päikesevarjutuse ajal. Täisvarju riba kulgeb üle Põhja-Ameeerika, nii et soodsaid kohti vaatlusteks peks leidma (kui need pole just „ära-tule”-piirkondadeks muutuda lubatud „rikastava erinevuse” mõttes püstirikkaks saanud anarhiasaared); ilma osas peab muidugi samuti vedama nagu alati.

Päev pärast ametlikku ning sõbralikku kohtumist Jupiteri ja komeet 12P/Pons-Brooksiga 10. aprillil on Kuu juba järgneval õhtul, 11. aprillil, kenasti näha Taevasõela täheparve kõrval. Samal ajal on Kuu vaid 4 ja poole kraadi kaugusel teisest komeedist 13P/Olbers. Tõsi küll, see komeet on vaid 10. tähesuuruse tuhm tähesarnane objekt, saba ei maksa teleskoobigagi otsida. Antud komeet on perioodi pikkuse osas (kuid ainult selles osas!) peaaegu 12P/Pons-Brooks-i kaksikvend, periood on 69 aastat. Periheeli jõuab see komeet tänavu 30. juunil. Komeet on selleks ajaks loojumatu ja paikneb Ilvese tähtkujus, kuid seda palja silmaga vaadelda pole ikkagi lootust (periheelis pakutakse praegu heledust 7.0 kuni 7.5 tähesuurust), valged ööd sinna juurde.

Muuseas, igal kellaajal ja aastaajal leidub päris mitmetes suundades taevas alati komeete, kuid… Uurisin hiljuti kolme suvaliselt valitud komeedi andmeid ning nende näivateks heledusteks olid kahel juhul 18. ja kord 19. tähesuurus. See asjaolu ei muuda neist objektidest lähemalt rääkimist eriti huvitavaks jututeemaks.

Kui mõni komeet muutubki mõneks ajaks muljeltavaldavalt heledaks, siis pahatihti kaasneb sellega taevasfääril Päikese lähedal paiknemine ja jälle on huvilised narriks tehtud. Sellinegi järjekordne „pesemata lumekobakas”, on Päikesele lähenemas ning eks kevade ja suve edenedes selgub, mis siis temaga saab.

Külastaks mõnda komeeti?

Mehitatud ja isegi mehitamata kosmoselendudega Maast kaugele eemale lendamisega pole just parim hetkeseis. Ei ole meist veel rändajaid isegi lähimate, vaid mõnede valgusaastate mastaabis paiknevate Päikese naabertähtede vahel.

Hulga väiksemate mastaapide tõttu on Päikesesüsteem siiski lootustandvam piirkond seoses mehitamata kosmoseaparaatide jõudmisega isegi Pluutoni ja pisut kaugemalegi. On külastatud ka mõnda komeeti, Kuust rääkimata.

Kuu puhul leidsimegi lõpuks taevakeha, kuhu ka inimene on jõudnud. Kuid kui ootaks komsosevallutamise jätkuteel mõnda lähedalt möödauhavat komeeti? (Siiski poleks vaja 1908. aasta Tunguusi avarii-komeedi taolist, selline tuleks meile liialt lähedale.) Raske ettevõte siiski, arvutused ja raketiehituse peab tegema väga täpselt ning mis veel hullem, päris kiiresti.

Oletame siiski, et kosmoseprogramm on tehtud ja rakett valmis ja läheb sõiduks. Kosmonaut kargab uljalt komeedi pinnale. Nüüd tuleb olla aga ettevaatlik: kiiresti joosta ja pikki hüppeid teha ei tasu, kuna teine kosmiline kiirus komeedil võib ühtäkki ületatud saada. Eksisteerib ka võimalus, et kosmosnaut võib sattuda ise komeedi tehiskaaslaseks. See poleks ikkagi samuti meeldiv väljavaade. Tugev jalgade trampimine komeedil on omakorda selles mõttes ohtlik, et ühtäkki võib maapind, st komeet, mitte ainult pindala, vaid ka ruumala mõttes tükkideks pudeneda. Jällegi osutuks komeedil jalutaja korraga avakomsoses viibijaks. Tõsi, abi oleks nööriga raketi külge sidumisest. Raketi algne maandumine (st komeedindumine) oleks mõistagi ülipeen ja aeganõudev töö. Ning isegi kui komeet jääb selle käigus terveks, on siiski suur probleeem, kuidas käivitada piisavalt reaktiivjõudu tagasi pöördumiseks (kergekaaluline komeet saab siis ju samuti vastassuunas liikumise lisaimpulsi). Nii et isegi laost valmis raketi väljaostmisel tasub komeedi-lennu otstarvet põhjalikult kaaluda.

Siiski, ega me ju ei tea, võib-olla siiski on kellelgi salajasi komeedi-rännu kogemusi. Oleks ju igati vahva, kui keegi astuks kapist välja ning pajataks oma isiklikke kosmosemuljeid nagu nt Vikenti Liblikas naaberkülast, kes kätega igas suunas vehkides ja aeg-ajalt hävituslennuki pikeerimist imiteerides oma hiljutises sisutihedas, kujundlikus ning metafooridest kubisevas kõnes seletas, kuidas ta olla endale vahukulbiga kohvi keedupotist kruusi tõstnud.

Kvasarid

Seal tähises-tähises taevas,
üks salalik- kauge objekt.
Kahtlane kiirgus sealt laekub,
kus spektrijoonest saab mets!

Kuniks ööd on veel kevadiselt pimedad, sobiks veel ühel pikka aega küllalt hämarana püsinud teemal rääkida.

Esiteks hakati otsima optilisi vasteid suhteliselt tugevat kosmilist raadiokiirgust emiteerivatele objektidele. Nii avastati raadiogalaktikad, kus raadiokiirgust lähetav piirkond kippus ulatuma oluliselt suuremale piirkonnale kui optikas leitud vaste. Kuid ärme neile praegu suurt rõhku asetame.

Alates 1960. aastast hakati raadiokiirguse järgi leidma optilises lainealas esmapilgul justkui tavalisi tähti. Esimene avastatu sai katalooginimeks 3C 273. Selliseid tähti spektraalselt edasi uurides hakkas aga kiiresti silma, et taolised, Maalt vaadates küllat tuhmid, kuid siiski tavaliste tähtedena paistvad „raadiotähed” on väga imelike spektritega, mida ei suudetud ühegi aatomi (ega molekuli) laoboratoorse spektriga seostada. (Spekter on uuritava objekti kiirguse jaotus lainepikkuste (või sageduste) järgi.) Selliseid saladuslikkuse loori taha jääma kippuvaid objekte kogunes rohkem kui üks.

Suur samm edasi astuti 1963. aastal, kui ühel sellisel objektil, just sellelsamal esma-avastatul 3C 273, õnnestus M. Schmidti nimelisel uurijal need imelikud heledad jooned ära tuvastada: tegu oli kõige lihtsama ja rikkalikuma aine, vesiniku nn. Lymani seeria joontega. „Viga” oli selles, et need jooned asusid ootamatult hulga „maad” pikematel lainepikkustel kui „tarvis”. Nüüd oli lõng üles võetud ja tundmatud kiirgusjooned (kogu vesiniku Lymani seeria, mõnede muude ainete jooni ka) pandi paika ka teiste vaadeldud, kvasarite aunimetuse saanud objektide, spektrites. Kõigil neil esines ülimalt suurel määral spektrijoonte nihe, nn punanihe. Suur punanihke väärtus viitas omakorda, et kvasarid peavd asuma ülimalt suurtel kaugustel. Kuid mida siit järeldada saab? Võrdlevad vaatlused ja arvutused näitasid, et kvasarite absoluutsed ehk tõelised heledused peavad olema ligi paarkümmend korda suuremad suurimate teadaolevate hiidgalaktikate absoluutsetest koguheledustest!

Kvasarijahist teleskoobiga

Muide, seesama kvasar 3C 273 jäi pikaks ajaks näiva heleduse poolest heledaimaks kvasariks taevas ning arvestades ka selle absoluutset heledust (ikkagi täiesti „ausa” kvasari mõõtu kvasar), võib seda ka praegu heledaimaks pidada. Kvasari näiv heledus on 12.9 tähesuurust ja see paikneb Neitsi tähtkujus, eks sellepärast see teema just nüüd, aprillis, saigi üles võetud.

Püüame siis selle kvasari justkui kuidagi kinni ka. Asub see Porrimast (gamma Vir (3.4 tähesuurust)) 2.6 kraadi loodes (lõunakaares asumise korral ülal ja paremal). Kvasar 3C 273 paikneb 3 kraadi kaugusel kagu pool (allpool vasakul) galaktikast M61. Ega siin tegelikult muud targemat teha pole kui kasutada koordinaate.

Alfa: 12h 29m 06s ; delta: 2º 3´ 9´´

Peab siiski tunnistama, et nii tuhmi objekti otsimine ja vaatlemise proovimine pole eriti suurt kasu toov tegevus. On ju ka Pluuto kui teadaolevalt üpris kehvalt, vaid erinevatelt taevafotodelt otsitava taevakeha heledus vaid alla poolteise tähesuuruse väiksem.

Kvasari 3C 273 asukoht ehk vaatesuund Neitsi tähtkujus

3C 273 on ka ühtlasi meile üks lähemaid kvasareid, asudes „vaid” 2.4 miljardi valgusaasta kaugusel. Kilomeetrites tuleb see „veidi” suurem arv, 2 270 000 000 000 000 000 0000, ehk 2.27 korda 10 astmes 22. Tuleb siiski arvestada, et nii suured kaugused Universumis pole päris lihtlineaarselt määratavad, vaid olenevad kasutamiseks valitud Universumi kosmoloogilse mudeli õigsusest. Arvestades ka äsjatoodud märkust, peaks
3C 273 absoluutheledus olema -26.9 tähesuurust, küllaltki kvasarite „harju keskmise” kandis. Kaugust määrava punanihke väärtus z = 0.158.

Kvasarite heledus pole siiski konstantne, see kehtib ka 3C 273 kohta.

Tuleb siiski märkida, et konkurents nii lähima kvasari kui ka heledaima kvasari tiitlile on olemas. Teisalt kiputakse kvasariteks liigitatama ka mõnda lihtsalt aktiivset galaktikat, mille aktiivsus kvasari mõõtu välja ei anna. Eks see piir olegi tegelikult hägune. Praegu teadaolevalt heledaim kvasar (näiv heledus 12.2 tähesuurust) on
4U 0241+61 Kassiopeia tähtkujus. Absoluutne heledus on sellel objektil -25 tähesuurust (seega tegelikult märksa kesisem kvasar kui eelmine). See objekt peab eelnevat arvestades meile lähemal olema ja ongi. Siit omakorda järeldub kohe, et väiksem peab olema ka punanihe: z =0.044, See objekt on Eestis mitteloojuv, asub aprilliöösiti põhjakaares Kassiopeia tähtkujus, laias laastus vastassuunas Neitsi tähtkuju hallata olevale kvasarile 3C 273.

Kvasari 4U 0241 +61 koordinaadid:

alfa: 2h 44m 58s ; delta: 62º 28’ 7’’

Peab siiski tegema möönduse, et selle objektiga on seotud mitmeid segadusi nii koordinaatide kui heleduse osas.

Lähima kvasari au võiks (ehk) riputada objektile: 3C 465 punanihkega z = 0.030. Näiv heledus 13.3 tähesuurust, absoluutne heledus -23 tähesuurust, seega kvasarite mõistes juba üpris kesine. Objekt paikneb Pegasuse tähtkujus, mis on teatavasti aprilliöödel nähtamatu.

Millega on üldse tegu?

Läheme kvasarite uurimise ajaloo suunas tagasi. Tekkis uus küsimus: mis objektid need sellised ikkagi on?
Väliselt justkui tähed, aga palju heledamad võrreldes isegi võimsaimate, sadu miljardeid päris-tähti sisaldavate galaktikatega. Siit hiiliski sisse ka nimetus kvasar. Edasistel tähistaeva inspekteerimistel avastati suhteliselt ootamatult ka kvasareid, mis raadiokiirguses olid suhteliselt nõrgad. Kuid ka need kvasarid kiirgavad ikkagi peaaegu terves elektromagnetlainete diapasoonis. Nii et kõigil kvasaritel on võimsust väga palju ja jääb ülegi! (Kuid hirmu ei tasu siiski tunda, kuna kvasarid asuvad ju väga kaugel. „No mina küll jõuan neil iga kell eest ära joosta!”, nagu Tiguvälja Teet teisipäeval lahvka juures praalis.)

1973. aastast suudeti mõõta ühe kvasari kui „”tähe” normaalsest mõneti suurem kujutis. Sellest alates tulid astronoomid aegapidi järeldusele, et kvasarite puhul peaks tegu olema hoopiski ülikaugete (ja seega noorte) galaktikate väga heledate tuumadega. Alates 1997. aastast on kvasarite ümber olevaid galaktikaid endid ka otseselt selgelt jäädvustatud. Meile paistavad need galaktikad väga tuhmid vaid väga suurte kauguste tõttu. Galaktikate välised osad ei kippunud varem, kehvemate teleskoopide ja kiirgusvastuvõtjate ajastul, lihtsalt sel põhjusel paistma, et need kiirgavad oluliselt nõrgemini kui nende kvasaritest tuumad. Ning ärme unustame, et suhteliste (mitte absoluutsete) heleduste arvestuses (nagu nad peale vaadates tunduvad) on ju ka kvasarid väga tuhmid objektid. Palja silmaga ja õigupoolest ka läbi tavalise amatöörteleskoobi vaadates pole ju kvasareid näha. (Ka siin korduvalt mainitav kvasar 3C 273 oma ümmardatult 13. tähesuurusega on tuhm mis tuhm).

Hubble teleskoobi foto kvasarist 3C 273. Vasakul on näha ka gaasijuga, mis väljub pildil nähtamatust ümbrisgalaktikast.

Kaugused kvasariteni on tõesti ülimalt suured, ega veelgi kaugemalt palju kraami paistmas polegi, kui välja arvata Universumi mikrolaineline taustakiirgus. Kuna kvasarid asuvad tõesti suisa „maailma alguses” ja seda mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes, on tegu just nimelt noorte galaktikate heledate tuumadega.

Hubble teleskoobi foto kvasarit 3C 373 ümbritsevast galaktikast. Väga hele kvasarist tuum on varjestatud.

Aga mis „loomad” need kvasarid seal kaugete glaktikate tuumades siis ikkagi on? Üldine seletus on, et kvasareid, neid üliaktiivseid ja seetõttu oma olemuselt väga heledaid objekte „kütab” neid ümbritsev üpris tihe laetud osakestest koosnev plasmamaterjal, mis kvasari päris keskmes oleva tsentraalse (ülimalt massivse ja ka väga suurte väliste mõõtmetega) musta augu suunas ülisuure kiirendusega keereldes ja pööreldes langeb. Protsessiga kaasneb lisaks, magnetväljade lahke abiga, ka dünaamiline hõõrdumine. See aspekt põhjustab kiirgumise „hargnemist” peaaegu kõikidele mõeldavatele lainepikkustele (ehk sagedustele). (Kiirused on mõistagi ka suured, kuid kiirguse põhjustab just osakeste suur kiirendus.) Soodsaimad tingimused, et galaktika tuum paistaks kvasarina, ongi just noortel, alles välja kujunevatel galaktikatel, sest veel mitte tähtedeks koondunud materjali ja ka tähti tervikuna, mida must auk neelab, tuuma läheduses leidub.

Meenutame, et kvasarite kiiratavad spektrijooned asuvad uskumatult „valede” kohtade peal. Mainitud hele Lyman-alfa kiirgusjoone laboratoorne lainepikkus on 121,6 nanomeetrit, seega päris kaugel ultavioletses spektripiirkonnas. Esimestel avastatud kvasaritel ol Lyman-alfa joon küll hulga maad „punasemas piirkonnas”, kuid siiski endiselt UV-alas. Leitud on aga kvasareid, mille Lyman-alfa joon on nihkunud optilisse lainealasse ja isegi sealt edasi lähis-infrapunasesse kanti (olles siis juba jälle optilises kiirgusdiapasoonis nähtamatu). Kaugeima praeguseks avastatud kvasari punanihke indeks z = 10.1, sellele vastab hiigelkaugus 13.2 miljardit valgusaastat.

„Lymani mets”

Lyman-alfa (hääldades: “laimani alfa) kiirgusjoon tekib siis, kui vesiniku aatomis siirdub selle ainus elektron esimeselt ergastatud energiatasemelt põhiolekusse. Võimalik on ka vastassuunaline üleminek, sel juhul tekib samal energeetilisel kohal (121,6 nanomeetrit laboritingimustes) hoopis neeldumisjoon, mis viitab mujalt saabunud kiirguse nõrgenemisele.

