Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 3 tundi 12 minutit tagasi

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

5. Detsember 2022 - 11:55

13. detsember 2022 kell 18:15–19:30

Muutlike tähtede uurimisest.
Tanel Saimre

Selle aasta viimane astronoomialoeng!
Astronoomiahuviline füüsikamagistrant räägib muutlike tähtede uurimisest arvutieelsel ajastul ning tänapäeval.
Lisaks räägime muutlike tähtede liikidest ja muutlikkust põhjustavatest mehhanismidest.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Detsembritaevas 2022

1. Detsember 2022 - 10:36

Üldist

Detsember on 20. sajandil olnud üldiselt tuntud kui päris talve esimene kuu: tekib püsiv lumikate (kui see novembris pole juba tekkinud), samuti ka ööpäevaringsed miinuskraadid. Kuid juba mitukümmend aastat ei saa selle peale eriti kindel olla: sageli jätkub hilissügisene porihooaeg. Aga eks näärivana tuleku ajal (31. detsembri õhtul) saab juba täpsemalt ennustada, milline see tänavune detsember õieti tuleb… Astronoomiliste vaatluste küsimust käsitledes tuleb muidugi loota selgetele ilmadele. Eks neid mõned ikka tule! Päike käib taevas aasta madalaimaid ja lühimaid tiire. Kuu esimesel poolel asub Päike Maokandja tähtkujus, 18-ndal siirdub Amburi tähtkujju.

Juunikuu taevaülevaates oli juttu talvisest Päikese pesast. Nüüd võiks jutu uuesti sinna juhtida. Talvisel pööripäeval, 21. detsembril, asub Päike oma lõunapoolseimas asendis Amburi tähtkujus koordinaatidega -23 kraadi ja 26 kaareminutit ning 18 tundi ehk 270 kraadi, kasutades ekvatoriaalseid taevakoordinaate. Piirkond asub Amburi tähtkujus, seda kanti läbib ka Linnutee. Seega on Päikese pesa lähedal ka galaktika ekvaatori tasapind. Kaugel sellest punktist ei asu ka koht, mida me tänapäeval teame kui Galaktika tsentraalse musta augu asukohana.

Seda kõike saab võrrelda muidugi vaid vaatesuundade mõttes. Geomeetrilise efekti tõttu jääb Amburi tähtkuju suunda ka palju meie Galaktikaga seotud süvataeva objekte, sh ehk amatööride seas tuntuima, Messier’ kataloogi liikmeid. Kahel pool Päikest asuvad „konvoeerivate turvameestena” kaks difuusset udukogu, tähetekke piirkonda: ülespoole jääb M20, Trifiid ja allapoole M8, Laguun. Neid kahte udukogu koos Päikesega nende vahel saame reaalselt imetleda muidugi vaid kujuteldavalt või kasutades mõnda arvutisimulatsiooni.

Kuu

Detsembrikuu öö on pikk. Kuid täisfaasis olev Kuu seda ei pelga: kuupaistet jätkub kogu ööks. Detsembrikuu Kuu vastab üldse kõige paremini kõige lihtsamale ettekujutusele Kuu nähtavusest: paar päeva peale kuuloomise päeva ilmub kitsas kuusirp, kumerusega paremale, õhtul nähtavale madalasse edelataevasse. Iga järgneva õhtuga saab Kuu nähtavaks üha kõrgemal, samuti kasvab Kuu nähtavuse aeg. Õine valguseandja saab leitavaks juba päeval pärastlõunasel ajal ning juba esimeses veerandis on õhtuti Kuust kasu kui valgustajast, taskulampe ei pruugi eriti vaja olla. Kuu „läheb täis” ehk siis igal selgel õhtul on üha valgem ja Kuu üha ümaram. Siis saabubki täiskuu: Päikese loojumise aegu (kuigi mitte tingimata täpselt samal ajal) Kuu tõuseb ja loojub alles hommikul. Täiskuu teeb taevas pika teekonna, tõustes keskööks ka kõige kõrgemasse asendisse. Seejärel, hommikul, vahetab Päike omakorda Kuu taevasfääril välja. Edaspidistel öödel kaob Kuu üsna kiiresti õhtutaevast ära, kuid see-eest annab valgust hommikuti, olles leitav ka päeval ennelõunasel ajal. Nüüd on Kuu viimases veerandis ehk „vana”, olles iga hommikuga kahanev. Kumer külg on Kuul nüüd suunatud vasakule. Viimaks jõuab kätte ka hommik, kus kitsas ja madal kuusirp paistab sedapuhku viimast korda. Mööduvad mõned päevad, kus Kuud näha ei ole. Edaspidi hakkab Kuu nähtavustsükkel õhtutaevast lähtudes korduma.

Gravitatsioonist ja loodedest

Kuu on teatavasti Maal esinevate loodeliste efektide ehk merevee tõusude ja mõõnade peamine põhjustaja. See loodusnähtus on oma olemuselt gravitatsioonilist laadi. Antud olukorras on Kuu Maale liiga lähedal, et Maa puhul kasutada tuntud punktmassi teooriat.

Maa üks külg on Kuule lähemal kui keskpunkt. Seega seda külge tirib Kuu rohkem enda poole. Kuna vesi on kivimitest jm muust pinnasematerjalist kergem, kerkib ülespoole vesi. Maa vastaskülg aga asub Kuust kaugemal kui Maa keskpunkt. Nüüd tuleks ette kujutada huvitavat olukorda, et Maa sisemust tiritakse allapoole, nadiiri suunas. Kokkuvõttes aga avaldub Maa pinnal sarnane efekt, mis teisel pool Maad: tekib tõus ja kuna vesi on jällegi kergem kui maapinna materjal, kerkib ülespoole vesi. Seda viimast olukorda on ehk kuidagi mõistusevastane ette kujutada, kuid gravitatsiooni reeglid on kindlad ega küsi, mida vaatleja neist arvab.

Maa pöörlemise, samuti ka Kuu tiirlemise tõttu aga muutub tõusuvete asukoht pidevalt. Samas konkreetses kohas esineb ööpäevas kaks tõusu ja kaks mõõna. Kui vaadata asja ookeani kaldal, avaldub tõusuaja saabumine sellega, et kerkinud vee vall liigub rannikule ja viib madala kalda puhul rannajoone tükk maad sisemaa poole, kitsastes järskudes lahtedes aga võib veetase kerkida isegi mitu meetrit.

Miks meie siin Eestimaal aga vägevaid loodelisi efekte mere ääres ei tähelda? Sest Läänemeri on ookeaniga ühendatud kitsaste ja käänuliste Taani väinade kaudu. See takistab oluliselt tõusu ja mõõna efekti Läänemerele, sh Eesti kallastele levikut. Meie merevee tase oleneb ikka tuulte suunast, valjusest ja kestvusest. Mõningal määrab mõjub ka see, kas õhurõhk on väga kõrge või väga madal. Esimene juhtum surub veetaset veidi allapoole, teine aga kipub kergitama ülespoole.

Kas meil on laual teaduslik probleem?

Tuleme loodeliste jõudude juurde tagasi. Süüdi on selles siis gravitatsioon. Olgu. Teame ju koolikursusest, et gravitatsiooniväli kehade vahel ja selle poolt põhjustatud kiirendus on pöördvõrdeline kauguse ruuduga. Aga ometi ju väidetakse ja küllap õigustatult, et loodelised jõud on pöördvõrdelised kauguse kolmanda astmega! Meil on vist tekkinud probleem.

Gravitatsiooni probleem on muidugi ammune. Newtoni järel astus järgmise sammu Einstein, tuues umbes sajand tagasi lagedale matemaatiliselt päris keerulise üldrelatiivsusteooria. Muidugi oli selles arengus oma osa ka mitmetel teistel matemaatikutel-füüsikutel. Aga see pole ikkagi veel kõik, mida vajame. Ootame uut geeniust või geeniuste gruppi, kes tooks esile gravitatsiooni kvantteooria ehk lahendaks gravitatsiooni probleemi.

Esimene teadaolev isik, kes sellega 1950-ndail aastail hakkama sai, oli Johann Vilhelm Möbius. Ei tunne? Sel juhul tasuks tutvuda kuulsa Šveitsi kirjaniku Firedrich Dürrenmatti üha kuulsama looga „Füüsikud” (1961, eestikeelne tõlge Loomingu Raamatukogus nr. 14, 1964. aastal) millest on tehtud ka mitmeid filme ja etendusi, kuigi see lugu pole siiski Nature ega muudes „si-si”-na refereeritavates teadusajakirjades veel ilmuda jõudnud. Soovitada võiks muuhulgas Vanalinnastuudio samanimelist teatrivarianti, esimest korda olevat see teleekraanil teatriõhtuna olnud 16. detsembril 1983. Isiklikult siis seda ei näinud, hiljem aga küll. „Füüsikute” Möbius läks isegi veel kaugemale: ta lõi ka ühtse välja teooria, mis teatavasti kujutab ju endast füüsikaliste teadmiste arengu ülimat unistust. Võib olla kindel selleski, et geniaalne Möbius leidis varsti pärast loo lõppu ka sellele olukorrale lahenduse! Millisele olukorrale just, selles veendugu lugeja-vaataja ise!

Nojah. Eelneva lõigu sisusse ei pea muidugi väga suure teadusliku tõsidusega suhtuma. Kuigi „Füüsikud” on üldse üks huvitav lugu, mida saab käsitleda päris mitmes erineva sügavusega dimensioonis, seda muidugi mittefüüsikalises mõttes…

Ühtse välja teooria ehk supergravitatsioon oleks aga tõesti meie praeguse teadusliku maailmapildi järgi füüsikateooriate ülim tipp, mis peaks teoreetiliselt lahti seletama ka meie maailma loomise hetke ehk Suure Paugu olemuse. On aga kahtlusi, esialgu küll vaid filosoofilisel tasandil, et siis tuleks omakorda „uusi ja hullemaid”, “multiversaalseid” probleeme lahendama asuda.

Vaat kuhu Kuu ja loodelised jõud selle loo viisid. Tuleme selle teema raames nüüd ikka oma klassikalise Newtoni mehaanika juurde tagasi ja vaatame, milles see probleem ikkagi on.

Milles siis asi seisab?

Niisiis, tõuse ja mõõne tekitav jõud on pöördvõrdeline kauguse kolmanda, mitte teise astmega, mida võiks ehk eeldada. Samas on kõik puhtalt tavamehaanika küsimus.

Loodejõudude tekitatud kiirendust kirjeldavas valemis on tõesti kauguse kuup. Kui käsitleda seda valemit hariliku murruna, siis kauguse kuup on murru nimetajaks, murru lugejas asuvad seda kiirendust tekitava Kuu mass, gravitatsioonikonstant, arv 2 ja Maa raadius. Lugeja sisaldab ainult konstante, eks ole? On küll nii.

Üks asi tuleb siiski üle kontrollida. Nimelt ühikud. Ega konstant pole vabastatud sellest, et tal võib ühik olla. Ühikuta on selles valemis vaid arv 2. Kuu massil on massi ühik, gravitatsioonikonstant omab ühikut, samuti ka Maa raadius, see on pikkusühikuga suurus. Nagu seda on ka kaugus Kuu ja veemassi vahel.

Meie (üleskirjutamata) murru lugejas (üleval) esineb pikkusühik, nimetajas (all) aga pikkuse kuup. Siin saab aga taandada: kokkuvõttes jääb alles pikkuse ruut nimetajas. Aga see ju tähendab, et olemegi oma arutlustes seal, kus vaja: ka loodeliste efektide poolt tekitatava kiirenduse puhul saame pöördvõrdelisuse kauguse ruuduga! Me pidime vaid loobuma lihtsaimast füüsikalisest eeldusest, et Maa oleks punktikujuline. Ei ole ju!

Juuresoleval joonisel on näidatud jämedate nooltega Kuu poolt põhjustatud erinevad gravitatsioonikiirendused koos nende algvalemitega kolmes eri kohas: Maa tsentris ja Kuu suhtes äärmuslikel Maa pinnapunktidel. Pöördsõltuvus kaugusest r kuubis ja lineaarsõltuvus Maa raadiusest, millest juttu oli, tulevad sisse alles peale nende seoste teisendamist. Loeme siin selle teema lõpetatuks.

Looded Maal

Looded Maal

Planeetide nähtavus

Detsembrikuu suurimaks staariks on sedapuhku Marss. Punakas planeet paistab Sõnni tähtkujus, olles sarnaselt täiskuuga nähtav kogu öö, asudes kesköö paiku kõrgel lõunakaares. Marsil on 8. kuupäeval vastasseis Päikesega. Juhtumisi on samal päeval ka Kuu oma täisfaasis. Kuu ja Marss paiknevadki lähimas asendis ööl vastu 8. detsembrit, vaatepilt peaks olema vahva. Marss on heledam kui ükski päris täht taevas. Huvitavad kokkulangevused: ka viimatise Marsi suure vastaseisu ajal, 2018. aasta 27. juulil oli samal õhtul täiskuu ja peale selle veel ka kuuvarjutus! Kahjuks rikkus seda vägevat vaatepilti peakangelaste, eriti Marsi, väga madal asend ja sel ööl oli ka Eestimaa taevas enamasti küllaltki pilvesogane. Kuigi seekordne vastasseis pole suur vastasseis, on see sedapuhku siiski selles mõttes väga hea, et Marss asub sodiaagivöö praktiliselt põhjapoolseimas piirkonnas, olles seega põhjapoolkera vaatleja jaoks parimas asendis. Kõrge asendi tõttu taevas on ka Maa atmosfääri segav mõju suhteliselt väike. Igatahes tasub ka teleskoobiga Marsile pilke heita, planeedi pinnal võib eristada teatud eri tooniga piirkondi. Mõnikord võib Marssi tabada ka mõni suurem tolmutorm, ka see muudab teatud määral planeedi välimust. Marsile üritab Sõnnis veidi konkurentsi pakkuda „päris-täht” Aldebaran. Heledus jääb Marsile märksa alla, kuid Aldebaran on samuti punakat tüüpi tooniga.

Marsist veelgi heledam, kuigi mitte just palju, paistab õhtutaevas Jupiter. Jupiter paistab Kalade tähtkujus. Ümmarguselt kesköö paiku (kuu algul mõneti hiljem) Jupiter loojub, andes heledaima „tähe” teatepulga üle Marsile. Kuu on Jupiteri naabruses 1. detsembri õhtul (Jupiter on Kuust vasakul pool) ja ka järgmisel, 2. detsebri õhtul (Jupiter on siis paremal ja rohkem eemal). Midagi sarnast kordub 28. ja 29. detsembri õhtul, kuid lähem asend on siis 29. detsembri õhtul. Jupiter kui planeet on Päikese suurim ja massiivseim kaaslane, mis koos oma kaaslastega moodustab omakorda justkui Päikesüsteemi minimudeli. Nelja suurimat ja heledaimat Jupiteri kaaslast on hea jälgida teleskoobis. Need on siis Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Kaaslaste asukohad on veidi erinevad juba ,mõne tunni möödudes, eriti kehtib see Io kohta, mis „sibab” kõige kiiremini ümber Jupiteri. Jupiter on umbes 11 korda suurem kui Maa ja 318 korda Maast suurema massiga.

Ka Saturn jätkab mitme eelmise kuu kombel enda näitamist õhtuti madalas edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Kuu lõpuks on Saturni vaatlusaeg lühenenud 4 tunnile. Loomulikult tasub ka Saturni vaadata läbi teleskoobi, et näha kuulsat rõngast, tuntud tihti kui kogu astronoomia sümbolina. Kuu ja Saturn on lähestikku 26. detsembri õhtul.

Kuu esimese dekaadi lõpus ilmub õhtutaevasse veelgi lisa: väga madalas edelataevas Amburi tähtkujus saab nähtavaks ka Veenus. Aasta lõpuks on vaatlustingimused veidi paranenud: siis loojub Veenus mõneti rohkem kui tund pärast Päikest. Seega kuu teises pooles näeme õhtuti koguni nelja planeeti! Kui meenutada, siis pool aastat tagasi olid planeedid koondunud hoopis hommikutaevasse! Kuu on Veenusele suhteliselt lähedal 24. detsembri õhtul, päev peale kuuloomist, kuid asudes mitu kraadi madalamal ja loojudes väga kiiresti, jääb seapuhku nähtamatuks hoopis Kuu.

Geminiidid ja ursiidid

14. detsembri 1987. aasta varapime selge õhtu. Kaks koolipoissi, pinginaabrid Ivar ja Alar, arutavad kusagil väljas mingeid olulisi päevapoliitilisi küsimusi. Ootamatult kisub pilgu endale taevalaotuses toimuv. Üle tähise võlvi hakkab üksteise järel liikuma „langevaid tähti”. Eks neid ole ennegi vahel näha olnud, aga seekord on ikka „üle prahi”. Meteoorid on enamasti päris heledad, kuigi tuhmimaid juhtub ka. Kusjuures, liikumine on suhteliselt aeglane. „No see..see… kas kukubki sinna alla?” Selline küsimus tekib korduvalt. Pilt on igatahes võimas. Tähesajuks ei saa seda ehk just nimetada, kuid palju puudu ka ei jää. Kui nüüd hetkeks vaid iseendale keskenduda, siis hiljem, tubastes tingimustes, selgub, et tegu oli kuulsa geminiidide metoorivooluga. Seni oli see kuidagi kirjandusest jäänud tähelepanuta. Internetti oma arvukate tõdede ja veel oluliselt arvukamate valedega siis ka veel ei olnud…

Ka tänavu satub Maa oma teekonnal detsembri keskpaiku geminiidide meteooriosakeste piirkonda, nii et hoidkem silmad lahti ja lootkem selget ilma. Maksimum on 14-nda ööl vastu 15-ndat. Tänavu on sel ajal Kuu lähenemas viimasele veerandile, seega parim vaatlusaeg on õhtupoole ööd.

Asteroid 3200 Phaethon

Asteroid 3200 Phaethon

Geminiidid on seotud üsna haruldase meteoorivoolu juhuna mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimetuseks 3200 Phaeton. See on ehk tõesti asteroidi moodi oma Päikese-lähedase orbiidiga, mis Jupiterini ei ulatu, kuid on siiski komeedi kombel üsna piklik. 3200 Phaeton, kuigi see on asteroidi kombel ka komeetidest suurema tihedusega, omab siiski ka mõningaid komeedi tunnuseid enda ümber oleva pea ja saba algetega. Eks sellest saagi üldse olla võimalik ka geminiidide meteoorivool. Meteooride suhteline aeglus taevavõlvil tulenebki sellest, et 3200 Phaeton ei oma Päikesele lähenedes väga suurt kiirust nagu omale kaugelt tulnud komeetidele. Seega on mitte väga kiired ka vastavad meteoorid.

Talvise pööripäeva aegu, maksimumiga 22/23. detsembri ööl, toimub ka ursiidide meteoorivool. See on mitte just eriti hästi uuritud. Enamikul aastatel on see pigem väheaktiivne, kuid võib mõnel aastal üllatada küllalt suure aktiivsusega. Sel aastal Kuud segamas ei ole, püüdkem siis asjade käiku jälgida.

Tähti tähistaevas

Detsembrikuu jooksul võib märgata muutusi nii õhtuses pimenevas taevas kui ka hommikuti, kui hakkab valgeks minema.
Õhtuti tuttavaks saanud Suvekolmnurk või siis Sügiskolmnurk vajub üha enam läände, hommikuti valgenema hakates ehk on kõige parem jälgida, kuidas Arktuurus kõrgel lõunakaares kuu vältel tasapisi üha kaugemale jõuab. Arktuurus on kuu esimeses pooles veel näha ka õhtuti madalas läänetaevas, kuid umbkaudu 19-nda detsembri aegu kaob Arktuurus õhutaevast ehavalgusse. Kuid tasub ootama jääda: öö edenedes tuleb Arktuurus kirdest nähtavale tagasi. Siin oli juba juttu, et loojudes annab Jupiter nn heledaima tähe teatepulga Marsile üle. Kuid veel parem teatepulga võrdlus on siin parajasti Jupiteri ja Arktuurusega: peaaegu täpselt nagu kellavärk annab loojuv Jupiter tõusvale Arktuurusele teatepulga taevasfääril üle.

 Veega, Deeneb ja Altair

Suvekolmnurk; Veega, Deeneb ja Altair

Kes varasemast ei mäleta, siis Suvekolmnurga liikmed on Veega Lüüra tähtkujust, Deeneb Luigest ja Altair Kotkast. Altair ei pea aga kogu öö vastu, loojudes öö edenedes. Siingi on asi kaunis täpne: kuu algul loojub Altair kell pool üksteist, kuu keskpaiku kell pool kümme ja kuu lõpus poole kella üheksa aegu. Tõsi, siin on arvesse võetud Tartu koordinaadid. Eesti äärmistes nurkades esineb kuni veerandtunniseid erinevusi.

Detsembris, sh jõulude aegu, saame aru, miks Kapella Veomehe tähtkujust on eestlaste poolt Jõulutäheks nimetatud. Siis on see hele täht oma kõrgeimas asendis just kesköö paiku. Jõulutähtedeks on nimetatud ka teisi praegu ametlikult Veomehena tuntud tähtkuju tähti. Sel juhul on Kapellal varuks koguni Päris-Jõulutähe uhke nimetus. Lühikestel valgetel juuniöödel aga asub Kapella madalas põhjakaares, selles piirkonnas, kus Eha ja Koit kokku saavad. Ega seal siis rohkem tähti näha polegi.

Fomalhaut – nähtav või nähtamatu

Vaatame edaspidi heledamaid tähti, mis on tuntud kui esimese suurusjärgu tähed, mille näiv heledus on arvvääruselt väiksem kui 1.5 tähesuurust (kogu tähistaevas on neid 21 tk, kuut neist Eestis näha ei ole.)

Kõige kehvemini on neist tähtedest, mida meil näha saab, näha Fomalhaut, mille asukohatähtkuju on Lõunakalad, seda loetakse üldiselt Eestis nähtamatuks. Enamuses Eestist tõuseb Fomalhaut maksimaalselt umbes 2 kuni 2,5 kraadi kõrgusele, lõunapiiri lähedal on maksimaalne kõrgus lõunasuunal umbes 3 kraadi, Põhja-Eestis aga asub see, mitte just ülihele täht, maksimaalselt vaid 1.5 kraadi kõrgusel, seega on Tallinna laiusel, isegi kui valgusreostust mitte arvestada, üpris keeruline Fomalhauti tabada. Eks see olegi põhjus, miks Fomalhaut on mõneski loetelus seitsmes esimese suurusjärgu täht, mida Eestis näha pole.

Detsembriõhtu lõunakaar taevavõlvl. Jupiter asub Kalades, Saturn Kaljukitses ja Veenus Amburis. Ära on märgitud Fomalhaut. Veidi jääb pildile ka lõunataevast, mis on Eestis nähtamatu.

Detsembriõhtu lõunakaar taevavõlvil. Jupiter asub Kalades, Saturn Kaljukitses ja Veenus Amburis. Ära on märgitud Fomalhaut. Veidi jääb pildile ka lõunataevast, mis on Eestis nähtamatu.

Proovime aga siiski olla optimistid, oletades, et oleme Tartu laiuskraadi kandis.
Kuu keskpaiku võiks ehk taas tuua oma teatepulga vahetuse jutu: Päikese loojangu aegu tõuseb madalas kagu-lõunasuunal Fomalhaut, kuu alguses hiljem, kuu lõpus aga varem. Siin aga peame siiski arvestama, et pimenemine võtab aega. Seega, kui algab pikk detsembriöö, peaks Fomalhaut väga madalas lõunas, silmapiiri ligidal, hea ilma korral leitav olema.

Kuu algul loojub Fomalhaut kella 20 paiku, kuigi tähe nähtavus võib kuskil 19 ja 20 vahel juba lõppeda. Kuu edenedes muutub loojumisaeg üha varasemaks, kuu lõpuosas on see kella 18 paiku.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse

Kui taevasfääril ida poole vaadata, siis otsetõusu koordinaadi kasvades tuleb edaspidi vastu Aldebaran Sõnni tähtkujust.
Muidugi on see täht taevast laiuskraadi ehk käändekoordinaati arvestades hoopis teises kohas, muuhulgas ka väga hästi Eestis talveöödel vaadeldav. Aldebaranist oli meil ka juba juttu, täht on detsembriöödel sarnaselt Marsiga vaadeldav kogu öö, kuid on Marsist siiski veidi madalamal, seetõttu hakkab kuu viimasel dekaadil varem loojuma kui Marss.

Edasi tuleb otsetõusukoordinaati edasi kerides mängu Riigel Orioni tähtkujust. Muuseas, kuigi Riigel on Orioni heledaim täht, on ta siiski tuntud kui beeta Ori. See täht on taevaekvaatorist umbes 8 kraadi lõuna pool, seega ei tõuse just väga kõrgele. Eks see tähenda seda, et kogu pika detsembriöö jooksul Riigel näha ei ole, vaid tõuseb mõni tund peale öö saabumist ja samuti loojub enne hommikut.

Kapella, meie Jõulutäht on otsetõusult Riigelile väga lähedal, kuid 46 kraadi taevaekvaatorist põhja pool ehk siis loojumatu.

Talveöö Taevakuusnurk. Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Betelgeuse jääb kuusnurga sisse. Joonisel on märgitud ka S Mon, mille heledus on tugevalt võimendatud.

Talveöö Taevakuusnurk: Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Betelgeuse jääb kuusnurga sisse. Joonisel on märgitud ka S Mon, mille heledus on tugevalt võimendatud.

Keerame otsetõuse edasi. Kohtume Betelgeusega (alfa Ori), mis on tegelikult Riigelist tsipake tuhmim. Muuseas, 3 aastat tagasi, kui Betelgeuse heledus ootamatult mõneks kuuks kahanes, oli elevus suur, mõned ootasid miskipärast koguni kohest supernoova plahvatust. Tegelikult oli nii nagu arvata võis: Maa vaatesuunalt tekkis Betelgeuse valguse ette tihe tolmupilv. Seda tüüpi tähtede puhul nagu Betelgeuse pole see aga iseenesest midagi ebatavalist, kuigi tolmu ulatuse mastaabid olid sedakorda keskmisest suuremad. See oli juba teine suhteliselt järjestikune juhus, kui Betelgeusest oodati supernoovat. Eelmine kord pidi see juhtuma 21. detsembril 2012. aastal. Siis oli see muidugi puhtalt meediamüra, kuna samaaegselt pidi ka „maailma lõpp” tulema. Paistab, et vist jäi ikka tulemata… Iseenesest aga, kuigi iga konkreetse hetke jaoks väga vähetõenäoliselt, võib Betelgeuse siiski suvalisel ajal osutuda supernoovana plahvatanuks, seega püsigem vaatluslainel! Tore see ju isegi oleks, taevas paistaks mõneks ajaks täiskuu heledusega objekt, hästi nähtav ka päeval, kui Orion asub üle silmapiiri. Midagi muud hullu ei tohiks Maal siiski sellega seoses juhtuda.

Betelgeuse detsembrikuise nähtavuse kohta kehtib teatav sarnaus Riigeliga, kuid asudes omakorda üle 7 kraadi taevaekvaatorist põhja pool, katab Betelgeuse siiski enamuse ööst ära. Kokkuvõttes paistab kogu Orion detsembris mitte kohe õhtu alguses ja ka mitte enam hommiku lähenedes. Kuulus vöö jääb Betelgeuse ja Riigeli vahele, taevaekvaatori kanti.

Edasi vaatame Siiriust. See on heledaim täht taevas, kuid jääb alati alla Jupiterile ja sedapuhku veidi ka Marsile. Siirius on koguni 16 kraadi taevaekvaatorist lõuna pool, jäädes veel madalamale kui Riigel. Võttes aluseks kuu keskpaiga, tõuseb Siirius peale kella 21 ja loojub poole 6 paiku.

Detsembriöö keskpaiga lõunakaare heledate tähtede kogumist väärivad mainimist veel Prooküon ja Polluks. Prooküon väärib ehk võrdlemist Betelgeusega. Asudes viimasest paar kraadi põhja pool, samas ka idas, tõuseb Prooküon paar tundi hiljem ja loojub poolteist tundi varem, olles siis sedapuhku hinnaguliselt hommikuni vaadeldav, kuid mitte varaõhtustel pimedatel tundidel.

Polluks Kaksikutes on nii kaugel taevaekvaatorist põhja pool, et ulatub ka jaanipäevase keskpäevapäikese asendist ekliptikal ligi 5 kraadi kõrgemale (põhja poole). Seetõttu võib probleemideta öelda, et Polluks on leitav kogu pika detsembriöö jooksul. Muide, Polluksi „kaaslane” Kaksikutes, teise suurusjärgu täht Kastor, on Eestis juba teoreetiliselt loojumatu, kuid küünib valgetel suveöödel põhjataevasse sattudes (Tartust vaadates) minimaalselt vaid poole kraadi kõrgusele ja muutub siis praktiliselt nähtamatuks.

Veel mõnest heledamast tähest

 Arktuurus, Reegulus ja Spiika.

Kevadkolmnurk detsembri hommikutaevas: Arkuurus, Reegulus ja Spiika.

Järgmised kolm heledat tähte paistavad Kevadkolmnurgana hommikutaevas. Arktuurus oli juba kõne all. Enne seda tõuseb Reegulus Lõvis, mõni tund enne keskööd. Spiika Neitsis tõuseb mõlemast hiljem, keskelt läbi kella kolme paiku.

Veel üks kaunis madal täht, Antaares Skorpionist, jääb detsembriöödel nähtamatuks.

Jäävad veel Veega Lüürast ja Deeneb Luigest. Mõlemad on loojumatud. Õhtupoolse öö vältel vajuvad mõlemad loodesse-põhja. Veega on põhjameridiaanil kuu keskpaiku umbes kell 1, Deeneb paar tundi hiljem. Hommiku lähenedes hakkavad mõlemad kirde poolt juba kõrgemale kerkima.

Jõulupuu jõuluööl

Nüüd veel ühest teleskoobiobjektist. Võtame ette heledatest tähtedest lageda Ükssarviku tähtkuju. Uurime objekti, mis on tegelikult ka palja silmaga vaadeldav (S Mon), kuid tavalise tuhmipoolse tähena.

Selle tähe leiame, kui lähtume Kaksikute tähtkuju kolmest läänepoolseimast ehk parempoolseimast tähest põhjast lõunasse (ülalt alla) liikudes. Järgmine „arvestatav” täht, kui veel veidi allapoole ja pisut paremale liikuda, on S Mon ehk ka 15 Mon (vt Taevakuusnurga joonist).

Teleskoobis näeme selles suunas vaadates aga hajusparve NGC 2264 ehk Jõulupuu täheparve. See objekt paistab (eriti kui seda ette öelda!) tõesti kuusepuu moodi. Aga helendav kuusk ongi ju jõulupuu! Samas asub ka Koopa udukogu, kuid selle otsene (teleskoobis) nägemine nii lihtne ei ole. Nii et jõulude aegu, kuid ka nääride ajal, nädal hiljem, võib ka tähistaevast ehitud kuuse leida! Teleskoop peab siinkohal olema just see „õige” ehk kujutist ümberpöörav. Vastasel juhul oleks kuusk vaadeldav tagurpidi. Nii et antud juhul on päris kasulik, et vaatluseks on vaja teleskoopi.

Lugu sai pikk. Aga öö on ka pikk. Taevavaatlusele soojendavat pausi tehes jõuab ka „Füüsikud” rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata.

Kuu faasid

  • Täiskuu 8-ndal kell 6.08
  • Viimane veerand 16-ndal kell 10.56
  • Noorkuu 23-ndal kell 12.17
  • Esimene veerand 30-ndal kell 3.21

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Kategooriad: Eesti uudised

Tähtede õhtu Tõraveres

25. November 2022 - 11:17

25. november 2022 kell 20:00–21:30

Taas saab tulla Tõraverre koos teadlastega tähti uurima!

Sellel kohtumisel kuuleb lühiloengut Universumi kauguste redelist: astronoom Taavi Tuvikene jutustab väikestele ja suurtele astronoomiahuvilistele, kuidas mõõdetakse kosmoses kaugusi – Päikesesüsteemis, tähtedeni ja kaugemale. Pärast saab Stellaariumis eksponaate uudistada.
Riietu soojalt, sest sobiva ilma korral saab vaadata teleskoobiga tähti!

Ootame kõiki tähesõpru kell 20 Stellaariumis (Torni 6, Tõravere). Osalemine on tasuta.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

12. November 2022 - 11:16

29. november 2022 kell 18:15–19:30

Tõnu Viik

Grigori Levitski

P.C.L. Schwarziga lõppes saksa päritolu direktorite valitsemisaeg Tartu Tähetornis. Algas venestamine ja direktoriks sai Harkovist toodud G. Levitski. Mis siis toimuma hakkas, sellest lähemalt loengus.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoengud Tartu Tähetornis

12. November 2022 - 11:09

15. november 2022 kell 18:15–19:30

Kaarel Nõmmela

Mida teha, kui Issand viskab kiviga?

Meteoorid ja meteoriidid. Loengu teemaks on meteoriidid läbi ajaloo.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Tallinna Teletorni kosmoseõhtu: Marss

5. November 2022 - 11:33

1. detsember 2022 kell 19:00–22:00

Tallinna Teletorni kinosaalis toimub 1. detsembril algusega kell 19 kosmoseõhtu, mille peateemaks on Marss ja detsembritaevas. Õhtut sisustavad jutu ja visuaalidega astronoom Mario Mars ja planetarist Rauno Pilvik.

Kava:
19.00–19.15: tervitussõnad,
19.15–19.40: „Marsi müsteeriumid“,
19.40–20.00: kohvipaus, linna panoraami vaatamine,
20.00–20.30: „Detsembri taevanähtused“,
20.30–20.40: küsimustele vastamine,
20.40–21.00: vaatlused teleskoobiga või virtuaalne kosmosetuur (pilvise taeva korral*).

Pilet 21 €.

*Pilves ilma korral rakendub „hea ilma garantii“: külastaja saab Teletorni külastada ühe korra uuesti 2 kuu jooksul ja tulla niisama linnavaadet nautima.

Korraldaja jätab endale õiguse teha kavas muudatusi.

Link piletimüügile: fienta.com/et/teletorni-kosmoseohtu-marss.
Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/441619774820661.

Kategooriad: Eesti uudised

Novembritaevas 2022

1. November 2022 - 15:05

Novenbrikuu, teise nimega talvekuu, on käes. Kuna reeglina puudub maas veel valge lumi, on pilt sajune, porine, hämar, pilvine ja jahe. Vahel ehk puistab ka lund, kuid reeglina lisab see vaid pori juurde.Kui vahel Päike paistabki, siis eriti see enam ei soojenda. Mõnikord võib november siiski aga olla ka talvist nägu. Just seetõttu ongi november Eesti rahvakalendris ikkagi tuntud kui talvekuu. Kui pikk öö juhtub olema selge, on vähemalt mingi öökülm hommikuks tagatud, kuid külmakraade võib ka palju olla. Meil on aga omas temaatikas vaja just neid selgeid ilmu. Üha madalamat kaart tegev hilissügisene Päike on enamuse kuust Kaalude tähtkujus, 23-ndal liigub Skorpioni tähtkujju, 30-ndal aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembrikuus

Õhtu saabub varakult, surume soni silmile, maski näole ja siirdume tublidele tegudele. Muuhulgas võiks soovitada asuda selget taevast uurima. Kusjuures maski võib selle töö puhul minema visata.

sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Novembrikuu öötaevas võime näha kolme planeeti. Jupiter on paistmas silmapaistvalt heleda tähena õhtupoole ööd Kalade tähtkujus. Jupiteri juurde tuleme jutuga varsti veel tagasi.

Marss on nähtav aga kogu öö Sõnni tähtkujus. Ka Marsil pole heledusest puudu, see on võrreldav öö edenedes kagust tõusva heledaima kinnistähe, Siiriuse omaga. Kuu edenedes muutub Marss üha heledamaks.

Saturn on juba mitmendat kuud näha õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Vaatlusaeg aegamööda siiski lüheneb ja ka heledus pole just teab kui suur, kuid planeedile tasub siiski pilku heita: heleduse poolest konkureerivaid tähti selles piirkonnas pole. Suunalt lähim, ligikaudu sama heledana paistev täht on Altair Kotka tähtkujus, kuid paikneb Saturnist siiski märksa kõrgemal lõunakaares.

Siseplaneete pole tänavu novembrikuus näha.

Tähekell ja täheaeg

1. Tähekell

Varajane õhtutaevas eesotsas tuttava Suvekolmnurgaga (liikmetest kõige heledam Veega ja kõige kõrgemale ulatuv Deeneb asuvad ülal ning kõige enam Maale lähedasem Altair paikneb allpool) on küll teatud määral lääne poole liikunud, kuid siiski võrreldes oktoobriga üpris sarnane ja äratuntav. Ka oranzi tooni Arktuurus vajub õhtuti läänes üha madalamale, kuid on veel täiesti olemas.

Edaspidi, pika pimeda õhtu edenedes kerkib üles pea kohale Kassiopeia. See on vahva tähtkuju, viis heledat tähte, piknevad W-kujuliselt. Eesti rahvaastronoomias on see piirkond tuntud Vändatähtena ja ka Taevaloogana. Kui W-kujutise algusest lugema hakata, on need 5 tähte järgmised: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas, Ruchbah (delta Cas) ja Segin (epsilon Cas).

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Caph Kassiopeiast on aga selle poolest tuntud, et asub taevasfääri nullmeridiaanilähedal, mis läbib taevaekvaatoriga ristudes kevadpunkti. See on punkt, kus asub Päikese keskpunkt kevadise võrdpäevsuse hetkel, märtsikuisel pööripäeval. Siit saab määrata täheaega. Kui kevadpunkt (ja Caph) kulmineeruvad ülemises asendis ehk siis peaaegu otse pea kohal, on täheaeg null; kui aga on alumine kulminatsioon ja Caph asub otse põhjasuunas, oma madalaimas asendis, vastab see täheajale kell 12. Kevadpunkt Kalade tähtkujus on tõusev ja loojuv punkt taevas, kus pealegi ei asu heledat tähte, seega on see otseseks vaatlemiseks kehvake koht.

Tõsi küll, tänavu novembris kõlbab õhtupoole ööd ka kevadpunkti poole vaadata, sest selle koha lähedal asub ei miski muu kui parajasti taeva heledaima tähena paistev Jupiter isiklikult! Kui hakkab hämarduma, „süttib” ida-kagutaevas Jupiter. Sellele vastab täheaja väärtus, mis on mõne tunni võrra enam enam kui 18 tundi. Otse lõunameridiaanile, kõrgeimasse asendisse taevas tõusnud Jupiter osutab kellale 24 ehk siis 0. Kui Jupiter loojub, on sel ajal tähekell kuus.

Jupiteri ei saa aga ikkagi ka tänavu novembris kogu öö kasutada, kuna ta on hommikupoole ööd koos kevadpunktiga loojunud. Pealegi ei jää Jupiter edaspidistel kuudel, pikemas plaanis, kevadpunkti lähistele pidama, vaid liigub sealt eemale. Ometi sobib ehk siiski praegu Jupiteri abil harjutada Kassiopeia tähe Caph abil tähekella kogu öö jooksul vaatama. Selleks tuleb siis vaadata põhjakaarde, Jupiteri puhul vaatame lõunakaarde.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaamste, Enn Saar, 1990.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Fikserime Caphi ja Põhjanaela. Nüüd kujutame ette ringjoont keskmega Põhjanaela kohal ja näiva raadiusega, milleks on nurkvahemaa Põhjanaela ja Caphi vahel. See ongi meie tähekella „numbrilaud” ja „osuti”. See kell, muuseas, käib vastupidises suunas harjumuspärasele „kellaosuti liikumise suunale”. Ikka sellepärast, et vaatame põhja poole. Jupiteri jälgimise „kell” lõunasuunal käib aga harjumuspärases suunas. Teema täpsustuseks võib kordamiseks pilgu peale heita ka tänavuse septembrikuu taevaülevaate 1. osale.

Niisiis, kell 0 täheajas asub Caph ülemises kulminatsioonis, Põhjanaelast otse üles; kell 12 aga alumises, asudes otse Põhjanaelast allpool. Põhjanaelast otse läände, vasakule jäämise korral on tähekell 6 ja kui Caph paikneb Põhjanaelast otse paremal pool, siis aga on meie taevakell, tähekell, näitamas 18.

Paneme tähele, et meie taevase tähekella kujuteldava osuti täisring ei ole mitte 12-tunnine, vaid 24-tunnine.

2. Tähekella võrdlus teiste kelladega

Novembrikuus võib öelda, et tähekell näitab kaks kuud peale sügisest pööripeva nulli neli tundi enne kohalikku keskööd. Kohalik kesköö aga on näiteks Tartus 13 minutit hilisem kui meie tavakellade talvine vööndiaeg. (Vahemärkus. Nagu mäletame, tegime oktoobri lõpus „kangelasteo” ja keerasime vööndiaja järgi suveaja kella näidud viieks kuuks tunni võrra tagasi. Loodan, et me ei unustanud tagurpidi keerata ka nt elektriarvesti näite!) See 13 minutit tuleb siis liita, et saada kohalikust keskmisest ajast vööndiaja kellanäit. Tähekell on 22. novembri paiku siis meie tavakellade näitudest umbes 3 tunni ja kolmveerandi võrra ees. Kuu lõpus on seesama erinevus umbes pool tundi enam, kuu alates aga on see ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit.

Otse tähistaevasse meisterdatud tähekella abil, mida just äsja kirjeldasime, saab seega aastaringselt ka ligikaudset tavakellade kellaaega määrata. Täpselt langevad täheaeg ja päikeseajale tuginev kohalik keskmine aeg kokku sügisese pööripäeva aegu, 22. septembril. Kohalik aeg on aga eri asulates erinev. Ka täheaja hetkeväärtus oleneb samamoodi kohast, kus asub vaatleja. Arvestada tuleb vastava asula geograafilise pikkusega. Tartu puhul sai eelmises lõigus näide juba toodud. Kuressaare puhul saame kohalikust keskmisest ajast (see on keskmine kohalik päikeseaeg) talvise võõndiaja kella näidu, kui liidame juurde 30 minutit. Tartu puhul, meenutame, on see liidetav 13 minutit. Ka vööndiaeg tugineb päikeseajale; Eestis on see Ida-Euroopa aeg.

Tähelepanu tuleb veel juhtida sellele, et suveaja kehtimise ajal muuutub ka päikeseaja eri variantide kellade näitude erinevus tunni võrra. Kell 0 ehk südaööl kohalikus ajas ja samaaegselt ka täheajas 22. septembril on kell 1.13 suvise vööndiaja järgi Tartus ja kell 1.30 Kuressaares. Vastavalt on ka kohalik keskpäev neis kohtades kell 13.13 ja 13.30. Talveja jaoks on vaja neist neist näitudest tund maha arvata (näiteks Tartus on kohalik keskmine keskpäev siis kell 12.13 ja kesköö kell 0.13).

Võib esineda ka soov võrrelda täheaega täiendavalt veel tõelise kohaliku päikeseajaga. Kuna selle aja kulg on mõneti ebaühtlane, on vaja arvesse võtta ka tõelise ning keskmise päikeseaja vahelist erinevust, mis on aasta lõikes muutlik (selle nimetus on ajavõrrand). See ei olene vaatleja geograafilisest asukohast. Maksimaalselt ulatub see erinevus umbes veerand tunnini ühele või teisele poole keskmisest kohalikust ajast. Jätame selle praegu ehk lihtsuse huvides mängust välja.

3. Kas veel lihtsamalt ei saa?

Saab küll, kuid eks üldiselt tuleb lihtsus ikka täpsuse arvelt. Aga tõepoolest, kõigile see suur ümberarvutamise maraton väga ei istu. Teeme nüüd veel lihtsamalt ja ligikaudsemalt ega arvesta ka eri kohtades erinevat kohalikku keskmist aega, mida seni korduvalt sai mängu toodud. Oletame ka, et kehtib pidev talvine vööndiaeg. Iga kuuga kasvab täheaja ja vööndiaja ehk päikeseaja erinevus 2 tundi ning 12 kuuga saame ringi täis. Septembrikuu kolmandas dekaadis on need kaks aega umbkaudu samade kellanäitudega. Täheaeg käib aga päikeseajast pideva rütmiga ette. Päikeseaja vahemikust täheaja vahemikuks teisendamise sobiva täpsusega võrdetegur on 1.0027379094. Aastaga koguneb erinevuseks 1 ööpäev, mis on 24 tundi ehk 0 ehk näidud langevad järgneva aasta septembris samal ajal jälle kokku.

Märkida tasub ehk veel, et Suur Vanker ja Kassiopeia on Põhjanaelast umbes sama kaugel, kuid üks ühel, teine teisel pool. Üpris jämedakoelise, kuid siiski mingi hinnangu täheaja kohta saab seega ka Suurt Vankrit, konkreetsemalt kahte esimest ratast Kassiopeia ja Caphi asemel põhjataevas vaadeldes, liites (või lahutades) nii mõõdetud „täheajale” 12 tundi.

Tähtkujud ja tähed novembris

Viskame oma arvukad ja erinevaid aegasid näitavad kellad nüüd üle õla nurka ja hakkame taevasfääri aeglast pöördumist arvestades tähti vaatama. Tähed liiguvad endist viisi ikka idast läände… Kui Kassiopeia on pea kohale jõudnud, jääb Suur Vanker põhjakaarde, Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus ning „vesine taevaala”: Kalad, Veevalaja ja Vaal lõunakaarde. Kui Jupiteri Kalades ja ka Saturni Kaljukitse tähtkujus lõuna-edelataevas poleks näha, oleks pilt üsnagi kurb: heledaid päris-tähti suurt nagu polegi. Küll aga kerkib heledaid tähti ülespoole lõunakaarde südaöö paiku ja sealt edasi: tõusevad Taevakuusnurk ja mitmed teised, samuti suhtelised heledad tähed.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse

Taevakuusnurk ja Betelgeuse

Taevakuusnurga liikmed on järgmised. Kapella Veomehes on üldse kõige põhjapoolsem ja seega kõrgeimalt käiv esimese suurusjärgu täht, olles muidugi ka loojumatu. Polluks Kaksikutes ja Aldebaran Sõnnis on mõlemad K-spekriklassikuuluvad oranzid hiidtähed, kuid teisest peaaegu kaks korda lähemal asuv Polluks on Aldebaraniga võrreldes päris päkapikk ja paistab ka tuhmimana. Prooküon Väikeses Penis esindab päris haruldast täheliiki: allhiide F-spektriklassis, olles seega olemuselt kollakasroheline. Suures Penis asuv tähistaeva heledaim täht Siirius aga on väga hele lihtsal põhjusel: täht asub Maale päris lähedal. Orioni heledaimad esindajad Riigel ning peaaegu kuusnurga keskele jääv seitsmes samaväärse heledusega täht, Betelgeuse, seevastu on Maast kaugel eemal, päris mitmete sadade valgusaastate kaugusel, kuid on samas ülihiiud: Riigel esindab siniseid, Betelgeuse aga punaseid ülihiide, olles ka läbimõõdu osas kõige suuremate tähtede konkurentsis.

Laseme pikal hilissügise ööl edasi hommikusse kulgeda. Heledate tähtedega ja mainitud kuusnurga tähti sisaldavad Orion, Suur ja Väike Peni, Kaksikud ja Sõnn, samuti Veomees on juba läänekaarde vajumas. Kehvasti vaadeldav Vähk paistab aga hea koha peal, kõrgel lõunataevas.

Idataevast on kerkimas uued tähistaeva esindajad Lõvi, Karjane ja tuhmide tähtede „puruga” rikastatud Bereniike Juuksed nende vahel.

Karjase tähtkuju ja sele heledaim täht Arktuurus

Karjase tähtkuju ja selle heledaim täht Arktuurus

Üha kõrgemale tõuseb õhtul loojunud, kuid peale vahepealset puhkust kesköö järel uuesti tõusnud, Eesti taevas teine kahest negatiivset näiva heleduse väärtust omav Arktuurus, asudes Karjase tähtkujus. Kuu teises pooles jõuab see seltskond ilusasti valgenemise ajaks lõunakaarde.

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Muidugi on leitav ka Reeglus Lõvis, mis väga kaugetel aegadel asus sama koha lähedal, kus Päike suvisel pööripäeval.

Idataevast tõuseb pikkamööda ka suuruselt teine tähtkuju taevas, Neitsi. Viimaks hakkame nägema ka Spiikat, Neitsi heledaimat tähte. Spiika ilmub madalas idataevas nähtavale umbes 8-nda novembri paiku. Spiika on heaks näiteks kaksiktähtedest, mille vahekaugus on võrreldav komponentide läbimõõduga.

Neitsi tähtkuju ja selle heledaim täht Spiika

Neitsi tähtkuju ja selle heldaim täht Spiika

Leoniididest

17. novembri ümbruses võib hommikupoole ööd otsida meteoore, nimelt leoniide. See meteoorivool kogus kuulsust oma suure aktiivsusega aastail 1998 ja 1999. Tuli ette isegi üksikuid nii heledaid, et nimetus boliid oli samuti õigustatud. Leoniidide meteoorivool on tuntud kui vool, mis saab iga 33 aasta tagnt eriti efektseks, sest siis jõuab Maa lähikosmosesse Tempel-Tuttle komeedi tuum. Meteooride ja nende voolude uurimine pole just tänuväärt tegevus, sest asjade käigu ette arvutamistel on suur võimalus mitte arvestada „kõrvalisi asjolusid”. Seetõttu ehk ei tasu liiga südamesse võtta mõningaid uurimusi, et edaspidi leoniidid aktiivseks ei muutugi.

Teadlane pole teadlane, kui ta ainsa argumendina lihtsalt midagi „usub”, olgu need e-valimised või vaktsiinide pähe süstitavad tervistkahjustavad ained… Siinkohal aga ütleksin siiski, et ei usu leoniidide edaspidiseid mitteaktiviseerumisi. Samas mütsi sööma hakata kah just ei julge lubada, kui see just küpsetatud kukeseene kübar ei ole….

Oktoobripühad novembris, muidu ajalugu ka

Nüüd siirdume kalendri-, ja ajalooteemadele; mitte just eriti kaugesse minevikku. Tundub, et tähistaevaga on siin vähe ühist, kuid siiski. Eks ka kalendri kasutamise alged tuginevad ju sellel, mis ülaltpoolt pilvi paistmas on ja on olnud. Varemjuhtunu meenutamine on muidugi üldse kahe otsaga asi. Üks vanasõna ütleb, et kes minevikku ei meenuta, elab tulevikuta. Teine levinud ütlus aga lubab vana asja meenutajail lausa silma peast välja lüüa. Arvestades lähenevaid valimisi, aktiviseeruvad nii ühe kui kindlasti ka teise „koolkonna” esindajad. Arvestades praegust väga tõsist hetkeolukorda Eestis, oleks kindlasti siiski kasulik, kui rahval mälu ikka nullist erinev oleks ja rumalatele mõeldud reklaamplakatitest ning juba ammu pidevaks saanud lausvalede laviinist mööda vaadataks. Vaadata tuleb ikka faktiliselt toimepandud tegude suunas. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et Eestil ja eestlastel tulevikku enam ei ole.

Asume asja kallale. Kuni 1980-ndate aastate lõpuni, nõukogude okupatsiooni ajal, oli Eestis kõige suurem ametlik riigipüha aastas 7. november. Suisa nii suur, et riigipüha oli isegi järgmine päev, 8. november, mida mõnikord nimetati mitteametlikult ka peaparandamise pühaks… (Oli küll veel teinegi pea sama kange pühadepaar, kus ametlikud riiklikud rituaalid (nt isegi ajalehe Rahva Hääl esikülg), olid peaaegu täpselt samad; nimelt 1. ja 2. mai kui töörahva rahvusvahelise solidaarsuse pühad ning tagatipuks veel ka 9. mai kui võidupüha sinna otsa.) Samas aga nimetati neid novembripäevi kangekaelselt just oktoobripühadeks. Miks siis?

Noh, eks see 7. november oli käsitluses kui „suure, ühtse ja igavese” Euroopa, pardon, Nõukogu Liidule algusepanemise päev, kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus punane riigipööre. See leidis aset 25. oktoobril 1917. See oli sel ajal kehtinud juuliuse, vana kalendri järgi. Vahepeal, 1918. aastal mindi aga Venemaal ja Mandri-Eestis, kus samuti valitses punaseks muutunud vene võim, üle uuele, gregoriuse kalendrile. 2 nädalat jäid üleminekul vahele, 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar ja nii edasi. Muuseas, Lääne-Eesti saartel, mis juba enne oktoobripööret olid Saksa vägede poolt vallutatud, võeti siis kohe ka uus kalender kasutusele, seega 1917. aasta sügisel. Ruhnus oli seda tehtud isegi veel 2 aastat varem. Katkenud oli igasugune side saarte ja mandri vahel.

Viimatimainitud asjaolu oli kindlasti üks tähtsatest aspektidest, miks puhkes praktiliselt veel endist viisi sakslaste valitsuse all olevail Saaremaal ja Muhus sõjaline konflikt Eesti oma meeste vahel 1919. aasta veebruaris. Lisaks muidugi ka täielik jäärapäisus, oskamatus ja soovimatus diplomaatiliselt suhelda ning omakasupüüdlikkus mõlema poole vahel. Võib-olla pole see kõigi arvates just objektiivseim hinnang, aga teadaolevalt suurem osa sõjakuritegudest tehti selle konflikti käigus mandrilt saabunud röövsalkade ehk karistussalklaste poolt; karistati rahvast, kes oma teada olid sisuliselt kõige enam vastastunud just Saksa parunitele.

Päris Eesti Vabariik ja terve mõistus jõudsid siin järele alles järgnevatel kuudel. Muuseas, Saaremaa sõjameeste enamus, kaasa arvatud allakirjutanu vanaisa Mihkel, ei osalenud siseriiklikel rumalustel, vaid tegid Vabadussõja päris rinnetel korralikke mehetegusid.

Tuleme tagasi 1917. aastasse. Kalender küll vahetati ära, kuid öö ja päev vaheldusid ikka endist viisi, reaalselt ei jäänud ju midagi vahele. Bolševike reziim, mis oli Mandri-Eestis kehtestatud, jäigi siin truuks päevade reaalsele loendamisele ja kalendri vahetuse kuupäevahüpet ei võetud arvesse: 25. oktoobri uueks nimetuseks oli gregoriuse kalendris, mis meil praegugi kehtib, lihtsalt 7. november. Aga nime poolest oktoobripühadeks jäid need tähtpäevad punase reziimi aegade lõpuni.

Muuseas, nõukaaja lõpupoole ilmunud kalendreid ja punaseid kuupäevi tagantjärele vaadates võib segadust tekitada veel ka 7. oktoober. 1977. aastal võeti N Liidus vastu uus konstitutsioon ja alates 1978. aastast sai see päev, 7. oktoober, samuti riigipühaks. (Varem oli konstitutsiooni päev kui riigipüha 5. detsember).

Nagu näha, on enamus ligi 40 aasta taguseid riigipühi juba ära mainitud. Paneme siis kaks ülejäänut ka kirja: 8. märts kui rahvusvaheline naistepäev ja 1. jaanuar, uusaasta.

See ei puutu küll enam üldse asjasse, kuid kangesti tahaks lisada, et lisaks igapühapäevasele Meelejahutajale rõõmustas Meelejahutaja rahvast ka enamasti siis, kui olid pühad: 1. jaanuaril, 8. märtsil, 2. mail ja 8. novembril. Seevastu 1. mail ja 7. novembril polnud selleks aega, kuna oli alati suure paraadi kohustuslik ülekanne. Meelejahutaja jaoks ei jätkunud miskipärast kunagi raadioaega ka 9. mail ja 7. oktoobril.

Aga jõulupühad?

Kui kord juba oleme veidi ajaloolaste mängumaale tunginud, siis sellesse teemablokki, kuigi see hästi ei taha siia sobida, tuleks vist midagi lisada ka jõulupühadest. Jõulud on ju alati, nagu ka praegu, olnud detsembris. Nõukogude ajal neid muidugi ametlikult ei peetud, üldiselt ei tohtinud neist valjusti rääkidagi, aga vaikselt pidasid paljud neid ikka, kusjuures kommertsivabalt. Siinkohal on aga koos kalendri vahetusega säilinud ka jõulude pidamise kuupäevad. Vana kalendri järgi oli jõulu 1. püha 25. detsembril, sama kuupäev, 25. detsember, tähistab jõule ka uues kalendris.

Siiski, mõneski kohas, sh Venemaal ja mingil määral ka Eestis, pole unustatud ka vana, juuliuse kalendrit. Selle kalendri järgi on jõulud ikka 25. detsembril, kuid uue, meie praeguse ametliku kalendri järgi on see päev hoopüis 7. jaanuaril. Sellest nädal edasi on siis vana kalendri uusaasta. Kui jõulude pidamise järjepidevust oleks soovitud teha nagu tehti oktoobripühade puhul, siis oleks ka meie uues kalendris jõulud jaanuaris, mitte detsembris.

Pikk heietamine sama asja üle pole mõnikord eriti hea jutt.
Kuigi, tuginedes kogemuslikele faktidele, on olemas ka inimesi, kes on võimelised isegi täpselt üht ja sama, kusjuures mitte alati just eriti suure sisuga lauset, järjepanu korrutama suisa kahekohaline arv kordi. Kuidagi tuleks ka siinne kalandritemaatika kokku võtta. Senise loo moraaliks kipub ehk olema arvamine, et vana kalender oli uuest parem ja täpsem. Aga just nii see ei olnud. Nimelt see vana, juuliuse kalender, oli aastasadadega reaalsest aastast üha enam nihkesse läinud. Kalendrireform tõi lihtsalt kalendrikuupäevad tagasi kooskõlla reaalse ajaga. Vana kalendriga pidevalt jätkates jõuaksime millalgi sinna, kus jõulupühi tuleks pidade valgete suveööde aegu, jaanituld tuleks teha aga pikal-pikal talveööl…

Loo lõpetuseks

Muide tänavu, 2022. aastal toimub endiste oktoobripühade aegu vahva astronoomiline sündmus: täielik kuuvarjutus 8. novembril. Eestis pole see siiski paraku nähtav.

Küll see kuupäev 8. november on sedapuhku ikka mainimisväärne! Kuuvarjutusigi on sel kuupäeval varem ette tulnud, nt. 1984. aastal, tõsi küll, siis oli varjutus poolvarjuline ja praktiliselt midagi polnud seega näha. Päris sageli juhtub, et poolvarjulist kuuvarjutust ei loetagi „päris” kuuvarjutuste hulka, sest Kuu pealt vaadates pole Päike siis ju üleni varjutatud.
Kui veel veidi senitoodud kuupäevade klapitamisega mängida, siis tasub meenutada ka eelmise kuu, oktoobrikuu, 25. päeva päikesevarjutust. Varjutusi aga on üldiselt pikkade aegade vältel peetud hirmutekitavaiks taevanähtusteks… Tähekell põhjataevas aga käib kõigest hoolimata üha edasi ja edasi. Aastatuhandete jooksul viib Maa telje pretsessioon selle kella küll paigast ära, kuid lõhkuda ei suuda seda ükski huligaan.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 1-sel kell 8.37
  • Täiskuu: täiskuu 8-ndal kell 13.02
  • Viimane veerand: 16-ndal kell 15.27
  • Noorkuu: 24-ndal kell 0.57,
  • Esimene veerand: 30-ndal kell 16.36

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud Tartu Tähetornis

28. Oktoober 2022 - 14:52

31. oktoober 2022 kell 19:00–21:00
1. november 2022 kell 19:00–21:00
2. november 2022 kell 19:00–21:00
3. november 2022 kell 19:00–21:00
4. november 2022 kell 19:00–21:00

Sel sügisel on Jupiter hästi vaadeldav, sest Maa ja Jupiter ei ole üksteisele nii lähedal asunud viimased 59 aastat.

„Lisaks sellele, et Jupiter on meile nii lähedal, on see ka Päikese poolt hästi valgustatud, mistõttu saame kenasti planeeti vaadelda,” lisas muuseumi haridusprogrammide kuraator Kaarel Nõmmela.
Taevakeha saab vaadelda nii üle saja aasta vanuse Zeissi teleskoobiga kui ka tähetorni õuel asuva väikese teleskoobiga.

Vaatlusi viivad läbi Tartu Ülikooli muuseumi haridusprogrammide kuraatorid Kaarel Nõmmela ja Kärt Soieva.

Tähetorni külastamine vaatlusnädalal on tasuta. Oodatud on annetused sarnaste ürituste korraldamise toetuseks.

Vaatluse toimumine sõltub sellest, kas taevas on selge. Info ürituse toimumise kohta avaldatakse Tartu tähetorni Facebookis ja kodulehel igal toimumispäeval kell 17.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

24. Oktoober 2022 - 15:57

1. november 2022 kell 18:15–19:30

Peeter Tenjes

“Tumeaine.”

Ettekanne tumeainest on pühendatud rahvusvahelisele tumeaine päevale, mida tähistatakse 31. oktoobril või selle lähiümbruses.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Päikesevarjutuse vaatlus Tartu Tähetornis

24. Oktoober 2022 - 15:51

25. oktoober 2022 kell 12:00–14:00

Päikesevarjutus algab Tartu kohal kell 12.13 ning saavutab maksimumi kell 13.24. Kuu katab varjutuse tipphetkel veidi üle poole Päikesest.

Tähetorn avatakse alates kella 12. Vaatlus algab kell 12.30 ning kestab kaks tundi.

Päikesevarjutust ei tohi vaadelda ilma nägemiskaitseta! Kodustest vahenditest sobivad varjutuse vaatamiseks näiteks kaks CD-plaati koos, samuti keevitusmask. Päikese vaatlemiseks ei sobi kindlasti tavalised päikeseprillid.

Tartu tähetornis saab osalist päikesevarjutust vaadelda üle saja aasta vana Zeissi ja tähetorni õuel asuva päikeseteleskoobiga.

Õuel asuva päikeseteleskoobiga Päikese vaatlemine on tasuta, tornis asuva suure teleskoobiga vaatlemine on muuseumipiletiga 3 eurot.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

12. Oktoober 2022 - 10:27

18. oktoober 2022 kell 18:15–19:30

Lea Leppik
“Tartu meridiaanring 200″

200 aasta eest jõudis Münchenist Tartusse oma aja kohta võimas ja täpne meridiaanring ja just oktoobrikuus alustas Struve sellega kaksiktähtede mõõtmisi, millest kujunes nii talle kui Tartule kuulsust toonud teadustöö.
Loengus tuleb lähemalt juttu ka meridiaanringi valmistajatest ja selle abil läbi viidud muudest uurimistöödest.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Oktoobritaevas 2022

2. Oktoober 2022 - 20:31

Oktoober on tuntud ka viinakuu ja porikuuna, seega mitte just meeldiva taustahinnaguga. Üks põhjusi on kindlasti selles, et oktoober võib tihtilugu ka süngena mõjuda: sagedaste pilves ilmade, sadudega ja aina lühenevate päevade, pikenevate ööde ning kuu jooksul keskmiselt aina külmemate ilmadega. Astronoomi seisukohalt on muidugi ideaalne, kui ööd on kogu aeg selged ja mitte liiga jahedad. Päevane päikesepaiste mõjub arvatavasti ka üldise tujutõstjana. Tuju parandab kindlasti ka äsjane „teadusuudis” „elektrimolekulide” olemasaolu kohta. Jääb loota, et veel sellel kuul „avastatatakse” ka „gravitatsioonimolekulid”…

Oktoobrikuu algul saabub pimedus orienteeruvalt õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel, kuu lõpus ligi tund aega varem. Kuu viimasest pühapäevast alates, sel aastal 30. kuupäevast, on õhtu aga eriti sünge: ootamatult hakkab pimenema juba tunni võrra varem, kella viie paiku. See viimati mainitu on inimtekkeline: Eestis minnakse viieks kuuks üle süngetele pimedatele pärastlõunatele, kui oktoobri viimasel pühapäeval keeratakse kellad tund aega tagasi. Loomulikult hakkab hommikuti omakorda näivalt varem valgenema, kuid ka see efekt hakkab edaspidi, novembri-detsembri hommikutel end „tasa sööma”. Kogu seda koledat asja tuntakse ka talveajale üleminekuna. Inimene pidavat aga kõigega harjuma, miks mitte ka ootamatult varajase õhtupimedusega ja eks see nii olegi… Üks hea aspekt on selles loos siiski ka: lootes selgele ilmale, saab oktoobri lõpus hakata varem pihta ka astronoomiliste vaatlustega!
,
Osaline päikesevarjutus

25. oktoobril on Eestis näha mõnevõrra haruldane taevanähtus – päikesevarjutus. Nii hästi siiski ei lähe, et varjutus oleks täielik, peame taas kord piirduma osalisega. Lohutuseks võib lisada, et sedapuhku on varjutus igal pool, kus ta näha on, osaline. Päikesevarjutus on siis, kui Kuu asub Päikese ees. Keegi on vist umbes niimoodi ka laulnud.

Osaline päikesevarjutus 25. oktoobril

Osaline Päikesevarjutus

Siiski on varjutus meilgi päris korralik, sest Kuu katab Lääne-Eesti saarte piirkonnas maksimaalselt ligi 60 protsenti Päikeseketta läbimõõdust, mujal Eestis veidi rohkemgi. Katmata jääv osa Päikesest on siiski täiesti piisav, et mitte üritada Päikest palja silmaga jälgida, kuigi kiire pilguheit (millega samuti ei tohi liialdada) peaks juba ära näitama, et Päikesega pole kõik kortras… Tuleb muidugi üle rõhutada, et Päikese jälgimiseks EI TOHI vaadata tavalistes tingimustes läbi tavalise teleskoobi ega binokli. Selle jaoks on spetsiaalsed Päikese vaatamiseks mõeldud valgust nõrgendavad aparaadid. Tavalist teleskoopi saab kasutada, kuid siis tuleb pilt projekteerida okulaari ette sobivale kohale asetatud ekraanile ja oleks hea, kui vajaliku ekraani asendi saaks kuidagi fikseerida. Võiks veel soovitada tahmaklaase või keevitaja maski, aga eriti seda viimast võib olla raske hankida…

Kahjuks ei ole aravatavasti oktoobri lõpus enam puude otsas palju lehti, kuid kui neid kohati on, siis võib püüda otsida Päikese kujutisi ka puude alt maapinnalt. Lehtede sees esineda võivad väikeste mõõtmetega avad toimivad siin samuti projektoritena.

Lähtudes Tartu asukohast, on konkreetsed numbrid järgmised. Varjutuse algus kell 12.14, maksimaalse faasi ajal kell 13.25 katab Kuu 63 % Päikeseketta läbimõõdust ja 54 % pindalast. varjutuse lõpp kell 14.35. Mujal Eestis on kellaajad ja ka protsendid veidi erinevad, kuid mitte märkimisväärselt palju.

Planeetide nähtavus

Kuu alguses võime kogu öö nautida väga heleda tähena paistvat Jupiteri, mis asub Kalade tähtkujus. Edaspidi aga hakkab Jupiter paistma vaid õhtutaevas, loojudes üha varem enne hommiku saabumist. Pole siingi aga halba ilma heata: peatselt peale Päikese loojumist saab Jupiter nähtavaks, olles sel ajal leitav üha kõrgemal õhtutaevas. Täisfaasis Kuu ja Jupiter asuvad päris lähestikku ööl vastu 9-ndat oktoobrit (Jupiter on veidi kõrgemal, Kuu ülemisest servast paari kraadi kaugusel).

Marsi kohta saab samuti kiidusõnu lausuda. Paistes suurema osa ööst (hommikupoole) Sõnni tähtkujus vasakul pool teisest oranzi tooni objektist, Aldebaranist, on vaatepilt päris ilus. Kuu lõpus paistab Marss juba kogu öö. Marss on muutunud ka päris heledaks, nii et planeedi leidmisega ei tohiks erilisi raskusi olla. Kuu on Marsi läheduses ööl vastu 15-ndat oktoobrit.

Saturn on nähtav õhuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Saturn on Jupiterist märksa vähem hele (ka Marss on Saturnist praegu heledam), kuid vastav taevaala madalas lõuna-edelasuunas ei sisalda heledaid päris-tähti. Kuu ja Saturn on lähimas asendis 5-nda oktoobri õhtul.

Hommikuti koidu ajal on kuu esimesel nädalal (Neitsi tähtkujus) väga madalas idakaares leitav ka Veenus, kuid vaatluseks on vaja vaba ja täiesti selget silmapiiri. Umbkaudu alates 7-ndast kuupäevast kaob Veemus koiduvalgusse. Sellega lõpeb sedapuhku Veenuse pikk ja pidev, kuid üsnagi kehvapoolne nähtavusperiood, mis algas juba õhtutaevas mullu aprilli teisel poolel. (Sellest oli juttu juba septembrikuu loos.)

Veenuse vahetab hommikutaevas korraks välja Merkuur, ilmudes 4-nda paiku madalasse koiduvöösse (Neitsi tähtkujus). Merkuur ei hakka siiski pikka perioodi paistma, kadudes 18-nda paiku uuesti koiduvalgusse. Vahepealsel ajal tõuseb Merkuur umbes 2 tundi enne Päikest. „Lohutuseks” võib öelda, et Merkuur ongi enamjaolt mitte vaadeldav planeet ja ka nähtavusperioodid pole enamasti umbkaudu kolmest nädalast pikemad, võivad aga veelgi lühemad olla.

Drakoniidid, orioniidid ja toitekomeedid

Oktoobrikuus esineb kaks üsna arvestatavat meteoorivoolu. Esimene vool on drakoniidid, mille maksimum peaks olema ööl vastu 9. kuupäeva. Drakoniidide vool on seotud Giacobini-Zinneri komeediga. Komeet on keskmisest väiksemate mõõtmetega, läbimõõdus hinnanguliselt umbes 2 kilomeetrit. Periood ümber Päikese tiirlemisel on komeedi kohta päris lühike: umbes 6.6 aastat. Viimati oli komeet periheelis 2018. aastal. Giacobini-Zinneri komeedi periheel on veidi kaugemal Jupiteri orbiidist, periheel jääb Maa orbiidist veidi väljapoole, kuid ulatab siiski piisavalt lähedale, et drakoniidide meteoorivool saaks võimalikus. Täpsemad seni tehtud arvutused näitavad, et komeedi ja Maa kokkupõrget pole ette näha. Mõningatel lähenemiste juhtudel Maale võib Giacobni-Zinneri komeet ka palja silmaga nähtav olla, kuid seda juhtub harva.

Drakoniidide radiant paikneb Lohe tähtkujus, siit ka nimetus. Lohe tähtkuju on teatavasti Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju. Drakoniidide vool ei ole eriti ühtlane: mõnel aastal on see nõrgavõitu, osadel aastatel, kuigi harvemini, aga päris muljetavaldav. Kindlat rütmi siin ei ole. Eks selgi aastal anna kindlaimad andmed reaalsed vaatlused. Kahjuks segab tänavu drakoniidide nähtavust hele täiskuu.

Teine oktoobrikuu meteoorivool on orioniidid. Nagu nimigi ütleb, on radiant Orioni tähtkujus, mis tõuseb hommikupoole ööd. Seetõttu on vaja ka orioniidide vaatlused hommikupoole ööd planeerida.
Maksimum peaks sattuma ööle vastu 22. oktoobrile. Kuu paistab jällegi, kuid ehk väga palju ei sega, on juba vanakuu viimane veerand.

Orioniidide „toitjaks” peaks olema Halley komeet, viimastel aastakümnetel ehk suhteliselt vähetuntud, kuid arvatavasti siiski sageli mainitud.

Halley komeet on nimelt esimene komeet, mille perioodilisus on suudetud kindlaks teha. Hakkama sai sellega Edmund Halley 1705. aastal. Vaatluslikud andmed selle komeedi kohta pärinevad aga oluliselt varasematest aegadest. Halley komeedi periood on keskmiselt 76 aastat, periheelis oli komeet viimati 1986. aasta algul. Periheel asub Päikesele lähemal kui Veenuse orbiit, afeel aga küünib Neptuuni orbiidist kaugemale.

Halley komeet 1986. aastal

Halley komeet 1986. aaastal

Halley komeet on suurem kui Giacobini-Zinneri komeet. Kujult mitte kerakujuline, võib anda orienteeruva suurusjärgu 9-10 km kanti. Samas on tegu väga kehva valguse peegeldajaga.

Halley komeedi seni maksimaalne lähenemine Maale juhtus arvutuste järgi 837. aastal. Selline, väga harva ette tulev kaugus Maast küündis siis 5 miljoni kilomeetri kanti. Komeedi koguheledus pidi siis küündima kuskile Veenuse ja Jupiteri heleduse vahepeale. Ka Halley komeedi puhul ei osata praeguse seisuga kokkupõrkeohtu Maaga ette näha.

Tähtkujudest ja tähtedest

Suvekolmnurk

Suvekolmnurk

Oktoobrikuu varane õhtupimedus toob lõunataevas nähtavale juba varasemast tuttava Suvekolmnurga: kõrgel üleval asuvad hele Veega ja tuhmim Deeneb. Allpool paikneb Veegast pisut tuhmim Altair. Kalendri seisu arvestades sobib nüüd see kombinatsioon nüüd rohkem Sügiskolmnurgaks. Madalas läänetaevas paistab Arktuurus, napilt heledam kui Veega ja põhja-kirdetaevas aga Kapella, Veegast vaid napilit vähem hele. Vastavad tähtkujud, kus need asuvad, on Lüüra, Luik ja Kotkas, lisaks veel Karjane ja Veomees.

Luige ja Kotka vahel asub pisike Nool, sellest kõrgemal aga raskesti leitav Rebase tähtkuju. Kui võtta orientiiriks Nool, siis sellest pisut kõrgemal, Rebase tähtkujus, asub tuntud planeteaarudu M27, nimetusega Hantel. Udu on päris hele ja tasub vaatamist isegi binoklis, kuigi palja silmaga siiski nähtamatu.

Udukogu M27 - Hantel

Udukogu M27 – Hantel

Kesköö paiku võime lõunakares leida Pegause ja Andromeeda, mis püüavad kopeerida Suurt Vankrit. Neist allapoole jäävad Kalad, Vaal ja Veevalaja, mitte eriti silmapaistvate joonistega. Andromeedast allpool asuvad ka Kolmnurk ja Jäär.

Muide, kes esmakordselt otsib „Pegasuse Ruutu”, võib allakirjutanu kooliaegse kogemuse näitel esimese hooga leida hoopis suure trapetsi. Parempoolsed tähed on tõesti otsitava ruudu liikmed. Kuigi jah, ülemine neist, Alpheratz, kuulub tegelikult Andromeeda koosseisu. Alumine täht on Algenib Pegausest. Trapetsi vasakpoolsed tähed on vastavalt Mirach Andromeedast (ülemine) ja Hamal Jäära tähtkujust (alumine).

Sügistrapets

Sügistrapets

Siin ongi hea näide sellest, et tähtkujud valmistab iga vaatleja enda jaoks ise… Nii et kasutusele saab võtta ka nt Sügistrapetsi.

Öö edenedes ja kuu vältel kerkib idast üha kõrgemale mitmeid heledate tähtedega tähtkujusid juurde. Ilmuvad Sõnn, Kaksikud, Väike Peni ja Suur Peni ning kahtlemata väärib märkimist Orion. Kolm päris heledat tähte:Mintaka (delta Ori), Alnilam (epsilon Ori) ja Alnitak (tseeta Ori) ühes sirges reas tähtkuju keskel on head abimehed Orioni leidmiseks.

Oktoobrikuu edenedes hakkab vastu hommikut tähti ida poolt juurdegi tulema. Õhtul läänetaevas paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus ilmub 10-nda oktoobri paiku ka hommikutaevasse ning ilmub selleks, et jääda… Edaspidi, üle 2 kuu, paistab Arktuurus nii õhtuti kui hommikuti. Mitte ühelgi ööl aasta jooksul pole Arktuurus nähtamatu, kuigi on tõusev ja loojuv! Karjase tähtkuju põhjapoolne osa on aga loojumatu. Ka Lõvi koos Reegulusega on nähtval, samuti Vähk. Reegulus hakkas tegelikult näha olema juba septembrihommikutel, umbes kuu aega enne Arktuurust. Vähist allpool hakkab hommikuti„ välja ronima” ka Hüdra, kuid see, suurima pindalaga tähtkuju on väga pikk ja madalam, idapoolne osa, veel nähtavaks ei saa.

Kolm kerasparve kolmel korrusel

Tuleme nüüd õhtuse taeva juurde tagasi. Siinkohal võiks juhtida teleskoobivaatleja tähelepanu kolme teleskoobiobjekti huvitavat kombinatsioonile. Konkreetsemalt rääkides on juttu kolmest kerasparvest kolmes eri tähtkujus.

Pegasuse tähtkuju

Pegasuse tähtkuju

Kõigepealt siirdume Pegasuse tähtkujju. See ei piirdu ainult enam tuntud ruuduga, vaid ulatub ka märksa kaugemale lääne poole ehk paremale. Kahe tähe, Baham (teeta Peg) ja Enif (epsilon Peg), vahelise sihi pikendus Enifist edasi viib meid kerasparveni M15, asub umbes 33 600 valgusaasta kaugusel.

Tsentraalset musta auku sisaldav kerasparv M15

Tsentraalset musta auku sisaldav kerasparv M15

Pole paha, kõlbab vaadata küll, juba binokliga. Kes näeb eriti hästi, võib ehk midagi aimata isegi palja silmaga. M15 on muuseas väga tihe kerasparv, keskel asub tsentraalne must auk, 4000 Päikese massiga. Otseselt see muidugi näha ei ole.

Edasi tuleme taevasääril lõuna poole ehk allapoole. Nüüd oleme uurimas Veevalaja tähtkuju. Leiame üles tähe Sadalsuud (beta Aqr). Sellest tähest 5 kraadi põhja poole ehk kõrgemale jääb kerasparv M2, kaugus ligikaudu 37 500 valgusaastat ja peaaegu sama hele kui M15.

Läheme nüüd veel allapoole, Kaljukitse tähtkujju. Tähtkuju kontuuri idapoolsest ehk vasakpoolsest osast allapoole liikudes ehk leiame üles ka kolmanda kerasparve, M30. Konkreetsemalt tuleks fikseerida küllaltki tuhm täht Nashira, (gamma Caph) ja siirduda 6 ja pool kraadi allapoole. Kääne -23 kraadi on madalavõitu, sellises asendis on Päike talvise pööripäeva paiku. Kuigi M30 on kahest eelmisest tuhmim, on objekt ikkagi suhteliselt hele, teleskoop peaks selle üles leidma. M30 asub ligikaudu 27 100 valgusaasta kaugusel.

Kerasparved M15, M2 ja M15 kolmel korrusel

Kerasparved M15, M2 ja M30 kolmel korrusel

Kokkuvõttes aga meenutab lugu objekte kolmel eri korrusel. Kui M15 on juba üles leitud, siis polegi suurt muud vaja kui liikuda telekoobiga delta-koordinaati ehk otsetõusu koordinaati muutmata umbes 13 kraadi allapoole ja leiamegi kerasparve M2. Edasi liigume veel ligi 22 ja pool kraadi allapoole ning leiame „alumiselt korruselt” üles kerasparve M30. Siiski, väga suurt suurendust ei maksa teleskoobi liigutamisel kasutada, kuna siis võime algul ida poolt, pärast aga lääne poolt mööda põrutada, sest päris akuraatselt võrdsed nende objektide otsetõusud siiski ka ei ole.

Kuu vaadeldavus

Öö on muidugi sobiv aeg ka Kuu uurimiseks. Paraku on oktoober selline kuu, et kasvav Kuu ehk noor Kuu, paistes õhtuti, kipub olema arg ja näitab end vaid lühaiajaliselt, üpris madalasse lõunakaarde peitudes. Kui Kuu hakkab täis saaama, kasvab ka tema kõrgus öises taevas. Kõige paremad on oktoobris aga kahaneva, vana Kuu vaadeldavuse tingimused hommikupoole ööd. Kuu käib siis hästi kõrgelt ja peaks olema mitmeid tunde leitav ka ennelõunasel ajal peale Päikese tõusu. Päike asub peaaegu kogu kuu vältel Neitsi tähtkujus, alles 31-sel oktoobril siirdub Kaalude tähtkujju.

Kuu faasid

  • Esimene veerand 3-ndal kell 3.14
  • Täiskuu 9-ndal kell 23.55
  • Viimane veerand 17-ndal kell 20.15
  • Noorkuu 25-ndal kell 13.49
  • .

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

30. September 2022 - 9:58

4. oktoober 2022 kell 18:15–19:30
kell 18:15–19:30

Kärt Soieva

“Pruunid kääbused: ülesöönud planeedid või läbikukkunud tähed?”

Sõnad planeet ja täht on paljudele tuttavad, aga tegelikult on veel kolmandat tüüpi taevakehi, mis jäävad massilt nende vahepeale. Tükk aega tundmatud objektid on nüüd teadlaste huviorbiidis ja võivad vastuseid pakkuda paljudele tänapäeva astrofüüsika müsteeriumitele. Loengus tutvume nende kummaliste taevakehadega lähemalt.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Päikesevarjutuse vaatlus AHHAA keskuses (25. oktoober 2022)

29. September 2022 - 14:55

25. oktoober 2022 kell 12:00–14:45

25. oktoobri pärastlõunal saab Eestis vaadelda osalist päikesevarjutust. Kella 12:14 ja 14:35 vahel liigub Kuu üle päikeseketta serva, varjutades tipphetkel kell 13:25 pisut üle poole (54%) päikese pinnast. Palja silmaga pole selle mõju kuigi kergesti tuvastatav, kuid AHHAA teleskoobi ja spetsiaalse päikesefiltri vahendusel saab näha Päikeselt „küljest hammustatud“ tükki. Päikesevarjutust saab vaadelda nii AHHAAs kohapeal kui ka veebiülekandena YouTube’is (link lisandub varjutuse eel).

25. oktoobri päikesevarjutuse nähtavuse kaart (timeanddate.com)

25. oktoobri päikesevarjutuse nähtavuse kaart (timeanddate.com), marker märgib Tartut.

Kaader 2021. aasta 10. juunil AHHAAS vaadeldud päikesevarjutuse ülekandest maksimumi paiku. Seekordne varjutus saab olema sügavam ja pikem.

Kaader 2021. aasta 10. juunil AHHAAs vaadeldud päikesevarjutuse ülekandest varjutuse maksimumi paiku. Seekordne varjutus saab olema sügavam ja pikem.

Varjutuse vaatlemine toimub AHHAA keskuse katusel kell 12:00–14:45. Osalemine tasuta (majapiletit pole vaja osta). Pääs katusele on Newtoni kohviku trepikoja 3. korruselt. Juhiseid saab küsida keskuse kassast. Vaatlemine läbi teleskoobi toimub elavas järjekorras.

Suurim varjutus on vaadeldav Venemaal Lääne-Siberis, kus Päikesest on varjatud kuni 82%. Täisvari liigub sel korral Maast mööda ning planeedi pinnale ei lange.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlushommikud AHHAA keskuses (10.–14. oktoober 2022)

29. September 2022 - 13:22

10. oktoober 2022 kell 06:00–08:00
11. oktoober 2022 kell 06:00–08:00
12. oktoober 2022 kell 06:00–08:00
13. oktoober 2022 kell 06:00–08:00
14. oktoober 2022 kell 06:00–08:00

Alusta töö- või koolipäeva teleskoobivaatlusega! Oktoobri keskpaiga varahommikutel on võimalik vaadelda harva- ja raskestinähtavat Päikesesüsteemi kõige väiksemat planeeti Merkuuri, mis ilmub nähtavale vaid tunni-paari jooksul enne päikesetõusu. Lisaks Merkuurile särab kõrgel hommikutaevas punane planeet Marss ning loojuv täiskuu pakub koiduvalguse ja linnavaadete taustal ebamaiseid vaateid.

 Stellarium

Vaade oktoobri hommikutaevasse AHHAA katuselt. Tähistatud on Päikesesüsteemi taevakehad ning mõned heledamad tähed ja tähtkujud. Pilt: Stellarium

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega läbi teleskoobi pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osavõtt tasuta.

Katusele ja planetaariumisse pääseb maja küljeukse kaudu Newtoni kohviku trepikojast. Pääs katusele on 3. korrusel, jälgige silte ustel. Katusel võib olla jahe ja tuuline, riietuge vastavalt.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (6.–8. oktoober 2022)

29. September 2022 - 13:07

6. oktoober 2022 kell 20:00–23:00
7. oktoober 2022 kell 20:00–23:00
8. oktoober 2022 kell 20:00–23:00

Oktoobrikuus on ööd juba päevadest pikemad ning sel sügisel on taevas palju vaatamisväärset. 6.–8. oktoobri õhtul kell 20–23 saab AHHAA katusel vaadelda Päikesesüsteemi suurimaid planeete: Jupiteri ja Saturni. Jupiteri vaatlemiseks on aeg eriti soodne, kuna planeet on Maale tavapärasest lähemal ning paistab seetõttu eriti heleda ja suurena. Jupiteri selleaastase ilmumise lähim hetk oli 25.–26. septembri öösel, kuid mõne nädalaga ei muutu selle kauge planeedi asend kuigi palju. Kahe suure planeediga liitub taevas Kuu, millel on täisfaasist veel mõned päevad puudu ning kui taevaolud peaks olema soodsad, võib õnnestuda vaadelda ka Uraani ja Neptuuni – Päikesesüsteemi kaugeid jäähiide, mida palja silmaga näha ei ole.

 Stellarium

Vaade oktoobri õhtutaevasse AHHAA katuselt. Tähistatud on Päikesesüsteemi taevakehad ning mõned heledamad tähed ja tähtkujud. Pilt: Stellarium

Kuigi kuuvalguse ja linna valgusreostuse tõttu süvataeva vaatlemine sel korral kuigi prioriteetne ei ole, võib siiski olla lootust näha näiteks Perseuse kaksikparve, mis särab oktoobris õhtuti kõrgel pea kohal.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega läbi teleskoobi pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

NB: kui ilm on pilves, on vaatlusõhtu asemel avatud AHHAA planetaarium, kus tutvustame tähistaevast ilma Tartu linna paratamatu valgusreostuseta ning ka pilves ilma korral – seega tulla tasub iga ilmaga! Nii vaatlusõhtu kui ka pilvise ilma korral planetaarium on tasuta.

Katusele ja planetaariumisse pääseb maja küljeukse kaudu Newtoni kohviku trepikojast. Pääs katusele on 3. korrusel, planetaarium asub 4. korrusel. Jälgige silte ustel.
Katusel võib olla jahe ja tuuline, riietuge vastavalt.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

18. September 2022 - 10:35

20. september 2022 kell 18:15–19:30

Ülevaade sügistaevast

Üllar Kivila

2022. aasta sügistaevas on planeeditaevas – mõnel ööl on teoreetiliselt võimalik kõik Päikesesüsteemi planeedid ära näha ning detsembris on põhjapoolkera vaatlejatele soodne Marsi vastasseis. Oktoobris on Eestis nähtav osaline päikesevarjutus.

Ettekandes tutvustab Üllar Kivila, millal ja mida sügistaevas vaadelda ja pildistada tasub.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Septembritaevas 2022, 3. osa: Algol ja Algoli paradoks

18. September 2022 - 10:14

Üldist

Ida-kirdetaevas

Ida-kirdetaevas

Septembriöödel paistab kirdetaevas teiste tähtkujude hulgas Perseuse tähtkuju. Nimetus on tulnud vanalt Kreekamaalt, kus see on üks inimese nimi. See aga ei iseloomusta siiski lihtsalt kedagi „meest tänavalt”. Kreeka mütoloogia peajumal oli Zeus ja Zeusi järglane pidi olema per-Zeus, tänapäeval tähtkujuna lühidalt tuntud kui Peresus.

Perseus

Perseus

Tähtkuju joonis meenutab harki. Heledaim täht on Marfak (alfa Per) tähkuju ülemises osas. Heleduselt teine on Algol (beeta Per). Algol on Marfakist lõuna pool ja paremal ehk lääne pool ka. Algol on osaline ka „Vale-Suure Vankri” kontuuris, kus ta „mängib otsmist „liba-otsmist” aisatähte. Noh mis seal ikka, taas üks heledapoolne täht tähistaevast rikastamas.

Kuid nii kergelt siinkohal ei pääse. Algoli heledus on muutlik ja väärib eraldi rääkimist. Eks seda ole sageli ka mujal mainitud, aga mainime veel.

Ligikaudsel vaatlemisel püsib Algoli heledus ligi 2 ja pool ööpäeva üsna muutumatu, kuid teeb seejärel läbi silmaga märgatava tuhmistumise, kohe seejärel samas tempos vana heledust taastades. Kokku kestab see edasi-tagasi protsess umbes 9 ja pool tundi. Silmapilgutus missugune!

Ajaloost

Algol on olnud mõnedel allikatel tuntud kui taeva kõige ohtlikum täht. Araablased läksid keskajal koguni nii hirmu täis, et panid talle koleda nime ka: meie keeles on see umbkaudu Deemoni Silm ehk Saatana Pea. Kirjeldatud algallikast lähtudes aga annab see meile tänapäeval tähe nimeks… ei miski muu kui sellesama Algoli.

Muuseas, paljud ametlikud tähtede nimed pärinevad suurelt osalt araabia keelest. Nagu reeglitega tihti juhtub, on siingi mitmeid erandeid. Tähtkujudega on jälle nii, et enamus nimetusi tuleb vanadelt kreeklastelt. Ka siin on mitmeid erandeid. Erandid aga kinnitavad ju reeglit, vähemalt nii meile öeldakse, isegi siis kui reegel koosneb eranditest…

Tänapäeval teadaolevalt avastas esimesena Algoli muutlikkuse perioodi (2.9 päeva) 1782. aastal John Goodricke Inglismaalt. Järgnevalt oskas ta ka esialgse, mitte just päris vale põhjuse pakkuda. Nimelt: ümber Algoli on tiirlemas suur tume objekt, olles perioodiliselt tähte varjutamas. Goodricke pidas seda salapärast objekti planeediks.

Ei saa jätta märkimata, et avastuse tegija Goodricke ise polnud sugugi puruterve mees, väidetavalt oli ta koguni kurttumm.
See asjaolu ei seganud teda (kaksik)tähtede maailmas veelgi „selgust loomast”. Goodricke avastas ka Sheliaki (beeta Lyr) muutlikkuse. See tähepaar on edaspidi tuntuks saanud kui teatud teise, Algolist erinevat tüüpi varjutusmuutlike tähtede prototüüp.
Kolmandaks avastas sama mees ka tähe Alrediph (delta Cep) muutlikkuse perioodi pikkuse ja pakkus praeguseni tuntud üldpõhjendusena välja ka tähe pulseerumise. Hiljem on teatavasti seda tüüpi tähed, tsefeiidid, saanud tuntuks kui „Universumi majakad”.

Siin võib tekkida selline eksitav mõttekäik, et asi see Algoli muutlikksus avastada, kui iga taevassevaataja võib seda igal ajal iseseisvalt teha! Esmapilgul võib see ehk tõesti nii tunduda ja tekkida teenimatu üleolekutunne Goodricke saavutuse suhtes. Selline tee aga kipub olema libe.

Loomulikult on Algol väärt enda vaatlemist. Muidu polekski ju praegusel jutul mõtet. Aga täiesti iseseisev ja sõltumatu kõige nullist avastamine… Noh, peame aru. Kõigepealt, alustada tulekski siis „tühjalt lehelt”. See tähendab, unustada tuleks kõik, mis seni teada on. Kasvõi selleni välja, et tuleks ise välja valida, millist tähte taevas mitmesaja hulgast vaatlema hakata. Edasi, pole sugugi kindel, et viitsimist ennastki jagub. Tähe mõnepäevase, mitte just väga suure amplituudiga perioodilise ja kindla spetsiifikaga muutikkuse kindlaks määramine nõuab pikki-pikki öid, sealhulgas suhteliselt pidevaid ja ka terveid öid kestvaid vaatlusi, et hakata milleski selgusele jõudma. Päevavalgus tuleb ju ka vahele. Muidugi pole ka iga öö (pidevalt) selge. Teisalt pole ka ühegi tähe heleduse suhteline, teiste tähtede taustalt hinnatav täpsem väärtus sugugi selline, mida kergekäelise suhtumisega vaatleja kuskilt otse, ilma pikalt harjutamata ära lugeda saab. Kogenud vaatlejal läheb heleduse ligikaudne hindamine muidugi palju libedamalt.

Arvestada tuleb kindlasti ka asjaoluga, et VXIII sajand oli küll juba teleskoobiajastul, kuid „mine poodi ja vali” olukorrast olid
lood kaugel eemal. Kuigi raamatuid trükiti, polnud veel suuri raamatukogusid, kuhu entsüklopeediasse trükitud andmeid lugema minna. Ning oh üllatust – internet ja arvuti olid üldse tundmatud asjad. Interneti kohta võib sama öelda veel isegi 1990-ndate algusaastate kohta, kuigi leiutatud see siis juba oli.
Loomulikult olid ka füüsika-alased teadmised praegusest tagasihoidlikumad.

Nii et Goodricke ja teised vanemast ajast tuntud nimed olid ikka suured tegijad küll. Tooks siin võrdluseks laudtee üle laukasoo. Meil on küll hea seda mööda kõndida, aga alguses pidi keegi selle tee ju rajama…

Samas ei saa muidugi välistada ja isegi on päris tõenäoline, et aegade vältel on veel varem olnud ka teisi, kes lisaks Algoli periooodi ära määramisele muutlikkuse ligikaudset põhjustki õigesti on oletanud. Kuid siin sekkub karm asi nimega ajalugu: kes on enda mingitel, muuhulgas endast olenematutel asjaoludel kauges tulevikus tsiteeritavaks muutnud ja kes mitte…

Iga taevaobjekti jaoks on aga alati kasulikud uued, varasemaid täiendavad vaatlused. Kui ilmnevad uued ja ootamatud muutused, saame jälle milleski targemaks kui seni oleme.

Algoli olemusest täpsemalt

Kui Algoli poole lihtsalt veidi vaadata, ei erine ta muust tähistaevast millegagi, sest tähe muutlikkus ei avaldu ju sekundite ega minutitega.

Heleduse perioodilise muutlikkuse efekt on aegapidi märgatav siiski ka palja silmaga vaadates (2.1 kuni 3.4 tähesuurust). Enamjagu perioodist paistab Algol maksimuheleduse lähedal, teise tähesuuruse tähena, siis aga vähem kui 5 tunniga langeb heledus peaaegu 3. tähesuuruse põhjani välja, seejärel taastub sama ajaga endine, suurem heledus. Tänapäeval on Algoli täisperiood teada muidugi täpsemini kui XVIII sajandil. Täisperiood on (siin taaskord umbkaudu märkides) umbes 3 tundi lühem kui 3 ööpäeva, 2.87 päeva.

Algoli heleduse muutumine.

Algoli heleduse muutumine.

Kaasajal arvame päris hästi teadvat Algoli muutlikkuse põhjust. Algoli puhul on tegu varjutusmuutliku kaksiktähega (siiski mitte planeet pole see tume objekt), mille kaks komponenti on huvitavad.
Üks komponent, K0 IV klassi allhiid HR-diagrammil, on läbimõõdult suurem, kuid vähem hele, seega märksa madalama pinnatemperatuuriga täht. Sellega on paaris B8V peajada täht: eelmisest pisem, kuid heledam ja kuumem täht.
Silmaga nähtav heleduse langus ilmneb, kui just see suurem ja vähem hele täht Maalt vaadates ettepoole satub.

Algoli heleduse täpsem muutlikkus on tegelikult sujuv, samas ka keerulisem. Täpsemad fotomeetrilised mõõtmised näitavad, et terav peamiinimum vaheldub tunduvalt vähem süsteemi koguheledust langetava teise miinimumiga. Sel ajal varjutab heledam täht osaliselt oma suuremat ja tuhmimat naabrit.

Ka heledama tähe varjutused pole päris täielikud, sellest tuleneb heleduskõvera peamiinimumi teravus. Siit siis ongi tulnud kõik need „kurjade jõudude silmapilgutamiste” jutud. Teisisõnu, peale Algoli heleduse langemist 3.4 tähesuuruseni, hakkab see kohe ka uuesti kasvama (vt skemaatilist joonist). Algoli heleduse „platoo” varjutuste vahel pole samuti konstantselt hele: eksisteerib ka kerge taustamuutlikkus, tulenevalt peaasjalikult suurema, kuid kergema komponendi „väljaväänatusest”. Pole ka ime – Algoli komponente eraldab umbes 0.06 astronoomilist ühikut! Suurused on Päikesega võrreldes aga vastavalt 3.48 suuremal komponendil ja 2.73 väiksemal komponendil.

Muuseas, taoline füüsikaliste suuruste täpsete arvväärtuste esitamine pole teadulikult võttes tihtilugu eriti korrektne. Paljude arvväärtustega tuleb olla ettevaatlik; erinevaid metoodikaid kasutades saab sama asja kohta sageli mõneti erinevaid väärtusi. Samas puudub kahjuks kohtunik, kes oskaks „rohkem valed” väärtused „vähem valedest” eristada. Teadlane ise saab tehtud viga ligikaudselt hinnata, aga seegi pole kindel teadmine. Nii et suurt täpsust taga ajades ja samas objektiivseks jääda püüdes tekivad raskused. Absoluutseid tõdesid „teavad” pahatihti vaid need, kes asjast tegelikult midagi ei tea. Kahjuks mõnigi kord satuvad sellised „tumba-tegelased” koguni vastavat valdkonda juhtima, oma täielikku võhiklikkust koguni „positiivse aspektina” esile tõstes.

Tuleme nüüd oma teema juurde tagasi. Püüame siis vältida absoluutsete tõdede kindlat raiumist, kuid katsume samas siiski omaks võtta seda, mida teaduslik-tehniline protsess meile on võimaldanud teada saada…

Algoli süsteemi kuulub kolmaski komponent. See asub peakaksiku masskeskmest umbes sama kaugel kui Marss Päikesest, kuulub A-spektriklassi, parameetrid ületavad mõneti Päikese omi. See komponent ei osale Maa vaatesuunalt süsteemi koguheleduse muutlikkuses.

Sellega võiks juba teist korda lugeda Algoli-loo lõppenuks, aga paraku ikkagi veel mitte.

Algoli kolmiku kuulsaks teinud tähepaar koosneb siis vaatluslikult hinnates B8V klassi peajada tähest ja jahedamast, spektriklassilt veidi erinevail kuid sagedasemail hinnaguil K0 IV klassi allhiiust, parajasti punaseks hiiuks arenevast tähest. Vaatlused ja arvutused kokku on näidanud, et see suurem, tuhmim ja punasem, seega tähe siseehituse teooria põhjal enam arenenud täht, on mõõtmetelt väiksemast kaaslasest viletsam mitte ainult heleduse, vaid ka massi osas. Vastavad väärtused on hinnatud 0.70 ja 3.17 võrreldes Päikese massiga (ärgem siis unustagem äsjaseid manitsusi, see kehtib loomulikult ka loo autori suhtes). Teatavasti aga teoreetilise astrofüüsika üheks põhialuseks on teadmine, et just mida massivsem on täht, seda kiiremini ta areneb. Vastavalt tuli astrofüüsikasse ka termin „Algoli paradoks”, sest analoogne vastuolu ilmnes teistegi, üha enamate ja enamate reaalselt vaadeldud-uuritud kaksitähtede osas. Muidugi leiti ka palju kaksiktähti, kus komponentide masside jaotuse asi „oli korras”.

Lahenduseni on õnneks siiski jõutud. Siin tuleb mängu uus termin, nimelt lähiskaksiktähed. Kaugus Maast ei puhu siinkohal mingit pilli, oluline on hoopis nende omavaheline suhteline lähedus. Mingis arenguetapis hakkab massivsem täht tõepoolest kiiremini arenedes paisuma, kusjuures tähe väliskihid satuvad üha enam ka teise komponenttähe külgetõmbejõu haardesse. Võib saabuda hetk, kus paisuva tähe välispind jõuab piirkihini, kust edasi paisumine ei too kaasa tähe reaalset paisumist, sest teise tähe külgetõmme saab seal sama tugevaks või veel tugevamakski. Selle tulemusena võib alata täheaine ülekanne ühelt tähelt teisele tähele. Küllaltki kiiresti võib päris suur osa tähematerjalist ümber jaguneda. Selline protsess peaks reaalajas ka Algoli puhul toimuma.

Kui probleemile üldisemalt vaadata, siis mõnedel lähiskaksiktähe juhtudel võib millalgi siiski aine ülekanne ka lakata või muutuda vähem intensiivseks. Asi on selles, et komponentide masside hierarhia ümbervahetus täheaine ülekande käigus toob kaasa tähtede aegamööda üksteisest eemaldumise. Nii peaks juhtuma ka Algoliga; perioodi aeglane pikenemine on vaatluslikult kinnitust leidnud.

Paljude lähiskaksikute puhul jääb vaatamata masside ümberjagunemisele eemalt vaadates mõnda aega ikkagi püsima komponentide umbkaudu sama väline pilt, mis oli enne täheaine ülekande algust. Maapealses mõttes on see aeg muidugi väga pikk… See ongi Algoli pardoks, mille mingil määral erinevad avaldumisvormid annavad aluse mitmete kaksiktähtede klassi liigitamiseks. Siia kuuluvad ühe klassina ka „tüüpilised algolid”, mille prototüüp on muidugi Algol ise.

Algoli paradoks kui tavaline nähtus

Algol-paradoks esineb päris mitmetel kaksiktähtede juhtudel. Kaitstud pole selle eest ka komponenttähtede suurte algmassidega, HR-diagrammil peajadal O-klassis või B-klassi soojemas otsas (B3-st kuumemad) alustavad kaksiktähed, neutrontähtede ja mustade aukude eellased. Need on juba peajadal väga heledad, ehkki heledusklass on ikka V nagu peajadal peab olema. Edasises arengufaasis, saades ülihiidudeks, võib neil samuti ilmneda Algoli paradoks, mille käiku või tulemusi Maalt vaadates astronoomid higi valama peavad. Ei ole sellest rammukatsumisest pääsenud ka siinsete ridade autor.

Siin, 3. osaga, lõpeb 2022. aasta septembrikuu taevaülevaade. Loo lõppu on lisatud Algoli miinimumid mihklikuu teise poole ja oktoobrikuu jooksul, Ida-Euroopa suveaega arvestades. Eraldi on märgitud miinimumid, mis on Eestis reaalselt vaadeldavad.

  • 15.09 kell 7.42
  • 18.09 kell 4.31 !
  • 21.09 kell 1.19 !
  • 23.09 kell 22.08 !
  • 26.09 kell 18.57
  • 29.09 kell 15.45
  • 02.10 kell 12.34
  • 05.10 kell 9.23
  • 08.10 kell 6.12 !
  • 11.10 kell 3.00 !
  • 13.16 kell 23.49 !
  • 16.10 kell 20.38 !
  • 19.10 kell 17.27
  • 22.10 kell 14.16
  • 25.10 kell 11.04
  • 28.10 kell 7.53
  • 31.10 kell 3.42 ! (talveajas!)
Kategooriad: Eesti uudised

Septembritaevas 2022, 2. osa: Miira lugu

6. September 2022 - 11:22

Miira ja tema muutlikkus

Lõunakaar

Lõunakaar

Septembrikuu loo esimeses osas jõudsime muuhulgas ka Vaala tähtkujju. Seal paistab mõnikord üks sügisöö lõunataeva heledamatest tähtedest nimega Miira (omikron Cet). Just mõnikord, heledusega 2 tähesuurust. Mõnikord ja sealjuures enamasti aga ei paista selles suunas mitte midagi. Tõsi küll, teleskoobiga vaadeldes paistab Miira siiski alati, aga see võib siis olla minimaalselt vaid 10. tähesuuruse nõrk täheke. Seda kentsakat tähte on muidugi ammusest ajast tähele pandud ja ega siingi sarnaselt Algoliga, millest edaspidi ka lähemalt juttu teeme, just hea poisi staatust pole saadud. Muutlikkuse mõõdetud periood on suhteliselt pikk, 332 päeva, seega ligi kuu aega vähem kui Maa aasta.

Vaal

Vaal

Tänavu oli Miira maksimum juulis ning kuna heleduse langus on perioodi jooksul aeglasem kui tõus, peaks Miira vähemalt septembri alguses siiski, kuigi kehvasti, veel leitav olema, kuid üha enam nõrgenevana. Võib kinnitada, et vähemalt ööl vastu 4. septembrit on kaunis kahvatu Miira omalt poolt ära nähtud. Kui vaatleja pole Miirat tänavu juulilõpu või augustikuu hommikutaevas eriti jälgima sattunud ja/või asukohta meelde jätnud, on ülesanne juba väga raske, kuid huviline võib proovida igaks juhuks ise veenduda, kas ja kui kaua Miira praegu öösiti näha on. Ka Miira heleduse muutlikkuse rütmilisuses võib esineda taustamuutlikkusi. Selles on aga ilmselt kergem veenduda, et tähekaardiga võrreldes ei paista taeva reaalses pildis Miira osutatud asukohas midagi erilist näha olevat… Seega tuleb kindlasti tõdeda, et enamjaolt kogu tänavuse sügise ja talve vältel Miira leitav ei ole, kuigi vastav taevaala paistab hästi.

Kahjuks on mitmel järgneval aastal asi hoopis hull: Miira maksimum klapitub ajale, kui Vaala tähtkuju on nähtamatu ja Vaala nähtavaks saades on Miira heledus vastavalt languses ja kokkuvõttes ei tulegi vaatlusest midagi välja. Alles 2026. aasta veebruari ja märtsikuu alguse õhtupimeduses tasub Miirat edelataevast otsida Nii et kiirustage, seltsimehed unetud, vabandust, astronoomid!

Esimesed kindlad teated Miira muutliku heleduse uurimise kohta pärinevad aastast 1596 Saksamaalt, kui Miira vaatlusi teostas David Fabricius. Tööd on selles vallas tehtud muidugi edaspidigi ning eks teiselt poolt ole ka teoreetilised astronoomiateadmised jõudsalt arenenud.

Miira muutlikkuse põhjus ei seisne tema kaksikluses, kuigi naaber, valge kääbus, on Miiral olemas. Miira on omaenda arengus suhteliselt lühiajalises alastaadiumis punaste hiidtähtede hulgas. Klassikaline Hertzprung-Russeli diagramm ei erista punaste hiidude klassis alamklasse, mida tuntakse „lihtsalt punaste hiidude” ja „asümptootiliste punaste hiidudena”. Hästi avaldub see erinevus aga kerasparvede liikmeskondi „esile võttes”. Kerasparvede tähed on reeglina väga vanad, nn eelmise põlvkonna tähed, kus on metalliliste elementide ehk mitte-vesiniku-heeliumi madalam sisaldus. Sellisel juhul eristuvad eriti selgesti kaks mainitud hiidude klassi. Kui täht on jõudnud oma arengus omakorda asümptootilise jada lõpufaasi, saabki temast midagi taolist nagu Miira ehk siis miriid.

Miira ei ole küll ühegi kerasparve liige, kuid ega ei peagi olema. Selline efekt avaldub mujal olevate tähtede puhul ka, kui tähe algmass seda lubab. Muuhulgas juhtub kunagi nii ka Päikesega.

Päikese tulevikust võrdluses Miira ja mõnede teisega

1. Vesiniku kihtpõlemise staadium

Päikesega peaks asi kujunema umbes nii. Praegu on Päikese läbimõõt pool kraadi. Saades umbes 5 miljardi aasta pärast punaseks, umbes M0-M1 spektriklassi hiiuks heledusklassiga III, on ta Maalt vaadates (mitte absoluutselt täpse hinnangu järgi, seda ei olegi) umbes Orioni tähtkuju suurune, tubli paarkümne või enamagi kraadise läbimõõduga. Siis toimub Päikese sees vesiniku kihtpõlemine (tegelikult termotuumapõlemine, edaspidi TD-reaktsioonid). Heeliumist koosnevas tuumas TD-reaktsioone ei toimu.

Kaksikud

Kaksikud

„Lihtsalt punaste hiidude” M-spektriklassi head heledat esindajat öises taevas polegi nagu pakkuda. Punaseid hiide (ka siin mitte jutuks olevaid ülihiide) on ju absoluutarvestuses üldse päris vähe, kuigi need kaugele paistavad. Püüaks siiski ära märkida Kaksikute tähtkujus oleva tähe Propos (eeta Gem). Täht on Maa taevas küll vaid 3. tähesuuruse esindaja, kuid klassilt on ta M3 III, nii et see klapib küll, kui ka muid, peenemaid omadusi arvestada. Palja silma jaoks on olemas siiski ka mõni teine, veidi (kuid mitte eriti) heledamgi M-klassi hiid, kuid need kipuvad hoolikamal uurimisel olema pigem asümptootilised juhtumid. Sellest veidi edaspidi.

Sõnn

Sõnn

Jäär

Jäär

K-spektriklassi aga esindab siin hea näitena Sõnni tähtkuju heledaim täht Aldebaran, mis septembrikuus paistab hommikupoole ööd idataevas. Teise „tavalise” K-hiiu näitena peaks sobima Proposest tähesuuruse jagu heledam, Jäära tähtkuju heledaim täht Hamal. Tasub märkida, et juba 2. tähesuurusest alates ei kipu tähtede erinev värvus silmaga vaadates eristuma, kuna heledust napib. Propos, mida me septembris samuti hommikupoole ööd Kaksikute tähtkujus näha saame (juhiseks on juuresolev joonis), on lisaks veel taevas huvitava koha peal: täht paikneb selle punkti ligidal, kus asub Päike suvisel pööripäeval. Sealsamas lähedal asub ka hajusparv M35. Tähefüüsikust astronoomi jaoks on sealkandis, suvepunkti lähedal, juhtumisi muudki huvitavat, aga piirdugem sellega.

2. Heeliumi TD-reaktsioonid tähe tuumas

Karjane

Karjane

.

Edaspidi, kui tuumas leiavad aset heeliumi TD-reaktsioonid, muutub Päike pinnalt kuumemaks ja heleduselt ning ruumalalt väiksemaks K-klassi oranziks hiidtäheks (ka seda erisust klassikaline HR diagramm ei näita). Maa taevas esinevad siinkohal heade heledate näidetena oranžid, 1. suurusjärgu K-klassi kuumemas otsas olevad hiidtähed Arktuurus Karjasest ja Polluks Kaksikutest (vt Kaksikute tähtkuju joonist). Arktuurus paistab septembriõhtutel madalas läänetaevas, Polluks aga hommikupoole ööd idataevas. Võib ehk märkida, et varem liigitati sellesse gruppi mõnikord ka Aldebaran.

Jutuksolevat tüüpi, tuumas heeliumi TD-reaktsioonidega III heledusklassi hiidtähti võib leida ka G-spektriklassis. Kuid septembriööl kirdetaevas särava Jõulutähe ehk Kapella komponendid, olemuselt hiidude paar G-klassis, arvatakse seal olevat teisel põhjusel. Olles alles päris külmaks hiiuks saamise arenguteel, hilisest (vt allpool) B-klassist lähtudes, on need tähed olemuselt midagi sellist, mida veidi väiksemate algmasside korral tunneb klassikaline HR diagramm allhiidudena (IV heledusklass). Päike muutub enne heleduselt hiiuks saamist samuti allhiiuks, meie täht liigub siis peajadast (V heledusklass) eemaldudes ajapikku G-spektriklassist K-klassi, hoides heledust üsna konstantsena. Kuskil hilises K-spektriklassis hakkab koos mõõtmetega kiiresti paisuma ka Päikese heledus ning punane hiid ongi valmis!

Kerasparvede ja ka HR-diagrammil esineva hõreda allkääbuste jada (VI heledusklass) liikmete juhul võivad metallivaesed tähed heeliumist tuuma TD-reaktsioonide arengufaasis äsjamainitust veelgi kuumemaks ja pisemaks muutuda, sattudes siis veelgi (astronoomide kõnekeeles) varasematesse spektriklassidesse, olles tuntud kui horisontaalse jada tähed.

Märkusena tuleb lisada, et astronoomias on kasutusel muuhulgas ka sellised mõisted nagu varane ja hiline spektriklass.
Varased spektriklassid on HR-diagrammil kuumemas, hilisemad aga külmemas osas. „Eriti varased” on seega kõige kuumemad O-klassitähed, „kõige hilisemad” aga kõige jahedamad M-klassi tähed,

3. Kaksik-kihtpõlemise staadium

Jättes nüüd, nagu tegelikult juba varemgi, mõne detailse detaili, sh vesiniku kihtpõlemise vahepealsed katkemised, lähemalt käsitlemata, saab Päikesest edaspidi asümptootilise jada hiid, olles selle staadiumi lõpupoole veel suurem ja ka punasem kui enne. Nüüd toimub punases hiius kaksik-kihtpõlemise staadium, kus tuum koosneb süsinikust ja hapnikust, selle ümber aga, TD-reaktsioonidena, toimub heeliumi kihtpõlemine (nii tekivadki süsinik ja hapnik), selle ümber teises kihis käib omakorda vesiniku kihtpõlemine heeliumiks.

Heeliumi TD-reaktsioonid osutuvad maakeeli öeldes väga pirtsakateks, väga kergesti kord intensiivistudes, siis jälle „maha käies”, osutudes mõnigi kord päris perioodiliseks. See rütmilisus kandub aegapidi tähe pinnani välja, põhjustades pulsatsioone, tähe pind paisub ja tõmbub kokku. Samuti on vaja arvestada tähe välise atmosfääri keemilise koostise perioodilise muutlikkusega. Nendest asjaoludest kokku tulenebki ka tähe heleduse muutlikkus.
Selline siis ongi vastava muutlike tähtede klassi, miriidide prototüüp Miira.

Teinegi asümptootilise punase hiiu näide asub Vaalas, suunalt mitte kaugel Miirast (vt Vaala joonist eespool). Kui vaadata Vaala idapoolset sabaosa, mis nagu ka Kalade otsmised osad, on lestakala kujuga, siis „saba” heledaim ja vasakpoolseim täht, Menkar (alfa Cet), peaks olema samuti asümptootilise jada esindaja, kuigi päris miriidide esindaja ta (veel) oma muutlikkusega ei ole.

Andromeeda

Andromeeda

Veel üks sama tähetüübi harva ettetulev heledapoolne esindaja kuulub Andromeeda tähtkujju. Juba eelnevalt, septembrikuu loo esimeses osas mainitud Mirach on teatud tunnuste järgi samuti M-klassi asümptootiline punane hiid. Päris miriidid nad veel ka ei ole, ka spektriklassid pole kummalgi neist just veel M-klassi hilisemas osas (muutudes sinna sattudes siis samuti muutlikuks), kuid tingimata ei peagi olema.

Kui Päikesest saab asümptootiline punane hiid ja selle käigus omakorda miriid ehk Miira-taoline, on veelgi raskem ette öelda, kui suureks ta just saab. Üks ja mitte lõplik hinnang on selline, et varasemast veelgi punasem Päike, olles lõpuks paisunud isegi hiliseks (vt eestpoolt) M- hiiuks, ulatub umbkaudu Maani välja. Maa ehk siiski Päikese sisse ei aurustu.

Sellest hoolimata, juba Päikese „Orioniks muutudes” on Maal liiga palav, et hakkama saada, asümptootilise hiiu arenguni jõudes veelgi enam. Päike paistab siis kaugelt eemalt hinnates punane, olles seega justkui kaunis jahe, kuid tegelikult on see ju põletav külmus, mitu tuhat kraadi. Siis võib tõesti meil ahjud välja lõhkuda ja elektrijaamad kinni panna, vastav nüüdisaegne juhtivate ringkondade „rohesoe” soovitus on küll valel ajal antud! Veelgi enam – inimkonnal tuleb aegsasti Maalt lahkuda! Kuu ei sobi, liiga lähedal. Merkuur, arvatavasti ka Veenus, aurustuvad Päikese sisse, Marss – on siis vist ka liiga Päikese lähedal… Võib-olla ehk mõne hiidplaneedi mingi kaaslane või koguni mõne teise lähema tähe mingi planeet… Võib-olla selleks ajaks on see mõeldav, miljardeid aastaid peaks ju olema aega atra seada ja aru pidada (kui aru ikka piisavalt on…). Ei tohi muidugi unustada, et 5 ja enama miljardi aasta pärast on ka paljud teised praegu tuntud tähed hoopis uute parameetritega ja asukohadki on märksa muutunud.

Kategooriad: Eesti uudised

Septembritaevas 2022: 1. osa.

31. August 2022 - 20:33

Päikesepaiste, pimedus ja nende saabumine

Käes on mihklikuu, september! Ühtlasi käib täie hooga aasta teine pool, mis keskeltläbi peaks olema suhteliselt sajusem, tuulisem ja pilvisem kui avapoolaasta. Tõepoolest, mõnedel aastatel ongi nii, et september ei paku eriti palju selget ilma. Võib aga juhtuda ka vastupidi ja siis saab astronoomiahuviline teha rahulikult oma taevavaatlusi. Enamjaolt juhtub midagi vahepealset…

Pimeneb üha varem ja valgeneb hiljem, ka hämarik ning koit kestavad päris lühikest aega, st ööpimedus saabub uskumatult kiiresti, peaaegu nagu „nagu kott üle pea”. Kes ei usu, veendugu ise. Ka õhtuhämaras paari kotitäie õunte korjamine võib pooleli jääda, sest õunad kaovad puude alla pimedusse!

Põhjus on ka, muidugi olemas. Septembris, sügisese pööripäeva ümbruses, on õhtust õhtusse üha hiljem loojuva Päikese langemisnurk kõige väiksem, st Päike loojub kõike rohkem „otse” silmapiiri alla, jätkates samasuunalist liikumist ka allpool seda. Päikese tõusmisprotsess on sarnane. See tähendab, et ka valgeks minek, kui see lõpuks ometi (igal hommikul ju aina hiljem) pihta hakkab, on sama kiire. Päev ja öö on sügisesel pööripäeval, 23. septembril, kogu Maal ühepikkused, 12 tundi. Päike asub siis Maa ekvaatori kohal, nn sügispunktis, olles siirdumas Maa lõunapoolkera kohale.

Päike Maa ekvaatoril ja poolustel, mujal ka

Ekvaatori piirkonnas kukub Päike tõesti täiesti „otse alla” ja seal pimeneb ning valgeneb väga suure kiirusega. Sealkandis on selline lugu lisaks ka aastaringne, piltlikult öeldes igal hommikul kell 6 pannakse tuli põlema ja õhtul kell 6 kustutatakse ära. Kuigi Päike ka ekvaatoril enamuse aastast keskpäeval just päris otse pea kohal ei paista, tõuseb ja loojub Päike seal alati näivalt päris suure kiirusega. Aastaajad mõistagi ka ei vaheldu ning temperatuur on kõrge.

Tulles sügisese pööripäeva temaatika juurde tagasi, siis teistpidi ekstremaalne on olukord poolustel. Päike loojub seal vaid kord aastas ja just sügisesel pööripäeval. Algab 6 kuu pikkune polaaröö. Öö aga ei saabu põhjapoolusel üldse mitte kiirelt, vaid ülimalt aeglaselt. Mitmeid ööpäevi tiirutab ehakuma ümber silmapiiri, kustudes väga aeglases tempos.

20. märtsil, kevadisel pööripäeval, on asi igati sarnane, kuid suunalt vastupidine. Päike asub taas Maa ekvaatori kohal, kuid edaspidi siirdub põhjapoolkera kohale. Põhjapoolusel siis Päike (peale pikka koiduvalgust) tõuseb ja algab polaarpäev, mis seisneb Päikese ööpäevaringses tiirutamises madalal silmapiiri kohal.

Kõrgeima asendi, 23 kraadi ja 26 kaareminutit, saavutab Päike põhjapoolusel suvisel pööripäeval, 21. juunil. Eestis tõuseb Päike suvise pööripäeva keskpäeval umbes 55 kraadi kõrgusele. Lõuna poole liikudes vastav näit aina kasvab, vastavalt tuleb ka sooja juurde. Vähi pöörijoonena tuntud põhjalaiusel 23 kraadi 26 kaaresekundit on Päike 21. juunil keskpäeval otse seniidis, 90 kraadi kõrgusel. Veel enam lõuna poole liikudes asub Päike otse „korstna kohal” kahel korral aastas. Ekvaatoril siis toimub see 20. märtsil ja 23. septembril. Lõunalaiusel -23 kraadi ja 26 kaaresekundit, Kaljukitse pöörijoonel, on Päike seniidis 22. detsembril, meie jaoks talvisel pööripäeval. Sel ajal on siis lõunapooluse ümbruses polaarpäev. Kui vaatleja paikneb veel rohkem lõuna pool kui Kaljukitse pöörijoon, jääb keskpäevapäike alati põhja poolt paistma, seniiti mitte kunagi ulatudes.

Päikese ja tähtede näivast liikumisest

Päike (ja põhjataeva tähed) liiguvad Kaljukitse pöörijoonest lõuna pool vaatlusi tehes alati justkui kellaosuti liikumisele vastassuunas. Meile harjumuspäraselt, põhjapoolkera suurtel laiustel, Vähi pöörijoonest põhja pool, paistavad omakorda lõunakaarde jäävad taevaobjektid, Päike ja Kuu nende hulgas, alati liikuvat hoopis kellaosuti liikumise suunas. Miks selline erinevus?

Kõik paistab olenevat sellest, kuskohas maakera peal inimene vaatlushetkedel asub. Kui kujutada seda pilti ette Maast parajalt eemal, kuid kindlas asukohas oleva kujuteldava vaatleja pilgu läbi, siis põhjapooluse lähedal seisab inimene „üht pidi”, oletame, et „pea ülevalpool”.

Kerakujulise Maa lõunapooluse kandis püsti seisva isiku puhul on lood aga vastupidised. Eelmises lõigus fikseeritud, Maast parajalt eemal olevast vaatluspunktist vaadates on see inimene hoopiski seismas, „pea Maast allpool”. Inimene Maa peal aga, olles ükskõik kuskohas maakera punktis, tunnetab alati „allpool olevana” just seda suunda, kuhu Maa külgetõmme mõjub, ehk siis suunda otse risti Maa pinnaga Maa tsentri suunas ja nii ka kõik õigetpidi seisavad, vähemalt enda arvates.

Nii juhtubki, et meie siin kaugel põhjapoolkeral näeme alati Päikest vasakult paremale liikumas. Otse Eesti vastas läbi Maa tsentri, lõunapoolkeral, Uus-Meremaa kandis vaadeldes, aga liigub Päike näivalt vastassuunas, paremalt vasakule. Poolustele minnes on nii, et põhjapoolusel pöörleb Päike (polaaröö juhul kogu tähistaevas) horisontaalselt kellaosuti liikumise suunas. Lõunapooluselt vaadates on kõik vastupidi. Lisaks sellele, et kõik tähed on hoopis teised, mitte need, mida näeb põhjapoolusel, vaid ka kogu taeva ringiratast pöörlemine toimub siin hoopiski vastupäeva vaadates!

Kuidas on lugu aga ekvaatoril? Siin on variante mõlemale maitsele, nii nagu sealolev vaatleja võib soovida!
Poolaastal, mis algab 23. septembril ja lõpeb 20. märtsil, on Päike lõunataevas ja liigub, kuigi kõrge kaarega, vasakult paremale. Teisel poolaastal aga, olles põhjataevas, liigub Päike samamoodi, aga paremalt vasakule. Öötaevas on samuti korrektselt „paigas”! Tähed ja planeedid liiguvad lõunakaares olles alati vasakult paremale, põhjakaares olevad tähed aga paremalt vasakule. (Veel rohkem, nagu juba mainitud, hakkab ehk silma kõigi objektide järsk üles-alla liikumine). Miks on nii? Põhjus on tegelikult väga lihtne: kuna seljas silmi pole, peab lõuna poole vaatav vaatleja end põhjasuuna jälgimise jaoks 180 kraadi pöörama.

Kogu taevasfääri näivast liikumisest on paradoksaalselt ehk just ekvaatoril ka väga lihtne aru saada: liiklus on ühesuunaline ja idast läände. Selleks piisab, kui heita põhja-lõuna sihis pikali ja mõni tund toimuvat jälgida.

Sama mängu võib mängida võib ka teiste reeglitega, võttes „vasak-parem” asemel aluseks ilmakaared. Põhjapoolkeral öösiti põhjakaarde (ja lõunapoolkeral lõuna poole) vaadates on asi justkui keeruline: ülemised tähed käivad nagu „õiget pidi”, samapidi lõunakaare tähtedega, idast läände, alumised liiguvad aga vastupidises suunas. Põhjataevas on veel koguni 1 liikumatu objekt nimega Põhjanael.

Kui aga veidi mõelda, siis kõik see ju kinnitab seda, mida me teame: objektiivselt võttes pöörleb kogu taevasfäär ikka vaid ühte pidi, idast läände. Tähistaeva pöörlemisefekti põhjustav Maa ise pöörleb aga vastupidises suunas, läänest itta.

Kuumad ja külmad Maa piirkonnad

Tuleb tõdeda, et Päikese keskpäevane kõrgus „maksab”. Polaaraladel on ju suvel polaarpäev, aga ikkagi on ööpäevas keskmiselt palju jahedam kui alati just 12 tundi päevas Päikest näha saavas Aafrikas. Pikkadest polaaröödest ei maksa muidugi rääkidagi, siis on loomulikult veel märksa külmem.

Poolusepiirkondades tuleb ilmekalt esile veel üks nähtus, mida nimetatakse atmosfääri refraktsiooniks. Nimelt mängib Maa atmosfäär sellist kavalat mängu, et „tõstab” silmapiiri lähistel oleva Päikese kõrgemale kui see oleks atmosfääri puudumisel.
Sel põhjusel kestab polaaraladel polaarpäev (Päike on nähtav) näivalt alati kauem kui polaaröö. Teisisõnu, märtsis tõuseb Päike põhjapoolusel varem kui see jõuab Maa ekvaatori kohale ja loojub sügisel, septembris, omakorda hiljem. Sama asi, kuigi vastupidises rütmis, toimub Antarktikas. Ning muidugi ei saa reaalselt ka vaid veidi silmapiiri all oleva Päikese puhul veel mingist reaalsest pimedast ööst rääkida. Pimenemise ja valgenemise protsessid, nagu juba juttu oli, kestavad polaaraladel pikalt.

Kogu senine lugu ei arvestanud Maa mandrite ja ookeanide suurusi ja vastastikuseid asukohti, lisaks ka atmosfäärilisi protsesse (tsüklonid, antitsüklonid, frontaaltsoonid jne) nende kohal. Selliste asjaolude arvessevõtmine teeb soojade ja külmade ilmade temaatika palju keerulisemaks, aga põhitõdesid, mida sai siinkohal püütud esitatada, need ikkagi päriselt ei murra.

Siirdume öötaevasse

Mis juhtub aga meie kandis septembrikuu öösel? Kindlasti võib vähemalt kuuloomise aegu vastata: „Ööd on siin mustad”. Nii on see ju aasta jooksul enamus aega. Kui vaid seda tehisvalgust ehk valgusreostust liialt segamas ei oleks. Eriti hästi levib see teatud sobiva kõrgusega ja paksusega pilvede korral. Isiklikult olen Tartu linna idaserva kasvuhoonete valguskuma nägema juhtunud juba Viljandist tükk maad lääne pool ehk peaaegu 100 km kauguselt. Õnneks on siiski nii, et selge taeva korral kunstvalgus kõige kaugemale ei levigi.

Õhtupimeduse saabumine toob selges taevas kaasa tuntud Suvekolmnurga (Sügiskolmnurga) ilmumise lõunakaares taevasfäärile. Kolmnurga liikmed on siis väga kõrgel olevad ja loojumatud Veega Lüüra tähtkujust ning temast vasakule jääv Deeneb Luige tähtkujust. Allpool asub Altair, mis paikneb Kotka tähtkujus. Peatselt, pimeduse saabudes, näeme Luigest läbi Kotka kulgevat Linnuteed. Suhteliselt madalamas läänetaevas asub Arktuurus, madalapoolses kirdetaevas aga Kapella, plaaniga öö jooksul aina kõrgemale „ronida”.

Planeetide nähtavusest

Heledatest tähtedest mõned on tegelikult planeedid. Konkurentsitult heledaim neist on septembritaevas Jupiter, mis kesköö paiku asub suhteliselt kõrgel lõunataevas, olles Kalade tähtkujus. Jupiter on 26. kuupäeval Päikesega vastasseisus. Igaks juhuks võiks julgustada Jupiteri ka mitte suisa UFO-ks (tundmatu lendav objekt) pidama, tegu on ikkagi „oma poisiga”. Jupiteri on ka teleskoobi abiga hea vaadelda, planeet paistab siis vöödilise kettana koos nelja kaaslasega tema läheduses (osad kaaslased võivad vaatlushetkel olla nähtamatud). Kuu on Jupiteri lähistel ööl vastu 12-ndat kuupäeva.

Jupiterist heleduselt märksa tuhmim ja asukohalt madalamal, kuid samuti lõunakaares liikuv Saturn paistab õhtupoole ööd Kaljukitse tähtkujus. Kuu algul on Saturn näha suurema osa ööst, edaspidi loojub planeet üha varem enne hommiku saabumist. Saturni suur ja tuntud ilu, mille tagab kuulus rõngas, avaneb aga just läbi teleskoobi vaadates. Kuu ja Saturn on lähestikku vastu 9. septembrit.

Ka Marss paistab pikka aega, hommikupoole ööd, tõustes paar tundi pärast Päikese loojumist. Marss on leitav Sõnni tähtkujus.
Marssi võib ka teleskoobiga imetleda: paistab oranžikas ketas, kus heades tingimustes võib märgata ebaühtlusi. Teleskoopi väga tugevalt fookusest välja keerates võib peale lihtsalt sogase pildi mõnikord näha aga ootamatuid asju, kasvõi „kanaliteni” välja. Selleks ei peagi tingimata teleskoopi just Marsi poole keerama. Näiteks õnnetus isikliku „kangelasteona” kunagi portatiivset teleskoopi Miitsar kasutades ka Merkuuri peal tugevaid „kanaleid” näha… Kuu on Marsi naabriks ööl vastu 17. septembrit.

Veenus on vaadeldav väga madalas hommikutaevas, kuid vaatlustingimused pole head: planeet tõuseb kuu algul poolteist tundi, kuu lõpus vaid kolmveerand tundi enne Päikese tõusu.
Veenus asub Lõvi tähtkujus, kuu lõpus siirdub Neitsi tähtkujju.
Ka Veenust võib muidugi vaadata läbi teleskoobi. Planeet on nähtav sel juhul mõistagi palju paremini, kuid sedapuhku enam-vähem kettakujulisena ja seetõttu ehk suhteliselt „igavalt”. Mõnel muul ajal on Veenus teleskooobis ju näha poolkuu või sirbikujulisena, omades ka suuremat näivat läbimõõtu.

Kuu ja Veenus… Siin on raske küsimus. Kuu ja Veenus on lähimas asendis 25. septembri hommikul. Kuid alla ööpäeva kuuloomiseni võib Kuu olla liiga kitsa sirbiga, et punktikujulise Veenuse (tõuseb kolmveerand tundi enne Päikest) juures vaadeldav olla! Päev varem küll: siis osutab Kuu endast allpool tõusvale Veenusele.

Veenus on tegelikult hämaral ajal näha olnud juba pikka aega järjepanu. Juba mullu peale aprilli keskpaika õhtutaevasse ilmununa oli Veenus päris hästi, ehkki ikkagi madalal, näha novembri lõpus – detsembri esimesel poolel. Edaspidi, nädal peale jaanuari algust, oli Veenus umbes 4 ööd suisa nii Ehatäht kui Koidutäht. Jäädes edaspidi vaid hommikutaeva objektiks, olid parimad, aga mitte just eriti head vaatlustingimused veebruaris ja augusti algul. Seega on siis Veenus juba peaaegu poolteist aastat järjepanu olnud pigem kehvasti vaadeldav objekt, kuid ikkagi kogu aeg õhtuti või hommikuti vaatlemiseks olemas. Nagu näha, jätkub sama asi ka nüüd, tänavu septembris.

Tähtkujude arvestuses on Veenus oma pika nähtavusaja jooksul juba ammu sodiaagile täisringi peale teinud. Jäära tähtkujus mullu aprillis õhtuti nähtavale ilmudes ja Sõnni suunas liikudes jõudis Veenus tänavu juunis ringiga Jäära tähtkujju tagasi. Vahepeal, detsembris ja jaanuaris, tegi Veenus planeetide tuntud silmuse, olles siis Amburi tähtkujus, kolides samal ajal sujuvalt üle hommikutaevasse. Nüüd, septembris, on Veenus aga juba Jäära tähtkujust taas kaugel, uuel ringil piki sodiaaki. Vastavate tähtkujude endi nägemine koos Veenusega on aga peaaegu kogu aeg osutunud võimatuks.

Suur Vanker ja tema analoog

Kui septembriöö on veidi edenenud, kerkivad lõunakaarde Suvekolmnurga asemele teised tähtkujud ja tähed. Kassiopeia jõuab seniiti, põhjataevas paikneb Suur Vanker, tagumised rattad ülespoole, Põhjanaela sihtimas. Põhjanael ise on teatavasti Väikese Vankri otsmine aisatäht, kuid kõlbab hästi ka reaalseks kompassiks. Teleskoopki sobib appi võtta, siis näeme Põhjanaela kena kaksiktähena. Heledam komponent on omakorda kaksiktäht, kuid teleskoobis eristamatu. Kassiopeiast allpool, lõuna pool, kulgeb suur „Vale-Suur Vanker” .

andromeeda_pegasus

Andromeeda+Pegasus

Tegelikult on siin kaks tähtkuju, vasakul on „liba-aisatähed” ehk Andromeeda, tema kõrval „rataste-kujuline” ehk ligikaudu ruudukujuline Pegasus. Kui täpsemalt asja uurida, siis siin käib hoolikas sohitegemine: „Pegasuse Ruudu” ülemine vasakpoolne täht, Alpheratz, on tegelikult Andromeeda tähtkuju ametlik liige. Samas on arvepidamine teistpidi aga täpne: Andromeeda on üldiselt Eestis mitteloojuv, aga just Alpheratz (alfa And) koos muu Pegasuse ruudukontuuriga (Alpheratzist lugedes kellaosuti liikumise suunas: Scheat (beeta Peg), Markab (alfa Peg), Algenib (gamma Peg)) on aga tõusev ja loojuv. Ida poole ehk vasakule liikudes on teised kaks heledamat tähte Andromeedas (veel üht, kuid tuhmimat vahe jättes) Mirach (beeta And) ja Alamac (gamma And). Neist esimesest paar tähte ülespoole jääb napilt palja silmaga leitav Andromeeda galaktika (M31), teine paistab aga teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena, kokku koosneb paari sinisem täht isegi kolmest komponendist.. Vankriaisa meenutava Andromeeda teises, vasakpoolses ääres olev suhteliselt hele täht, Algol, kuulub aga hoopiski Perseuse tähtkujju.

perseus

Perseus

Algoli ja Alamaci vahele jääb taas üks teleskoobis vaadeldav Messier’ objekt, hajusparv M34. Viimane asub samuti Perseuse tähtkujus. Perseus on loojumatu tähtkuju, olles septembri öötundidel nähtav kõrgel taevas, Kassiopeia naabruses. Algoli juurde tuleme varsti veel tagasi, kuid selleks on vist eraldi lugu vaja.

„Vee-elukad” ja nende naabrid

Kalad

Kalad

Liigume Andromeedast ja Pegsusest allpoole, lõuna poole. Suuremas osas katab sealpool nende lähinaabruse suhteliselt suur Kalade tähtkuju. („Lähisus” tähendab antud kontekstis tähtkujude lähinaabrust Maalt vaataja pilguga.) Kalad ei koosne heledatest tähtedest. Siiski saab lähiümbruse veelgi tuhmimatest tähtedest eristada kujuteldavad kaks nööri, mis on omavahelises kokkupuutepunktis teravnurga all. Kummagi nööri otsas on leitav lapergune „kala”, oletame nt, et lestakala. Kalade erinevate joonistuste ilmselt vastastikku maha kopeerijad pole miskipärast vist ise taevasse vaadanud ja selles veendunud, et ka ülemine, „idakala”, on lapergune. Madalamast ja läänepoolsemast „kalast” mõni kraad ida pool (vasakul) ja „õngenöörist” allpool paikneb kevadpunkt, kus Päike asub pool aastat hiljem, kevadisel pööripäeval, millest oli ka juba juttu.

Andromeedast allpool, Kalade kõrval, asuvad küllalt väikese kontuuriga Kolmnurk (ülalpool) ja Jäär (allpool). Mõlemad on aga suhteliselt selgesti eristatavad, eriti Jäär. Püstolikujulise Jäära kontuuri „käepideme” alumine ots Mesarthim (gamma Ari), tuhmipoolene täheke, on jällegi täht, mis teleskoobis paistab kaksikuna. Kaks heledamat tähte on Jääras Hamal (alfa Ari) ja Sheratan (beeta Ari). Liikudes aga Kalade „nööri sõlmest”, mainitud teravnurgast, kus asub Alrisha (alfa Psc), mõni kraad alla ja vasakule, jõuame sügistaeva teise ilmekalt muutliku täheni nimega Miira (omikron Cet). Ka Miirast räägime edaspidi veel, kui septembrialguse-külm ära eri ei võta.

Vaal

Vaal

Nüüd oleme Vaala tähtkujus, tähtkuju on Kalade ja Jäära lõunapoolne naaber, jällegi päris tuhm ja suure pindalaga, kuid siin on mõni täht heledam kui Kalades.

Veel „vesisest taevaalast”

Vaala juures tasuks ära märkida ka tähtkuju heledaim täht, Deeneb Kaitos (beeta Cet), heledus 2.04 tähesuurust, mis asub Vaala läänepoolses (parempoolses) piirkonnas. Kui Miirat „segamas” pole, on tegu mitut tähtkuju hõlmava suurema taevaala heledaima, ometigi mitte just eriti heleda tähega. See piirkond hõlmab ka Vaalast paremale (läände) jäävat Veevalaja tähtkuju, kus taaskord heledaid tähti ei ole.

veevalaja

Veevalaja

Mingi viltuse anuma kuju siiski peale vaadates ehk meenub. Seega siis jah Veevalaja, mis muud. Võttes arvesse ka Kalad, ongi meil tegu vesise taevaalaga. Tähtkujude nimed on vesised, pilt on ka … vesine. Alati pole sealkandis ka heledaid planeete. Sedapuhku parandab tugevalt pilti siiski Jupiter, mis asub Kalades. Kaljukitses, mõttelise piiri lähedal Veevalajaga, on ka Saturn. Vaatleja rõõmuks jääb Saturn edaspidi tükiks ajaks selles „vesises taevaalas” ankrusse.

Kui Veevalajat veel mainida, siis on ehk huvitav selline vaatluskatse, mis eeldab täiesti vaba lõunahorisonti.
Ülimalt madalas, otse lõunas, võib sobival ajal ja hea ilmaga Veevalajast allpool märgata suhteliselt lühikest aega (2 tundi ja veidi enam) üksikut heledat tähte. Paksu õhukihi tõttu silmapiiri suunas vaadates see muidugi kuigi hele ka ei paista. Ülesanne on Tallinna laiuskraadil raskem kui Lõuna-Eestis, sest see täht, Fomalhaut, esimese suurusjärgu täht (1.17 tähesuurust), kuulub Lõunakalade tähtkujju, mida Eestis loetakse nähtamatute tähtkujude hulka. Isiklikult võib kinnitada, et vähemalt Tõravere suure teleskoobitorni rõdult on Fomalhaut ära nähtud.

Pilk hommikutaevasse

Vaatame ka septembrikuu hommikutaevast. Saturn enam ei paista. Jupiter on vajumas läänekaarde. Marss on päris kõrgel, Veenus paistab valgenemise aegu, asudes väga madalas idataevas.

Kohe kuu algul ilmub hommikuti kagutaevasse Siirius, tähistaeva heledaim täht. Nüüd on idakaares nähtav kogu Taevakuusnurk: Aldebaran Sõnnis, Kapella Veomehes, Polluks (ja Kastor) Kaksikutes, Prooküon Väikeses Penis, Siirius Suures Penis ja Riigel Orioni tähtkujus. Orionis paikneb ka kuusnurga keskele jääv seitmes hele esimese suurusjärgu täht, Betelgeuse.

Kuigi pikalt hilist hommikutaevast siiski näha ei saa. Idast saabub Hämarikku otsinud, kuid mitteleidnud Koit ja üha heledam valgus vallutab taevalaotuse. Siis tõuseb Päike ja selge taevas muutub sügavsiniseks. Siinkohal võiks meenutada Ave Kumpase tuntud lastelaulu, mis algab sõnadega: „Algab päev, ,algab päev, algab päev! Päiksetõusust sünnib see…!” Kellel meelde ei tule, saab selle ilusa looga tutvuda kasvõi internetis „guugeldades”. Ergutavaid hommikulaule on muidugi teisigi, nt see, mille abil Švejk kogemata äratas pohmakat väljamagava veltveebel Vaneki (1960. aasta eestikeelses tõlkes lk 445). Kui ikka veel vähe tundub, võib soovitada ka ansambli Liepaja lugu: „Laul hommikuvõimlemisest”.

Teeks nüüd uuesti algusse naastes pika loo lühikokkuvõtte. 23. septembril on sügisene pööripäev, päev ja öö on saanud täpselt ühepikkusteks, septembri lõpus on ööd juba päevadest pikemadki. Kuu esimesel poolel asub Päike Lõvi tähtkujus, 17. septembril jõuab Neitsi tähtkujju. Öösiti on täiesti pime ja selge ilmaga tähine, kui just hele Kuu ei paista. Kuu on aga väga ilus vaatlusobjekt; seda ei saa ka teiste, tähena paistvate objektidega (päris tähed ja planeedid), segi ajada.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 3. september kell 21.08
  • Täiskuu: 10. september kell 12.59
  • Viimane veerand: 18. september kell 00.52
  • Noorkuu: 26. september kell 00.54

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.
Tähtkujude pildid on pärit lehelt www.dibonsmith.com.

Kategooriad: Eesti uudised

07. detsembri ekstreemumid 2012-2022

AastaMaks.KeskmineMin.
20221,9°C-2,37°C-5,8°C
2021-0,8°C-15,40°C-27,5°C
20205,0°C0,08°C-4,7°C
20197,9°C4,92°C0,8°C
20184,7°C0,02°C-2,4°C
20176,7°C-0,13°C-6,8°C
20164,8°C-0,83°C-11,8°C
20159,9°C6,92°C3,1°C
20146,5°C2,85°C0,7°C
20132,6°C-0,60°C-8,0°C
20121,0°C-2,99°C-6,5°C

Ilmateenistuse ennustus

-5...1°C
-3...2°C
-9...1°C
-6...2°C
-1...-16°C
0...-10°C

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Forecast.io192,50%
Forecast.io292,14%
Forecast.io388,21%
Ilmateenistus 187,27%
Forecast.io585,36%

Tänane kuufaas

99,4% on kuu nähtav.
16 päeva on noorkuuni.
Täiskuu

UV-indeks

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 7,5°C (1865) ja külmem -20,2°C (2021).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 8,1°C (1898) ja külmem -27,6°C (2021).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk