Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 1 tund 58 minutit tagasi

Detsembritaevas 2019

3. Detsember 2019 - 23:00

Pilvise, vihmase ja porise novembri järel põleb kindlasti paljude astronoomiahuviliste südames vaid üks soov – tooks detsember ometigi selgemat taevast. Eks ta ilmselt toobki, aga mitte nii palju, kui üks tähemaias vaatleja loota tahab…

Sellegipoolest tuleb ennast igaks juhuks põhiliste teadmistega tähistaevast varustada, sest detsembrist pimedamat kuud ei tule. 22. detsembrine talvine pööripäev tähistab lisaks talve algusele hetke mil Päike teeb põhjapoolkeral madalamaid ja seega lühimaid kaari. Peale seda hakkab aasta juba vaikselt kevade poole tiksuma ning päeval muutuvad jällegi pikemaks.

Kui detsembripimedusele lisandub veel lumevaba maa ja tagasihoidlike külmakraadidega selge ja kuuvaba taevas, on teleskoobiomanikel kibekiire minek vaatlusplatsile. Väike miinus tähendab, et teleskoobipeegleid ja -läätsi ei kimbuta enam kaste, jalgealune on kuivem ja õhk läbipaistvam. Pealegi pakub ju talvine taevas meile sootuks teistsugust vaadet taevasse, kui alles mõni kuu tagasi.

Tähistaeva rännak

Kuust-kuusse “nihkub” mingil kindlal kellaajal nähtav tähistaevas võrreldes eelnevaga ligikaudu kaks tundi. Teisisõnu selline taevas nagu oli novembri keskpaigas meie peade kohal täpselt südaööl, on detsembri keskel pea kohal juba kell kümme. Sellisele tõdemusele jõuame mõeldes Maa pöörlemisele ja tiirlemisele ümber Päikese. Kuna detsembriga üks neist tiirudest sümboolselt lõppeb ja tähistaevas jookseb talvisel pööripäeval “nulli”, vaatame seda mõttekäiku lähemalt.

Nagu me kõik teame, pöörleb Maa ümber oma kujutletava telje ja tiirleb ühtlasi ümber Päikese. Üht pööret nimetame me ööpäevaks (24 tundi) ja üht tiiru aastaks (365 ööpäeva). Kõik väga lihtne ja lapsest saadik teada. Mida aga arvata väitest, et tegelikult teeb Maa ühe täispöörde keskmiselt 23 tunni 56 minuti ja 4 sekundiga ehk umbes neli minutit lühema ajaga kui meile maast madalast sisse on harjunud?

Asi selles, et meie ustav 24-tunnine kell ei mõõda mitte Maa tegelikku pöörlemise perioodi vaid aega, mil Päike naaseb täpselt sinna suunda, kus ta asus eelmisel päeval. Sellest ka 24-tunnise ööpäeva täpsem nimetus – päikeseööpäev. Sellest eristub nelja minuti võrra lühem sideeriline ehk täheööpäev. See teine tähistab perioodi, mille vältel naaseb suvaliselt valitud kinnistäht samasse kohta, kus ta eelmisel ööl asus.

Kahe päeva erinevus tekib sellest, et samal ajal kui me pöörleme, liigub Maa ühtlasi ka ümber Päikese. Täpsemalt täidab Maa ööpäevas umbes 1 kraadi oma täistiirust ümber Päikese (365päeva ∼ 360 kraadi). Päike-Maa süsteemi pöörlemis- ja tiirlemissuundade tõttu peab seega täheööpäeva täitudes Maa neli minutit kauem pöörlema, et täituks päikeseööpäev. Järgnev joonis selgitab.

Tähe- ja päikeseööpäeva erinevus

Tähe- ja päikeseööpäeva erinevus

Päevast-päevane nelja minutiline “ülepöörlemine” tähendab seda, et tähistaevas ruttab vähehaaval Päikesest “ette”. Kellaegade võrdluses tähendab see nelja minutit päevas, kahte tundi kuus ja 12 tundi poole aastaga. Ehk siis need tähtkujud, mis meil on talvise pööripäeva südaöösel säramas otse lõunataevas (Orion, Kaksikud), mattuvad suvisel pööripäeval eredasse lõunapäikesesse ning vastupidi.

Pööripäevaselt pime taevas

Kui tunda huvi milline on tähistaevas detsembri keskpaigas, siis üks veidi möödahiiliv vastus oleks, et olenevalt kellaajast selline nagu eelnevate kuudel. Täpsemalt on see detsembris kella kuue ajal õhtul ligikaudu selline nagu septembris südaöösel, kella kaheksa ajal nagu oktoobri südaöösel ja kella kümne ajal nagu novembri südaöösel. Sellest tulenevalt ja teie endi lemmik vaatlusajast olenevalt soovitamegi tutvuda meie septembri, oktoobri ja novembri tähistaeva ülevaadetega.

Rääkides aga detsembrikuu keskööst, siis selleks ajaks kagust loodesse ulatuvast Linnutee ribast leiame lisaks arvukatele hajustäheparvedele vägeva Roseti udukogu (Ükssarvikus), Kajaka udukogu (Suures Penis), Südame ja Hinge udukogud (Kassiopeias), Krabi supernoovajäänuki M1 (Sõnnis) ja Ahvipea udukogu (Orionis). Kuulsatele Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatele lisaks hakkavad juba piisavalt kõrgele tõusma ka Bode galaktika (M81) ja kohe selle selle kõrval asuv Sigari galaktika (M82), mis paiknevad ennast idataevasse pöörava Suure Vankri kohal.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias. Pildistatud Tõravere vaatlusplatsil 25. novembril. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Kui optika ja oskused lubavad, siis tasub veel proovida pildistada galaktikaid tähistega NGC 2403 (Kaelkirjakus), NGC 1600 (Eriidanuses), NGC 185 (Kassiopeias) ja kohe Linnuteele riba kõrval asuvat IC 10 ehk Tähepurske galaktikat (Kassiopeias). Suure Vankri “hobuste” juures asuvate suhteliselt heledate Vaala, Päevalille, Veekeerise ja Tuliratta galaktikate jaoks on detsembri kesköiseteks kellaegadeks veel natukene liiga vara. Kuigi hommiku poole tõsevad ka nemad soodsatesse kõrgustesse.

Kindlasti peaks sellel ajal igale vaatlejale silma jääma ka üks eriti hele ja mitmevärviliselt vilkuv täht madalal lõunataevas (Väikses Penis). Tegemist Siiriuse ehk Orjatähega, mis on ühtlasi terve taeva heledaim täht (tegelikult kaksiktäht) ja asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte.

Siiriuse kohal säravad veel kaks väga heledat tähte – paremal punakas Betelgeuse ja vasakul valge Prooküon. Neist kolmest tähest moodustub taevasse peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse vastavalt aastaajale Talvekolmnurgaks. Kolmnurga kohal võib näha veel Kaksikute Kastorit ja Polluksit ning päris kõrgel asuvat Kapellat ehk Jõulutähte (Veomehes). Kapellast madalamal ja paremal paistab punane hiidtäht Aldebaraan (Sõnnis). Lõunataeva heledate tähtede loetelu lõpetab all paremal asuv sinakas Riigel, mis kuulub koos Betelgeusega Orioni tähtkuju koosseisu.

Sõdalane taevas

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on liiga huvitav ja astronoomilises mõttes rikkalik tähtkuju, et sellest mitte pikemalt rääkida. Seda enam, et tegemist on tõenäoliselt maailma kõige kirkama ja äratuntavama tähtkujuga. Võiks ju protesteerida ja öelda, et see au kuulub ikkagi Suurele Vankrile, aga paraku pole seda teatud lõunapoolkera laiuskraadidelt üldse näha. Seevastu Orioni näeb (mingil määral) isegi põhjanabalt.