Nüüd siis siirdume luuletuses lubatud metsa. Uurime jälle Lymani alfa-joont, mis oma suhtelise tugevuse tõttu on oluline „asitõend” kvasarite spektrite mõistmisel.

Kvasarite spektrite uurimisel tekkis nimelt järjekordne küsimus.
Mida kujutab endast Lyman-alfa kiirgusjoonele lisanduv arvukas neeldumisjoonte rivi, mis jääb kiirgusjoonest lühemate lainepikkuste poole? Pikapeale tuli möönda, et ka need neeldumisjooned on tegelikult Lyman-alfa tekkega jooned, kuid miskipärast viitavad nende asukohta väiksematele ja lisaks ka erinevatele punanihetele. See ongi see „Lymani mets”.

Astronoomid on siiski aegapidi välja peilinud, et mainitud neeldumisjoonte võrgustikku ei tekita mitte kauge kvasar ise, vaid neutraalset vesinikku sisaldavad kosmilised gaasipilved, mis jäävad kvasarilt tulevale valgusele ette. Olenevalt kaugusest Maalt vaadates, neelavad need gaasipilved kvasari kiirgust, tekitades ikka selle Lymani alfa joone, kuid sedapuhku neeldumisjoone. Ühe gaasipilve käest vabalt pääsenud footonid kohtuvad kusagil oma teel järgmise, Maale lähema pilvega, siis tekib uus neeldumisjoone komponent jne.

Sellist „metsa” hoolega uurides, kasutades kvasarite intensiivset kiirgust, saab üha täpsemalt kaardistada vesinikupilvede tihedust ja jaotust maailmaruumis ja nii ka tehakse. Teatavasti aga on vesinik Universumis väga tähtis aine, mille järgi saab ennustada uute tähtede tekkevõimalusi ja võrrelda seda olemasolevate ning juba kustunudki tähtede arvukusega. Kuid see on juba pika ja mitmeastmelise täheteaduse tegemise näide.

Kõige kaugemate avastatud kvasarite korral (punanihkest tulenev kauguse mõõt z = 6 või veelgi rohkem) on lühemalaineline spekter alates Lymani kiirgusjoontest teistsugune kui äsja sai kirjeldatud (õieti nagu „põlegi” teist!), see viitab juba teistele, veel üldisematele kosmoloogilistele põhjustele.

Kvasarite väiksemad vennad

Kas ka meile lähemal esineb kvasareid? Esineb, kuid vaid nende „kergemate versioonidena”. Need on tuntud mikrokvsaritena, aktiivsete galaktikatena, osa neist nimetatakse Seyferti I või Seyferti II tüüpi glaktikateks. Osa aktiivsetest galaktikatest on tuntud suure ruumilise ulatusega raadiogalaktikatena. Nende objektide lähem käsitlus ei paista siiski käesolevasse loosse ära mahtuvat. Muuseas, aktiivsete galaktikate aspektis tuleb jälle kord nimetada galaktikat M81 seoses tuuma piirkonnas toimuvaga, samuti ka selle väga huvitavaks tähetekkepiirkonnaks osutuvat naabergalaktikat M82. Tundub, et need galaktikad on koguni üksteisega kokku põrganud (st üksteisest läbi liikunud) ning selle kokkupõrke „järelkajad” on siiamaani jälgitavad.

Aktiivsetes galaktikates tuumade „põrgukatel” küll keeb, kuid mitte nii intensiivselt kui kvasarite puhul. Galaktikad, need meile lähemad kui kvasar-tuumadega galaktikad, on ühtlasi ka vanemad ja nende keskmete lähedalt on põhiline materjal juba tsentraalsesse musta auku neelatud või ka enne seda „ohutus kauguses” tähtedeks saanud. Tõsi küll, asi oleneb ka vaatesuunast. Kui vastavat galaktikat täpselt külje pealt vaadata, ei paista ka kvasar „päris „kvasarina”. Samas, nii lähedastel kui ka suhteliselt suurematel kaugustel Maast (ühtlasi Päikesest ja ka Linnuteest) ei ole kvasareid siiski avastatud. Ju siis nii lähedases ruumis (ja ajas) kvasareid ikkagi pole.

Kvasari „jäänuk”, must auk, on olemas ka täiesti nn rahulike galaktikate keskmetes, meie Linnutee sealhulgas. Mingil määral toimuvad kvasari-taolised protsessid siiski ka sellistes galaktikates, kuid „intensiivuse nupp” on kõvasti maha keeratud olekus. Ka mõne massivsema tähtede kerasparve keskmes on must auk, ega needki saanud täiesti „näljas olevatena” tekkida..

Uudiseid rohepöörde rinnetelt

Kvasari saaksime aga ise teha küll! Nt Andromeeda galaktika (kuigi aprilliöödel kahjuks kehvas asendis) on niigi ilus, teeksime ta õige tema tuuma (uuesti) kvasariks muutmisega veel oluliselt ilusamaks! Selleks oleks vaja lihtsat tööd: võtame mõne teise galaktika, nt kaks Andromeeda elliptilist kääbuskaaslast M32 ja M110. Vaja on puistata neist esmalt üks, siis kohe sujuvalt ka teine aegamööda Andromeeda põhigalaktika, M31, tsentrilähedase piirkonna suunas laiali. Juurdepuistetava piirkonna valikul tuleb küll päris täpne olla, samuti on oluline ka puistamise kiirus, nii et jukerdamist omajagu oleks, aga lõpptulemus saaks ju uhke! Paar isikut on siiski selle idee kohta öelnud, et „midagi on pildil valesti”, aga ega siis saa ka uskuda kõike, mida sulle räägitakse. „Peaasi, et pipar oleks lahustunud ja pööre oleks roheline!” nagu ütleb alati Poldivälja Paavel, kui ta järjekordse mutri on puruks keeranud ja õigus kah!

Viimati tsiteeritud lause kõikehaarava sügavuse ja ulatuse tõttu võeti Paavel muuseas ka Helsingi Ülikooli audoktorite konkurentsitihedasse järjekorda. Kusjuures on lootust, et lähikuudel võib asi ka asjaks saada. Kuigi see polnud hädavajalik nõue, panime siiski veel omalt poolt külakogukonna otsusega Paavli kindluse mõttes ka põhikooli lõpueksamitele kirja.
Paavel on ju Ilmeni Internaatkodust ka juba ammu väljas, väljakirjutamise ametlike dokumentidega tegeleme samuti hetkel hoolega.

Soovides Poldivälja-mehale tema peatsel akadeemilisel kõrgpilotaažil seiklemisel edu, peaks üldiselt vist tasapisi hakkama jutulõnga kokku sõlmima.

Noppeid ühest tavalisest füüsika tunnist

„Austatud klass, järgmine tunniteema on: „Rasked esemed, allakukkumine ja gravitatsioon”. Vastajaks on õpilane Kiir ja küsimuse esitajaks härra Laur. Palun.”

„Aitäh, lugupeetud köster. Lugupeetud õpilane Kiir. Küsimus. Kas üles tõstetud raske ese kukub gravitatsiooni mõjul alla, kui see lahti lasta? Palun vastake mulle konkreetselt ja selgelt jah või ei ning ma palun, ärge ajage seosetut juttu nagu te seni olete alati ajanud. Aitäh.”

„Aitäh. Vastates teie küsimusele, peame me kõik võimalused laual hoidma. Ma ei saa eseme eest vastata, peate küsimusega eseme enda poole pöörduma. Esemed on muide väga jutukad, olen isiklikult nendega paljudel koosolekutel, veel enam aga omavahel vestelnud. Teie vihje gravitatsioonile on väga kaval ja te püüate mind rünnata, aga me ei tea mitte kunagi, millal gravitatsioon katkeb, ma olen teile sellest juba mitu korda rääkinud ja kas te olete ikka päris kindel, et te lasete eseme lahti või ainult lubate seda? Kas te võite mulle vastata, et te ikka lasete eseme lahti?? Vastake!!! Aitäh!”

Aitäh. „Mul on küsimus tunni toimumise kohta härra kõstrile. Kuulsite ise: Kiir keeldub küsimusele vastamast ja esineb selle asemel täiesti segase jutuga. Ma ei saanud Kiirelt vastust, palun kutsuge ta korrale ja käskige vastata!” Aitäh.

Aitäh. „Härra Laur, ma ei saa sekkuda, kuna küsitav püsis teemas. Mina igatahes kuulsin selgeid vastuseid. Küsisite: „Kas üles tõstetud?” Vastus oli „Jah!” Küsisite: „Lahti lasta?” Vastus oli „Ei!”. Küsisite: „Kukub alla?” Vastus oli: „Vastake!!!” Kiir andis täiesti ammendavad ja täpsed vastused. Ma kutsun hoops teid korrale, teil pole õigust õpilast Kiirt selliste koolikiuslike küsimustega ärritada!”

„Härra köster, ma küsisin ju vaid ühte konkreetset ja seejuures ülilihtsat asja ja vastust ei tulnud. Hinne Kiirele saab olla vaid üks! Asi paistab koguni palju hullem olevat; kõik said praegu ja on varemgi saanud kuulda ja näha, et Kiire esinemine viitab adekvaatsuse täielikule puudumisele, kooliküpsusest on asi hoopiski kaugel! Ma ei tahaks seda küll välja öelda, aga probleemi lähemaks käsitlemiseks tuleks kaaluda õpilase Kiire juhtumi uurimiseks psühhiaatrite konsiiliumi kokkutulekut, kas te ei leia?”

„Seda viimast ettepanekut toetan ma täielikult!”

„Lible, kes sinul lubas veel siin ringi hiilida ja veel ka sõna võtta! Vait! Uks kinni! Härra Laur, nagu ma juba ütlesin, te üha solvate rängalt kõrgestisündinud Kiirt. Lisaks peate te hoopis vastajale tänu avaldama, kuna väga austatud õpilane Kiir väärib hoopis kolme viite korraga! Ta vastas kahele lisaküsimusele koguni ennetavalt! Lisaks püsis ta jälle ka teemas! Mina vist ka. Tänan teid vastamast, lugupeetud Kiir. Palun ärge kurvastage, kohe saate kommi! Kas ma löön kohe uuesti teie saapanööbid läikima? Kuulutan sellega tunni lõppenuks!”
(Sosinal): „Kuule, rentnik, ütle õige, kus me oleme, miks me siin oleme ja kuidas me siia saime ning mine tee Kiirele pai!
(Röögatades): Lible, jälle sina! Mine kohe eemale! Vipper ja Imelik, mida te tahate! Tõnisson ja Kesamaa, te peate otsekohe taanduma! Järveots, ma hoiatan! Toomingas, ma olen köster! Aaaappiiii.ii.i…! Pää-ää-stkee…ee Ki..kik..eri..kii..iiir..!” (kole kisa mitmest suunast, kolin, pikapeale vaikus)

Ruumi üksijäänud rentnik keerutab vuntsi ja ümiseb omaette arusaamatus keeles:
„Kuut pai, tsõu,
juu mast kõu,
mio-maio….”

Veidi hiljem, mõtlikult:
„Diogenes tünni seest (nagu tal mood),
vaid lausub: ”Jajah, või et nõnda on lood!””

…………………………………………………

Kultuurisoovitus peale tunde jäänutele ka. Püsides kõstri ja Kiire eeskuju järgides samuti, ehkki vaid osaliselt, teemas, võiks sedapuhku soovitada ringhäälingu arhviist Vanalinnastuudio etendust „Ei mingit kahtlust” (ETV 1983). Kindlasti vaadake ka teist vaatust.

Nojah, ja igaks juhuks ka see jutuksolnud Kontori lugu:

https://www.youtube.com/watch?v=r1K_TmZ7h1M
ning:

https://www.youtube.com/watch?v=t5ImncN-rQc

(Viimatise loo eestikeelne kokkuvõte juba järgmises osas!)

Kuu faasid

• Viimane veerand: 2-sel kell 6.15;
• Kuuloomine: 8-ndal kell 21.21;
• Esimene veerand: 15-ndal kell 22.13;
• Täiskuu: 24-ndal kell 2.49.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Järgneb (kindlasti veidi lühemana)…

2. aprill 2024 kell 18:15–19:30

Kärt Soieva

Universumi võnked ehk gravitatsioonilained.

Tähetorni haridusprogrammide kuraator Kärt Soieva räägib gravitatsioonilainetest.
Kas gravitatsioonilained päriselt ka eksisteerivad, kuidas nad meid mõjutavad. Mis on gravitatsioon Einsteini teooria kohaselt.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.!

19. märts 2024 kell 18:15–19:30

Edit Talpsepp

Maavälise elu otsingud ning elu määratlemine astrobioloogias.

Ulmekirjandus ning -filmid on loonud kujutluse maavälisest elust kui teistel planeetidel kohatavatest humanoididest või tehisintellektiga robotitest, ent reaalsus on siiski märksa proosalisem. Loengus tutvustatakse mõningaid maavälise elu otsimise aluseks olevaid elumääratlusi ning astrobioloogias ette tulevaid bioloogiafilosoofilisi küsimusi.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

15. märts 2024 kell 19:00–23:00

Universumi tumedam pool

Tule Tõraverre koos teadlastega tähti uurima! Igal tähtede õhtul saab kuulata mõnd põnevat teadlase ettekannet.
Seekord räägib kosmoloog ja Tartu observatooriumi direktor Antti Tamm universumi tumedamast poolest.
Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Selge taeva korral saab teleskoobiga tähti vaadata.
Avatud oli lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus sai vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.

Osalemine maksab üksikkülastajale 2 eurot, perele 5 eurot.

Päike kogub „jõudu”

Märts on esimene kevadkuu, kuigi talv jäi järjekordselt vahele. Vist sai juba üheteistkümnes järjestikune kord, kus talveilma osas oli kokkuvõttes liigse soojuse ja lumepuudusega tublisti üle pingutatud. Kuid kõigest hoolimata on nüüd käes märts. Päeva pikkus ja Päikese keskpäevane kõrgus kasvavad jõudsalt. Samas võime tähele panna, et pimedaks ja valgeks mineku protsessid toimuvad küllalt kiiresti. Põhjus on selles, et märtsis (nagu ka septembris) „liguleb” Päike horisondi lähedal kõige vähem, loojudes ja tõustes suhteliselt kiiresti oma kõrgusekoordinaati muutes. Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus; 12-ndal kuupäeval liigub meie päevavalguse ja sooja andja Kalade tähtkujju.

Kevad algab 20. märtsil kell 5.07. Seega võib öelda, et 20. märts on kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda praktiliselt kogu maakera ulatuses. Päike tõuseb (enam-vähem) otse idast ja loojub otse läände. Erinev on aga Päikese liikumise kaar päevases taevas.

Nagu juba jaanuari loo teises osas juttu oli, tõuseb ja loojub Päike ekvaatoril 20. märtsil ristsihis silmapiiriga idast ja kulgeb „otse” tõustes keskpäeval üle seniidi ehk lagipea ning sealt edasi laskub ja loojub sama „otse” läände.

Muudes Maa piirkondades teeb Päike 20. märtsil laugema kaare, olle keskpäevaks tõusnud seda madalamale, mida kaugemal on vaatleja ekvaatorist. Poolustel saavad kõik Maa pikkuskraadid kokku. Seega terkib siin ida- ja läänesuuna, samuti ka kirde, edela, kagu ja loode suhtes määramatus. Põhjasuund on samuti „kadunud”, sest maksimaalsed laiuskraadid paiknevad poolustel. Põhjapoolusel on 90. lauiuskraad, lõunapoolusel on vastavalt -90 kraadi lõunalaiust. Ainus ilmakaar, mis kehtima jääb, on põhjapoolusel lõuna ja lõunapoolusel põhi. Kusjuures olukorra teeb keerulisemaks see, et vaata põhjapoolusel 360 kraadi ulatuses kuhu suunas tahad, ikka on ainus suund… lõunasuund. Lõunapoolusel omakorda jääb üle ainult põhja poole vaadata (või minna).

Olles põhjapoolusele jõudnud, tekib seega piiripealne olukord. Esimese aspektina on Päikese päevase teekonna lauge kaar silampiiri kohal on nüüd suisa selline, et Päikese tõusu ja loojangu sihid on silmapiiriga 0-kraadise nurga all. Ka keskpäeval on Päikese kõrgus ikka null kraadi. Ehk siis… Päike jääb kogu päevaks silmapiirile! Kuna Päike ei paista punktikujulisena, siis on pool Päikest nähtaval, pool aga mitte. Teine aspekt: kuna ida ja lääne suuna määramine osutub poolustel võimatuks, siis kokkuvõttes jääb pool Päikest silmapiiril tiirutama kogu ööpäevaks!

Mis selle olukorda päästaks? Ei midagi muud, kui võtta arvesse uus asjaolu, nimelt ka Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese. Seetõttu kerkib Päike põhjapoolusel 20. märtsil siiski, kuigi väga aeglaselt, üleni silmapiiri kohale.

Lõunapoolkeral ja lõunapoolusel toimub kõik sama moodi, ainult pooleaastase hilinemisega.

Edasi võiks taas meenutada jaanuari loo teist osa, kus samuti see teema käsitlusel oli.

Planeedid märtsikuus

Märtsi teises pooles saab õhtuti ehataevas näha Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 17-nda paiku. Merkuur hakkab edaspidi loojuma veidi enam kui 2 tundi pärast Päikest. Kuu lõppedes kaob Merkuur jälle ehavalgusse. 24-ndal märtsil on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (18.7 kraadi), omades siis heledust -0.1 tähesuurust. Merkuur asub Kalade tähtkujus nagu ka Päike. Kuid Kalad on suur tähtkuju, ruumi jagub.

Jupiter on teine planeet, mis tänavustel märtsiõhtutel näha on. Erinevalt Merkuurist on Jupiter nähtav igati hästi ja terve kuu ulatuses. Jupiter paistab parajasti heledaima „tähena” taevas. Siiski on Jupiter vaadeldav üha lühemat aega: kui kuu algul loojub Jupiter umbes 6 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpuks on vaatlusaeg enam kui 2 tunni võrra lühenenud. Eriti halvaks see asjaolu Jupiteri vaatlustingimusi siiski ei muuda. Kuningliku säraga Jupiter asub Jäära tähtkujus. Noor Kuu on Jupiterile lähimas asendis 13. märtsi õhtul.

Rohkem planeete märtsis ei paistagi. Juba „traditsioonilise” puudujana esineb nähtamatuna Marss, ka Veenus ja Saturn on nähtamatud.

Tähtedest ja tähtkujudest

Tähistaevas väärib märkimist varaõhtuse pimeda aja taevapildi suhteliselt tõtlik muutlikkus. Seda on hea jälgida nt Orioni tähtkuju jälgides. Kuu algul paikneb Orion õhtu alguses lõunasuunal, kuu lõpus aga juba edelas. Samuti on heaks orientiiriks taeva heledaim päris-täht Siirius, mis samuti oma õhtust asendit kuu vältel hoolega vasakult paremale viib.

Õhtune edelataevas 24. märtsil

Sama lugu on muidugi ka teiste lõunakaares asuvate ja heledaid tähti sisaldavate tähtkujudega: Sõnn (sisaldab oranzi Aldebarani), Kaksikud (Kastori ja Polluksi tähepaariga, üks ülalpool, teine allpool), Väike Peni (põhiliselt on seal näha vaid hele Prooküon ja tuhm Gomeisa, need moodustavad Kaksikute paariga veidi analoogilise kombinatsiooni), Veomees (asub väga kõrgel taevas, heleda kollase Kapellaga). Üha kiiremini hakkavad Riigel, Siirius, Betelgeuse ja Prooküon koos Gomeisaga ka öösiti loojuma. Kastor, Polluks ja Kapella paistavad kogu märtsiöö, kuid vajuvad hommikuks madalamale, loodetaevasse.

Heledatest tähtedest on tähelepanu kõitev Arktuurus Karjase tähtkujust. Kui märtsikuu alguses peab Arktuuruse tõusmist õhtuti veidi ootama, siis peatselt hakkab Arktuurus paistma kogu öö, tõustes õhtul madalast kirdetaevast.

Terve öö paistab ka Reegulus Lõvi tähtkujust, olles Arktuurusest juba varem tõusnud, kuid see täht pole nii hele.

Veel üks päris hele täht, Spiika Neitsi tähtkujust, tõuseb hiljem kui öö saabub ja paistab hommikuni. Kuu lõpus paistab Spiika siiski juba peaaegu kogu öö.

Loojumatud tähed Veega ja Deeneb asuvad õhtul põhja-kirdekaares, kuid kerkivad hommikuks kirde-ida poolt kõrgele.

Hommikupoole ööd tõuseb idataevasse ka Altair Kotka tähtkujust.
Veidi enam kui tund peale Altairi tõusu ilmub väga madalasse kagu-lõunataevasse ka punakas Antaares Skorpioni tähtkujust. Vaadakem siis Antaarest koos ülejäänud osaga Eestis nähtavast Skorpioni tähtkujust, sest kui kevad hakkab suvele lähenema, siis kaovad teised Skorpioni tähed vaateväljalt. Ainsana jääb siis Skorpioni au kaitsma Antaares, aga sinna on veel aega.

Vaadates kõrgele kirdesse, siis Suur Vanker jõuab öösiti üha varem seniiti ehk lagipea kohale, kuid palju kaugemale kui veebruaris ei jõua sealt siiski ära vajuda: öö pikkus ju lüheneb.

Maakera mitut sorti poolused

Nagu teada, on Maal kaks geograafilist pooolust: põhjapooolus ja lõunapoolus. Poolustest maksimaalselt eemalolev suurringjoon on ekvaator. Ekvaator omakorda jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks. Kõik Maa meridiaanid koonduvad mõlemal Maa poolusel kokku. Eelöeldu tuleneb asjaolust, et maa pöörleb ja just nimelt niimoodi et esineb kujuteldav pöörlemistelg läbi Maa keskme. Pöörlemistelje kaht lõikepunkti Maa pinnaga tuntaksegi geograafiliste poolustena.

Kuid geograafilised poolused pole Maa ainsad poolused. Mängus on ka Maa magnetväli ja sellega seotud poolused. Neid on isegi kaks paari, seega kokku 4 tükki.

Nagu on ka üldiselt teada, saab Maa tervikuna jagada kolmeks osaks: maakoor, vahevöö ja tuum. Tuum on kaheosaline: tahke tsentraalne tuum ja vedel välistuum. Kuna mõlemad tuuma osad koosnevad põhiliselt rauast, räägitakse kokkuvõttes raudtuumast.
Tuumapiirkonnas on kuum: mitu tuhat kraadi. See võimaldabki eksisteerida vedelal tuuma välisosal. Sisemises osas on omakorda rõhk liiga suur, et vedel olek saaks püsida.

Raud on heade magnetiliste omadustega, see asjaolu tingibki selle, et Maad ümbritseb magnetväli, kusjuures magnetvälja „ohje” hoiab Maa tuum. Magnetvälja kujunemisel mängib suurimat rolli just vedel välistuum, kus toimavad keerulised ringvoolud, seotuna Maa pöörlemisega. See asjaolu ei lasegi magnetvälja poolusi mitte just ülimalt kaugele geograafilistest poolustest.

Nagu teada, on olemas püsimagnetid, mis on mingil põhjusel isegi kaua aega tagasi magneetunud ja selle oleku säilitanud. Püsimagnetite magnetvälja hoiavad mikrotasandil alles nn. magnetilised domeenid. Kuid kõrgetel temeratuuridel domeenid lagunevad ja kaob ka püsimagnetite magneetunud olek. Siin tuleb jälle meenutada asjaolu, et Maa välistuum on vedel ja püsimagnetist rääkida ei saa. Ka sisetuum on püsimagneti oleku jaoks liiga kuum. Kuna Maa pöörleb, toimuvad liikumised ka Maa vedelas tuumas. Raua ja lisandite aatomid on positiivelt ioniseeritud, st omavad positiivseid laenguid. Ka negatiivse laenguga elekronid „sebivad ringi”. Kokkuvõttes tekivad juba mainitud ringvoolud ja need kokku omakorda kutsuvad esile globaalse magnetvälja, kusjuures mida kaugemalt Maa pinnalt eemal seda magnetvälja jälgida, seda enam sarnaneb pilt lihtsustatud mudelile, mile järgi paikneks Maa sisemuses justkui tavaline pikliku kujuga tahke püsimagnet.

Kirjeldatud asjaolu tunnetavad hästi Päikelt pärinevad laetud osakesed (ja ka mujalt pärit kosmilised kiired, millel on laeng). Suurtel kõrgustel (Maast eemal) tundub seega Maa magnetväli olevat lihtne, nn „dipooli” kujuga. Magnetväli tõrjub maa-väliseid laetud osakesi üldiselt eemale, kuid magnetvälja pooluste piirkonnas esineb võimalus laetud osakeste spiraalitades langemine Maa atmosfääri. Kohtudes atmosfääri osakestega, toimub vastastikmõju ja sellega seonduvalt saab näha virmalisi. Virmalised esinvad umbes 80 kuni 1000 km kõrgusel.

Virmaliste “mahakukkumist” pole kindlasti karta, siin on üksiti võttes mängus vaid eraldi aatomid või lihtsat tüüpi kerged molekulid.

Kirjeldatud piirkondade keskpunktid, mille ümber virmalised võivad ette tulla, kannavad Maa geomagnetiliste pooluste nimetust. Geomagnetpoolused on analoogiliselt geograafiliste poolustega täpselt üksteise vastas ja kujuteldav magnettelg läbib Maa keskpunkti. Vastavalt Maa geomagnetilise telje ja poolustega seonduvalt kujuneb ka kosmilises mastaabis Maa väline magmetväli.

Kuna Maa välistuuma reaalselt toimuvad sisesed liikumised peavad paratamatult arvestama Maa pöörlemisega, siis asuvad geomagnetilised poolused mitte eriti kaugel geograafilistest poolustest, kuid siiski ei ühti nendega. Aastakümnete jooksul on geomagnetpoolused georaafiliste pooluste suhtes ka aegapidi oma asukohta muutnud. Põhja suunas paiknev geomagnetiline poolus paikneb praegu Kanada Arktika saarestikus. Lõunapoolne poolus paikneb Antarktise mandril, täpselt vastassuunas eelmisega.

Kui vaatleja asub aga Maa pinnal (nagu meiegi), siis tuleb esile Maa magnetvälja reaalne ja keerulisem kuju kui magneeditud varda ehk dipooli mudeli puhul, millest geomagnetpooluste puhul juttu oli. Nüüd tuleb arvestada Maa vedelas välistuumas toimuvate pöörisliikumise ebaühtlast ja keerukat iseloomu. Maast kaugel olles need keerukamad efeketid lihtsalt ei tule eriti esile.

Maa reaalse, “lähedalt tuntava” magnetvälja poolusi nimetatakse magnetpoolusteks. Lihtne, eks ole? Ei mingit „geo”.d seal ees. Magnetvälja reaalse struktuuri keerukuse tõttu ei lange magnetpoolustega kokku ka geomagnetilised poolused. Iseärasusi on veel: magnetiline põhjapoolus ja lõunapoolus ei asu ühel teljel. Kuid eriti kaugel nii Maa geomagnetilistest kui geograafilistest poolustest ei saa olla ka magnetpoolused.

Põhjapoolne Maa magnetpoolus asub praegu geograafilisele põhjapoolusele lähemal kui põhjapoolne geomagnetiline poolus, seevastu lõunapoolne magnetpoolus asub geograafilsest lõunapoolusest praegu üle 20 Maa laiuskraadi võrra eemal, väljaspool Antarktise mannert ja on hetkel napilt isegi lõuna-polaarvöötmest väljaspool.

Magnetpoolusi iseloomustab ka suhteliselt kiire ajaline liikumine. Veel mõnekümne aasta eest olid need arvestatavalt teiste kohtade peal; nt ka lõunapoolne magnetpoolus paiknes polaarvöötme piirides.

Teatud liikumises on ka geomagnetilised poolused, kuid need liiguvad märksa aeglasemalt kui magnetpoolused.

Muuseas, kumbade pooluste sihis näitab meie kompass: kas geomagnetiliste pooluste või magnetpooluse sihis? Pigem siiski magnetiliste pooluste sihis (ilma “geo”-ta), kuid magnetpoolustest eemal olles ei näita kompass ka mitte täpselt nende poole. Sellele viitab juba asjolu, et magnetpoolused ei asetse ju ühel teljel, kompassinõel on aga oma telje ehituses sirge. Magnetvälja maapinnal mõjutavad ka maakoore sees olevate suurema rauasisaldusega lademed; tuntuim selline asub Siberis (Kurski magnetiline anomaalia).

Magnetpoolused (ilma „geo”-ta) saab paika katseliselt: poolus on seal, kus olles kompassinõel võtab vertikaalse asendi. Geomagnetpooluste paikapanek on aga pigem „tagantjärele arvutamise” laadi: jälgida tuleb Maa magnetvälja üldiseloomu maapinnast kaugel ehk kõrgel.

Üks oluline aspekt on seni mainimata jäänud. Geomeetrilise põhjapooluse lähedal asub hoopiski geomagnetiline lõunapoolus. Samuti on geograafilises mõttes põhjapoolne magnetpoolus tegelikult magnetiline lõunapoolus. Magnetiline ning geomagnetiline põhjapoolus asuvad seevastu lõunapoolkeral. Tuletame meelde, et kompassinõel on püsimagnet, mille põhjapoolne otse näitab põhja suunas. Kuna vastasmärgilised poolused tõmbuvad, mitte aga samamärgilised, siis peabki magnetiline lõunapoolus asuma põhja pool.

Poolusi ja muudki kirjeldava joonise kirjeldus

Kokkuvõtlikult on eelnev lugu toodud juuresoleval joonisel. Infot on siin palju koos ja tasub üle kommenteerida. Kõigepealt Maa koos oma siseehitusega. Ääres on õhuke maakoor (tumepruun), siis tuleb vahevöö (valkjaskollane). Maa sisemine osa on kaheosaline tuum. Joonisel on välistuum halli värvi, sisetuum aga valge. Edasi uurime poolusi. Geograafilisi poolusi ühendav pöörlemisetelg A on vertikaalne ning joonistatud rohelisena (Maa siseosas mitte kujutatuna). Põhjapoolust märgib A1 ja täpselt selle vastas olevat lõunapoolust A2.

Maa erinevad poolused ja geomagnetiline väli

Järgmisena vaatleme Maa geomagnetilisi osiseid.
Geomagnetiline telg B läbib (nagu ka pöörlemistelg) Maa keskpunkti, kuid ei ühti pöörlemisteljega. Punktis B1 asub geomagnetiline lõunapoolus ja punktis B2 omakorda geomagnetiline põhjapoolus. Need asuvad täpselt teineteise vastas. Geomegnetiliste koordinaatidega seostub ka Maa suuremastaabiline ja sümmeetriline koondmagnetväli, märgitud joonisel tumedate, miniatuurseid kompassinõelu sisaldavate joontega. Nõelakesed näitavad magnetvälja suundi mõõda neid jooni. Need jooned on tegeikult kinnised jooned, ilma alguse ja lõputa, neid saab nimetada ka magnetvälja jõujoonteks; need kulgevad ka läbi Maa sisemuse. (Siinsel joonisel on kujutatud vaid osa läbi vahevöö kulgevaid jõujooni, kuid need läbivad tegelikult ka tuuma.) Tsentris olev püsimagneti kujutis märgib Maa geomagnetväljale vastava magnetvälja allika lihtsustatud skeemi, mis vastab pildile, kui uurida Maa magnetvälja maapinnast kaugel eemal.

On jäänud veel Maa magnetpoolused. Punkktis C1 asub Maa magnetiline lõunapoolus ja punktis C2 magnetiline põhjapoolus. Neid poolusi ühendav mõtteline (ei ole jooonisel) joon ei kulge läbi Maa tsentri. Lähima magnetpooluse (mitte geomagnetilise ega geograafilise) suunas näitavad (ehkki sedagi veidi ligikaudselt) meie kompassid. Magnetpooluste kohal näitab aga uurija kujutletav kompassinõel (samuti ei esine antud joonisel) vertikaalselt ülevalt alla. Joonisel pole näidatud ka Maa reaalsete magnetjõujoonte keerukat kuju Maa sisemuses (seda olekski väga keeruline teha).

Revolutsioonilisi tulevikuplaane

Magnetpooluste võrdsuse seadus on meil kahjuks veel vastu võtmata. Kahtlemata võiks magnetvõrdsuse seaduse vastu võtta, miks mitte ei võiks Eesti olla siingi laguneva maailma teedrajavaks pioneeriks. Loomulikult ei tohi ka erinevaid elektrilaenguid võrdsustavat seadust vastu võtmata jätta. Elektromagnetilise üldneutraalsuse ja laengute puudumise väljakuulutamine oleks võrdõiguslikkuse seisukohalt enam kui üks samm edasi! Protsessil oleks selles mõttes hea praktiline järelkaja, et magnetpoolused ja elektrilaengud eiraksid neid suva-seadusi nagu igasuguseid muidki reaalsust väänata üritavaid mitte-loodusseadusi 100-protsendiliselt, andes selles osas inimestelegi head eeskuju. Mis teha, oleme absurdimaailmale aina rohelist tuld näidates sinnamaale jõudnud, et seni tavaliste töövahenditena tuntud anorgaanilisest ainest esemed (nt haamer või naelad) peavad kõrgklassi elusolendile (ehk inimesele) normaalset elamist õpetama… Nojah, eks ta ole. Viimati võtabki veel mõni sellegi lõigu sisu tõsiselt, lootes et nii saabki maailma muuta…

Jätkame Messier’ maratoni

Et mitte suuemalt jaolt Maaga seonduvaga piirduda, vaatame siiski vahepeal taevasse ka. Jaanuarikuu loos tekkis miskipärast idee loetleda kuulsa Messier’ „udukogude kataloogi” liikmeid. Veebruaris sai sellega jätkatud. Prooviks veel? See „proovi veel” meenutab lotomängude pika-nina- saamise kuulutamisi, kuid ärme siis mängime neid petturite mänge kaasa, eks ole?

Meie järjekorras viimatine Messier’ objekt oli veebruaris varbspiraalne galaktika M61 Neitsi tähtkujus. Läheme edasi.

M62 on kerasparv Maokandja tähtkujus. Tartu laiuskraadil paikneb see objekt lõunameridiaanile sattudes napilt 2 kraadi kõrgusel, Põhja-eestis veelgi vähem. Seetõttu võtaks õiguse öelda, et see objekt on Eestis vaatlemiseks kõlbmatu. Korraks võiks järjepidevuselt välja hüpata, kuid mitte ruumisuuna mõttes. M62-st ligi 4 kraadi kõrgemale jääb teine Maokandja kerasparv M19, Tartus kuni 6 kraadi kõrgusel. Loeme selle objekti siis teleskoobis vaadeldavaks, kuigi ka pigem kehvades tingimustes.

Järgmine objekt on M63. Nüüd vaatame kõrgele taevasse. Suure Vankri aisatähtedest ekvatoriaalsete taevakoordinaatide mõttes lõuna poole jääv Jahipenide tähtkuju on vaadatavuselt vilets, heledad tähed puuduvad. Ometi sisaldavad Jahipenid mitut küllalt head teleskoobiobjekti galaktikate näol. M51-st oli veebruaris juba juttu. Ka spiraalgalaktika M63, hüüdnimega Päevalill, asub Jahipenides.

Spiraalgalaktika M63 Jahipenide tähtkujus

Jahipenides võib hea tahmse korral siiski leida rea tuhme tähti. Selle rea Suurele Vankrile lähema otsatähe lähistel M63 paiknebki. Galaktika asub 29 miljoni valgusaasta kuagusel.

Järgmisena nimekirjas on M64. Seegi on galaktika, kuid paikneb Jahipenide naaabertähtkujus, Bereniike Juustes. See tähtkuju on Eestis tõusev ja loojuv. Märtsikuu öös on see tähtkuju siiski juba õhtul üle silmapiiri. Kuu alguses võiks ehk siiski selle tähtkuju, sh objetki M64, madala asendi tõttu õhtuti vaatlusega paar-kolm tundi oodata. M64 asub tuhmide tähtedega Bereniike Juuste tähest Diadem (alfa Com) umbes 5 kraadi ülal ja paremal, teisest tähest Aldafirah (beeta Com) ligi 7 kraadi allpool ja paremal. Bereniike Juuste hajusparve keskmest jääb M64 umbes 8 kraadi allapoole ja vasakule. Kehvad juhised, kuid teeviidad ongi kehvad.

Spiraalgalaktika M64 Bereniike Juuste tähtkujus. Näha on ka kerasparv M53 ja trobikond Virgo galaktikaparve liikmeid

Spiraalgalaktika M64 asub 17 miljoni valgusaasta kaugusel. Hüüdnimeks on Tumeda Silma Galaktika. Kui see tundub hirmutav, on teine nimetus veel varaks: Magav Kaunitar. Loodetavasti ei mõju see nimetus hirmutekitavana.

Nüüd siirdume Lõvi tähtkujju ja tabame 2 kärbest 1 hoobiga. Püüame „avastada” galaktikad M65 ja M66.

Spiraalgalaktikad M65 ja M66 Lõvi tähtkujus. Näha on ka teist galaktikate gruppi Messier’ kataloogist.

Leiame Lõvis tähe Chortan (teeta Leo) ja liigume sellest umbes 2 ja pool kraadi allapoole ja pisut vaaakule. Vastu tuleb spiraalgalaktika M65, mis omab mingil määral ka varbspiraalgalaktikaid meenutavat morfoloogiat.
Vaid 20 kaareminutit M65-st vasakul (ida pool) asub teine galaktika M66, eelmisest veidi heledam. Ka see on spiraalgalaktika ja „peaaegu” varbspiraalne. Koos Messier poolt avastamata jäänud (spiraal)galatika NGC 3628-ga moodustavad need Leo Tripleti ehk Lõvi Kolmiku. Kehtib ka nimetus M66 Grupp. Nii M65 kui M66 (kogu see kolmik) paiknevad ligikaudu 35 miljoni valgusaasta kaugusel.

Nüüd tuleb leida M67. Nüüd siirdume Lõvist järgmisse naabertähtkujju Vähk; see asub Lõvi ja Kaksikute vahel.

Heledast Sõime hajusparvest M44 oli jaanuaris juba juttu. See on uduse laiguna kuskil Vähi keskel ka palja silmaga näha. Kuid teine Messier’ objekt on Vähis veel: hajusparv M67. See palja silmaga ei paista, kuid astronoomid vaatlevad seda küllalt sageli, kuna tegemist on hajusparve kohta küllalt vana parvega (keskmine hinnang umbes 4 miljardit aastat).

Hajusparved M44 (Sõim) ja M67 Vähi tähtkujus

M67 asub Vähi tähtkuju vasakul allosas, tähe Acubens (alfa Cnc) läheduses, sellest veidike allpool ja 2 kraadi lääne pool (paremal). Täht on kahjuks jälle tuhm, kuna ka Vähis heledaid tähti ei olegi. M67 on umbes 2600 valgusaasta kaugusel.

Paneme tähele, et paari tuhande ja paarikümne miljoni valgusaasta vahel on oluline erinvus!

Nüüd tuleb järjekorras M68. See objekt on kerasparv ja asub Hüdra tähtkujus. Selle tähtkuju läänepoolses servas, nagu mäletame, asub hajusparv M48. Kuid Hüdra ehk vesimadu on suurima pindalaga tähtkuju ja tõuseb pika veniva „ussina” pikka aega, kuni lõpuks ka idapoolne ja märksa madalamale jääv ots kohal on. Kõige keskmine osa jääb osalt isegi lõunasilmapiiri alla.

Hüdra „turjal” asuvad pisikesed tähtkujud tähtkujud Karikas (paremal, lääne pool, vasakule viltu) ja Kaaren (vasakul ehk ida pool, tähed on heledamad, moodustavad trapetsi).
Kaarna alumisest ja vasakpoolsest tähest Kratz (beeta Crv) 3 ja pool kraadi allapoole ning tsipake vasakule liikudes peaksimegi leidma M68. Kehv on aga asjaolu, et jõudes madalasse lõunataevasse ehk „parimasse asendisse”, on see kerasparv vaid 4-5 kraadi kõrgusel ja see teeb vaatlemise kehvaks.

Kerasparv M68 Hüdra tähtkujus

M68 asub 64 000 valgusaasta kaugusel,

Kerasparved M69 ja M70 Amburi tähtkujus on Eestis paraku mittevaadeldavad. Siiski võiks märkida, et M70 imetlemise käigus avastasti kuulus Hale-Boppi komeet, mis 1997. aastal ka Eestis astronoomiabuumi tekitas. Avastajate nimed said ka juba välja toodud…

Joont alla vedades

Mida öelda lõpetuseks? Sageli näeme, kuidas spordimees, kasvõi algaja, uhkustades muskleid pingutab. Iseasi, kas neid musklid eriti ongi või need ka midagi reaalselt teha suudvad. Kuid väga „vingete vendadena” võivad endid esitleda teisedki, miks mitte ka tähistaeva uurijad. Selle tõestuseks võiks ära kuulata Mati Nuude ja Apelsini esituses loo: „Sisemine ilu”. Paneme tähele, et lugu läbib siiski ka kahtlusenoot, sest kaasata tuleb ka muid oskusi. Seega järeldame, et taevauurijatel on täiendava positiivse omadusena ka kriitikameelt. Koondjäreldus: kas on astronoomidest targemaid? Ei ole! Hm, kogu selles loogikas tekkis siiski mingi vastuolu…

Et astronoomilistel vaatlustel mitte kaelaradikuliiti saada, tuleb siiski ka sporti teha (kuigi tingimata ei pea muskleid publikule demonstreeerima). Õppevideoks võiks kasutada 1985. aastast pärit „animafilmi” „Sports Cartoon” („Spordi karikatuur”):

https://www.youtube.com/watch?v=cRYGSk5YgHc

Mehed, ärme siis unustame, et 8 märts on rahvusvaheline naistepäev. Selle puhul ka siitpoolt vastav tervitus koos kaasasoleva pildiga.

8. märtsi puhul

Tõsi, see pilt pärineb veidi varasemast ajast (1985. aasta Rahva Häälest), kuid olemuselt see ju asja ei muuda. Nädalapäev ju klapib: reede!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 17.23;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 11.00;
• Esimene veerand: 17-ndal kell 6.11;
• Täiskuu: 25-ndal kell 9.00.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+2h).

5. märts 2024 kell 18:15–19:30

Jaan Pelt

“Tehistaip ja astronoomilised andmed.”

Astronoom Jaan Pelti peab loengu, kus tuleb juttu sellest, kuidas tehistaip aitab teadlastel töödelda ja interpreteerida astronoomilisi andmeid, olgu nendeks siis Galileo Galilei joonistused või suured taevaülevaated.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

26. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
27. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
28. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
29. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
1. märts 2024 kell 19:00–21:00
2. märts 2024 kell 19:00–21:00
3. märts 2024 kell 19:00–21:00

Veebruari koolivaheajal vaatame taevasse ning uurime taevakehasid.

Vaatluste toimumised sõltuvad ilmast, ürituse toimumise kohta avaldatakse info igal toimumispäeval kell 18 Tartu tähetorni Facebooki lehel ja kodulehel.

Vaatluse ajal on tähetorni tasuta sissepääs.

16. veebruar 2024 kell 19:00–23:00

Sel korral tutvustab Peeter Tenjes Linnuteed, mis on meile nii kodune, kuid Universumis ometi nii haruldane. Tenjes jutustab, mida põnevat on viimastel aastatel meie kodugalaktika kohta avastatud.

Avatud on lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus saab vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.
Selge ilma korral saab teleskoobiga ka taevast vaadelda.

Üksikpilet maksab 2€ ja perepilet 5€.

20. veebruar 2024 kell 18:15

Peeter Müürsepp

Astrooptik Bernhard Schmidt ja tema pärand

Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti ühenduse esimees Peeter Müürsepp jr. teeb ülevaate Naissaarelt pärit leiutaja Bernhard Schmidti elukäigust ja peamistest saavutustest peegelteleskoopide arendamisel.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Topelt ei kärise: Head uut aastat!

Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õõhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanauari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindvad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimatel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraadi loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tunntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntuid ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see1 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälles sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal grregoriuse kalendris liigaastana ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.youtube.com/watch?v=atseJkWZ7Vw

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
• Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
• Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Päikese andmed jaanuaris

Jätkame jaanuarikuu kirjutisega.

Päike paikneb aasta ja kuu alguses Amburi tähtkujus. 20-ndal jaanuaril liikus Päike aga Kaljukitse tähtkujju. Päike paistab vähe küll ja ei tundu soojendavat, vähemalt mitte eriti. Ometi just jaanauri algul, täpsemini 3-ndal jaanuaril paiknes Maa periheelis ehk Päikesele kõige lähemas asendis aasta vältel. Ehk siis omakorda Päike oli Maale siis kõige lähemal kogu aasta arvestuses. Siiski on põhjapoolkeral sellest vähe kasu, sest meil on käsil talvepoolaasta ja enamusel ööpäevast valitseb öö. Hästi on jaanuaris aga Päikese poole pööratud just Maa lõunapoolekera.

Aastaaegade vaheldumise skeem

Maa tiirlemisest ja pöörlemisest

Maa ümber Päikese tiirlemise orbiit on ringjoonega sarnanev sarnanev ellips ekstsentrilisusega 0,0167. Teatavasti on päris ringjoone ekstsentrilisus samuti ümmargune, nimelt ümmargune null. Seega on Päikese kaugus Maast aasta vältel mitte just palju muutuv. Oluline on aga Maa pöörlemistelje kalle ekliptika telje suhtes, see on 23 kraadi ja 26 kaareminutuit. Või, kui see lahutada 90 kraadist, siis saab kasutada ka pöörlemistelje kallet ekliptika tasandi suhtes, see on 66 kraadi ja 34 kaareminutit.
Tihti on kõne all ka nurk ekliptika tasandi ja Maa ekvaatori tasandi suhtes, see on sama nurk, mis telgede vahel: 23 kraadi ja 26 kaareminutit.

Maa telje kalde tulemusena muutub aasta vältel kindla rütmiga Päikese ööpäevane horisondi kohal paiknemise kestvus ja samuti maksimaalne ööpäevane kõrgus. Enam avalduvad need efektid just ekvaatorist kaugemal, Maa suurtel laiuskraadidel. Ka Eesti asub põhjapoolusele märksa lähemal kui ekvaatorile; meie laiuskraadiks võib keskmiselt lugeda umbes 58 ja pool kraadi põhjalaiust. See asjaolu põhjustabki meil aastaaegade märgatava vaheldumise.

Päike ekvaatorilt vaadates

Ekvaatoril (laiuskraad on null) puuduvad aastaajad täiesti. Kogu aasta paistab Päike 12 tundi, millele järgneb pimeda öö periood, kestes peaaegu teise poole ööpäevast, kuna koit ja eha on lühiajalised ja pimedus ning valgus saabuvad üllatavalt kiiresti. Päikese näiv ööpäevane „orbiit” taevasfääril on siiski teatud määral muutlik. Kevadise ja sügisese pööripäeva aegu liigub Päike ekvaatoril otse idast otse üle seniidi otse läände.

Ka muul ajal tõuseb Päike ekvaatoril „otse” ja ka loojub „otse”, kuid siis mitte täpselt idast ja läänest. Meie mõistes talvepoolaastal paistab Päike lõunapoolkeral, see on näha ka ekvaatoril. 22. detsembril on tõusva ja loojuva Päikese asimuutnurgad ida ja lääne suundadest 23 kraadi ja 26 kaareminutit lõuna pool ning ka keskpäevane Päike jääb seniidist maksimaalselt eemale, samuti 23 kraadi ja 26 kaareminuti võrra lõuna poole. Päikese kulmineerimiskõrgus on sel ajal seega 66 kraadi ja 34 minutit. Võrdluseks: Eestis on suvise pööripäeva aegu Päikese maksimaalne kõrgus 55 kraadi kandis, muul ajal on see nii ööpäeva kui aasta lõikes alati väiksem. Talvisel pööripäeval on Eestis Päike keskpäeval vaid umbkaudu 8 kraadi kõrgusel ja paistab vaid veidi enam kui 6 tundi.

Pool aastat hiljem, juunikuisel pööripäeval, on „nurkade seis” ekvaatorilt vaadates sama,siis on Päike keskpäeval sama palju, 23 kraadi ja 26 kaaresekundit seniidist põhja pool ja tõusu-ning loojangupunktides omakorda 23 kraadi ja 26 kaareminutit vastavalt horiondi idasuunast ja läänesuunast ehk vastavatest asimuutnurkadest põhja pool. Ometigi on öö ja päev ikkagi jagatud ekvaatoril kogu aasta vältel pooleks, kokku loomulikult ikka 24 tundi.

Tundub ehk kuidagi imelik, et Päike teeb Maa ekvaatorilt vaadates sarnaseid, kuid justkui lühemaid tiire detsembris ja juunis sama kaua kui märtsis ja septembris (neil kuudel otse pea). Kuna probleem on tegelikult näiv, siis on ka lahendus näiv. See on selline, et Päike näibki just nimelt juunis ja detsembris ekvaatoril tegevat oma taevaseid tiire aeglasemalt kui märtsis ja septembris.

Kutsume appi Põhjanaela

Siin peaks vist midagi muud võrdluseks tooma. Kujutame endid nüüd Eestimaale tagasi ja uurime pika jaanuariöö vältel põhjataevas asuvat Väikest Vankrit. No ei liigu see tähtkuju ju eriti palju oma paigast ehk vaatesuunast eemale. Põhjanael on suisa paigal. See ongi analoogia Päikese eelkirjeldatud käitumisele. Kui Päike nt satuks Maa põhjapooluse kohale (kuhu ta kunagi ei satu), siis ööpäevase liikumise mõttes oleks ka Päike täiesti paigalseisev , olenemata vaatleja asukohast Maal. Erinevatel Maa laiuskraadidel oleks Päikese kõrgus siis muidugi erinev.

Kui Maa atmosfääri põhjustatud refraktsiooni ehk „tõstmisefekti” (vt 2023. aasta juulikuu lugu) mitte arvestada, siis ekvaatoril oleks pool Päikest siis püsivalt otse põhjahorisondi kohal, teine pool horisondi all. Eestis aga paistaks Päike sel juhul samuti liikumatuna, püsides põhjataevas keskpunktiga umbes 58 ja poole kraadi kõrgusel.

Miks see nii on? Kogu taeva ööpäevane pöörlemine on ju Maa pöörlemise peegeldus. Kuigi Maa pöörlemise nurkkiirus on konstantne iga maapinna punkti kohta, siis joonkiirus oleneb maapinna kaugusest Maa kujuteldavast pöörlemisteljest. Mida suurem on kaugus Maa teljest, seda suurem on maapinna pöörlemiskiirus. Poolused asuvad Maa telje peal, seega maapinnapunktid poolustel ka ei võta pöörlemisest osa. Seetõttu ei liigu taevasse vaadates ka pooluse kohal olevad kohad tähistaevas. Olgu siis juhtumisi seal taevapooluse vaatesuunal paistmas mis tahes. Heaks tegelikuks näiteks on siin peaaegu täpselt põhjapooluse kohal olev Põhjanael. Kuigi Põhjanaela kõrgus oleneb vaatleja asukoha laiuskraadist, ei toimu laiuskraadi fikseerimisel Põhjanaela märgatavat ööpäevast liikumist. Kui sinna kohta oleks paigutunud Päike, siis ei liiguks see ööpäeva jooksul samuti.

Me ei seisa paigal

Ekvaatori kohal pöörleb Maa pind maksimaalse kiirusega. Selleks kiiruseks on 1670 km/h. Kui liikuda ekvaatorilt pooluste suunas, siis maapinna pöörlemiskiirus ümber Maa pöörlemistelje üha langeb. Nii peabki ju olema, sest Maad tuleb pöörlemise kontekstis vaadata jäiga kehana, mille punktid üksteise suhtes ei liigu. (Muuseas, planeetide tiirlemisel ümber Päikese jäiga keha mudel ei kehti, Päikese pöörlemisel samuti mitte.)

Meie siin Eestis peame leppima sellega, et me liigume pidevalt koos pöörleva Maaga umbes 870 km/h. Aga korralik kiirus seegi.

Nii nagu teeb Maa reaalselt pööreldes, peegeldub see pöörlevalt Maalt vaadates ka taevasfääri näivas liikumises. Kokku peab ju pidevalt säiluma taevaskera ja tähtkujude pilt kui tervik, kuigi pilt näib pöörlevat. Nii jõuamegi uuesti selleni, et kõige suurema ringi ja seega näivalt suurimal määral 24 tunni jooksul vaatesuundi muutes ja siis jälle samadesse suundadesse sattudes peavad liikuma Maa ekvaatori kohal olevad punktid ehk siis nendes suundades paiknevad taevakehad.
Kevadisel ja sügisesel pööripäeval ongi Päike taevaekvaatori kohal ja Maa ekvaatorilt vaadates „kimab” päeval suurima 12-tunnise poolringi taevas, otse üle lagipea ehk seniidi.

Mida teeb Kuu ekvaatoril?

Muidugi valgustab Kuu Maa ööd ekvaatorilgi, olenevalt näivast faasist. Kuid ka Kuu, jättes esimeses lähenduses arvestamata Kuu ööpäevase omaliikumise, paistab samuti ekvaatoril alati 12 tundi horisondi kohal ja 12 tundi ei paista. Aga Kuu oma tegelikul liikumisel, orbitaalsel tiirlemisel ümber Maa, liigub selle tõttu tähistaeva taustal suhteliselt kiiresti. Keskmiselt läbib Kuu sel kombel umbes 13 kaarekraadi ööpäevas, vastupidiselt tähistaeva näivale ööpäevasele idast läände pöörlemisele. Seetõttu kestavad nii Kuu nähtavusaeg kui ka nähtamatus 12 tunnist veidi kauem. Automaatselt, otse ja „toore jõuga” ei tasu siiski liitmis – või lahutamistehet teha, sest Kuu liigub oma orbiitdil ekliptika tasandi läheduses, mitte piki Maa ekvaatorit.

Kes ekvaatorile satub ja Kuud näeb, võib ära ehmatada. Tõusev ja loojub Kuu, mis pole täiskuu, on alati mingit pidi kummuli. Pealelõunal ja öö esimesel poolel paistev noor, esimese veerandi Kuu tõuseb, olles täiesti „ninali kukkunud”; öösel loojuma asudes on Kuu aga vaatamata oma noorusele juba omakorda„selili kukkunud”. Vana Kuuga on vastupidi. See tõuseb millalgi öösel „laus-seliliasendis”, keskpäeva paiku loojudes aga jällegi vastupidi; „laus-ninaliasendis”. Miks? Kuu ju teatud aineid ei tarbi. Lahendus on siiski lihtne: meenutame, et Kuu kumer külg on alati Päikese poole pööratud. Päike tõuseb ja loojub ekvaatoril järsult ning paistab päeval väga kõrgel, keskpäeval seniidi lähedal (keskööl aga nadiiri lähedal). Kuul ei jäägi muud üle kui muudkui “selili” ja “ninali” kukkuda ning seda igal ööpäeval! Täiskuu on muidugi alati ümmargune, temal kukkumisohtu ei ole.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Kui aga Kuu on ekvaatoril kulmineerumas, on seegi taevakeha alati kõrgel, enamasti isegi väga kõrgel ja üles vaadates võib siis tekkida nn. suunatajumise probleem. Mis pidi vaadates Kuu siis „õiget pidi” on, polegi eriti kerge selgeks teha.

Muuseas, kirjeldatud „viltu-Kuu” efekti saab tähele panna ka siinsamas Eestis.
Kui Kuu asukoht taevas ei jää liiga madalale lõunasuunda, st Kuu ei oma liialt negatiivset käändekoordinaati, on ekvaatoril näha olevate suundumuse märke veidi ka siin näha. Öösel läänekaarde loojuv noorepoolne kuu on „vajumas selili” ning öösiti idakaarest tõusev vanapoolne kuu on omakorda samuti „tahapoole viltu”.

Päeval paistab Kuu muidugi palju halvemini või üldse mitte, seda viimast eriti just madalas taevas ja lisaks ka kitsa sirbi puhul. Üldiselt, kui Kuu siiski näha on, võib aga siiski tähele panna, et noor, hiljuti tõusnud Kuu hoiab end „ettepoole kummargil”; sama moodi „ette” on viltu ka madalale vajuv vana Kuu.

Pimeduse ja hämariku keskpäevapiirid talvisel pööripäeval

2023. aasta juulikuu jutus olid teemaks valged ööd ja nende piirid. Jaanuarikuus, kui pimedust on palju (oleme ju ikkagi põhjapoolkeral (aga mitte Põhjapoolkera Liidus, kus rahaühikuks oleks „põh-polaarid”), võiks rääkida pimedate ööde piiridest. Põhja-polaaraladel valitseb ju polaaröö, kus paljude ööpäevade jooksul Päikest näha ei olegi. Kuid arvestada oleks vaja ka hämarikuvöönditega, kus Päikest küll ei paista, aga mõneks ajaks valgemaks ööpäeva-perioodiliselt siiski läheb.

Tehes asja võimalikult lihtsaks, meenutame jälle hämariku liike: tsiviilne hämarik, nautiline hämarik ja astronoomiline hämarik.
Tsiviilse hämariku piiril on Päikesese keskpunkt silmapiirist 6 kraadi madalamal. Nautilise hämariku juhul on see piir 12 kraadi ja astronoomilise hämariku juhtumil 18 kraadi. Ka sellest on juttu olnud, et praktikas, palja silmaga hinnates, saabub praktiline pimedus juba siis, kui Päike on vähem kui 18 kraadi allpool silmapiiri, aga „unustame” selle aeg-ajalt ära. See hinnang ongi kõige lohisevam, olles küllaltki subjektiivne.

Võtame nüüd ette talvise pööripäeva, viimati oli see mullu 22. detsembril, täpsem talve alguse moment oli selle päeva hommikul. Sellele, aasta lühimale päevale eelnes seega aasta pikim öö põhjapoolekeral. Millisel Maa põhjalaiuskraadil paiknes siis aga pimeduse piir? Päikese kääne oli siis -23 kraadi ja 26,3 kraadi. Jättes jälle arvestamata refraktsiooni, siis keskpäeval paiknes Päike põhjapooluselt hinnates 23 kraadi ja 26,3 kraadi silmapiirist allpool. Tõepoolest, pime mis pime.

Leiame nüüd koha, kus Päike oli 22.detsembri keskpäeval 18 kraadi silmapiirist allpool. Selleks tuleb põhjapooluselt 5 kraadi ja 26,3 kaareminutit lõuna poole liikuda (muuseas, ükskõik, kas Ameerika, Aasia või Euroopa poole). Seega saame otsitavaks põhjalaiuskraadiks 84 kraadi 34 kaareminutit (sai tehtud veidi ümardamist ka). Sellisel laiuskraadil on veel talvisel pööripäeval ööpäevame pimedus garanteeritud.

Teeme siis nüüd, arvestades praktilisi kogemusi Eesti hämarikke aasta lõikes jälgides, „julge lõike” ja võtame subjektiivselt veel 2 ja pool kraadi maha, saades vajalikuks laiuskraadiks kokku ligemale 82 kraadi põhjalaiust. Veel rohkem lõuna poole liikudes pole vähemalt selge ilmaga kogu ööpäeva jooksul enam ümberringi taevafoon täiesti pime, isegi mitte 22. detsembril.

84 ja pool kraadi või ka isegi 82 kraadi on aga päris kauge põhjapoolne kant. Millega võrelda? Skandinaavia põhjatipust päris tükk maad (vett!) põhja suunas jäävad Teravmäed. See saarestik paikneb ligikaudu 76 ja 81 põhjalaiuse vahel. Nii et juba seal, isegi meie jaoks kaugel põhjas paiknevate Teravmägede põhjapiirilgi „päris pimedat” polaarööd polegi. Tegelikult praktikas muidugi ikkagi on: hämarikuefektid on detsembrikuus seal ikkagi tühiselt nõrgad ja lühiajalised ning pilvigi ju esineb. Pilved teevad aga ümbruse pimedamaks. Teisalt valgustavad polaarööd tihti muidugi virmalised. Neid näeb Eestis harva, aga kaugel põhjas on see taevanähtus tavaline. Seegi teeb raskemaks pingsa uurimise, kas kaugel lõunasilmapiiril on ka mingi nõrk ning küllalt lühiajaline helendus või mitte.

Oleme mängult endiselt 22. detsembris. Üha enam põhja poolt lõuna poole liikudes ilmneb ja tugevneb aga aina kindlamalt olukord, kus ööpäeva jooksul tekib mõneks ajaks lõunakaarde algul lühiajaline, nõrk ja värvitu, veel enam lõuna poole liikudes aga üha kestvam ja väevuselt punakaskollaseks muutuv koidu-ehakuma. See on siis öpäevases mõttes „keskpäeva-aeg” ja selle ümbrus.

Nautilise hämariku piirid on sellised: talvisel pööripäeval 78 kraadi ja 34 põhjalaiust. Seega Teravmägede lõunapiiril on „keskpäeva-efekt” juba rohkem märgatavalt olemas.

Tsiviilne hämarik. Selle ala põhjapoolne piir talvisel pööripäeval on 72 kraadi ja 34 põhjalaiust. Võrdluseks: Nordkapi neeme laiuskraaad Põhja-Skandinaavia tipus on 71 kraadi 10 kaareminutit, seega napilt juba „tsiviilse keskpäeva” piirkonnas.

Jääb liikuda veel laiuskraadini, kus Päike on 22.detsembril parajasti horisondil: 66 kraadi ja 34 kaareminutit. See pole midagi muud kui meile kõigile nimetust pidi tuntud põhjapolaarjoon.
See jääb Botnia lahe põhjaosast mõnevõrra põhja poole, läbides nii Norra, Rootsi kui Soome terriooriumi.

Võtame laiuskraadist veel 8 kraadi maha ja olemegi Eestis. Päike paistab talvisel pööripäeva keskpäeval 8 kraadi kõrgusel lõunasuunal. Tõsi küll, Eesti on väike küll, kuid erinevusi tuleks siingi arvestada. Põhja-Eestis, sh Tallinnas, jääb Päike madalamale ja paistab lühemat aega kui Lõuna-Eestis. Muuseas, pool aastat hiljem, suvel, paikneb Päike Põhja-Eestist vaadates keskpäeval ikka madalamal kui Lõuna-Eestis, seevastu Päikese nähtavuse kestvus on Põhja-Eestis siis pikem kui Lõuna-Eestis. Loogiline, kaugel põhjas on siis ju polaarpäev.

Pime polaaröö ning koit ja eha põhjapoolusel

Kui kaua kestab pime öö põhjapoolusel ja kui kaua kestavad koit ja eha?

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Nagu teada, tõuseb Päike põhjapoolusel kord aastas, kevadisel pööripäeval märtsis ja loojub sügisesel pööripäeval septembris. Päike on küll pool aastat nähtamatu, kuid päris pime kogu selle aja vältel ei ole. Päikese tõusule eelneb koit ja loojumisele järgneb eha. Kui ekvaatoril on eha ja koit aastaringselt väga lühiajalised, siis poolustel on asi sootuks teist laadi. Meil Eestis on midagi vahepealset.

Otsime algul päeva, kui põhjapoolusel algab astronoomiline koit. Selleks peab Päikese kääne saama võrdseks -18 kraadiga. Selleks päevaks sobib 29. jaanuar. Teeme nüüd jälle tuttavat omaloomingut ja võtame veel 2 ja pool kraadi maha. Nüüd sobib kuupäevaks 6. veebruar või päev siia-sinna.

Nautilise hämariku (ehk nautiline koidu) algus on põhjapoolusel 17. veebruaril. Tsiviilne hämarik (ehk nautiline koit) algab samas 5. märtsil; põhjapoolusel on seega siis juba päris valge.
(Muide, kõik need hämarikud kestavad põhjapoolusel 1 ööpäeva vältel muutumatuna; muutused saavad märgatavaks alles mitmete päevade ja nädalate lõikes. Muutus seisneb vaid heledama vööndi tiirutamises ümber silmapiiri) Edasi ajas liikudes jõuame kevade alguseni, 20. märtsini, kui põhjapoolkeral Päike tõuseb ja algab polaarpäev.

Kuid millal on põhjapoolusel keskpäev? Taevasse vaadates on see määramatu moment, sest põhjapoolusel on ainus ilmakaar… lõuna! Vaata kuhu suunas tahad! Praktikas saab sellest ajaprobleemist siiski üle, kasutades oma tuttavat ajasüsteemi, mida enne poolusele tulekut kasutasime.

Seega on asi nii. 29. jaanuarist alates, inimsilma jaoks pigem kuskil veebruari algul, umbes 6. veebruari paiku, hakkab põhjapoolusel vaikselt silmapiiril näha olema nõrk värvusetu helendus. See peab olema lõunakaares. Kuna aga põhjapoolusel on kõik suunad lõunasuunad, peab kõik suunad ka ära kasutama! Nii hakkabki see valguskuma kellaosuti liikumise suunas ümber silmapiiri tiirutama. Koidukuma aegapidi tugevneb, kuid mitte mõnede kümnete minutite, vaid päevade ja nädalate möödudes, kokku ligi poolteist kuud! Kui siis kevadine pööripäev saabub, hakkab Päike tõusma. Kuid ka see protsess võtab aega suurema osa tervest 24-tunnisest ööpäevast! See tähendab, et peale ülemise serva nähtavale ilmumist jõuab Päike, enne kui ta üleni näha on, ümber silmapiiri peaaegu terve ringi teha!

Tõusnud Päike jääb silmapiiri kohale tiirutama kuueks kuuks. Esimesed kolm kuud kerkib Päike tasapisi kõrgemale, asudes 21. juunil 23 kraadi ja 26 kaareminuti kõrgusel. Edaspidi toimub kõrguse taandareng, kuni sügisesel pööripäeval puudutab tiirutav Päike horionti ja pisut vähem kui ööpäev hiljem on üleni kadunud, seda järgmiseks pooleks aastaks.

Järgneb pikk ehaperiood. Tsiviilne hämarik lõpeb 8. oktoobril, nautiline hämarik omakorda 25. oktoobril. Isiklikul arvamusel tuginev hinnang on pimeduse saabumine 5. novembri paiku, kuid kindel astronooomilise öö algus on 13. novembril.

Olles siiski korrektsed kokkulepitud ametlike hämarikupiiride suhtes, tuleb järelduseks, et pime polaaröö kestab põhjapoolusel ootamatult vähe: 13. novembrist 29. jaanuarini, veidi ümmrgusemalt hinnates novembri keskpaigast jaanuari lõpuni, 2 ja pool kuud. Praktikas ehk annab siiski pimeduse piire pikendada 3 kuuni.

Kaks aspekti jäi välja. Maa atmosfääri refraktsioon mõjub silmapiiril lähedal olevaile taevakehadele „tõstvalt”. See annab võrdse mängu juures siiski päevale öö ees täiendava eelise: Päikese nähtavusaeg ehk polaarpäev on pikem kui polaaröö, pidades siinkohal ka koitu ja eha öö osadeks. Lisaks veel ka see, et Päikese tõusu ja loojangu momendiks on Päikese ülemise serva, mitte keskpunkti sattumine parajasti horiondile.

Nii peaks reaalsem Päikese tõus põhjapoolusel olema umbes 18. märtsi paiku ja loojumine 24. või 25. septembril. Piirid on veidi hägused seetõttu, et võrdpäevsuse momendid mõnevõrra varieeruvad, ikka selle 29. veebruari esinemise või mitte kalendris esinemisega seoses.

Päikese paistmine polaarvööndis ja mujal

Võtame uue lähteasendi polaarjoonel.

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned.

Minnes siiski õige pisut (nurgamõõdus veerand kraadi, mis vastab poolele Päikese näivale läbimõõdule; sellele vastab ligikaudu 28 kilomeetrit piki maapinda) sellest põhja poole, saame siis lihtsustavalt (refraktsiooni jälle mitte arvestades) öelda, et ühel päeval aastas (22. detsembril) jääb Päike tõusmata ja kord aastas (21. juunil) omakorda ei looju. Liikudes nüüd edasi põhja suunas, kasvab ööpäevade arv, kus Päike suvel ei looju ja talvel omakorda Päike ei tõuse. Nii jõuamegi põhjapooluseni välja, kus mitteloojuva Päikese ajastu ehk polaaröö kestab kogu talvepoolaasta ja pidevalt loojumatu Päikese periood ehk polaarpäev kestab kogu suvepoolasta.

Päikese keskpäevane kõrgus varieerub aasta vältel kahekordse Maa orbiidi (ehk ekliptika tasandi) kaldega ekvaatori suhtes. See on 46 kraadi ja 52 kaareminutit. See kehtib tegelikult põhjapoolkeral kuni põhja-pöörijooneni ehk Vähi pöörijooneni, mis kulgeb meist kaugel lõunas, üle Põhja-Aafrika (vt joonisel). Kuna talvel on polaarvööndis polaaröö ja Päike ka keskpäeval seda madalamal allpool silmapiiri, mida enam põhja pool oleme, siis ka suvine keskpäevane Päike „vajub”, mida enam põhja poole liikuda, üha madalamale. Samal ajal suureneb suvepoolaastal põhja poole liikudes üha kaare pikkus, mida Päike horisondi kohal olles ööpäevaga sooritab. Jällegi jõuame viimaks põhjapoolusele ja olukorrani, kus Päikese kõrgusel ööpäevane amplituud puudub ja Päike ainult tiirutab pool aastat ümber silmapiiri. Talvepoolaastal aga Päike ei paistagi.

Kõik senikirjeldatu kehtib ka lõunapoolekeral, kuid pool aastat hiljem ja varem; äsjamainitud Vähi pöörijoone asemel saab seal kasutada Kaljukitse pöörijoone ehk lõuna-pöörijoone abi; see asub ekvaatorist sama kaugel, kuid ekvaatorist lõuna pool.

Vastavad laiuskraadid on jällegi arvuliselt tuttavad: Vähi pöörijoone laiususkraad on 23 kraadi ja 26,3 kraadi põhjalaiust, Kaljukitse pöörijoonel aga 23 kraadi ja 26,3 kraadi lõunalaiust.
Suvisel pööripäeval liigub Päike Vähi pöörijoonel asuva vaatleja jaoks üle seniidi; talvisel pööripäeval juhtub sama Kaljukitse pöörijoonel.

Kus asub lõunapoolkera „Eesti” ja kuidas sinna pääseda?

Lõunapoolkeral paraku Eestiga päris sama laiuskraadiga (lõunalaiuskraadid siis) kuiva maa kohti polegi. Parimaks võrdluskandidaadiks on Tulemaa saarestik, kuigi täpsemalt sobib see siiski võrdluseks Läti ja Leeduga. Kuid ka meie lõunanaabritel käivad suvel valged ööd külas ning tundmatud pole need ka Tulemaal. Tulemaa saar ja selle pisemad naabersaared paiknevad Lõuna-Ameerika lõunatipust pisut lõuna pool. Vahele jääb pikk ja kitsas, kuid praktikas siiski kasulik Magalhaesi väin.
Tulemaal on praegu valged suveööd, kuigi saartestiku „vajalikust” põhjapoolsema asendi tõttu siiski hämaramad kui suviti Eestis. Jaanauar on siirdunud juba teise poolde, seega on Tulemaa kandis saabumas enamuse aaastast kestev pimedate ööde periood.

Aga otse läbi Maa puurides ja läbi Maa keskme hüpates jõuame „vastaspoolele” välja kuskil Vaikse Ookeani edelanurgas, mitte just hirmus kaugel kagu pool Uus-Meremaast (ning see omakorda Austraaliast). Uus-Meremaa saared jäävad laiuskraadilt siiski liialt põhja suunas, et seal saaks valgeid öid nautida.

Muuseas, jättes kõrvale kõik insener-tehnilised augu puurimise probleemid ja samuti suured probleemid seoses Maa keskmes valitseva kuumusega, siis otseminek „alla” ehk läbi Maa keskme vastasküljele oleks iseenesest huvitav. Hüppaja kihutab üha kasvava kiirusega Maa keskmeni, seejärel hooga edasi. Kuna nüüd ei saa Maad enam punktmassina käsitleda, kahaneb keskme suunas kihutades gravitatsioonienergia. Sellega seoses ka vabalangemise kiirendus Maa keskmele lähenedes väheneb (st, kiirus ei kasva siiski nii kiiresti kui nt õunapuu otsast alla kukkudes). Hüppaja kiirus siiski kasvab. Oletame ka, et hüpe toimus turvalisuse mõttes (?) jalad ees otse alla. Maa keskmest edasi vuhisedes hakkab hoog aga kahanema. Lisaks peaks tekkima õigustatud tunne, et polegi see alla hüppmine nii hirmus, hoog ju väheneb. Hüppaja aga satub vist suurde segadusse, kui ta korraga jalad ees, pea alaspidi, maa seest välja, „allpool olevasse ülespoolele” jõuab. Oletame, et ümbritsev meri seal on tammidega eraldatud.

Siiski pole küsimus teisele poole Maad jõudmiseks isegi sellise utoopilise tunneli kaudu nii lihtne. Kui tunnelisse läbi Maa pole täiendavalt just ka vaakumit tekitatud, siis avaldub teel ka õhutakistus. Kokkuvõttes „langeja” teisele poole ei jõuagi, jäädeski Maa sees edasi-tagasi kõikuma kuni lõpuks jääb Maa keskmesse pidama, kaotades siis täielikult taju, kumb suund viib „üles”, kumb „alla”. Sellisete probleemide vältimiseks tuleks „teisele poole” hüppajale anda algne täiendav liikumisenergia.

Teeme arvutused maksimaalselt lihtsateks: eeldame „keskmist vabalangemiskiirendust” ja siiski ei arvesta õhutakistusega. Seetõttu saavad ka tulemused ebatäpsed, aga proovime midagi siiski. Nii saame otse ja vabalt läbi maakera keskme hüppamise (kukkumise?) ajaks ümmarguselt 28 minutit. See oleks üheotsa-reis. Kui sealpool maakera on ümbrus kiirelt ära uudistatud ja otsustame tagasi tulla, siis kokku läheb aega 1 tunni kanti (kui hüppame aega viitmata tagasi, siis mõned minutid vähem). Nii et kui keskpäeva paiku allahüppe sooritame, siis vastassuunda sattudes ja korraks ringi vaadates oleks siis seal parajasti kesköö ja tähistaevas täiesti tundmatu. See vist ehmatab ära küll, ongi paras teha „ümberpöörd ja hopp”!

Kõik see käsitlus on loomulikult siiski utoopia, sest taolise tunneli tekitamine on inimkonna praeguste võimete ja oskuste juures täiesti võimatu. Tuleb ikka lennuki või laevaga ringi minna.
Kuid kohe näeme, et utoopiaid esineb kurvakstegevalt palju mitmel pool mujalgi.

Süsiniku-ja muudest muredest

Nagu välja tuleb, oleks jaanuriuu loo 2. osa pigem sobinud detsembrisse. Kuid polaaröö põhjapoolusel ja sealt mõneti eemal veab ju ka jaanuaris välja. Veebruaris aga enam mitte nii väga.

Laseme siis jaanuaril, sh jaanuariöödel, kulgeda.

Vahelduseks võiks teha ka midagi kasulikku. Näiteks tegeleda trenni mõttes Süsiniku Eemaldamise Valdkonnaga. (Kasvõi mõeldes sellele, et mõne kuu pärast tuleb järjekordne „Teeme ära” – laupäevak. On see kommunistlik või kapitalistlik, raske öelda.)

Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikke tuleb aga tänapäeval koguni suisa tikutulega otsida. Igatahes üks juhtiv asutus selliseid spetsialiste otsib. Mis see naabri-Kaarel ütleski selle olevat… Pliin… Kiim.. ei… ah jaa! Kliima Grimmeerimise Müsteerium! Vist oli nii selle nimetus. Kuigi Kaarel ka täpselt ei mäletanud.

Igatahes fakt on see, et selles asutuses on kangesti Nõunikku vaja. Kogunisti Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikku. Seal Müsteeriumis. Tahaks kangesti aidata. Nõuniku raskesse rolli sisseelamiseks võiks siis ringhälingu arhiivist vaadata igihaljast etendust „Lumekuninganna” (ETV 1986). Loo autor on maailmakuulus kirjanik Hans Christian Andersen. Ehk sattus keegi seda lavastust ka hiljutise aastavahetuse aegu otse-eetrist nägema. Püüame siis sellest loost saada otseseid näitlikke juhiseid, milline üks õige (sh Süsiniku Eemaldamise Valdkonna (lühemalt SEV)) Nõunik olema peab! Samuti peaks sellest telelavastusest leidma otseseid tõendeid maakera kohese keemamineku kohta. Või pidigi see Maa juba keema, ei mäletagi enam; nii palju prahti ka korraga ju pähe ei mahu.

Kui (SEV) Nõuniku-koolitus on edukalt läbi viidud, seame seejärel olenevalt kaugusest kas sammud või autorattad ning kuidas lihtsam on, kas üksi või ühiselt, iganädalastele või igapäevastele reisidele Lätti. Valga elanikel selles mõttes isegi veab! Reiside põhjus on loomulikult puhtalt astronoomilist laadi: Läti on meist ju lõuna pool, Päike paistab seal kõrgemalt, talvised päevad on pikemad ja sooja saada on ju vaja!

Süsiniku Eemaldamise Valdkond annab aga tõsise tööpõllu ette just astronoomidele. Teatavasti ju tähed, mis pole just kõige väiksemate võimalike algmassidega, sünteesivad muu hulgas ka süsinikku. Eks sealt see Universumis, sh Maal leiduv süsinik ju pärit ongi. Kuidas murda probleemi algallikas, st tähtedelt süsinik eemaldada, see on küsimus. Eriline tähelepanu tuleks pühendada suhteliselt süsinikurikastele tähtedele; neid esineb nii kuumade Wolf-Rayet’ tähtede kui ka jahedamate, punaste hiidude hulgas. Igatahes uued järjekordsete ühe-kahe aasta lühiprojektide taotlused, millel vähemalt tänase Eesti täheteadus veel püsti seisab, peaksid hetkeseisuga tuginema just Süsiniku Eemaldamise Valdkonnale.

Lihtsaim variant on esitada projektitaotluses plaan kombineerida teleskoop ümber hiiglapika nõelaga süstlaks. Süstalt tuleks siis sedapuhku kasutada mitte viimastel aastatel pealesunnitud mürkide sissesüstimiseks, vaid vastupidises suunas: konkreetsemalt öeldes tähest süsiniku eemaldamiseks (vt juuresolevat ametlikku skeemi).

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Nojah, enamus astronoome vist siiski nii madalalaubalisi kujusid teesklema ei hakka. Kuid tulevase Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõuniku ehtsa ja ausa motivatsioonikirja osaks sobiks see idee küll.

Kuskil teises tähtsas asutuses (mingid kaks „Põhhi”-ja A-täht selle nimetuses vist olid) on avatud teinegi oluline konkurss, kus otsitav on Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert. Täpsemalt pole palju teada; võib-olla on konkreetsemalt vaja meie suurima, 330 kilovoldise kõrgepingeliini alla valvesse seada Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Eksperti. Sel juhul on siingi olemas tugev ühisosa astronoomiaga: üks ülespoole vaatamine kõik. Vastav teadusnõukogu on igatahes vastava hinnagu andmiseks käsku oodates valmis.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Kõik vaatlema!

Loodame siiski kokkuvõttes vähemalt terve mõistuse üksikute ribade kasvõi museaalset säilumist. Värske ööõhk väljas klaarib loodetavasti meie ülekuumenenud päid. Vaatame maailmaruumi avaruste uhkete objektide suunas. Ilma süstaldeta. Õhtul särab kõrgel lõunakaares Jupiter, muljetavaldavalt kiirgab ka varsti peale öö saabumist madalasse lõunakaarde tõusev Siirius. Hommikut tervitab veelgi madalamas kagutaevas omakorda Veenus. Jaanuari teises pooles on tänavu hästi vaadeldav ka Kuu. Jaanuari Kuu, mis muu! Lisaks palju muud huvitavat! Olgu sellega siis jaanuarikuu looga sedapuhku kõik.

19. jaanuar 2024 kell 19:00

Taevasõel – kõige ägedam täheparv

Krõbekülmadel talveöödel ja varakevadistel õhtutel võib taevas näha tavatähtedest erinevat moodustist: kuus tähte lähestikku koos, taustaks õrnalt helenduv udu.
✨See on Taevasõel ehk Plejaadid.
✨See on meile lähim täheparv, milles on vähemalt 1000 tähte.

Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Võimalik, et üritust pildistatakse ja fotodest tehakse avalik fotogalerii.

Üritus toimub Stellaariumis (Torni 6, Tõravere). Stellaarium asub parklast viieminutise jalutuskäigu kaugusel.
Üksikpilet maksab 2 eurot, perepilet 5 eurot.

16. jaanuar 2024 kell 18:15–19:30

Astronoomia-aasta 2023

Laurits Leedjärv ja Heleri Ramler

Uue aasta esimeses Tartu tähetorni astronoomialoengus vaatavad möödunud aasta saagile ja saavutustele tagasi kaasprofessor Laurits Leedjärv ja tähefüüsika teadur Heleri Ramler Tartu observatooriumist.

Antakse lühiülevaate suurest kosmilisest plaanist – James Webbi kosmoseteleskoobi edusammudest ning Euclidi stardist.
Räägitakse ka eksoplaneetide uurimisest Tõraveres.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Head uut aastat!

Saabunud on uus, 2024. aasta. Esimese kuu õiguse saab nagu ikka jaanuar. Päeva pikkuse ja Päikese kõrguse osas kopeerib jaanuar suuresti detsembrit, kuigi päevad venivad aegapidi siiski juba veidi pikemaks. See on märgatav eriti just õhtuti. Kui võrrelda kuu algust ja lõppu, siis kuu lõpu seisuga on õhtune valge aeg veninud tunni jagu pikemaks. Kui vaadata mõnda piisavalt arvufaktidega varustatud kalendrisse (nt Tähetorni Kalendrisse, mis mille 2024. aasta number tähistab sajandat ilmumisaastat!), siis saab kõik üle kinnitatud: Päike loojubki jaanuari lõppedes tund aega hiljem kui nääripäeva õhtul.

Hommikutega ei saa asi aga algul kuidagi vedama: jaanauri keskpaigaks on Päikese tõus isegi jõulupühade ajaga võrreldes vaid kümmekond minutit varasemaks muutunud. Kuu teises pooles hakkab siiski veidi kiirenema ka Päikese hommikuse tõusmise aja saabumise tempo.

Kellel on juhtumisi huvi hiina (idamaa) kalendri vastu, siis siin ei muutu tänavu jaanuaris veel midagi: endiselt kestab kassiaasta või ka jäneseaasta, kuidas kellelegi meeldib. Sellega seoses võiks ringhäälingu arhiivist ära vaadata 1986. aastal valminud „Naeroobika 2” lõpuetteaste. Kuid loomulikult tasub kogu etendus ära vaatamist.

Miks siis Päike „tembutab”?

Tuleme Päikese tõusmiste ja loojumiste juurde tagasi.

Teatavasti kulgeb keskmine päikeseaeg ühtlase tempoga. Päikese tõelise (ehkki tegelikult näiva) liikumisega seonduv tõeline päikeseaeg kestab troopilise aasta ulatuses sama arv füüsika abil defineeritud sekundeid kui keskmises päikeseajas. Kuid tõeline päikeseaeg on aasta kestel veidi muutliku tempoga. Detsembris ja jaanuaris on tõelise päikeseaja muutumise tempo kõige kiirem. Muutlikkus on parajasti selles suunas, et tõeline päikeseaeg jääb keskmisest päikeseajast maha (tõelist päikeseaega näitav kell käib detsembris ja jaanuaris aeglasemalt). See tingibki hommikuste Päikese tõusu aegade muutlikkuse „uimasuse” aasta alguses, seevastu õhtud muutuvad kiiremini valgemaks. Ikka seda meie „keskmist” kella vaadates. Kuid see ju meie igapäevaaega ju näitabki.

Kuna tõelist päikeseaega näitavad kellad peavad olema aasta jooksul ebaühtlase käiguga, on selliste täpsete kellade konstrueerimine küllalt keeruline. Kuid parim kellassepp on antud juhul Päike ise! Selle põhinebki päikesekellade idee. Sellest lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Kuid mis on eeltoodud põhjuste põhjuseks? Asjaolud on järgmised. Talvise pööripäeva aegu ja mõnedel nädalatel selle ümbruses on Päikese tõusude ja loojangute muutlikkus objektiivselt päris väike (Päike on „talvepesas”). Teisalt tõstame esile asjaolu, et 3-ndal jaanuaril (mõnel aastal 4-ndal) paikneb Maa periheelis ehk Päikesele lähimas asendis. Teatavasti omab igasugune orbitaalne liikumine elliptilisel orbiidil suurimat kiirustjust periheeli ajal ja selle ümbruses. Maa orbiit pole küll eriti elliptiline ehk piklik, aga veidi siiski.

Kokkuvõttes on asjad nii, et Maa pöörlemisest tingitud efektidele (Päikese tõusu ja loojangu momendid) annab just aasta lõpus (detsembris) ja uue alguses (jaanauris) Maa orbitaalne liikumine maksimaalse lisaefekti. Nimelt sellise, et Päike ei kiirusta peale pööripäeva varem tõusma hakkama, kuid õhtul loojub, isegi kiirendatud korrras, üha hiljem. Muuseas, samal põhjusel saabus õhtune kõige varasem pimedus juba 16. detsembril, kõige hilisem Päikese tõus oli alles 27. detsembril. Kõige lühem päev oli kokkuvõttes siiski pööripäeval, nii et kõik on JOKK. Nii on need asjad igal aastal.

Planeedid jaanuaris

Merkuur ilmub kohe koos uue aastaga nähtavale, sedapuhku hommikuti madalasse koidutaevasse kagusuunal. Merkuur hakkab edaspidi tõusma kuni 1 tund ja 50 minutit enne Päikest. Esimeseks jaanuarikuu dekaadiks Merkuuri paraku jätkubki, 10-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse. Kui mõõta piki eklipitkat, siis alles 12-nda paiku saavutab Merkuur oma suurima läänepoolse kauguse Päikesest (23,5 kraadi). Merkuuri heledus kasvab kuu esimese nädala jooksul mõnevõrra, stabiliserudes umbes nullinda tähesuuruse juures. Planeet asub Maokandja tähtkujus.

Kes otsib hommikuti Merkuuri, leiab koidutaevast kindlasti ka väga heleda tähena paistva Veenuse (-3,9 tähesuurust). Veenus paikneb samutti kagutaevas ja liigub kuu vältel Skorpioni tähtkujust läbi Maokandja Amburi tähtkujju. Veenus tõuseb Merkuuri nähtavusperioodil tund või veidi varem kui Merkuur. Planeedid siiski lausa kõrvuti ei paikne.

Veenuse vaatlustingmused aga jaanuaris halvenevad: kui planeet tõuseb kuu algul enam kui 3 tundi enne Päikest ja paistab särava Koidutähena, siis kuu lõpus tõuseb Veenus vaid poolteist tundi enne Päikest. Nii madalas asendis peab ka Veenust juba otsima hakkama, püüdes vabaneda puude ja majade segavast mõjust.

Kuu on 9-nda hommikul nii Merkuurist kui Veenusest 8 ja poole kraadi kaugusel (Merkuur on siis Veenusest 12 kraadi kaugusel). Kuid ptobleeme valmistab siis just planeetidest allapoole jääv väga vana Kuu sirbike, olles üpris kehvasti, kui üldse, leitav väga madalas idakaares.
Kuu on samas Veenusele suhteliselt lähedal nii 8-nda kui 9-nda jaanuri hommikul.

Jupiter on nähtav õhtupoole ööd, loojudes alles pärast keskööd. Planeet asub Jäära tähtkujus, paistes lõuna-edelasuunal. Heledust Jupiteril jätkub nagu ikka (-2,3 tähesuurust). Ükski päris-täht talle vastu ei saa. Kuu ja Jupiter on kõrvuti 18.jaanuari õhtul.

Saturn paistab õhtuti madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus, vaatlustingimused kuu jooksul halvenevad. Kui kuu algul loojub Saturn 5 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpus juba 2 ja pool tundi pärast Päikest. Saturni heledus on 1,0 tähesuurust. Noore Kuu sirp ja Saturn on kõrvuti 14. jaanuari õhtul.

Tänavuse aasta jaanuarikuu meile punast planeeti, Marssi, ei näita. Põhjuseks ikka sama nagu juba mitu kuud varemgi: Marss paikneb üle silmapiiri vaid valges; päeval me planeete ja tähti ju ei näe.

„Kuusulase” küsimusest. Eks ole ammu vaadatud, kuidas kohtub aasta esimene noor Kuu esimese heleda tähe või planeediga. Esimene kohtumine leiab 2024. aastal aset Saturniga: Kuu asub vasakul, Saturn paremal. Seega… sulane otsib peremeest. Väga sümboolne praegusele ajastule.

Tõsi küll, Kuu kohtumisel märksa heledama Jupiteriga mõned õhtud hiljem paikneb Kuu Jupiterist ehk kangesti heledast „tähest” paremal. Siis on Kuu jõudnud iuba esimesse veerandi saavutada ehk on juba kosunud. Eks see vist pea iseloomustama veel imekombel heal järjel peremeest, kes otsib sulast – kuid tangusoola-kaupmehest Mäeotsa Peetri kombel ikka omaenda tarkusest – otsides „töölisi” loomulikult ainult umbkeelsete mugavusillegaalide massi hulgast. Loomulikult pole selline peremeeski siis varsti enam peremees.

Kvadrantiidid – kellel seekord veab?

Jaanuari alguse kvadrantiidide meteoorivoolu toimumisajal on kalendriaasta esimese poole suurim langevate tähtede jälgimise eeldatav võimalus. Kas see võimalus on hea? Nii ja naa. Kvadrantiidid on tihedad küll, neid kiputakse üldiselt ja küllap õigustatult isegi aasta tihedaima „tähesajuna” kirja panema. Siin on aga oma „aga”. Kvadrantiide võis näha juba vana aasta viimastel öödel ja võimalus neid näha kestab jaanuari keskpaigani, kuid enamuse ajast pole vool eriti aktiivne. Hoolas tuleb tänavu olla aga 4. jaanuril. Just siis peaks lootma meteoorivoolu maksimumile. Konkreetsemalt oodatakse maksimumi Eesti ajas aga keset valget päeva. See on muidugi mitte just meeldiv väljavaade. Kui mõni meteoor ei esine just täiskuu heledusega võrreldava boliidina (ja see pole eriti tõenäoline), siis ei näe ju midagi. Keskendugem siiski ööpimedusele, lootes edukale vaatlusele ööl vastu 4. jaanuari, eriti selle pimedal hommikul või siis järgmisel ööl, siis ehk pigem õhtupoolses pimeduses.

Kvadrantiidide „viga” on see, et üldiselt kestab tihe lendtähtede maksimum küllalt lühikest aega. Samas ei saa siin esitada väga täpseid ennustusi. Kuid ka üldistel kaalutlustel tasub kvadrantiide otsida pigem hommikupoole ööd, kuna ka radiant paikneb siis väga kõrgel ja suurendab meteooride nähtavust. Veel üks arvestatav murekoht on siiski veel: ikka see Kuu! Kuu viimane veerand on just 4. jaanuaril ja Kuu tõuseb parajasti kesköö paiku. Poolkuul heledust jätkub, seega on tõsisel meteoorihuvilisel põhjust vihaseks saada. Kuid öö esimene pool on ju Kuu osas korras ja meteoorid nägemata jääda siiski ei tohiks, kui ilm lubab.

Iseasi on seegi, kas eeldatav maksimum ikka just päevasele ajale satub. Päev on ju lühike pealegi. Kui ilma ja viitsimist on, tasub ikka vähemalt paaril järjestikusel ööl asja uurida, aeg-ajalt soojaandvaid vaheaegu tehes.

Kvadtrantiidid on nime saanud kunagise, enam mitte kasutatava Kvadrandi tähtkuju järgi. Praeguse ametliku tähtkujude süsteemi järgi asub radiant Lohe ja Karjase tähtkujude piirimail.

Jaanuarikuu tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes, vähemalt kuu alguses, valitsevad lõunataevast „vesised” tähtkujud Kalad, Vaal ja Veevalaja. Kõrgemal leiame nn „Pegause Ruudu” ja Andromeeda sellest vasakul. Seniidis asub W-kujuline Kassiopeia. Läänekaarde on vajunud Lüüra, Luik ja Kotkas, mille heledaimad tähed Veega, Deeneb ja Altair on tuntud Suvekolmnurgana. Kuu lõpus on Altair juba väga madalas ja kadumas ehavalgusse.

Lootusrikka pilguga tasub vaadata idakaarde. Kõrgemale kerkivad Veomees kirdest, Sõnn ja Kaksikud ida poolt. Neid tähtkujusid kaunistavad heledad tähed vastavalt Kapella ja Aldebaran ning samuti Kaksikute „juhtiv” tähtede paar Kastor (ülalpool) ja Polluks (allpool).

Tõusmas on Orion. Heledamatest tähtedest tõuseb esmalt teise tähesuuruse täht Bellatriks, seejärel silmapaistev, punakas Betelgeuse; edasi tõuseb vasakule viltu hoidev kolmest tähest vöö: Mintaka, Alnilam ja Alnitak. Järgnevalt tõuseb heledaim tähtkuju täht Riigel ja lõpuks, veel kolmveerand tundi hiljem ka Riigelist vasakule jääv Sapih.

Kuu lõpus on Orion öö saabudes juba tõusnud.

Kui Orion on üleni kohal, hakkame ootama Siiriust, taeva heledaimat tähte. Siiski tõuseb enne Prooküon, Väikese Peni heledaim täht. Kulub veel poolteist tundi, siis saab kannatlikkus tasutud: madalasse kagutaevasse ilmub ka Siirius. Täht on silmanähtavalt heledam kõigist teistest tähtedest, nii et tasus oodata küll. Siiski ei saa Siirius päriselt tähistaeva valitsejaks, sest edela-läänekaares särab veelgi heledam Jupiter. Siiriusel siiski veidi veab ka, kuna Jupiter läheb öösel tunni jagu varem looja ning Siirius saab rahulikult „kuldmedali” korraks rinda panna.

Pika jaanuariöö lõpupoole vajuvad läände ja osaliselt ka loojuvad need äsja mainitud heledate tähtedega talvisele taevale iseloolikud tähtkujud. Vaal, Kalad ja Veevalaja on muidugi juba ammu loojunud, samuti on loojuv ka Pegasus, kuid mitte Andromeeda: see tähtkuju on parajasti just loojumatu. Muidugi on öösel alati näha Kassiopeia, nagu ka Suur Vanker. Viimatimainitu on öö jooksul kirdetaevast „ronimas” kõrgele pea kohale ning jõuab sealt isegi loode suunda allapoole vajuma hakata.

Märkamatult, praktiliselt samal ajal kui Siirius ’(vaid 7 minutit hiljem), tõuseb ida-kirde suunalt ka Reegulus. Reegulus on enam-vähem „sisse juhatamas” Lõvi tähtkuju tõusu. Kuid Reegulus on taasihoidlik, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest. Seega tuleb see täheke meelde üles leida vist alles siis, kui kogu Lõvi on päris kõrgele kerkinud. Sodiagivöös jääb Kaksikute ja Lõvi vahele veel Vähi tähtkuju. See on aga üleni nii tagasihpidlik moodustis, et seda tuleb vist meelde otsima hakata alles siis, kui Lõvi juba hästi näha on. Vähk on muidugi siis juba päris kõrgel. Kui veel Reegulust mainida, siis tema loojumisega pole muret: täht koos kogu Lõviga on näha hommikuni.

Kuu algul veidi enne keskööd, kuu lõpus paar tundi varem tõuseb Arktuurus, paistes loomulikult kogu ülejäänud öö. Täht on korralikult hele ja oranzi tooniga, seega hõlpsasti leitav. Arktuuurus paikneb Karjase tähtkujus, mille karikakujulise kujundi kõrgem, põhjapoolne osa on Eestis loojumatu, kuid ilma Arktuuruse abita madalas põhjakaares nirult leitav. Üks kitsas ja samuti tähelepanu mittepüüdev Karjase osa, nn Karjase piip, paikneb aga suisa Suure vankri otsmise aisatähe, eestlaste Vehmri ehk rahvusvaheliselt nimetades Alkaidi lähedal.

Peale keskööd tõuseb kagust ka päris hele Spiika, Neitsi tähtkuju „kapten”. Neitsi tähtkuju on suur, kuid ilma Spiikata mitte just ülilihtsalt kokku pandav. Neitsi järel kerkib kagust Kaalude tähtkuju. Kaaludest kõrgemal tuleb nähtavale Madu, kena sirbi kujuga tähtkuju. Ainult valmis vilja pole käepärast…

Rohkem põhja poole vaadates kerkib Karjase järel pisike, kuid kompaktne ja ilus Põhjakroon. Heledaim täht selles tähtede poolkaares on Gemma. Edasi saab nähtavaks Herkules. Pole küll eriti heledaid tähti, kuid tugevatega (ikkagi Vana-Kreeka vägimees!) tuleb arvestada. Ka Herkulese põhjapoolne osa on loojumatu, kuid põhjakaares paiknedes on see eraldi päris halvasti leitav. Herkulsest lõuna poole jääb aegapidi tõusva suure ja „kohmaka” Maokandja tähtkuju põhjapoolne osa. Maokandja saab enam-vähem üleni nähtavaks kuu teises pooles, alles päris vastu hommikut.

Mainisime Kaalusid. Kaalude järel, eriti madalas kagu-lõunasuunas, ilmuvad nähtavale mõned Skorpioni tähed, kaasa arvatud Antaares. Päris kuu algul Antaares veel ei paista, kuid edaspidi hakkab see punane täht algul kella 7, hiljem kella 6 paiku näha olema.

Vastu hommikut taasleiame ka Suvekolmnurga täies koosseisus, sedapuhku ida-.kirdekaares. Kui Veega (heledam) ja Deeneb (vasakul) on loojumatud ja paistavad kesköö paiku madalas põhjakaares, siis Altair sab nähtavaks vastu hommikut, tõustes ümmarguselt tunni jagu enne Antaarest.

Pilt 1. Orioni tähtkuju koos udukogudega M42, M43 ja M78.

Süvataeva objektide otsinguil

Otsime teleskoobiobjekte ka. Leiame lõunataevast uhke vööga Orioni. Orioni vööst „ripub” allapoole märksa kehvemini silma hakkav Orioni mõõk. Selle keskmist, udusena paistvat tähte tasub ka teleskoobis vaadelda. Tegu on Suure Orioni Uduga (M42; üks veidi eraldi paistev osa sellest on tähistatud M43).Udu sees leiame ka mõnest tähest koosneva kobara, mis udude süsteemi helendama panevadki.

Pilt 2. Suur Orioni Udu M42. Ülal vasakul olev “peanupp” on eraldi nimetusega M43.

Vaatame edasi. Orioni vasakust vöötähest (Alnitak) 2,5 kraadi ülespoole, Betelgeuse suunas paikneb järgmine Messier’ kataloogis tähistatud difuusne udukogu M78.

Kuulus tume Hobusepea Udu, samuti Alntlaki lähedal (pool kraadi allpool) aga lihtsalt silmaga vaadates ei kipu teleskoobis paistma. Kuid spetsiaalste värvifiltrite ja piisavalt kopsaka teleskobi abil – mine sa tea. Seesama Alnitak, ülikuum O-klassi täht, panebki punase kiirgusuduna helendama ka gaasudu enda läheduses; tolmurikas koht selle sees ongi tume Hobusepea. Piltidel. (Antud lugu Hobusepea pilti ei sisalda.)

Päris madalas lõunakaares,heledast Siirusest binokli abiga 4 kraadi allapoole suundudes peaks üles leidma hajusparve M41. Objekt on heleduse poolest palja silmaga vaadeldav, kuid praktikas selle jaoks ehk liialt madalas; kõrgust on umbes 11 kraadi.

Pilt 3. Hajusparv M41 Suure Peni tähtkujus.

Sõnni loodenurgas paikneb uhke hajusparv M45, mis on, palja silmaga vaadates, tuntud Taevasõel. Samas piirkonnas paikneb parvega juhuslikult kokku saanud peegeldusudu NGC 1432. Taevasõel paikneb keskmiselt 440 valgusaasta kaugusel.

Pilt 4. Sõnni tähtkujus paiknevad supernoova jäänuk M1 ja silmapaistvaim Messier’ kataloogi objekt M45 ehk Taevasõel.

Sõnni alumise „sarve” Tianguan (tzeeta Tau) lähedal, veidi üle 1 kraadi sellest põhja pool (kõrgemal) paikneb 1024. aasta supernoova jäänuk M1, nimetus Krabiudu. Udu tsentris paikneb optilise pulsarina esinev neutrontäht on kahjuks amatöörteleskobi jaoks üldiselt liiga tuhm, Kuid silmaga läbi teleskoobi vaatamisest jääks ikkagi väheks: vaja on suure ajalise lahutusega fotomeetrit, et fikseerida pulsari kiire plinkimine.
Ktabiudu asub päris kaugel, umbes 6500 valgusaasta kaugusel. Nii suurel kaugusel on ka kauguse hindamise veakoridor küllaltki lai.

Pilt 5. Kuulus Krabi udukogu M1.

Kui Sõnni supernoova plahvatanuks küllalt Maale lähedal, oleks sel ajal nähtud täiskuu heledusega või veelgi heledamat objekti.

Õhtul on kõrgel lõunakaares hea otsida Andromeeda Galaktikat M31, mis peaks ka paljale silmale näha olema. Sellele galaktikale kuulub absoluutne silmanägemise kaugusrekord: 2,5 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 24 000 000 000 000 000 000 km ehk 2,4 korda 10 astmel 19 km. Teleskoobis on M31 uhke ja vägev, kuuvalgus muidugi segab nagu ka teiste objektide vaatlemisel. M31 „külje all” on teleskoobis leitavad ka selle galaktika kaaslased M32 ja M110.

Pilt 6. Kohaliku Galaktikagrupi võimsaim galaktika M31 Andromeeda tähtkujus ja “kolmandal kohal” olev M33 Kolmnurga tähtkujus.

Pilt 7. Suur ning massivne spiraalgalaktika M31 ja selle kääbuselliptilised kaaslased M32 ja M110.

Andromeedast lõuna pool, pisikeses Kolmnurga tähtkujus paikneb veel üks suur galaktika M33, mis asub palja silmaga nähtavuse piirimail; siinkohal on ikkagi kindlam teleskoopi plasku asemel põues hoida. Kuigi jah, asjalik teleskoop põue nagu ei mahu.

Hommikutaevas kerkivad kõrgemale koos Herkulesega ka selles sisalduvad kerasparved: peaaegu silmaga nähtav M13 ja teinegi vägev kerasparv: M92.

Pilt 8. Lüüra ja Herkulese tähkujud “harjumatus” asendis – madalas põhjakaares. Sinine joon kujutab silmapiiri. Herkulese kerasparved M13 ja M92 on loojumatud. Napilt loojumatuks osutub ka Lüüras olev planetaarudu Rõngas – M57.

Lüüra tähtkuju, mis samuti hommikutaevas kõrgemale tõuseb, laseb vaadelda meie Päikese väliskihtide kauget tulevikku: see on kaunis uduse rõnga kujuline planetaarudu M57. Kuid seda objekti saab juba õhtul loodetaevas koos Lüüraga leida. Põhimõtteliselt on objekt koguni loojumatu. Väga madalasse põhjasuunda sattununa kesköö paiku võiks kontrollida, kas ja kui hästi kuulus Rõngas 1 kraadi ja 45 kaareminuti kõrgusel (Tartu laiuskraadil) siis välja näeb. Paar tundi varem võib sama proovida M13-ga. Siin on edulootus suurem, sest objekt on heledam ja küünib ka otse põhjasuunal peaaegu 5 kraadi kõrgusele. M92 jääb veel kõrgemale.

Messier’ kataloogi „nooremas keskeas” liikmed

Meil oli juttu mitmest Messier’ kataloogi „40-ndates” liikmetest.
Need olid M41, M42, M43 ja M45. Püüaks äkki kogu „40-ste kamba” kokku saada!

Alustame M40 otsimisega. Selleks „krabame kinni” Suure Vankri; õhtul keskmise kõrgusega (pigem isegi madalas) põhjataevas, hommikupoole aga päris kõrgel. Fikseerime 2 kujuteldavat ratast, mis aisatähtedele kõige lähemale jäävad. Kõike tuhmim täht „seitsmikus” on aisatähtedele lähim rattatäht. Oletades, et vaatame „otse” asetsevat Suurt Vankrit (selleks on parim just vankri asend õhtul põhjakaares), ronime sellest tuhmimast rattast teleskoobi abiga pisut kõrgemale (umbes poolteist kraadi) ja leiamegi M40, mis on üks neljast „Messier’ eksitusest”; osutudes optiliseks kaksiktäheks, mille liikmed pole omavahel seotud. Need on 9. ja 10. tähesuuruse tähed, mille vahekaugus on 50 kaaresekundit.

Jätkame. Kus on M44? Noh, see on hea koha peal. Otsime nüüd üles Vähi tähtkuju. Õhtul on see küll alles tõusmas, kuid edaspidi võib tähtkuju leida kõrgel lõunataevas, Kaksikute Kastorist ja Polluksist vasakul allpool. Õigupoolest, tuhmipoolne udune laik ehk M44 ise ongi ehk esimene nähe, mis Vähki otsides silma hakkab. Vähi nõrgad tähed moodustavad hargi kuju. Joonise keskpaiga läheduses, veidi kõrgemal ja paremal M44 siis ongi. Tegelikult on tegu väga ilusa tähtede hajusparvega, kui teleskoop kasutusele võtta.

Pilt 9. Vähi tähtkujus asub hele hajusparv Sõim – M44.

Nii. Läheme arvudega edasi. Sellel eesmärgil ootame keskööd ja sealt veidi edasigi. Suurest Penist (kus särab Siirius, kuid on teisigi heledaid tähti) vasakul ehk ida pool paikneb Ahter. See tähkuju pakub kahjuks täiesti ilmetut vaatepilti.
Ahtri tähtkuju kuulsaim ja heledaim täht Naos (2,25 tähesuurust), paikneb selle lõunapoolsemas osas, kuid kahjuks on see tähtkuju Eestis vaid poolenisti näha ja Ahtri põhjapoolsemas osas on samasugune silmatorkavate tähtede põud kui nt „eliidil” on „aikjuu-põud”.

Ometigi leiame ka Eestis olles Ahtri tähkujust otsides seda, mida antud juhul otsime: hajusparved M46 ja M47, tähtkuju põhjapiiri läheduses. Objektid paiknevad veidi enam kui 1 kaarekraadi kaugusel üksteisest. M46 paikneb vasakul ning palja silmagagi ehk näha olev M47 paremal pool. Teleskoobis samale vaateväljale mahtudes on pilt muidugi vastupidine (vt pilti 11).

Pilt 10. Neli vähetuntud hajusparve M46, M47, M48 ja M50 asuvad kolmes eri tähtkujus, kuid suunalt suhteliselt lähestikku.

M47 on heledam, kuid M46 on huvitav. Nimelt, teleskoobis uurides peaks parve taustal mingil määral näha olema parvega mitte seotud olev planetaarne udukogu NGC 2438, mis asub meile peaaegu 5 korda lähemal kui umbes 5000 valgusaasta kaugusel olev hajusparv M46. Teine hajusparv, M47, paikneb meist 1600 valgusaasta kaugusel.

Püüame nüüd üles otsida pikalt tõusva Hüdra tähtkuju. Hüdra pea asub Vähist allpool ehk lõuna pool. Sellest päris koledast peast (kuigi tähed pole eriti heledad) kümmekond kraadi lõuna-edelasse vaadates tuleb meile tähtkuju läänepiiri ligidal vastu M48, taaskord on tegu hajusparvega. See parv asub 2500 valgusaasta kaugusel. M48 asukoht piirneb läänes Ükssarviku tähtkujuga, mis paikneb omakorda Ahtri tähkujust veidi kõrgemal lõunakaares. Ükssarvikut läbib Linnutee, kuid heledaid tähti pole ka Ükssarvikus.

Pilt 11. Hajusparved M46 ja M47 ühises teleskoobi vaateväljas. Paneme tähele, et M46 “sisaldab” endas teistki objekti: planetaarudu NGC 2438.

Läheme M50 otsima. Selleks ei tulegi kaugele minna. Ahtrist põhja pool (kõrgemal); Orionist idas ningVäikesest Penist ja Kaksikutest lõuna pool asub Ahtri tähtkuju kombel pilku mittepüüdev juba äsja jutuks olnud Ükssarviku tähtkuju. Kuid meile on ta siiski hetkel vajalik. Ükssarviku lõunaservas M50 paiknebki. Minnes reeperite valikul tähtkuju piiridest siiski väljapoole, arvestagem abinõuna, et M50 paikneb umbe kolmandikul nurkkagusel Siiriusest Prooküoni suunas. M50 puhul on tegu hajusparvega, mis paikneb 2900 valgusaata kaugusel.

M49 jäi esialgu vahele, kuid mitte kogemata. Selle objekti tabamiseks peab jaanuariöös kaua ootama. Kui Spiika kagust viimaks nähtavale ilmub ja veidi ka kõrgust kogub, võib tööga pihta hakata. M49 puhul on tegu kuulsa Virgo (tuntud ka Virgo-Coma) galaktiparve esimese esindajaga, mille (tegelikult põhiliselt komeedikütina tegutsenud) Charles Messier’ avastas.

Pilt 12. Suure ja massiivse elliptilise galaktika M49 asukoht Neitsi tähtkujus.

Pilt 13. M49 – tsentrist heledam, äärtelt tuhmim – nagu elliptilised galaktikad ikka.

Tegu on võimsa elliptilise gaklaktikaga, asudes umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel. Parve tihedamast osast asub M49 lõuna pool. Kuna galaktika (ja üldse Virgo parv) on kaugel, pole ka see galaktika mõistagi eriti hele.

Ühe kuulsa galaktika, M51, peaks Messier’ objektide rivis veel ära mainima Objekt asub Jahipenide tähtkujus, tegemist on vähemalt piltide peal ilusa kujuga spiraalgalaktigaga nimega Veekeeris. M51 spiraalid on hästi välja arenenud, mitte kõik spiraalgalaktikad meile niimoodi vastu ei vaata. Kui veel Veekeerise galaktika süvauurimisest rääkida, siis selle tuum on aktiivne, andes hästi märku tsentraalsest mustast august, mis ainet hoolega juurde kogub. Tähtkuju on küll Jahipenid, kuid otsimise alustamiseks võiks hoopis Suure Vankri otsmist aisatähte, mille vaatesuunalt mitte väga kaugele (3 ja pool kraadi, vt pilti 14) M51 jääb. (Sellest tähest oli seoses Karjase piibuga juba juttu.)

Pilt 14. “Messier’ eksitus” M40 Suures Vankris ja spiraalgalaktika M51 Jahipenides.

Pilt 15. Veekeerise Galaktika – M51. Keerisesse on haaratud ka “naabrimees”.

M51 tegeleb sellega, millest tänapäeva globalistid vist eeskuju on saanud: lammutab teist galaktikat. Selline õilis ja üldist võrdsust kõigi osapoolte vahel tagav printsiip tuleb fotodel reljeefselt esile. Kuigi silmaga läbi teleskoobi vaadates paistab e-valimiste kosmiline analoog siiski märksa tagasihoidlikum, siis kaebusi saab selliste süngete nähtuste kohta esitada ikkagi aga vaid samal kombel kui Kiir „Sügise” filmis ringiratast vallavolikogu ja isehakanud riigijuhist Pätsu vahel tuuritades.

Põhjanaelast keskmiselt sama kaugel kui Suur Vanker, kuid teisele poole jääb Kasssiopeia. Sellest tähtkujust oli sügisel palju juttu.

Pilt 16. Hajusparv M52 Kassiopeias.

Tuletame siinkohal meelde Messier’ kataloogi liikme M52. See tähtede hajusparv paikneb taevasfääril punktis, mille leiame Kassiopeia tähtede Scedari (alfa Cas) ja Caph (beta Cas) vahelise nurkkauguse võrra samas suunas tähest Caph veel edasi liikudes.

Nimekirja võiks pikendada, sest keskiga saab venitada ka 60-ndate aastateni ning vastavalt isikliku vanuse kasvamisele kasvõi kolmekohaliste arvudeni välja. Aga piirdugem hetkel selle valimiga. Vastasel juhul tuleks vist veidi noomida, et olgem ikka mõõdukad. Aga sedagi ei saa teha, sest see on jällegi üks sõnadest, mis on teatud huvigruppide poolt kauaks ajaks ära lörtsitud…

Vanus on muidugi sageli suhteline mõiste. 14-15- aastase inimese jaoks võib ka 20-aastane juba olla üsna kõrges eas, kellega miskit pole pihta hakkata. „40-aastased on ju lausa lubjakad;” nii on kunagi öeldud keskkooli (gümnaasimi) iga omajate poolt.. Samas vist tuntub 6-7-aastasele, et juba 13 aastat, isegi 10 aastat on kõva vanus. Teisalt on kõrvu juhtunud kumu umbes 90-aastaste daamide koosviibimisest, kus muuhulgas olla kritiseeritud umbes 70-aastasi sookaaslasi: „Nende tüdrukutega pole ju millestki eriti rääkida – nemad räägivad ainult poistest…”

Tõmbame poolitusjoone alla

Nii et uus aasta on alanud. Uus rongitiir ümber Päikese saab alguse, kusjuures jällegi seni täiesti tasuta. Kas ikka nii saab, ilma vastavat maksu kehtestamata? Ega ei saa küll! Küllap meiegi kui aktiivsed kodanikud ka selle uuendusprotsessi käigus midagi kritiseerime, kuigi nagu ikka, vaid tumedate tempude ning nende sooritajate tõelisi kritiseerijaid. Selliselt rongilt tahaks paljud maha minna. Kuid kuna teist sama sobivat rongi ei ole kusagil näha ja pole ka perrooni, kuhu astuda, siis tuleb ikka seesama rong ära remontida, eelkõige omaenda kupee. Siin ei tohi olla romufänn!Muidugi ei tohi kuped ramontida rohehulluse meetodil (sh „15 minuti linnade” ja nende vahel kõrguvate rästikute, sääskede ja puukide kasvulavade ehk „putukaväiladega” (:DDD)).

Loo lõpetuseks on tihti sattunud ka kultuurisoovitus. Tuletaks meelde, et „Naeroobika 2” oli eespool juba jutuks. Aastavahetuse puhul on igati sobilik ka tsükli 3. osa „Näärinaeroobika”. Kaasajal esile tõstetavate „libedate” tüüpide tase on Naeroobikas esinevate näitlejatega võrreldes miinus lõpmatuse lähedal…

Muuseas, kogu see 5 osast koosnev „Naeroobika” tsükkel on väärt vaatamist. Tõsi, 5. osa tundub kohati veidi väsinuna, kuid suurepäraseid kohti on sealgi.

Ah jaa. Seoses ühe liigvarase ning vaimust vaesekese „jõuluvana” avaliku verbaalse meeltesegadusega 21. detsembril 2023, vahetagem eelmise aasta jaanuari loo lõpus toodud luuletuses sõnad „näärivana” ja „nääritaat” vastavalt „jõuluvana” ja „jõulutaadiga”. Pühendagem selle korrigeeritud luuletuse just sellele konkreetsele „jõuluvanale”!

Kuu faasid

Viimane veerand: 4-ndal kell 5.30;

Kuuloomine: 11-ndal kell 13.57;

Esimene veerand: 18-ndal kell 5.53;

Täiskuu: 25-ndal kell 19.54.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+2h).