Orion nähtuna selle aasta jaanuaris Tõrva lähistel

Orion nähtuna selle aasta jaanuaris Tõrva lähistel. Laser osutab Betelgeusele. Koos Siiruse (all-vasakul) ja Prooküoniga (vasakul) moodustab ta Talvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Foto: Egon Bogdanov

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatusliku skorpionipistet peajumal Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on suhteliselt raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe vahel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (ca 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiteri orbiidini. On ennustanud, et Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas heledamaks kui täiskuu ja paistma isegi päeval.

Ka Orioni vöö kolm tähte – Alnitak, Alnilam ja Mintaka – on hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200–2000 valgusaasta kaugusel. Vööst pisut vasakult leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille tumedatest tähtedevahelisest tolmu- ja gaasipilvedest kondenseeruvad uued tähed. Udukogu nimi tuleb – üllatus, üllatus – ühe sealse suhteliselt pisikese tumeda pilve siluetist, mis meenutab kangesti hobuse pead.

Orioni tähtkuju ja molekulaarkompleks koos selgitavate nimedega

Orioni tähtkuju ja molekulaarkompleks koos selgitavate nimedega. Pilt on saadud 50 valgusfoto ja 160 kalibreerimisfoto liitmise tulemusel (50mm, 40sec, f1.8, ISO1600). 17. märts, 2018, Võrumaal Kääpa külas. Autor: Robert Sälg

Kuigi silmaga vaadates näib, et Orioni mõõk koosneb kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni udukogu ehk M45 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede parv. Trapetsiks nimetatud parv on nii kiirgusjõuline, et see ioniseerib erivärviliselt ümbritsevat ligi 25 valgusaastase läbimõõduga gaasi- ja tolmupilve, milles omakorda tekivad tuhanded uued tähed. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on M42 üks amatöörastronoomide meelisobjekte ja seda tasub isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi või binokli abil vaadelda.

Orioni tähtkujust leiab tuhmimaid, kuid siiski vaatamisväärseid udukogusid veelgi. Näiteks M42-e kohal asub Jooksva mehe udukogu, mõõga all NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab NGC 1788, Hobusepea udukogu kohal helendab NGC 2024 ehk Tuleleegi udukogu ja sellest pisut Betelgeuse poole M78, millele anti tundmatu autori poolt hüüdnimi “Casper, sõbralik kummitus”.

Kokkuvõttes asuvad kõik need udukogud, täheparved ja hiidtähed kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegade abil võib näiteks näha kuidas tervet tähtkuju vasakut serva piirab suur punakalt hõõguv kaar, mida nimetatakse avastaja järgi Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida M42 kuumimad tähed isegi sadade valgusaastate kauguselt ioniseerivad.

Planeedid, voolud ja varjud

Planeetide valik on detsembris küllaltki kidur, kuna Jupiteri me enam õhtutaevas ei näe ning Saturngi paistab meile madalas lõunataevas vaid kuu esimeses pooles ja sedagi vaevu-vaevu. Uraan ja Neptuun on küll vastavalt Jääras ja Veevalajas enamuse õhtu vaadeldavad, aga vaatame tõele näkku – ilma isikliku kosmoseteleskoobita me neid tähtedest ei erista.

Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledamat objekti planeet Veenust on juba küll vahetult peale päikeseloojangut näha, aga tõeliselt uhkeks koidutäheks on teda veel vara nimetada. Päikesetagustel maadel liikuvat punakat Marssi on võimalik vaadelda paar tundi enne päikesetõusu kagusuunal, kuid tema näiv heledus on suure kauguse tõttu suhteliselt väike. Merkuur on sellel kuul meile nähtamatu.

Meteoorivooludest tasub välja tuua erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid, mis tippnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt teistest tuntumatest vooludest põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon ning nende tunniarv võib ulatuda 120ni. Kuigi sellel ajal kõrgel taevas asuv Kuu võib nende nautimist mõnevõrra segada, ei tasu seda mingil juhul maha magada. Voolu radiant asub Kaksikute tähtkujus.

Rõngakujuline päikesevarjutus 10. mail 2013

Rõngakujuline päikesevarjutus 10. mail 2013. Allikas: Wikipedia

Viis päeva enne aasta lõppu ehk 26. detsembril leiab Lõuna-Aasias aset selle aasta teine päikesevarjutus. Seekord on tegemist nii-nimetatud rõngakujulise päikesevarjutusega, kuna Kuu keskmisest suurem kaugus ei luba tal tervet päikeseketast varjutada. Varjutuse teekond algab Saudi-Araabia lõunaosast, liigub üle India lõunatipu, Sri-Lanka ja Indoneesia ning lõppeb Vaikse Ookeani lääneosas. Meie aja järgi puudutab Kuu maksimaalne vari Maa pinda kell 5.36 hommikul ning lahkub sellelt kell 8.59.

Head pööripäeva ja mõttelise uue tiiru algust ümber Päikese!

Kuu faasid:

  • esimene veerand 4. detsember kell 8.58,
  • täiskuu 12. detsember kell 7.12,
  • viimane veerand 19. detsember kell 6.57,
  • vanakuu 26. detsember kell 7.13.

P.S. Täiskuu on detsembritaevas aasta kõige kõrgemas asendis, ulatudes silmapiirist enam kui 50 kraadi kõrgusele.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (6.–7. detsember 2019)

2. Detsember 2019 - 15:05

6. detsember 2019 kell 17:00–20:00
7. detsember 2019 kell 17:00–20:00

Detsembrikuu vaatlusõhtud toimuvad AHHAA keskuse katusel 6.–7. detsembril kell 17:00–20:00. Õhtutaevas särab kasvav Kuu ning hiljem, kui taevas pimeneb, võib näha ka mõningaid süvataevaobjekte, näiteks Lüüra rõngasudu (M57), Plejaadide täheparve (Taevasõel, M45) või kena kahevärvilist kaksiktähte Albireod (β Cygni). Taevas on olemas ka kauged gaasihiiud Uraan ja Neptuun, kuid nende nägemine nõuab samuti head taevast.

Kuu, pildistatud AHHAA katusel 15. aprillil 2016. Umbes samas faasis on Kuu ka detsembri vaatluste ajal.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on soovituslik.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

21. November 2019 - 11:31

17. detsember 2019 kell 18:15–19:30

Ain Riistan
TÜ usuteaduskonna Uue Testamendi lektor, teema on:

“Jeesuslaps, jõulutäht ja kolm kuningat.”

Matteuse evangeeliumi alguses on lugu sellest, kuidas tähetargad hommikumaalt nägid tõusmas tähte, mis kuulutas, et Juudamaal on sündinud uus kuningas. Nad rändasid Jeruusalemma, kus said teada, et uus kuningas on sündinud Petlemmas. Täht juhataski targad Petlemma, kust nad leidsid Maarja koos Jeesuslapsega ning tema ette kummardades annetasid talle kulda, viirukit ja mürri. Kirikukalendris on selle sündmuse tähistamiseks kolmekuningapäev 6. jaanuaril, mis ühtlasi märgib jõuluaja lõppu.
Ettekanne peatubki küsimustel, kui palju sellest loost on ajalooliselt usutav ja dateeritav, milline on evangeeliumiteksti suhe kiriku traditsiooni, kes
olid need tähetargad ja milline siis ikkagi võis olla see salapärane täht.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

21. November 2019 - 11:24

3. detsember 2019 kell 18:15–19:30

Andi Hektor
KBFI astro-osakestefüüsika vanemteadur, teema on:

“CERN — füüsika tipplabor Šveitsis.”

CERN, see on maailma suurim osakestefüüsika labor. Sealt leiab ka maailma suurima teadusaparaadi, LHC põrguti.
Aga CERN on ka koht, kus sünnivad suured ja läbimurdelised ideed mitte ainult füüsika vaid ka tehnoloogias.
Seal väljamõeldut leiab alates haiglatest kuni nutitelefonini.
Ka Eestis on nii mõnigi idufirma välja kasvanud Eesti CERNi tiimist.
Räägin sellest, millist füüsikat CERNis tehakse, milline on sealne igapäevaelu ja miks just seal suured ideed sünnivad.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud

Kategooriad: Eesti uudised

Merkuuri ülemineku vaatlus AHHAA keskuses

6. November 2019 - 10:16

11. november 2019 kell 14:30–15:15

11. novembri pealelõunal saab AHHAA keskuse katusel vaadelda Merkuuri üleminekut Päikese kettast. Viimane selline sündmus oli Eestist vaadeldav 2016. aasta maikuus, järgmist tuleb oodata aga tervelt 13 aastat – 2032. aasta novembrini.

Kahjuks ei saa Eestist sel korral tervet sündmust näha, sest Päike loojub ülemineku käigus. AHHAA keskuse katusel kestab vaatlus kell 14:30–15:15. Merkuur siseneb Päikese kettale kell 14:35 ning umbes kell 15:15 kaob Päike puude varju.

Vaade Merkuurile AHHAA keskuse katuselt. Juba ülemineku alguses on Päike üpris madalal.

Vaade Merkuurile AHHAA keskuse katuselt. Juba ülemineku alguses on Päike üpris madalal. Pilt: Stellarium

Vaatlusel osalemine on tasuta. Infot saab keskuse kassast.

Kategooriad: Eesti uudised

Novembritaevas 2019

31. Oktoober 2019 - 9:25

Novembri ehk hingekuuga saabub meie laiuskraadidele hilisügis, mis toob endaga tiheda ja võib olla isegi pideva pilvkatte. Teisel poolt pilvi särab aga endiselt külluslik tähistaevas, mida võimendab iga päevaga üha käegakatsutavamaks muutuv pimedus. Ehk õnnestub meil seda mõnel õhtul siiski piiluda.

Kuna taevakaar keerab ennast kuust-kuusse suhteliselt vaevaliselt ja midagi hirmus uut november tähistaevasse võrreldes obktoobriga ei too, tasub ehk enne jätkamist tutvuda meie eelmise kuu ülevaatega. See aga ei tähenda, et mõne sõnaga ei võiks ka novembritaeva peamised tähed ja nende kujud üle korrata.

Tähine idataevas

Mida lähemale külmadele ilmadele, seda madalamale läänetaevasse heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistatud Suvekolmnurk vajub. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkujud. Veevalaja, Maokandja ja Kaljukits kaovad selle taha aga sootuks.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle "allosas" asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlike tähtkujusid moodustavad võõrapäraseid nimesid kandvad tähed Kapella, Aldebaran, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim Siirius ehk Orjatäht. Seega säravate tähtede osas on hilisõhtune idataevas võrreldes suve möödumist tähistava läänetaevaga oluliselt rikkalikum.

Eelnimetatud tähtedest kaks eelviimast kuuluvad ühe tuntuma ja erapooliku arvamuse kohaselt ilusama tähtkuju – Orioni – koosseisu. Sellest eestipäraselt Koodi ja Reha all tuntud tätkujust, mis peidab endas teleskoobiomaniku jaoks palju huvitavat, räägime võib olla pikemalt järgmise kuu ülevaates. Praegu tasub aga lähema vaatluse alla võtta Sõnni tähtkuju südames paikneva heleda täheparve, mille tõusmine kõrgemale taevasse on ammustest aegadest tähendanud kurjade ilmade saabumist.

Tolmupilves kihutav Subaru

Eestipäraselt Taevasõelaks, lihtsalt Sõelaks või Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparve teavad kindlasti kõik, kes pikemalt talvisesse taevasse on vaadanud. Kui paljud aga teavad, et tuntud Jaapani autotootja Subaru on oma logo- ja nimevalikul just sellest objektist inspiratsiooni saanud? Natukene Suure Vankri miniatuurset versiooni meenutav täheparv on üks Maale lähimaid omasuguseid, asudes meist "vaid" 440 valgusaasta kaugusel.

Kuigi hea silmanägemisega inimene suudab Sõelas eristada viite kuni üheksat heledamat tähte, asub neid parve koosseisus üle tuhande. Kõik need tähed on tekkinud ühest või üksteisega gravitatsiooniliselt seotud gaasi- ja tolmupilvedest umbes 75–150 miljonit aastat tagasi, olles kosmilises mõttes veel verinoored. Sellele vaatamata on vähemalt ühe selles paikneva suuruselt ja temperatuurilt Päikesega võrreldava tähe ümbert avastatud ebatavaliselt palju kuuma tolmu, mis võib tähendada, et parasjagu moodustuvad seal (ekso)planeedid.

Plejaade pika säriajaga fotografeerides tuleb selgelt esile selle siniste ja tuliste tähtede ümbruses helenduv tolm. Kui alguses arvati, et selle näol on tegemist parvetähede sünnist üle jäänud materjaliga, siis nüüdseks on avastatud, et täheparv kihutab parasjagu läbi ebatavaliselt tolmusest Linnutee piirkonnast. Suurepäraste vaatlustingimuste puhul võib seda helendust näha isegi keskmise teleskoobi või suurema binokli abil.

Plejaadide hajusparve tuuma moodustavad tähed ja selle ümber helendav tolmupilv

Plejaadide hajusparve tuuma moodustavad tähed ja selle ümber helendav tolmupilv. Foto on tehtud Tõraveres. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Pakutakse, et umbes järgneva 250 miljoni aasta jooksul haljuvad Sõela individuaalsed tähed Linnutee avarustesse laiali – nii nagu juhtus miljardeid aastaid tagasi Päikese ja selle nüüdseks kadunud sõsartähtedega. Rolli selles mängivad nii parvesisesed loodejõud kui ka kohtumised teiste tähtede ja Linnutee spiraalharudes asuvate molekulaargaasipilvedega, mis pillutavad graviatsioonilise piljardi käigus tähti parvest välja.

Optikaga taevast uurima

Juhul kui novembripilved halastavad tasub kindlasti oma teleskoobid ja kaamerad taevasse sihtida. Galaktikate, planetaarudude, udukogude ja hajusparvede osas on valik lai. Ei tahaks hakata meie oktoobritaeva ülevaates mainitud objekte liialt kordama, aga näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on ka novembriõhtutel ideaalsetes asukohtades. Need leiab seniidis paistvast W-kujulisest Kassiopeiast paarkümmend kraadi lõuna poolt.

Süvataeva objektidest väärivad mainimist ja vaatlemist võimas Perseuse kaksikparv (NGC 869, NGC 884) ja NGC 1491 udukogu Perseuses, Krabi supernoovajäänuk (M1) Sõnnis, M35 hajusparv Kaksikutes, Mesilaspesa hajusparv (M44) Vähis ja otse loomulikult Orioni udukogu (M42), mida näeb isegi tagasihoidliku optika abil. Kõik need eelnimetatud objektid asuvad novembriõhtutel idataevas ja alustavale astrofotograafile leidub nende seas täiesti jõukohaseid väljakutseid.

Perseuse kaksikparv samanimelises tähtkujus

Perseuse kaksikparv samanimelises tähtkujus. Pildistatud Tõrvas. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.(astromaania.ee)

Kuigi Linnutee helendus ei ole novembris enam nii muljetavaldav kui hilisuvistel kuudel, laiutab see endiselt ida-lääne suunaliselt meie peade kohal. Seda tasub alati mõne mugava vaatlusriista – näiteks hea binokli – abil niisama uurida, nägemaks kuidas kahvatu kuma kaugeteks ja lugematuteks tähtedeks lahutub. Kes teab kelle jaoks seal kauguses on meie Päike pisikene ja teistest eristamatu täpp, mida enda tähistaevas uurida.

Pisikene must täpp suurel valgel kettal

Suurtest, heledatest ja selgelt tähtedest eristatavatest planeetidest rääkides ei paku novembriõhtud midagi erilist. Kaks hiidplaneeti – Jupiter ja Saturn – mis olid meiega viimased mitu kuud lõunataevas säramas, hakkavad juba päris nähtamatuks kahvatuma. Näiteks Jupiter loojub nüüd koos Päikesega ehk umbes siis, kui tööinimesed koju sõidavad. Saturn ripub küll madalal lõunahorisondil pisut kauem, kuid päris pimedas ei näe enam tedagi.

Uhkes ja kauges üksinduses tiirlevad jäähiiud Uraan ja Neptuun on küll terve õhtu vaadeldavad (vastavalt Jääras ja Veevalajas), aga jäävad isegi võimekas teleskoobis pisikesteks rohekateks ja sinakateks täppideks. Sõjajumala nime kandev Marss ja armastusejumal Veenus on mõlemad endiselt Päikese poolt üle valgustatud, sest esimene neist liigub Päikese ees ja teine veel liialt lähedal taga. Samas novembri lõpupoole võib heledat Veenust madalal edelataevas juba märgata. Näiteks 24. novembri õhtul vahetult peale päikeseloojangut asub ta Jupiterist kõigest 1,4 nurgakraadi kaugusel.

Õnneks on Päikesesüsteemis veel üks väike, aga see-eest huvitav planeet, mis vahel harva täpselt Maa ja Päikese vahelt läbi juhtub lipsama. Rooma mütoloogias jumalate käskjala järgi nimetatud planeet Merkuur teeb novembris just seda. Oleks vaid siis taevas selge, sest järgmist sellist vaatepilti saab näha alles tosina pika aasta pärast.

Niisiis leiab 11. novembril aset Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus, mida võib täiesti vabalt pidada üheks käesoleva aasta astronoomiliseks suursündmuseks. Et Merkuur on Päikesele lähim planeet ja tiiru teeb ta ümber selle iga 88 päeva järel, toimub tema üleminek keskmiselt iga mõne aasta tagant. Esineb ka pikemaid pause, kuna järgmine võimalus üleminekut jälgida avaneb meil alles 2032. aasta novembris.

Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016

Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.

Kuigi tänavuse ülemineku kõrghetkel on Päikese poole pööratud Lõuna-Ameerika manner, avaneb Eestist võimalus näha selle esimest veerandit. Siit mailt nähtuna "puudutab" Merkuur Päikese vasakut serva kell 14.35 ja paar minutit hiljem libiseb sellele täielikult. Pisikene must täpp, mis liigub üle päikeseketta vaikselt paremale, jääb nähtavaks kuni 16.02, mil see koos Päikesega horisondi taha kaob. Sel põhjusel tasub vaatlemiseks leida koht, kust edelasuund võimalikult avatud oleks (mererand või mõni kõrgem koht).

Pisikest Merkuuri on Päikese taustal silmaga väga raske näha, isegi kui kasutada selleks näiteks keevitusmaski või küünlal tahmatud klaasi. Suurendava optikaga ei tohi seda aga mingil juhul vaadata, kuna tulemuseks võib olla jäädav nägemiskahjustus (!!!). Kõige parem ja ohtum on üleminekut vaadata spetsiaalse päikeseteleskoobi, päikesekilega varustatud tavateleskoobi või siis projektsioonimeetodiga, mille kohta leiab lisainfot Tartu Tähetorni lehelt.

Seda, kuidas terve planeet Päikese ees asub, näeb ainult Merkuuri ja Veenuse puhul. Seda teist juhtub aga haruharva. Viimane selline juhus oli 2012. aasta suvel ja järgmine tuleb 2117. aasta detsembris. Eestist näeb Veenust päikeseketta ees alles 2247. aasta juunis.

Kosmoseterade külastus

Meteoorivoolusid on novembris mitmeid, kuid enamus on neist nii pisikesed ja vähese tunniarvuga, et neid pole isegi mõtet nimetada. See-eest leoniidideks nimetatud vool, mis tipneb 17. novembril on minevikus nii võimsaid vaatepilte pakkunud, et igaks juhuks tasub sellel ajal taeval ikka silma peal hoida.

Lõvi tähtkujus asuva radiandiga (kohast kust meteoorid näivad "välja kiirguvat") leoniide põhjustab komeet Tempel–Tuttle, mis perioodiliselt Päikesele lähenedes enda poolt maha jäetud rusupilve uue materjaliga rikastab. Kui Maa sellist pilve läbima satub, näeme me tavalisest rohkem "langevaid tähti", mis on tegelikult atmosfääris kihutavad kruusatera kuni väikse kivikese mõõtu meteoroidid.

Joonistus leoniidide 1833. aasta tormist

Joonistus leoniidide 1833. aasta tormist. Allikas: Wikipedia.

Leoniidid kirjutasid ennast ajalooraamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniidide sadu leidis aset 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega selleks aastaks justkui midagi enneolematut ei ennustata. Tõenäoliselt piirdub nende arv paarikümne meteooriga tunnis. Aga äkki…

Kuu faasid:

  • esimene veerand 4. november kell 12.23,
  • täiskuu 12. november kell 15.34,
  • viimane veerand 19. november kell 23.11,
  • vanakuu 26. november kell 17.06.
Kategooriad: Eesti uudised

Merkuuri üleminek Päikesest

31. Oktoober 2019 - 0:00

11. november 2019 kell 14:34–16:03

11. novembril 2019 toimub Merkuuri üleminek Päikesest, ehk Merkuur liigub Maa ja Päikese vahelt läbi. Merkuur paistab Päikese taustal üsna väikese ümmarguse musta kettakesena, mille nurkläbimõõt on 8,5 kaaresekundit (võrdluseks: Päikesel 1939 kaaresekundit!).

Selge ilma korral on ülemineku algust võimalik peale lõunat ka Eestist näha. Tervet üleminekut, mis kestab ca 5,5 tundi, ei saa Eestist seekord vaadelda, sest Päike läheb tükk aega enne ülemineku lõppu looja.

Esimene kontakt (kui Merkuuri ketta serv puudutab Päikeseketta serva) leiab aset kell 14:34:43. Päike on siis juba madalal taevas, Tartus ca 8 kraadi kõrgusel horisondist. Loojangu ajaks läbib planeet Päikese ketta taustal veidi vähem kui 1/3 oma teest.

Päike loojub Tartus kell 16:03, teiste Eesti linnade jaoks leiab selle info järgnevalt aadressilt:http://www.astronoomia.ee/tahistaevas/.

NB! Kuna tegu on sisuliselt Päikese vaatlusega, saab kasutada kõiki tavapäraseid Päikese ohutuks vaatlemiseks mõteldud meetodeid. KINDLASTI EI TOHI VAADATA PÄIKEST PALJA SILMAGA LÄBI ERIVARUSTUSETA BINOKLI VÕI TELESKOOBI!!!

Vt. ülemineku kohta täpsemalt:
https://www.timeanddate.com/eclipse/in/estonia/tartu
https://www.timeanddate.com/eclipse/transit/2019-november-11

Tõnis Eenmäe

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

22. Oktoober 2019 - 16:36

19. november 2019 kell 18:15–19:30

Ene Ergma
Neutrontähed.

Avastamislood ja see kõik, mida oleme
neutrontähtedest õppinud.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

22. Oktoober 2019 - 16:29

5. november 2019 kell 18:15–19:30

Jaan Pelt
Elust mujal.

Taimed ja loomad vajavad eluks soojust, valgust, puhast vett ja õhku.
Kuidas on aga lugu nende asjadega päikesesüsteemist väljaspool asuvatel
planeetidel? Kas saame kunagi teada?

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoengu “A Universe of Surprises” otseülekanne AHHAA keskuses

17. Oktoober 2019 - 13:55

2. november 2019 kell 19:00–21:00

2. novembri õhtul kell 19:00 saab AHHAA keskuse planetaariumis vaadata otseülekannet Chicago Adleri planetaariumis toimuvast Kavli planetaariumiloengute seeria ettekandest “Üllatav Universum” (“A Universe of Surprises”). Ettekandjateks on astronoomiadoktorid Chris Lintott ja Laura Trouille. Loengu lühikokkuvõte:

Universum on täis üllatusi, näiteks kummituslikud jäänukid mustade aukude pursetest, kaugete tähtede ümber tiirutavad eksootilised planeedid ning Boyajiani täht – meie galaktika kõige salapärasem täht. Astronoomiadoktorid Chris Lintott ja Laura Trouille kirjeldavad nende ootamatute leidude abil, mida me praegu oma muutlikust Universumist teame ja mida mitte. Nad räägivad, kuidas teadlased üllatustega toime tulevad, mis tunne on arvata, et oled avastanud maavälise elu ning tutvustavad võimalusi, kuidas igaüks meist saab koduseinte vahelt olulisi avastusi teha. Tuleviku teleskoopide abil, mis asuvad taevast pidevalt igal ööl vaatlema, saavad astronoomid esmakordselt ülevaate pidevalt muutumises olevast Universumist. Algamas on parim aeg taevasse vaatamiseks ja üllatuste osaks saamiseks!

NB! Loeng toimub inglise keeles! Pärast loengu lõppu on võimalik eesti ja inglise keeles küsimusi esitada.

Pileteid saab broneerida AHHAA keskuse e-pileti keskkonnast kuni nädal enne sündmust: https://booking.ahhaa.ee/ (hind 4 €) või osta keskusest kohapealt (5 €). Kohtade arv on piiratud!

kavli-fall19-FullDomeSurprises-web&social-assets-partner-Twitter

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (2.–3. november 2019)

16. Oktoober 2019 - 17:37

2. november 2019 kell 17:00–19:00
3. november 2019 kell 17:00–19:00

Novembrikuu vaatlusõhtud toimuvad AHHAA keskuse katusel 2.–3. novembril kell 17:00–19:00. Õhtutaevas saab näha kasvavat Kuud ja gaasihiiglast Saturni. Hiljem õhtul, kui taevas pimeneb, võib näha ka mõningaid süvataevaobjekte, näiteks Lüüra rõngasudu (M57), Andromeeda galaktikat (M31) või kena kahevärvilist kaksiktähte Albireod (β Cygni). Taevas on olemas ka kauged gaasihiiud Uraan ja Neptuun, kuid nende nägemine nõuab samuti head taevast.

 Stellarium

Taevas 3. novembri õhtul AHHAA keskuse katuselt. Pilt: Stellarium

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on soovituslik.

Kategooriad: Eesti uudised

Oktoobritaevas 2019

25. September 2019 - 13:38

Oktoober ehk viinakuu tähistab tõelise sügise saabumist, sest nüüd on päevad juba päris kindlasti öödest lühemad ja ega öised miinuskraadidki enam harvad ole. Oktoobri üldist ilmet sügiskuuna iseloomustavad hästi selle mõned rahvasuus kõlavad nimetused nagu kooljakuu, hingekuu, kolletamiskuu, lehelanguskuu, porikuu, roojakuu ja orjakuu.

Oktoobritaevasse vaatav astronoomiahuviline võib aga kergelt unustada sügise rusuva saabumise, sest pimedus laseb nüüd tähistaeval juba varakult täies hiigluses särada. Läheb ju oktoobris juba kella 19-20 ajal enam-vähem pimedaks. Lisaks on valgusreostavat lumevaipa veel vara karta ning isegi linnas elavad inimesed võivad jälle õhtuti näha tähti, mis kevadel justkui kuhugi kadusid.

Tuleb tahtmatult meelde aastatetagune kurioosum, kus Los Angelese hädaabiliin sai ülelinnalise elektrikatkestuse ajal sadu kõnesid inimestelt, kes kurtsid imelike laikude üle taevas. Peagi selgus, et helistajad nägid esimest korda elus Linnuteed. Meie maal (loodetavasti) asi nii hull veel pole.

Kolmnurk vajub ja kuusnurk tõuseb

Ka oktoobris ei ole Linnutee hele riba kuhugi kadunud. Ta ulatub endiselt hämaruse saabudes kirdest edelasse, et ennast aegamisi keskööks ida-lääne suunaliseks pöörata. Küll aga loojuvad meie kodugalaktika keskkosa pool asuvad heledamad alad, kus asuvad näiteks Laguuni udukogu (M8) ja Trifiidide udu (M20), juba varakult horisondi taha.

Suvekolmnurk, mis joonistub heledast Veegast, Deenebist ja Altairist käib sama teed ning kaldub üha enam edela ja lääne suunda. See-eest hakkavad õhtul juba madalal idas paistma Talvekuusnurga esimesed kolm tähte – Kapella, Aldebaran ja Polluks – mis kuuluvad vastavalt Veomehe, Sõnni ja Kaksikute tähtkujude koosseisu. Need, kes uneajast mõne tunni saavad näpistada, võivad näha tõusmas asterismi ülejäänud kolme tähte – Riigelit, Prooküoni ja Siiriust, mis on vastavalt Orioni, Väikse Peni ja Suure Peni tähtkujude liikmed. Lisades kahe viimase hulka Orioni tähtkujus asuva punase hiidtähe Betelgeuse, moodustub silmatorkav Talvekolmnurk, mis aasta kõige külmematel õhtutel lõunataevast kaunistab.

Tähistaevas, mis vastab kella 23-le oktoobri keskpaigas

Tähistaevas, mis vastab kella 23-le oktoobri keskpaigas. Pilt on tehtud Lüllemäe observatooriumi kogutaevakaameraga. Põhjasuund on ülal, lõuna all, ida vasakul ja lääs paremal. Üle taeva kulgeb Linnutee. Autor: Taavi Tuvikene

15. oktoobri kella 23 simuleeritud taevavaade.

15. oktoobri kella 23 simuleeritud taevavaade. Paremal on näha Suvekolmnurka ja vasakult-ülalt tõusvaid Talvekuusnurga esimesi tähti. Täiskuu särab parasjagu Vaala tähtkujus ja kaunis W-kujuline Kassiopeia asub peaaegu seniidis. Autor: Üllar Kivila.

Oktoobriöödel jõuavad üksteise järel seniiti tõusta Kefeuse, Kassiopeia, Persesuse, Kaelkirjaku ja vastu hommikut Ilvese tähtkuju. Neist viimane pole küll teab mis tuntud või kaunis tähtkuju, aga ühe selles asuva (paraku silmale nähtamatu) tähe üle võib peagi uhkust tunda. Nimelt peaks see koos selle ümber tiirleva eksoplaneediga kohe-kohe hakkama kandma nimesid, mis anti neile eestlaste seas läbi viidud nimekonkurssi käigus. Antud teksti kirjutamise hetkel veel ebasuupäraseid XO-4 ja XO-4b tähiseid kandvat süsteemi tasub teleskoobi abil otsida koordinaatidel otsetõusuga 7h 21m 33s ja deklinatsiooniga +58° 16′ 05″.

XO-4 tähe ja selle ümber tiirleva eksoplaneet XO-4b asukoht Ilvese tähtkujus

XO-4 tähe ja selle ümber tiirleva eksoplaneet XO-4b asukoht Ilvese tähtkujus. Vasakul üleval on Suur Vanker, paremal Veomees ja all Kaksikute Polluks ja Kastor. Peagi saab need tähed ja numbrid asendada ilusate nimedega, mille autoriks on keegi meie kaasmaalastest.

Lisaks ametlikele tähtkujudele hakkab oktoobri õhtutel ida poole vaadates üha enam silma paistma Plejaadide või Taevasõelana (M45) tuntud hajustäheparv. Sõnni tähtkuju südames asudes teeb ta talve liginedes taevas üha kõrgemaid kaari ning pikemalt tasub temast rääkida järgmiste kuude ülevaadetes. Kõigile maast-madalast tuntud Suur Vanker asub aga hilisõhtuti peaaegu täpselt Põhjanaela all.

Rikkalik süvataevas

Süvataeva objektide jahtijatele ei tohiks oktoober pettumust valmistada. Näiteks peaaegu ideaalsetes asukohtades on meile lähimad hiidgalaktikad Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktika (M33). Need gigantsed tähesüsteemid ei pruugi küll teleskoobis vaadates erilisena tunduda, kuid sarnaselt meie Linnuteele sisaldavad need sadu miljardeid tähti ja nende ümber tiirlevaid seniavastamata planeete, olles sisuliselt pisikesed universumid universumis. Nagu ikka kaugemate ja tuhmimate objektide puhul tasub ka nende täit ilu nautida teleskoobile kinnitatud fototehnika vahendusel.

M33 ehk Kolmnurga galaktika

M33 ehk Kolmnurga galaktika. Pildistatud 2016. aasta septembris Tartus. Koos Linnutee ja Andromeeda galaktikatega kuulub see spiraalgalaktika Kohalikku gruppi ning on suuruselt umbes pool Linnuteed, sisaldades umbes 40 miljardit tähte. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Meie kodugalaktika kettas asuvatest tähekooslusest on oktoobris väga hästi vaadeldavad Perseuse kaksikhajusparv (NGC 869 ja NGC 884), Persuse parv M34, Luige tähtkujus asuv M39 ja NGC 6871 ning Kassiopeias asuvad NGC 7789 ja M52 hajusparved. Nende tähtede ja numbrite kombinatsioonide taga peidavad ennast suhteliselt noored ja üksteise lähedal asuvad tähegrupid, mis on miljoneid aastaid tagasi moodustunud ühest või üksteise lähedal asunud gaasipilvedest.

Gaasi- ja tolmukogumitest, milles tähed alles tekivad, on kuuvabadel öödel (kuu viimasel nädalal) ning võimekama vaatlus- ja fototehnika abil hästi vaadeldavad Võluri udukogu (NGC 7380, Kaljukitses), Elevandi Londi udukogu (IC 1396, Kefeuses), hiiglasliku Loori udukogu heledamad piirkonnad (NGC 6960, NGC 6992, Luiges), Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000, Luiges), Poolkuu udukogu (NGC 6888, Luiges), Packmani udukogu (NGC 281, Kassiopeias) ning Südame ja Hinge udukogud (IC 1805 ja IC 1848, Kassiopeias).

Kerasparvede austajate jaoks sügis midagi eriti rõõmustavat ei too, sest koos Linnutee heledamate osadega hakkavad ka need juba pigem madalamale lõuna- ja läänetaevasse triivima. Siiski tasub oma teleskoobitorud veel suunata Heraklese tähtkujus asuva M92, Pegasuse M15 ja Noole tähtkuju M71 poole, et näha sadade tuhandete tähtede ühist kerajat kuma.

Silmnähtavad hiiglased

Kui kujutlus tähtedest ja udukogudest jääb kuidagi kaugeks, siis planeete tahaksid kõik näha. Elame ju isegi ühel sellisel. Õnneks saame veel oktoobris, nii nagu eelnevatel kuudel, ära näha kaks Päikesesüsteemi võimsamat hiidplaneeti – Jupiteri ja Saturni. Nüüd juba väga madalal, ilmuvad nad heledate tähtedena lõunahorisondi kohale, et peagi pärast Päikeset omakorda loojuda. Roomlaste peajumal Jupiter ees (paremal) ja tema isa Saturn järel.

Verivärske Hubble kosmoseteleskoobi foto Saturnist

Verivärske Hubble kosmoseteleskoobi foto Saturnist. Autor: NASA, ESA, A. Simon (GSFC), M.H. Wong (University of California, Berkeley) and the OPAL Team

Teleskoobi omanikel avaneb võimalus vaadelda ka kaht ülejäänud gaasiplaneeti Neptuuni ja Uraani, millest viimane jõuab Maaga vastasseisu 27. oktoobril. Roheka Uraani, mis asub meist sellel hetkel 2,8 miljardi kilomeetri (19 aü) kaugusel, võib eest leida Jäära tähtkujust. Sügavsinine ja sellele kohaselt merejumala nime kandev Neptuun asub lõunataevas Veevalaja tähtkujus.

20. oktoobril asub Merkuur Maalt vaadates oma orbiidi idapoolses servas (elongatsioonis) ning paistab Päikese kettast 25 kraadi kaugusel. Tavaliselt oleks see parim aeg pisiplaneeti peale päikeseloojangut näha. Paraku on sellel korral Merkuuri orbiit meie laiuskraadidel nii madala nurga all, et nad loojuvad Päikesega praktiliselt üheaegselt. Samal põhjusel on keeruline näha ka Päikesele veel liiga lähedal asuvat Veenust. Punane planeet Marss liigub aga veel Päikesest eespool.

Komeetide prügila

Meteoorivooludest on oktoobris esindatud kaks olulisemat: drakoniidid ja orioniidid.

Neist esimene tipneb kuu teise nädala alguses (08.10) ning tekitab tavaliselt mõne “langeva tähe” tunnis. Küll aga on komeet 21P/Giacobini-Zinneri poolt meie orbiidile puistatud meteoorivool mõnel aastal üllatanud ning pakkunud sadude asemel tõelisi meteooritorme. Näiteks aastatel 1933 ja 1946 võis põhjapoolkeral kokku lugeda tuhandeid aeglaselt liikuvaid drakoniide tunnis ja 2011. aastal sada tükki minutis. Ka eelmisel aastal, kui komeet sattus Päikesele viimase 72 aasta lähimasse punkti (periheeli), järgnes ootamatult rikkalik sadu (120).

Ülipika säriajaga jäädvustatud drakoniidide sadu 2018. aasta 8.-9. oktoobril

Ülipika säriajaga jäädvustatud drakoniidide sadu 2018. aasta 8.-9. oktoobril. Autor: Juraj Toth

Kuigi selleks aastaks midagi dramaatilist ei ennustada, ei osata meteoorivoolude korral kunagi täpselt öelda, mis parajagu Maa orbiidile ette jääb. Selge taeva korral tasub kindlasti valgusreostusest prii koht otsida ning näiteks lamamistoolist taevast jõllitada. Drakoniidide radiant ehk suund, millest meteoorid näiliselt tulevad, asub Lohe tähtkujus heleda Veega lähistel.

Suhteliselt arvukad orioniidid, mille põhjustajaks on tõenäoliselt kõige kuulsaim komeet Halley, tipnevad 21. oktoobril ja toodavad ligikaudu 25 meteoori tunnis. Võrreldes drakoniididega on kiired orionidiid (66 km/s) tunduvalt ühtlasema tunniarvuga ning üllatusi nii lihtsalt ei esine. Voolu radiant Orioni tähtkujus punase Betelgeuse lähistel tähendab, et orioniide võiks vaadelda pigem öistel tundidel ja vastu hommikut.

Kuu faasid:

  • esimene veerand 5. oktoobril kell 19.47,
  • täiskuu 14. oktoobril kell 00.08,
  • viimane veerand 21. oktoobril kell 23.11,
  • kuuloomine 28. oktoobril kell 17.06.

PS: Ööl vastu 27. oktoobrit naaseb Eesti talveaega, mis astronoomiahuvilise jaoks tähendab, et vaatlema saab hakata tunni võrra varem.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (4.–5. oktoober 2019)

21. September 2019 - 17:14

4. oktoober 2019 kell 19:00–21:00
5. oktoober 2019 kell 19:00–21:00

Oktoobrikuu vaatlusõhtud toimuvad AHHAA keskuse katusel 4.–5. oktoobril kell 19:00–21:00. Õhtutaevas saab näha kasvavat Kuud, Päikesesüsteemi gaasihiide Jupiteri ja Saturni ning hiljem õhtul, kui taevas pimeneb, ka mõningaid süvataevaobjekte, näiteks Herkulese kerasparve (M13), Lüüra rõngasudu (M57) või kena kahevärvilist kaksiktähte Albireod (β Cygni).

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus on soovituslik.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

20. September 2019 - 11:45

29. oktoober 2019 kell 18:15–19:30

Enn Kasak

Aeg ajalt ajast.

„Aeg“ on väljend, mille abil saan endale seletada, kuidas toimub midagi
minu enda ja mu keskkonnaga. Rakendades terminit „aeg“ maailmakõiksusele,
on võimalik saada põnevaid tulemusi, ent vähemalt sama põnevad on ilmingud,
mis viitavad ajaülestele muutustele. Kas ainult minu olemasolu märkav osa
Universumist on ajalik?

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

20. September 2019 - 11:40

15. oktoober 2019 kell 18:15–19:30

Üllar Kivila

Apollo-programmist.

Selle aasta suvel möödus 50 aastat esimese inimese astumisest Kuule.
Kuulete, kuidas selleni jõuti, mis olid eesmärgid, mille ajel see üüratu programm üldse ette võeti ning kas ja kuidas see tänast kosmoselennundust mõjutanud on.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

20. September 2019 - 11:33

1. oktoober 2019 kell 18:15–19:30

Jaak Kikas ja Üllar Kivila

Cavendishi katse: Clapham 1798 ja Tartu 2019

Henry Cavendishi poolt aastatel 1797-1798 Clapham Common’is (Lõuna-London) korraldatud katse gravitatsioonikonstandi (algselt küll Maa tiheduse) määramiseks oli kahtlemata märgilise tähtsusega sündmus gravitatsiooni uurimisel. See lubas arvuliselt väljendada Newtoni poolt aastal 1687 formuleeritud universaalse gravitatsiooniseaduse.
Vaatame ettekandes neid arenguid Newtonist üle Cavendishi ja Einsteini üldrelatiivsusteooria kuni tänaseni, kus nad on päädinud gravitatsioonilainete registreerimise ja musta augu vaatlusega.
Räägime ka AHHAA poolt 28.09 läbi viidud ajaloolise katse rekonstruktsioonist.
Kes ei saanud Teadlaste Öö Festivalil katse juures viibida – nüüd on võimalus sellest osa saada nii sõnas kui pildis.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

30. August 2019 - 10:07

17. september 2019 kell 18:15–19:30

Kadri Tinn

Sügistaevas 2019 ja Merkuuri üleminek Päikesest.

Kuulete, mida huvitavat on näha sel sügisel tähistaevas. Juttu tuleb ka ühest hilissügisel toimuvast haruldasest sündmusest meie Päikesesüsteemis.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (6.–7. september 2019)

26. August 2019 - 15:04

6. september 2019 kell 20:00–22:00
7. september 2019 kell 20:00–22:00

Septembrikuu vaatlusõhtud toimuvad AHHAA keskuse katusel 6.–7. septembril kell 20:00–22:00. Õhtutaevas saab näha kasvavat Kuud, Päikesesüsteemi gaasihiide Jupiteri ja Saturni ning hiljem õhtul, kui taevas pimeneb, ka mõningaid süvataevaobjekte, näiteks Herkulese kerasparve (M13), Lüüra rõngasudu (M57) või kena kahevärvilist kaksiktähte Albireod (β Cygni).

Loe pikemalt ka septembrikuu taevaülevaatest!

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel on jahe ja võib olla tuuline, seega soe riietus soovituslik.

Kategooriad: Eesti uudised

Septembritaevas 2019

24. August 2019 - 16:44

September ehk mihklikuu oli Rooma kalendri seitsmes kuu, millest annab aimu ka selle ladinakeelne tüvi septum (seitse). Meie jaoks on aga tegu esimese sügiskuuga, kuigi ametlikult saab see aastaaeg alguse alles kuu teises pooles. Rahvasuus tuntakse septembrit veel nimetustega kanarbikukuu, pohlakuu, jahikuu, kaalukuu ja lõikamisekuu.

Astronoomiahuvilise jaoks on septembri näol tegemist aga ühe aasta magusaima ajaga tähistaeva vaatlemiseks, sest suvekuud on viimaks oma valguse pimedusele loovutanud. Oleks vaid taevas vihmahoogude, jahedate tuultepuhangute ja üha langevate temperatuuride vahel ka mõnikord selge. On ju ometigi saabunud aeg, kui mitte-enam-nii-hilistel kellaaegadel saab imetleda üle seniidi edalast kirdesse (või vastupidi) sirutuvat Linnuteed.

Linnutee 360-kraadine panoraam

Linnutee 360-kraadine panoraam. Autor: ESO / S. Brunier

Valgusreostusest vabas taevas annab sellele niisama võimsale vaatepildile teistsuguse mõõtme mõistmine, et selle heleda juti näol näeme oma sadu miljardeid tähti sisaldavat kodugalaktikat serviti. Mis sest, et põhjapoolkeral me Galaktika (Linnutee ametlik nimi) metropoliitset keset ei näe – seda ei näe ju päris oma silmaga ükski inimene Maal, sest tähtedevaheline tolm ja gaas ei luba nähtava valgusel selliseid vahemaid ületada. Aga see selleks…

Tähed ja nende kujud

Siis kui inimestel veel arvuteid ja nutitelefone polnud ning enamus neist isegi kirjasõna ei tundnud, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Sealsetes heledamates tähtedes nägid nad väljajoonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, saakloomi ja tööriistu. Need ammused nimetused on ühel või teisel kujul säilunud ka tänapäeva, kuna vähemalt universaalsete orientiiridena on need isegi astronoomiateadusele kasulikud viidad.

Septembri õhtutel särab endiselt kõrgel lõunakaares nii-nimetatud Suvekolmnurk, mis koosneb heledast Veegast, Deenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka tähtkujude koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal läänetaevas Arktuurust (Karjase tähtkujus), mis on terve põhjataeva heledaim täht. Kõige (näiliselt)heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõunataevas tõusvat alles septembri teises pooles.

Siiriusest pist maad eespool (paremal) ja kõrgemal hakkab aga juba öö teises pooles paistma üks tähistaeva kaunemaid tähtkujusid Orion, mida tuntakse Eesti rahvaastronoomias Koodi ja Reha nime all. Sellest kuulsast tähtkujust väärivad äranimetamist kindlasti hiidtähed Betelgeuse ja Riigel, mis vastavalt punakalt ja sinakalt Orioni “vöö” kohal ja all säravad. Orioni “mõõga” moodustavas tähtedereas asub aga astrofotograafide maiuspala M42 ehk Orioni udukogu.

Orioni tähtkuju ja Orioni udukogu (M42) asukoht selles

Orioni tähtkuju ja Orioni udukogu (M42) asukoht selles. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Veel üht heledat tähte Kapellat, mis asub kirdest tõusva Veomehe tähtkujus, näeme me septembris aga terve öö. Samuti on vaatluseks soodsates asukohtades Perseuse ja Kassiopeia tähtkujud, mis Linnutee tasandis asudes meil peakohalt üle sõidavad. Mingil juhul ei tohiks ära unustada põhjapoolkera tuntumat tähtkuju Suurt Vankrit (Ursa Major), mis on meie laiuskraadidelt alati selgelt nähtaval, kuigi öötaeva seniiti tõuseb see alles kevadel. Teatavasti saab Suure Vankri äärmiste rataste abil kerge vaevaga üles leida põhjataeva ligikaudse nabatähe – Põhjanaela, mis on omakorda Väikese Vankri (Ursa Minor) tiputäheks.

Süvataeva objektid

September on veel hea aeg kerasparvede vaatlemiseks ja pildistamiseks. Need mitmest sajast tuhandest tähest koosnevad kerakujulised täheparved on ühed Linnutee iidseimad objektid. Põhjusel, et nad tiirutavad kõrgel meie galaktikatasandi kohal me neid Linnutee heledas ribas praktiliselt ei kohta. Näiteks läänetaevas asuva Heraklese tähtkujus asub neist põhjapoolkera uhkeim M13, mida küll palja silmaga on väga raske näha, aga mis teleskoobis pakub omapärast vaatepilti. Kerasparvedest tasub veel vaadelda lõunataevas asuvaid M2 ja M15, mis asuvad vastavalt Veevalaja ja Pegasuse tähtkujudes.

Hajustäheparvedest üks omapärasemaid Perseuse kaksikparv (NGC 869 ja NGC 884) asub septembris väga soodas kohas samanimelises tähtkujus. Isegi keskmise teleskoobi abil näeb nendes mitmeid sadu heledaid tähti, millele pakuvad raskemininähtavat heledat fooni Linnutee tasandi kuma, mis koosneb miljonitest tähtedest. Samas piirkonnast tasub veel otsida Perseuse parve (M34) ja Kassiopeias asuvaid NGC 7789 ja M52 hajusparvesid. Üks kuulsamaid ja meile lähimaid hajusparvesid Plejaadid ehk Sõel ehk M45 asub septembriõhtutel veel suhteliselt madalal idataevas. Hilistel öötundidel tasub seda aga juba kasvõi binokli abil uurida.

Udukogudest pakuvad lisaks varahommikusele Orioni udukogule (vt. ülal) silmailu veel kõrgel asuvad M57 (Rõnga udukogu Lüüras), M27 (Kangi udukogu Rebases), NGC 6543 (Kassisilma udukogu Lohes), NGC 7000 (Põhja-Ameerika udukogu Luiges), NGC 6960 (Loori udukogu Luiges) ja IC 139 (Elevandi Londi udukogu Kefeuses). Neist viimase kolme nägemiseks oleks vaja aga lisaks teleskoobile ja eriti headele vaatlustingimustele abiks võtta ka võimekas fotoaparaat.

Sügistaeva vaatlejate üheks meelisobjektiks on kindlasti meile kõige lähema hiidgalaktika Andromeeda (M31) tõusmine kõrgele pea kohale. See ligi triljonit tähte sisaldav spiraalgalaktika asub meist “kõigest” 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seega kaugeim palja silmaga nähtav objekt taevas. Teleskoobis on võimalik näha selle heledat tuuma ning juba paarikümne sekundilise säriajaga fotol hakkab välja joonistuma selle keerukam spiraaltolmustrukuur.

Andromeeda galaktika ja meteoor

Andromeeda galaktika ja meteoor. Andromeeda galaktika (M31) koos oma satelliitgalaktikatega (M32 ja M110), pildistatud Soomaal 11-12.08.2019. Fotole on jäänud ka perseiidide meteoorivoolust pärinev meteoor (ülal). Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teistest suurematest galaktikatest paistab Kolmnurga tähtkujus samanimeline galaktika M33, mis kuulub koos Linnutee ja Andromeedaga samasse kohalikku galaktikagruppi. Pinwheel ehk eestipäraselt Tuliratta galaktika (M101) ja Veekeerise galaktika (M51), mis mõlemad paiknevad Suure Vankri aiste kohal ja all hakkavad aga septembriks juba liialt madalale jääma. Kuigi heade vaatlustingimuste korral ei tasu mõtet nende vaatlemisest sugugi maha matta.

Planeedid ja lendavad tähed

Nii nagu suviste vastasseisude ajal, on ka veel septembri lõunataevas gaasihiiud Jupiter ja Saturn täiesti nähtavad. Küll aga teevad need nüüdseks õige madalaid kaari. Näiteks Jupiter hakkab vahetult peale päikeseloojangut juba horisondi taha vajuma ning Saturn üle 8 kraadi kõrgusele ei tõuse. Sellegipoolest võib selge ilma korral ja kiiresti tegutsedes näha nii Jupiteri tumedaid gaasivööte ja suuremaid kaaslasi, kui ka Saturni rõngaid ja tema hiigelkuud Titani.

Jupiter 2016. aasta septembris

Jupiter 2016. aasta septembris. Pildistatud Tartus Maarjatähe observatooriumis. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teised silmaga hästi nähtavad planeedid – Veenus, Marss ja Merkuur – on sellel kuul Päikesesele näiliselt liiga lähedal, liikudes oma orbiitidel meie poolt vaadates teisel pool Päikest. Juhul kui saaksime kuidagi varjata päikeseketta (nagu see juhtub täieliku päikesevarjutuse ajal) ja eemaldada hetkeks segava atmosfääri, siis võiksime neid näha Päikese poolt täielikult valgustatuna. Lihtsurelikena aga tuleb lihtsalt varuda kannatust.

Küll aga jõuab 9. septembril Maaga vastasseisu gaasiplaneet Neptuun, mis tähendab, et Maa ja merejumala järgi nime saanud planeedi vaheline kaugus on aasta lõikes lühim (4,3 miljardit kilomeetrit ehk ligi 30 korda kaugemal kui Maa asub Päikesest) ning meie poolt vaadates on terve tema pind Päikese poolt valgustatud. Kuigi Neptuuni pole võimalik palja silmaga näha, võib teda sellel ajal teleskoobiga otsida Veevalaja tähtkujus asuva heleda tähe Lambda Aqarii kõrvalt (paremalt). Teleskoobis peaks ta paistma sinaka tähesarnase täpina. Neptuuni avastamisest astronoomide Urbain Le Verrier ja Johann Galle poolt möödub 23. septembril 173 aastat.

Septembris on terve öö vaadeldav ka neljas gaasiplaneet Uraan, mille vastasseis leiab aset juba oktoobris. Silmaga nähtavuse piiril olev rohekas-sinine planeet asub sellel ajal Jäära tähtkujus, kust seda võib edukalt leida näiteks binokliga. Võimekas teleskoobis paistab meist 2,8 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Uraan aga tähtedest selgelt eristava rohkeka kettana.

Meteoorivooludest on septembris esindatud vähetuntud alfa-aurigiidid ja epsilon-perseiidid, mille näol on tegemist väga väikeste vooludega. Nende poolt toodetud meteooride arv võib tipus olla kõigest 6 “lendavat tähte” tunnis. Sellega on neid praktiliselt võimatu sporaadilistest (tavalistest juhuslikest) meteooridest eristada.

Igal juhul taevasse tasub ikka vaadata…

Kuu faasid
  • esimene veerand 6. septembril kell 06.10,
  • täiskuu 14. septembril kell 7.33,
  • viimane veerand 22. septembril kell 05.41,
  • Kuuloomine 28. septembril kell 21.26.
Kategooriad: Eesti uudised

06. detsembri ekstreemumid 2009-2019

AastaMaks.KeskmineMin.
20197,5°C6,20°C4,5°C
20185,5°C1,54°C-3,0°C
20174,4°C0,32°C-6,7°C
20163,5°C-3,64°C-10,9°C
20159,9°C8,13°C6,8°C
20145,9°C0,64°C-2,8°C
20133,8°C0,84°C-2,9°C
20122,0°C-1,92°C-5,1°C
20115,2°C1,97°C-1,5°C
20102,3°C-4,19°C-8,3°C
20095,0°C0,86°C-0,9°C

Ilmateenistuse ennustus

2...6°C
3...8°C
3...8°C
3...8°C
0...4°C
1...5°C
0...4°C
3...6°C

Rõhkkonnad Eestis

PäevMadal- rõhkkondKõrg- rõhkkond
07.12.Quentin
06.12.Quentin
05.12.Pedro
04.12.Nicolas
03.12.Nicolas

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Yr.no296,36%
Forecast.io195,91%
Forecast.io295,00%
Yr.no194,69%
Forecast.io394,55%

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 11,8°C (2006) ja külmem -17,9°C (1959).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 10,0°C (2006) ja külmem -22,3°C (1959).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

edelatuul puhanguti 18-23 m/s.
edelatuul puhanguti 18-23 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul puhanguti 15 m/s.
edelatuul sisemaal puhanguti 15, rannikul 20-23 m/s.
edelatuul sisemaal puhanguti 15, rannikul 20-23 m/s.
edelatuul sisemaal puhanguti 15, rannikul 20-23 m/s.
edelatuul sisemaal puhanguti 15, rannikul 20-23 m/s.
edelatuul sisemaal puhanguti 15, rannikul 20-23 m/s.
edelatuul 8-12, puhanguti kuni 16 m/s.
edelatuul 14-17, puhanguti 20-23 m/s.
edelatuul 14-17, puhanguti 20-23 m/s.
edelatuul 14-17, puhanguti 20-23 m/s.
edelatuul 14-17, puhanguti 20-23 m/s.
edelatuul 14-17, puhanguti 20-23 m/s.

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

Maa magnetväli

Tänane kuufaas

65,7% on kuu nähtav.
21 päeva on noorkuuni.
Kasvav kuu

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk