Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 1 tund 37 minutit tagasi

Tähtede õhtu Tõraveres

8. Veebruar 2024 - 11:13

16. veebruar 2024 kell 19:00–23:00

Sel korral tutvustab Peeter Tenjes Linnuteed, mis on meile nii kodune, kuid Universumis ometi nii haruldane. Tenjes jutustab, mida põnevat on viimastel aastatel meie kodugalaktika kohta avastatud.

Avatud on lastenurk, Stellaarium, kosmosemissioonide simulatsiooni keskus (kosmosepunker) ja suure teleskoobi torn, kus saab vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.
Selge ilma korral saab teleskoobiga ka taevast vaadelda.

Üksikpilet maksab 2€ ja perepilet 5€.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

8. Veebruar 2024 - 11:06

20. veebruar 2024 kell 18:15

Peeter Müürsepp

Astrooptik Bernhard Schmidt ja tema pärand

Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti ühenduse esimees Peeter Müürsepp jr. teeb ülevaate Naissaarelt pärit leiutaja Bernhard Schmidti elukäigust ja peamistest saavutustest peegelteleskoopide arendamisel.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

Veebruaritaevas 2024

1. Veebruar 2024 - 23:49

Topelt ei kärise: Head uut aastat!

Käes on aasta teine kuu, veebruar. Aasta kõige külmem kuu, vähemalt peaks olema. Päike paikneb kuu keskpaigani Kaljukitse tähtkujus, 17-ndal veebruaril liigub aga Veevalaja tähtkujju. Eks see tähenda seda, et Päike on meie kandis ronimas päeviti taevasfääril kõrgemale ja ka päeva pikkus on kasvusuunal.
Uue aasta soovijail tuleks nüüd, veebruaris, ühe teatud eksemplari asemel juba terve kast ühes võtta. Ometi on võimalik teatud tingimistel mitte ainult „kasti”, vaid ka „ühe” kohustusest vabaneda.

Asi on selles, et hiina ehk ühe idamaade kalendri variandi uus aasta, mida ka Eestis, tõsi küll, peamiselt vaid esoteerilistel kaalutlustel, samuti tuntakse, algab tänavu samuti veebruaris. Uus, draakoni aasta algab 2024. aasta 10. veebruaril. Uus aasta algab talvisele pööripäevale järgneval teisel kuuloomise päeval. Seega on loomulikult 10. veebruar ühtlasi ka kuuloomise kuupäev,

Planeedid veebruari öötaevas

Veenus on nähtav hommikuti Koidutähena. Vaatlustingimused pole aga kahjuks eriti kiita. Kuu alates tõuseb Veenus umbes 1 tund ja 20 minutit enne Päikest, kuid see on veel isegi hästi. Veenuse vaatlusaeg kuu edenedes üha lüheneb. Planeet tõuseb peatselt vaid 1 tund enne Päikest, edaspidi juba üha enam alla 1 tunni enne Päikese tõusu. Vabariigi aastapäeva aegu tõuseb Veenus vaid pool tundi enne Päikest ja kaob 25-nda veebruari paiku koiduvalgusse. 22-sel möödub Veenus Marsist umbes pool kraadi (täpsemalt 37 kaareminutit) põhja poolt. Veenus paikneb Amburi ja Kaljukitse tähtkujudes. Kuu suhteline lähedalolek Veenusele 7-nda ja 8-nda veebruari hommikutel jääb Kuu liialt lõunapoolse käändekoordinaadi tõttu nägemata.

Jupiter paistab õhtutaevas ja paistab probleemideta Jäära tähtkujus. Jupiteri pole raske leida: tuleb lihtsalt fikseerida heledaim täht taevas. Jupiter see „täht” ongi. On veebruarikuu, seega õõhtutaevas on üldse palju heledaid tähti, kuid Jupiteri see ei huvita.
Kui vähemalt jaanauari esimeses pooles oli Jupiter veel õhtu alguses ida pool taevameridiaaani, siis nüüd on asi ühel pool: Jupiter paikneb edela-läänetaevas. Kuu on Jupiteri lähistel 14-nda ja 15-nda veebruari õhtutel.

Saturn paistab kuu algul, samuti õhtutaevas, madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus. Kuid Saturni vaatlustingimused on halvad ning peatselt, 8-nda veebruari paiku, kaob Saturn ehavalgusse. Juba 28-ndal kuupäeval on Saturnil ka ühendus Päikesega.

Merkuuri ja Marssi pole sedapuhku näha. Aga alles jaanuari algul oli Merkuur ju vaadeldav! Marsiga on lugu veelgi parem – alles möödunud aasta veebruarikuus see planeet ju paistis! Nagu ütles ühe Tartu Rüütli tänava toidupoe müüja 1991. aasta talongisügisel: „Ega te ju iga päev saia ei osta!” Tuttav olukord, eks ole? Marssi juba alt ei vea!

Muuseas, kuu alguses moodustavad ilusa rivi Pluuto, Merkuur, Marss ja Veenus (rivi pikkus varieerub, kuid on 16-17 kraadi kandis, seega on seltskond küllalt ligistikku). Paraku on ka Päike selle lühikese rivi ühes otsa jätkuks, nii et praktikas näeme vaid Veenust. Pluuto vaatlemise prooovmine madalas taevas oleks muidugi niikuinii naljanumber.

Tähistaevas

Veebruariöödel on huvitav jälgida Suure Vankri asukoha muutust. Pimeduse saabudes leiame selle tähtkuju kirdetaevast kerkimas, rattad eespool ehk kõrgemal. Peale keskööd jõuab tähtkuju seniiti ehk pea kohale.

Veebruarikuust kui külmast tuisukuust, vähemasti varasematel aegadel, on veidi ka varem juttu olnud. Ööd on endiselt päris pikad. No mis sa muud teed kui tubaseid töid. Pidavalt vaikida ka ei viitsi. Nii pajatasidki vanemad inimesed noorematele mõnikord jutuvesteid. Mõnigi kord sattus külajutte kuulama ka naabrirahva noorem generatsioon. Kuid öö otsa ei saanud ju ka jutte rääkida. Igaks juhuks pidi vahepal ka kella vaatama. Tõsi küll, kell oli õues. Seesama Suur Vanker. Peremees läkski vahel ajakontrolliks välja ja teatas tagasi tulles: „Suur Vanker juba katuse kohal, aeg on magama minna!”. Tõsi mis tõsi, veebruariöös otse ülalt alla vaatav Suur Vanke andis teada, et kesköögi oli juba möödas. Nii võime seda, ehkki küllalt ligikaudset, vaid ühest tähtkujust koosnevat ajanäitajat, vaadata ka tänavustel veebruariöödel.

Täpsemalt saab tähekell just 12 millalgi siis, kui Suur Vanker asub pea kohal. Samal ajal paikneb Kassiopeia tähtkuju otse põhjasuunal. Meie tavakellad näitavad siis kuskil kella 2 kanti, kui võtta veebruarikuu kohta üldiselt. (Tähekellast tähtede järgi oli rohkem juttu 2022. aasta novembrikuu loos.)

Hommikuks on Suur Vanker oma kõrge positsiooni juba minetanud ja siirdumas loodetaevasse. Siis on kirdest tõusmas omakorda Kassiopeia. Loomulikult on Põhjanael alati ühes kohas kinni ja eriti palju ei muuda oma asukohta ka Väike Vanker tervikuna.

Lõunataevast esindvad õhtupoolses öös “külmale ilmale omased” tähtkujud. Kõrgel lõunataevas asub Veomees (heleda tähega Kapella), sellest pisut madalamal ja lääne pool asub Sõnn (koos tähega Aldebaran). Samuti kõrgel taevas, Sõnnist vasakul (ida pool) on näha Kaksikud; heledad thed on seal kõrvuti Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Pisut heledam neist kahest, Polluks (1.13 tähesuurust), on üks tuhmimaid 1. suurusjärgu tähti, kuid Kastor (1,58 rähesuurust) jääb juba 2. suuurusjärgu tähede seltskonda, olles omakorda selles klassis üks heledamaid.

Kaksikutest hiljem tõusenud Väike Peni (heleda tähega Prooküon) jääb Kaksikutest allapoole ja paremale. Kaksikute ja Sõnni kujuteldavast vahepiirist allpool paikneb Orioni tähtkuju. Orioni heledad tähed on Betelgeuse ja Riigel ning silmapaistev nähtus on muidugi 3-täheline vöö. Veebruari algul tuleb pisut oodata, kuni kagust on tõusmas Suur Peni koos Siiriusega. Siirius (taeva heledaim täht) on veebruari teises pooles aga kohe nähtav, kui pimedus on saabumas.

Hommikul, kui juba valgneb, kõrgub lõunakaares hele täht Arktuurus; kõrgust umbes 60 kaarekraadi. Peaagu otse Arktuurusest allpool (pisut paremal) paikneb Spiika, umbes 15 kraadi kõrgusel. Reegulus on jõudnud otse läänesuunda ja asub umbes sama kõrgel kui Spiika. Kui ida-kirde poole vaadata, siis hakkavad silma Veega; kuskil 50 kraadi kõrgusel ja Deeneb kümmekond kraadi madalamal. Idas paikneb Altair 21-22 kraadi kõrgusel, kaugel kagus-lõunas näeme Antaares; kõigest ligikaudu 5 kraadi kõrgusel. Loode-põhjakaarde on vajunud Kapella (16-17 kraadi kõrgusel). 12-13 kraadi kõrgusel loodes asuvad Polluks ja Kastor.

Toodud kõrguste väärtused pole konstantsed ei kellaajalises ega kuupäevalises mõttes; need kehtivad kuskil kella 6 ja 7 vahel hommikul. Veenus pole siis veel tõusnudki.

Veenust tasub otsida siis, kui enam eriti pime polegi, väga madalast kagutaevast, kuid kuu viimatel hommikutel planeet enam ei paistagi (vt eestpoolt).

Messier’ kataloogi keskealiste klubi – küpsete 50-liste osakond

Jätkame ka Messier’ kataloogiga. Jaanuaris oli viimati juttu hajusparvest M52 Kassiopeia tähtkujus. Kassiopeia sisaldab üldse päris mitmeid hajusparvi. Kuid läheme nüüd edasi.

Kerasparve M53 asukohakaart

Kerasparve M53 asukohakaart

Otsime objekti M53. Siin kohe õhtul jaole ei saa. Kuid kuskil kella 22 paiku ja sealt edasi peaks otsinguid saatma edu. M53 kujutab endast tähtede kerasparve, mis asub Bereniike Juuste tähtkujus. See tähtkuju pole eriti silmapaistev, asub Karjase ja Lõvi vahel, kuid süvataeva objekte seal jagub. Üks neist on M53. Selleks tuleb fikseerida täht Diadem (alfa Com); sellest tähest umbes 1 kraadi loode-põhja suunas (kõrgemale) otsitav kerasparv jääbki. Kaugus 58 000 valgusaastat.

Kerasparv M53

Kerasparv M53

Nüüd saab vist selgeks, miks Messier’ kataloog nii hoogsalt jälle käsile sai võetud. Sest kaks järgmist objekti, kerasparved M54 ja M55 Amburi tähtkujus omavad käändekoordinaati -30 kraadi (pisut enamgi) ning Eestis neid näha ei saa.

M56 on järgmine Messier’ objekt. Tegu on suhteliselt vähereklaamitud kerasparvega Lüüra tähtkujus.

M56 ja M57

M56 ja M57

Lüüra on loojumatu tähtkuju, kuid seda tasub veebruarikuus kõige tulemuslikumalt uurida hommikupoole ööd kirdetaevast. Heaks juhikseks on Eestis heleduselt kolmas täht taevas, Veega. Lüüra on väikesevõitu tähtkuju; teised tähed on palju tuhmimad ja 4 neist meenutavad vankrikese rattaid. Tõmbame „tagumiste rataste” vahelist joont kujuteldavalt vasakule. Millalgi tuleb sellisel teel vastu Luige tähtkuju täht Albireo (beeta Cyg). Vaadates nüüd uuesti ka Lüüra tagumisi „rattaid”, siis fikseerime neist vasakpoolse ja liigume uuesti Albireo suunas. Umbes poolel teel (nurkkauguse mõttes) kohtumegi kerasparvega M56. Väga võimas parv see pole, kuid ega igaühele pole ühepalju antud…

Objekt M57 on tuntud planetaarudu nimetusega Rõngas; sellessamas Lüüra tähtkujus. See objekt on väa kuulus, kuigi ega seda just teatribinokliga ka ei näe! See udukogu asub üsna täpselt ka juba jutuks võetud kahe Lüüra tagumise „rattatähe” vahel. Paremal pool olev „rattatäht” on Sheliak (beeta Lyr) ja vasakpoolne täht on Sulafat (gamma Lyr). Sellest objektist oli muuseas juttu alles hiljuti, jaanuarikuu loo esimeses osas.

Kaunis planetaarudu M57

Kaunis planetaarudu M57

Lüüra Udu nagu, M57 samuti tunntakse, tuuakse tihti näitena, millisena Päike paistab tulevikus, mitmed miljardid aastad hiljem. Tingimata ei saa küll garanteerida just sellist parajasti valgeks kääbuseks muutuvat Päikest ümbritseva udukogu väliskuju, kuid võimalik see siiski on.

Uute objektide jaoks tuleb kindlasti oodata hommikupoolset ööd. Siis siirdume Neitsi tähtkuju ja hakkame „sobrama” Virgo galaktikaparves. Virgo ehk Neitsi parv on meile lähim suur galaktikaparv, tuntuid ka Virgo-Coma parvena.

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

Orienteeruv Virgo parve asukoht M58 eeskujul

M58 ongi siis üks Virgo parve kuuluv galaktika, täpsemalt varbspiraalne galaktika. Asudes 62 miljoni valgusaaasta kaugusel, peaks M58 olema Messier’ kataloogi kaugeim objekt. (Ega ju Virgo parve erinevad liikmed pole meist ju ka täpselt ühel kaugusel).

M59 on samuti Neitsi tähtkujus paiknev Virgo parve galaktika, sedapuhku on tegu elliptilise galaktikaga. Objekt ei paikne suunalt kaugel M58-st, kuid ruumiliselt on see galaktika meile lähemal, „vaid” 50 miljoni valgusaasta kaugusel.

Järgmise Messier’ objekti, M60, otsimiseks ei pea taas vaatesuunda eriti muutma. M60 on samuti elliptiline galaktika Neitsi tähkujus. Kuulub samuti Virgo parve, 57 miljoni valgusaasta kaugusel. M60-l on ka lähinaaber, spiraalgalaktika NGC 4647, M60-st mõneti tuhmim. Nurkvahemaa galaktikate tsentrite vahel on vaid 2 ja pool kaareminutit. Need galaktikad siiski ruumiliselt nii lähestikku pole, otsest vastasmõju pole ka justkui näha.

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Galaktikad M58, M59 ja M60 paremalt vasakule lugedes

Kõik kolm galaktikat, M58, M59 ja M60 asuvad suunalt päris lähestikku: umbes kolmandikul nurkvahemaast Neitsi tähtkuju tähe Vindemiatriks (epsilon Vir) ja Lõvi tähtkuju tähe Deneboola (beta Leo) vahel. M59 asub M58-st 1 kraadi ja mõne kaareminuti jagu ida pool (vasakul). Omakorda M59 ja M60 lahutab vaid 25 kaareminutit (M60 on ida pool ehk vasakul); see on vähem kui täiskuu läbimõõt. Seega vähemalt M59 ja M60 peaksid ka piisava suurendusega teleskoobis ühte vaatevälja ära mahtuma.
Teleskoop, meenutame, pöörab aga pildi ringi. Nii et teleskoobis jääb hoops M59 vasakule poole.

Otsime üles ka objekti M61. Seegi on galaktika ja asetseb Neitsi tähtkujus. See on Virgo parve Messier’ poolt avastatud liikmetest lõunapoolseim ehk madalam liige (tähtkuju lõunasuunal olles).

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

Virgo parv ja M61 selle taustal (sinise ringikesega)

M61 paikneb juba mainitud Deneboola (beta Leo) ja Neitsi tähtkuju tähe Porrima (gamma Vir) vahelise joone kandis (Porrima on lähemal).

Varbspiraalne galaktika M61

Varbspiraalne galaktika M61

M61 puhul on tegu varbspiraalse galaktikaga, kaugus Maast 50,5 miljonit valgusaastat. Galaktika asub Virgo parve seles osas, mis parve põhiosast „ussripikuna” väljapoole ulatub, Selle tõttu on seda parve osa viimasel ajal lahterdatud ka eraldi ühe Virgo „ääreparve” liikmena.

29. veebruari mõistatus

Tänavune kalendriaasta on päris pikk – enamasti ette tuleva 365 päeva asemel on päevi 366. Ning see kuu, kus see lisakuupäev ette tuleb, on veebruar. Kolm aastat järgemööda kestab veebruar 28 päeva, siis neljas aasta sisaldab ka 29. veebruari. Kuigi jah, aasta lühima kuu staatusest see veebruari ei päästa. Kuid miks üldse see1 29. veebruar aeg-ajalt „virvendab”?

Põhjus on lihtne – kalendrisüsteemi valik on selline. Erinevaid kokku pandud kalendreid on läbi aegade palju. Aga miks on nii?

Kalendritemaatika oli jutuks juba mainitud 2022. aasta novembrikuu loos. Siseneme siiski jälles sellesse teemasse.

Maa 1 täispööre ümber oma näiva telje kestab 24 tundi. See on 1 ööpäev. Üheks tiiruks ümber Päikese ei kulu aga täisarv ööpäevi, vaid 365,242 ööpäeva. Seda ajavahemikku nimetatakse troopiliseks aastaks. Tõsi küll, see nimetus on eksitav, Maa kliimavöötmetega pole siin mingit pistmist. Troopiline aasta tähendab, et olles fikseerinud mingi stardihetke, laseme Maal pöörelda ning tiirelda. Stardiaegse olukorra taastumine (st Päike paistab samast maapinna vaatekohast vaadates samas suunas ning ka Maa on Päikese ümber ringi teinud) tähendabki troopilist aastat.

Kui võtame taustaks kinnistähed, siis on arvud pisut teised. Maa üks täispööre kestab 23 tundi ja 56 minutit. Seda ajavahemikku tuntakse täheööpäevana. Selleks on kasutusel teine ajasüsteem, nimetusega täheaeg; oma sekundite, tundide ja minutitega. Täheaja sekund on lühem kui päikeseaja sekund, sama lugu on muidugi ka täheaja minutite ja tundidega. Täheööpäev täheajas on 24 tundi pikk, päikeseajas aga 23 tundi ja 24 minutit. Füüsikas üldiselt kasutatav sekund vastab päikeseaja sekundile. Siin tuleks veel täpsustada, et selle all mõeldakse keskmist päikeseaega, mitte aga ebaühtlase kuluga tõelist päikeseaega. Päikeseööpäeva pikkus päikeseajas on muidugi 24 tundi (nagu see varem juba kirja sai). Täheaeg päikeseööpäeva jooksul on mõistagi juba veidi pikem kui 24 tundi, täpsemalt 4 minutit pikem. Küllalt lihtne, eks ole?

Kinnistähti reeperiks võttes saame ka aasta pikkuseks veidi erineva väärtuse. Maa täistiir tähtede suhtes kestab 365,256 ööpäeva (päikeseajas). Sellist aastat nimetatakse sideeriliseks aastaks. Kuna elu Maal käib aga Päikese dirigeerimisel, siis praktikas kasutatakse päikeseööpäeva ja troopilist aastat,

Kuid ööpäeva ja aasta pikkused ei klapi ikkagi täisarv-kordselt, võrdle neid omavahel kuidas tahes. See teebki täpse kalendri kasutamise keeruliseks.

Pikka aega kasutati laialdaselt (sh Eestis) Rooma impeerumi aegu kasutusele võetud juuliuse kalendrit. Mingil määral on see kasutusel praegugi, kasvõi ametliku uue kalendri alternatiivina (nt „vana kalender” Venemaal, ka Eestis esineb mingil määral sellekohast nostalgiat). Juuliuse kalendri aasta pikkuseks on 365,25 ööpäeva. Et kalendriaastasse peab mahtuma täisarv ööpäevi, siis ongi siin võetud kasutusele liigaasta lisakuupäevaga. Lisakuupäev hakkas kehtima iga 4 aasta järel. Kuna ka kuude pikkused on kalandrisse saanud ebaühtlased, siis anti lisakuupäeva omamise õigus veebruarile, kui kõige lühemale kuule.

Juuliuse kalender võeti muuseas Venemaal kasutusele ootamatult hilja, alles 1700. aastal.

Eestisse tõid juuliuse kalendri Saksa „vabastajad” 13. sajandil. Eesti „astus siis esimest korda „Euroopa Liitu””. Põimudes edaspidi Rootsi (lisaks Poola ja Taani) ning Venemaa ülemvõimuga, kestis see „saksa-euro lust ja lillepidu” ligikaudu 700 aastat. Varsti järgnes sellele 50 aastaks Venemaa uus ja julm ülemvõim, sedapuhku Eurooopa ehk üldisemalt Lääne vaiksel heakskiidul. Nüüd on käsil „euroetenduse” järgmine, loodetavasti siiski lühike vaatus.

Rääkides juuliuse kalendrist edasi, siis vaatamata lisapäeva kasutuselevõtule vastuolu siiski jäi, sest 365,250 ei võrdu 365,242-ga. Ööpäevane viga tekib juba 128. aastaga. Mis oleks, kui jätaks siis liigaasta ära? Sellele lihtsana tunduva idee pakkus kalendri uuendamiseks välja Tartu astronoom Johann Mädler. Mida veel vaja olnuks? Ei midagi erilist, lihtsalt saavutada kokkulepe vastavaks kalendrireformiks. Aga looda sa! Tõsiseim arutelu selle kohta peeti Venemaal (Eesti oli siis Venemaa külge liidetud) 1899. aastal, kuid kalendrit niimoodi ei reformitud.

Kalendrit tasapisi ja riik-riigilt siiski reformiti. 1582. aastast hakkas tasapisi Euroopa juurduma uus, gregoriuse kalender.

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

Gregoriuse kalendrit hakati kasutama 1582. aastal

See on märksa täpsem kui juuliuse kalender (aga mitte nii täpne, kui 19. sajandil Mädleri pakutu oleks olnud). Venemaal ja veel selle küljes olnud Eestis tehti vastav kalendrireform
1918. aasta veebruaris. Seekordne, kuigi sündmusterohke veebruar sai meil eriti lühike:
1. veebruari asemel loeti kohe 14. veebruar. Kokku anti 15 päeva. See viimane meenutab eelmise Liidu aegset kinni-istumise-karistust, kui mõni kodanik kehtestatud nõuete vastu kergemal moel eksis. Vahest võeti siingi eeskuju 1918. aasta kalendrireformist?

Gregoriuse kalndri paranduslik idee on selles, et sajandivahetuste aegu jäetakse kolmel aastal neljast lisapäev ehk 29. veebruar kalendrisse lisamata. Viimati, 2000. aastal, oli liigaasta täiesti olemas, sest kaks esimest numbrit arvus 2000 jaguvad neljaga. (20:4=5). Kuid sajand varem, 1900. aastal grregoriuse kalendris liigaastana ei esinenud. Tavalised, mitte liigaastad, tulevad ka 2100. 2200. ja 2300. aastal. Alles 2400. aasta on jälle liigaasta.
Vahepealsetel aegadel aga esineb liigaasta nagu ikka: iga 4 aasta järel.

Veebruar lühike – jutt olgu ka lühike!

„Kas sa tuled mulle perenaiseks?”
„Ma olen nõus! Aga kas ma tohin peremehe ka kaasa võtta?”

See oli viide stseenile kultuurisoovituse vallast. Siinkohal on jutt „Kälimeeste” seriaalist, tehtud 12-13 aastat tagasi. Parjajalt ühiskonnakriiitiline seriaal, aga siis vist ei osatud arvata, kui leebed lood veel sel ajal olid. Kuid mõni asi on sealtki vägagi kasulik meelde jätta. Konkreetsemalt vihjaks 3. hooaja 11. osale. Tegevusjuhised tavakodanikele ametnike ja „ärimeeste” hämara armee omavoli vastu on seal suurepärased, võtkem eeskuju! Seos astronoomiaga on siingi täiesti ilmne, sest juba „Kälimeeste” järgnev osa on täiesti Maa-lähedane, kosmoseteemasid käsitlev, fantastiline olme-film.

Päris lõpetuseks ja rahunemiseks soovitaks meeleolu loomiseks kaasata aegumatu Benny Hilli abi alljärgneva viitega:

https://www.youtube.com/watch?v=atseJkWZ7Vw

Kuu faasid

  • Viimane veerand: 3-ndal kell 1.18;
  • Kuuloomine: 10-ndal kell 0.59;
  • Esimene veerand: 16-ndal kell 17.01;
  • Täiskuu: 24-ndal kell 14.30.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Kategooriad: Eesti uudised

Jaanuaritaevas 2024, 2. osa

21. Jaanuar 2024 - 12:43

Päikese andmed jaanuaris

Jätkame jaanuarikuu kirjutisega.

Päike paikneb aasta ja kuu alguses Amburi tähtkujus. 20-ndal jaanuaril liikus Päike aga Kaljukitse tähtkujju. Päike paistab vähe küll ja ei tundu soojendavat, vähemalt mitte eriti. Ometi just jaanauri algul, täpsemini 3-ndal jaanuaril paiknes Maa periheelis ehk Päikesele kõige lähemas asendis aasta vältel. Ehk siis omakorda Päike oli Maale siis kõige lähemal kogu aasta arvestuses. Siiski on põhjapoolkeral sellest vähe kasu, sest meil on käsil talvepoolaasta ja enamusel ööpäevast valitseb öö. Hästi on jaanuaris aga Päikese poole pööratud just Maa lõunapoolekera.

Aastaaegade vaheldumise skeem

Aastaaegade vaheldumise skeem

Maa tiirlemisest ja pöörlemisest

Maa ümber Päikese tiirlemise orbiit on ringjoonega sarnanev sarnanev ellips ekstsentrilisusega 0,0167. Teatavasti on päris ringjoone ekstsentrilisus samuti ümmargune, nimelt ümmargune null. Seega on Päikese kaugus Maast aasta vältel mitte just palju muutuv. Oluline on aga Maa pöörlemistelje kalle ekliptika telje suhtes, see on 23 kraadi ja 26 kaareminutuit. Või, kui see lahutada 90 kraadist, siis saab kasutada ka pöörlemistelje kallet ekliptika tasandi suhtes, see on 66 kraadi ja 34 kaareminutit.
Tihti on kõne all ka nurk ekliptika tasandi ja Maa ekvaatori tasandi suhtes, see on sama nurk, mis telgede vahel: 23 kraadi ja 26 kaareminutit.

Maa telje kalde tulemusena muutub aasta vältel kindla rütmiga Päikese ööpäevane horisondi kohal paiknemise kestvus ja samuti maksimaalne ööpäevane kõrgus. Enam avalduvad need efektid just ekvaatorist kaugemal, Maa suurtel laiuskraadidel. Ka Eesti asub põhjapoolusele märksa lähemal kui ekvaatorile; meie laiuskraadiks võib keskmiselt lugeda umbes 58 ja pool kraadi põhjalaiust. See asjaolu põhjustabki meil aastaaegade märgatava vaheldumise.

Päike ekvaatorilt vaadates

Ekvaatoril (laiuskraad on null) puuduvad aastaajad täiesti. Kogu aasta paistab Päike 12 tundi, millele järgneb pimeda öö periood, kestes peaaegu teise poole ööpäevast, kuna koit ja eha on lühiajalised ja pimedus ning valgus saabuvad üllatavalt kiiresti. Päikese näiv ööpäevane „orbiit” taevasfääril on siiski teatud määral muutlik. Kevadise ja sügisese pööripäeva aegu liigub Päike ekvaatoril otse idast otse üle seniidi otse läände.

Ka muul ajal tõuseb Päike ekvaatoril „otse” ja ka loojub „otse”, kuid siis mitte täpselt idast ja läänest. Meie mõistes talvepoolaastal paistab Päike lõunapoolkeral, see on näha ka ekvaatoril. 22. detsembril on tõusva ja loojuva Päikese asimuutnurgad ida ja lääne suundadest 23 kraadi ja 26 kaareminutit lõuna pool ning ka keskpäevane Päike jääb seniidist maksimaalselt eemale, samuti 23 kraadi ja 26 kaareminuti võrra lõuna poole. Päikese kulmineerimiskõrgus on sel ajal seega 66 kraadi ja 34 minutit. Võrdluseks: Eestis on suvise pööripäeva aegu Päikese maksimaalne kõrgus 55 kraadi kandis, muul ajal on see nii ööpäeva kui aasta lõikes alati väiksem. Talvisel pööripäeval on Eestis Päike keskpäeval vaid umbkaudu 8 kraadi kõrgusel ja paistab vaid veidi enam kui 6 tundi.

Pool aastat hiljem, juunikuisel pööripäeval, on „nurkade seis” ekvaatorilt vaadates sama,siis on Päike keskpäeval sama palju, 23 kraadi ja 26 kaaresekundit seniidist põhja pool ja tõusu-ning loojangupunktides omakorda 23 kraadi ja 26 kaareminutit vastavalt horiondi idasuunast ja läänesuunast ehk vastavatest asimuutnurkadest põhja pool. Ometigi on öö ja päev ikkagi jagatud ekvaatoril kogu aasta vältel pooleks, kokku loomulikult ikka 24 tundi.

Tundub ehk kuidagi imelik, et Päike teeb Maa ekvaatorilt vaadates sarnaseid, kuid justkui lühemaid tiire detsembris ja juunis sama kaua kui märtsis ja septembris (neil kuudel otse pea). Kuna probleem on tegelikult näiv, siis on ka lahendus näiv. See on selline, et Päike näibki just nimelt juunis ja detsembris ekvaatoril tegevat oma taevaseid tiire aeglasemalt kui märtsis ja septembris.

Kutsume appi Põhjanaela

Siin peaks vist midagi muud võrdluseks tooma. Kujutame endid nüüd Eestimaale tagasi ja uurime pika jaanuariöö vältel põhjataevas asuvat Väikest Vankrit. No ei liigu see tähtkuju ju eriti palju oma paigast ehk vaatesuunast eemale. Põhjanael on suisa paigal. See ongi analoogia Päikese eelkirjeldatud käitumisele. Kui Päike nt satuks Maa põhjapooluse kohale (kuhu ta kunagi ei satu), siis ööpäevase liikumise mõttes oleks ka Päike täiesti paigalseisev , olenemata vaatleja asukohast Maal. Erinevatel Maa laiuskraadidel oleks Päikese kõrgus siis muidugi erinev.

Kui Maa atmosfääri põhjustatud refraktsiooni ehk „tõstmisefekti” (vt 2023. aasta juulikuu lugu) mitte arvestada, siis ekvaatoril oleks pool Päikest siis püsivalt otse põhjahorisondi kohal, teine pool horisondi all. Eestis aga paistaks Päike sel juhul samuti liikumatuna, püsides põhjataevas keskpunktiga umbes 58 ja poole kraadi kõrgusel.

Miks see nii on? Kogu taeva ööpäevane pöörlemine on ju
Maa pöörlemise peegeldus. Kuigi Maa pöörlemise nurkkiirus on konstantne iga maapinna punkti kohta, siis joonkiirus oleneb maapinna kaugusest Maa kujuteldavast pöörlemisteljest. Mida suurem on kaugus Maa teljest, seda suurem on maapinna pöörlemiskiirus. Poolused asuvad Maa telje peal, seega maapinnapunktid poolustel ka ei võta pöörlemisest osa. Seetõttu ei liigu taevasse vaadates ka pooluse kohal olevad kohad tähistaevas. Olgu siis juhtumisi seal taevapooluse vaatesuunal paistmas mis tahes. Heaks tegelikuks näiteks on siin peaaegu täpselt põhjapooluse kohal olev Põhjanael. Kuigi Põhjanaela kõrgus oleneb vaatleja asukoha laiuskraadist, ei toimu laiuskraadi fikseerimisel Põhjanaela märgatavat ööpäevast liikumist. Kui sinna kohta oleks paigutunud Päike, siis ei liiguks see ööpäeva jooksul samuti.

Me ei seisa paigal

Ekvaatori kohal pöörleb Maa pind maksimaalse kiirusega. Selleks kiiruseks on 1670 km/h. Kui liikuda ekvaatorilt pooluste suunas, siis maapinna pöörlemiskiirus ümber Maa pöörlemistelje üha langeb. Nii peabki ju olema, sest Maad tuleb pöörlemise kontekstis vaadata jäiga kehana, mille punktid üksteise suhtes ei liigu. (Muuseas, planeetide tiirlemisel ümber Päikese jäiga keha mudel ei kehti, Päikese pöörlemisel samuti mitte.)

Meie siin Eestis peame leppima sellega, et me liigume pidevalt koos pöörleva Maaga umbes 870 km/h. Aga korralik kiirus seegi.

Nii nagu teeb Maa reaalselt pööreldes, peegeldub see pöörlevalt Maalt vaadates ka taevasfääri näivas liikumises. Kokku peab ju pidevalt säiluma taevaskera ja tähtkujude pilt kui tervik, kuigi pilt näib pöörlevat. Nii jõuamegi uuesti selleni, et kõige suurema ringi ja seega näivalt suurimal määral 24 tunni jooksul vaatesuundi muutes ja siis jälle samadesse suundadesse sattudes peavad liikuma Maa ekvaatori kohal olevad punktid ehk siis nendes suundades paiknevad taevakehad.
Kevadisel ja sügisesel pööripäeval ongi Päike taevaekvaatori kohal ja Maa ekvaatorilt vaadates „kimab” päeval suurima 12-tunnise poolringi taevas, otse üle lagipea ehk seniidi.

Mida teeb Kuu ekvaatoril?

Muidugi valgustab Kuu Maa ööd ekvaatorilgi, olenevalt näivast faasist. Kuid ka Kuu, jättes esimeses lähenduses arvestamata Kuu ööpäevase omaliikumise, paistab samuti ekvaatoril alati 12 tundi horisondi kohal ja 12 tundi ei paista. Aga Kuu oma tegelikul liikumisel, orbitaalsel tiirlemisel ümber Maa, liigub selle tõttu tähistaeva taustal suhteliselt kiiresti. Keskmiselt läbib Kuu sel kombel umbes 13 kaarekraadi ööpäevas, vastupidiselt tähistaeva näivale ööpäevasele idast läände pöörlemisele. Seetõttu kestavad nii Kuu nähtavusaeg kui ka nähtamatus 12 tunnist veidi kauem. Automaatselt, otse ja „toore jõuga” ei tasu siiski liitmis – või lahutamistehet teha, sest Kuu liigub oma orbiitdil ekliptika tasandi läheduses, mitte piki Maa ekvaatorit.

Kes ekvaatorile satub ja Kuud näeb, võib ära ehmatada. Tõusev ja loojub Kuu, mis pole täiskuu, on alati mingit pidi kummuli. Pealelõunal ja öö esimesel poolel paistev noor, esimese veerandi Kuu tõuseb, olles täiesti „ninali kukkunud”; öösel loojuma asudes on Kuu aga vaatamata oma noorusele juba omakorda„selili kukkunud”. Vana Kuuga on vastupidi. See tõuseb millalgi öösel „laus-seliliasendis”, keskpäeva paiku loojudes aga jällegi vastupidi; „laus-ninaliasendis”. Miks? Kuu ju teatud aineid ei tarbi. Lahendus on siiski lihtne: meenutame, et Kuu kumer külg on alati Päikese poole pööratud. Päike tõuseb ja loojub ekvaatoril järsult ning paistab päeval väga kõrgel, keskpäeval seniidi lähedal (keskööl aga nadiiri lähedal). Kuul ei jäägi muud üle kui muudkui “selili” ja “ninali” kukkuda ning seda igal ööpäeval! Täiskuu on muidugi alati ümmargune, temal kukkumisohtu ei ole.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Ekvaatoril paistavad ühtemoodi nii õhtune noor Kuu (vasakul) kui ka hommikune vana Kuu (paremal). Tegelikult on neil piltidel valgustatud Kuu erinevad küljed.

Kui aga Kuu on ekvaatoril kulmineerumas, on seegi taevakeha alati kõrgel, enamasti isegi väga kõrgel ja üles vaadates võib siis tekkida nn. suunatajumise probleem. Mis pidi vaadates Kuu siis „õiget pidi” on, polegi eriti kerge selgeks teha.

Muuseas, kirjeldatud „viltu-Kuu” efekti saab tähele panna ka siinsamas Eestis.
Kui Kuu asukoht taevas ei jää liiga madalale lõunasuunda, st Kuu ei oma liialt negatiivset käändekoordinaati, on ekvaatoril näha olevate suundumuse märke veidi ka siin näha. Öösel läänekaarde loojuv noorepoolne kuu on „vajumas selili” ning öösiti idakaarest tõusev vanapoolne kuu on omakorda samuti „tahapoole viltu”.

Päeval paistab Kuu muidugi palju halvemini või üldse mitte, seda viimast eriti just madalas taevas ja lisaks ka kitsa sirbi puhul. Üldiselt, kui Kuu siiski näha on, võib aga siiski tähele panna, et noor, hiljuti tõusnud Kuu hoiab end „ettepoole kummargil”; sama moodi „ette” on viltu ka madalale vajuv vana Kuu.

Pimeduse ja hämariku keskpäevapiirid talvisel pööripäeval

2023. aasta juulikuu jutus olid teemaks valged ööd ja nende piirid. Jaanuarikuus, kui pimedust on palju (oleme ju ikkagi põhjapoolkeral (aga mitte Põhjapoolkera Liidus, kus rahaühikuks oleks „põh-polaarid”), võiks rääkida pimedate ööde piiridest. Põhja-polaaraladel valitseb ju polaaröö, kus paljude ööpäevade jooksul Päikest näha ei olegi. Kuid arvestada oleks vaja ka hämarikuvöönditega, kus Päikest küll ei paista, aga mõneks ajaks valgemaks ööpäeva-perioodiliselt siiski läheb.

Tehes asja võimalikult lihtsaks, meenutame jälle hämariku liike: tsiviilne hämarik, nautiline hämarik ja astronoomiline hämarik.
Tsiviilse hämariku piiril on Päikesese keskpunkt silmapiirist 6 kraadi madalamal. Nautilise hämariku juhul on see piir 12 kraadi ja astronoomilise hämariku juhtumil 18 kraadi. Ka sellest on juttu olnud, et praktikas, palja silmaga hinnates, saabub praktiline pimedus juba siis, kui Päike on vähem kui 18 kraadi allpool silmapiiri, aga „unustame” selle aeg-ajalt ära. See hinnang ongi kõige lohisevam, olles küllaltki subjektiivne.

Võtame nüüd ette talvise pööripäeva, viimati oli see mullu 22. detsembril, täpsem talve alguse moment oli selle päeva hommikul. Sellele, aasta lühimale päevale eelnes seega aasta pikim öö põhjapoolekeral. Millisel Maa põhjalaiuskraadil paiknes siis aga pimeduse piir? Päikese kääne oli siis -23 kraadi ja 26,3 kraadi. Jättes jälle arvestamata refraktsiooni, siis keskpäeval paiknes Päike põhjapooluselt hinnates 23 kraadi ja 26,3 kraadi silmapiirist allpool. Tõepoolest, pime mis pime.

Leiame nüüd koha, kus Päike oli 22.detsembri keskpäeval 18 kraadi silmapiirist allpool. Selleks tuleb põhjapooluselt 5 kraadi ja 26,3 kaareminutit lõuna poole liikuda (muuseas, ükskõik, kas Ameerika, Aasia või Euroopa poole). Seega saame otsitavaks põhjalaiuskraadiks 84 kraadi 34 kaareminutit (sai tehtud veidi ümardamist ka). Sellisel laiuskraadil on veel talvisel pööripäeval ööpäevame pimedus garanteeritud.

Teeme siis nüüd, arvestades praktilisi kogemusi Eesti hämarikke aasta lõikes jälgides, „julge lõike” ja võtame subjektiivselt veel 2 ja pool kraadi maha, saades vajalikuks laiuskraadiks kokku ligemale 82 kraadi põhjalaiust. Veel rohkem lõuna poole liikudes pole vähemalt selge ilmaga kogu ööpäeva jooksul enam ümberringi taevafoon täiesti pime, isegi mitte 22. detsembril.

84 ja pool kraadi või ka isegi 82 kraadi on aga päris kauge põhjapoolne kant. Millega võrelda? Skandinaavia põhjatipust päris tükk maad (vett!) põhja suunas jäävad Teravmäed. See saarestik paikneb ligikaudu 76 ja 81 põhjalaiuse vahel. Nii et juba seal, isegi meie jaoks kaugel põhjas paiknevate Teravmägede põhjapiirilgi „päris pimedat” polaarööd polegi. Tegelikult praktikas muidugi ikkagi on: hämarikuefektid on detsembrikuus seal ikkagi tühiselt nõrgad ja lühiajalised ning pilvigi ju esineb. Pilved teevad aga ümbruse pimedamaks. Teisalt valgustavad polaarööd tihti muidugi virmalised. Neid näeb Eestis harva, aga kaugel põhjas on see taevanähtus tavaline. Seegi teeb raskemaks pingsa uurimise, kas kaugel lõunasilmapiiril on ka mingi nõrk ning küllalt lühiajaline helendus või mitte.

Oleme mängult endiselt 22. detsembris. Üha enam põhja poolt lõuna poole liikudes ilmneb ja tugevneb aga aina kindlamalt olukord, kus ööpäeva jooksul tekib mõneks ajaks lõunakaarde algul lühiajaline, nõrk ja värvitu, veel enam lõuna poole liikudes aga üha kestvam ja väevuselt punakaskollaseks muutuv koidu-ehakuma. See on siis öpäevases mõttes „keskpäeva-aeg” ja selle ümbrus.

Nautilise hämariku piirid on sellised: talvisel pööripäeval 78 kraadi ja 34 põhjalaiust. Seega Teravmägede lõunapiiril on „keskpäeva-efekt” juba rohkem märgatavalt olemas.

Tsiviilne hämarik. Selle ala põhjapoolne piir talvisel pööripäeval on 72 kraadi ja 34 põhjalaiust. Võrdluseks: Nordkapi neeme laiuskraaad Põhja-Skandinaavia tipus on 71 kraadi 10 kaareminutit, seega napilt juba „tsiviilse keskpäeva” piirkonnas.

Jääb liikuda veel laiuskraadini, kus Päike on 22.detsembril parajasti horisondil: 66 kraadi ja 34 kaareminutit. See pole midagi muud kui meile kõigile nimetust pidi tuntud põhjapolaarjoon.
See jääb Botnia lahe põhjaosast mõnevõrra põhja poole, läbides nii Norra, Rootsi kui Soome terriooriumi.

Võtame laiuskraadist veel 8 kraadi maha ja olemegi Eestis. Päike paistab talvisel pööripäeva keskpäeval 8 kraadi kõrgusel lõunasuunal. Tõsi küll, Eesti on väike küll, kuid erinevusi tuleks siingi arvestada. Põhja-Eestis, sh Tallinnas, jääb Päike madalamale ja paistab lühemat aega kui Lõuna-Eestis. Muuseas, pool aastat hiljem, suvel, paikneb Päike Põhja-Eestist vaadates keskpäeval ikka madalamal kui Lõuna-Eestis, seevastu Päikese nähtavuse kestvus on Põhja-Eestis siis pikem kui Lõuna-Eestis. Loogiline, kaugel põhjas on siis ju polaarpäev.

Pime polaaröö ning koit ja eha põhjapoolusel

Kui kaua kestab pime öö põhjapoolusel ja kui kaua kestavad koit ja eha?

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Põhja-Jäämeri koos ümbritsevate aladega. Põhjapoolus on märgitud sinise ringikesega. Eesti jääb joonise alaserva.

Nagu teada, tõuseb Päike põhjapoolusel kord aastas, kevadisel pööripäeval märtsis ja loojub sügisesel pööripäeval septembris. Päike on küll pool aastat nähtamatu, kuid päris pime kogu selle aja vältel ei ole. Päikese tõusule eelneb koit ja loojumisele järgneb eha. Kui ekvaatoril on eha ja koit aastaringselt väga lühiajalised, siis poolustel on asi sootuks teist laadi. Meil Eestis on midagi vahepealset.

Otsime algul päeva, kui põhjapoolusel algab astronoomiline koit. Selleks peab Päikese kääne saama võrdseks -18 kraadiga. Selleks päevaks sobib 29. jaanuar. Teeme nüüd jälle tuttavat omaloomingut ja võtame veel 2 ja pool kraadi maha. Nüüd sobib kuupäevaks 6. veebruar või päev siia-sinna.

Nautilise hämariku (ehk nautiline koidu) algus on põhjapoolusel 17. veebruaril. Tsiviilne hämarik (ehk nautiline koit) algab samas 5. märtsil; põhjapoolusel on seega siis juba päris valge.
(Muide, kõik need hämarikud kestavad põhjapoolusel 1 ööpäeva vältel muutumatuna; muutused saavad märgatavaks alles mitmete päevade ja nädalate lõikes. Muutus seisneb vaid heledama vööndi tiirutamises ümber silmapiiri) Edasi ajas liikudes jõuame kevade alguseni, 20. märtsini, kui põhjapoolkeral Päike tõuseb ja algab polaarpäev.

Kuid millal on põhjapoolusel keskpäev? Taevasse vaadates on see määramatu moment, sest põhjapoolusel on ainus ilmakaar… lõuna! Vaata kuhu suunas tahad! Praktikas saab sellest ajaprobleemist siiski üle, kasutades oma tuttavat ajasüsteemi, mida enne poolusele tulekut kasutasime.

Seega on asi nii. 29. jaanuarist alates, inimsilma jaoks pigem kuskil veebruari algul, umbes 6. veebruari paiku, hakkab põhjapoolusel vaikselt silmapiiril näha olema nõrk värvusetu helendus. See peab olema lõunakaares. Kuna aga põhjapoolusel on kõik suunad lõunasuunad, peab kõik suunad ka ära kasutama! Nii hakkabki see valguskuma kellaosuti liikumise suunas ümber silmapiiri tiirutama. Koidukuma aegapidi tugevneb, kuid mitte mõnede kümnete minutite, vaid päevade ja nädalate möödudes, kokku ligi poolteist kuud! Kui siis kevadine pööripäev saabub, hakkab Päike tõusma. Kuid ka see protsess võtab aega suurema osa tervest 24-tunnisest ööpäevast! See tähendab, et peale ülemise serva nähtavale ilmumist jõuab Päike, enne kui ta üleni näha on, ümber silmapiiri peaaegu terve ringi teha!

Tõusnud Päike jääb silmapiiri kohale tiirutama kuueks kuuks. Esimesed kolm kuud kerkib Päike tasapisi kõrgemale, asudes 21. juunil 23 kraadi ja 26 kaareminuti kõrgusel. Edaspidi toimub kõrguse taandareng, kuni sügisesel pööripäeval puudutab tiirutav Päike horionti ja pisut vähem kui ööpäev hiljem on üleni kadunud, seda järgmiseks pooleks aastaks.

Järgneb pikk ehaperiood. Tsiviilne hämarik lõpeb 8. oktoobril, nautiline hämarik omakorda 25. oktoobril. Isiklikul arvamusel tuginev hinnang on pimeduse saabumine 5. novembri paiku, kuid kindel astronooomilise öö algus on 13. novembril.

Olles siiski korrektsed kokkulepitud ametlike hämarikupiiride suhtes, tuleb järelduseks, et pime polaaröö kestab põhjapoolusel ootamatult vähe: 13. novembrist 29. jaanuarini, veidi ümmrgusemalt hinnates novembri keskpaigast jaanuari lõpuni, 2 ja pool kuud. Praktikas ehk annab siiski pimeduse piire pikendada 3 kuuni.

Kaks aspekti jäi välja. Maa atmosfääri refraktsioon mõjub silmapiiril lähedal olevaile taevakehadele „tõstvalt”. See annab võrdse mängu juures siiski päevale öö ees täiendava eelise: Päikese nähtavusaeg ehk polaarpäev on pikem kui polaaröö, pidades siinkohal ka koitu ja eha öö osadeks. Lisaks veel ka see, et Päikese tõusu ja loojangu momendiks on Päikese ülemise serva, mitte keskpunkti sattumine parajasti horiondile.

Nii peaks reaalsem Päikese tõus põhjapoolusel olema umbes 18. märtsi paiku ja loojumine 24. või 25. septembril. Piirid on veidi hägused seetõttu, et võrdpäevsuse momendid mõnevõrra varieeruvad, ikka selle 29. veebruari esinemise või mitte kalendris esinemisega seoses.

Päikese paistmine polaarvööndis ja mujal

Võtame uue lähteasendi polaarjoonel.

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned

Maa kliimavöötmed ja nende piirjooned.

Minnes siiski õige pisut (nurgamõõdus veerand kraadi, mis vastab poolele Päikese näivale läbimõõdule; sellele vastab ligikaudu 28 kilomeetrit piki maapinda) sellest põhja poole, saame siis lihtsustavalt (refraktsiooni jälle mitte arvestades) öelda, et ühel päeval aastas (22. detsembril) jääb Päike tõusmata ja kord aastas (21. juunil) omakorda ei looju. Liikudes nüüd edasi põhja suunas, kasvab ööpäevade arv, kus Päike suvel ei looju ja talvel omakorda Päike ei tõuse. Nii jõuamegi põhjapooluseni välja, kus mitteloojuva Päikese ajastu ehk polaaröö kestab kogu talvepoolaasta ja pidevalt loojumatu Päikese periood ehk polaarpäev kestab kogu suvepoolasta.

Päikese keskpäevane kõrgus varieerub aasta vältel kahekordse Maa orbiidi (ehk ekliptika tasandi) kaldega ekvaatori suhtes. See on 46 kraadi ja 52 kaareminutit. See kehtib tegelikult põhjapoolkeral kuni põhja-pöörijooneni ehk Vähi pöörijooneni, mis kulgeb meist kaugel lõunas, üle Põhja-Aafrika (vt joonisel). Kuna talvel on polaarvööndis polaaröö ja Päike ka keskpäeval seda madalamal allpool silmapiiri, mida enam põhja pool oleme, siis ka suvine keskpäevane Päike „vajub”, mida enam põhja poole liikuda, üha madalamale. Samal ajal suureneb suvepoolaastal põhja poole liikudes üha kaare pikkus, mida Päike horisondi kohal olles ööpäevaga sooritab. Jällegi jõuame viimaks põhjapoolusele ja olukorrani, kus Päikese kõrgusel ööpäevane amplituud puudub ja Päike ainult tiirutab pool aastat ümber silmapiiri. Talvepoolaastal aga Päike ei paistagi.

Kõik senikirjeldatu kehtib ka lõunapoolekeral, kuid pool aastat hiljem ja varem; äsjamainitud Vähi pöörijoone asemel saab seal kasutada Kaljukitse pöörijoone ehk lõuna-pöörijoone abi; see asub ekvaatorist sama kaugel, kuid ekvaatorist lõuna pool.

Vastavad laiuskraadid on jällegi arvuliselt tuttavad: Vähi pöörijoone laiususkraad on 23 kraadi ja 26,3 kraadi põhjalaiust, Kaljukitse pöörijoonel aga 23 kraadi ja 26,3 kraadi lõunalaiust.
Suvisel pööripäeval liigub Päike Vähi pöörijoonel asuva vaatleja jaoks üle seniidi; talvisel pööripäeval juhtub sama Kaljukitse pöörijoonel.

Kus asub lõunapoolkera „Eesti” ja kuidas sinna pääseda?

Lõunapoolkeral paraku Eestiga päris sama laiuskraadiga (lõunalaiuskraadid siis) kuiva maa kohti polegi. Parimaks võrdluskandidaadiks on Tulemaa saarestik, kuigi täpsemalt sobib see siiski võrdluseks Läti ja Leeduga. Kuid ka meie lõunanaabritel käivad suvel valged ööd külas ning tundmatud pole need ka Tulemaal. Tulemaa saar ja selle pisemad naabersaared paiknevad Lõuna-Ameerika lõunatipust pisut lõuna pool. Vahele jääb pikk ja kitsas, kuid praktikas siiski kasulik Magalhaesi väin.
Tulemaal on praegu valged suveööd, kuigi saartestiku „vajalikust” põhjapoolsema asendi tõttu siiski hämaramad kui suviti Eestis. Jaanauar on siirdunud juba teise poolde, seega on Tulemaa kandis saabumas enamuse aaastast kestev pimedate ööde periood.

Aga otse läbi Maa puurides ja läbi Maa keskme hüpates jõuame „vastaspoolele” välja kuskil Vaikse Ookeani edelanurgas, mitte just hirmus kaugel kagu pool Uus-Meremaast (ning see omakorda Austraaliast). Uus-Meremaa saared jäävad laiuskraadilt siiski liialt põhja suunas, et seal saaks valgeid öid nautida.

Muuseas, jättes kõrvale kõik insener-tehnilised augu puurimise probleemid ja samuti suured probleemid seoses Maa keskmes valitseva kuumusega, siis otseminek „alla” ehk läbi Maa keskme vastasküljele oleks iseenesest huvitav. Hüppaja kihutab üha kasvava kiirusega Maa keskmeni, seejärel hooga edasi. Kuna nüüd ei saa Maad enam punktmassina käsitleda, kahaneb keskme suunas kihutades gravitatsioonienergia. Sellega seoses ka vabalangemise kiirendus Maa keskmele lähenedes väheneb (st, kiirus ei kasva siiski nii kiiresti kui nt õunapuu otsast alla kukkudes). Hüppaja kiirus siiski kasvab. Oletame ka, et hüpe toimus turvalisuse mõttes (?) jalad ees otse alla. Maa keskmest edasi vuhisedes hakkab hoog aga kahanema. Lisaks peaks tekkima õigustatud tunne, et polegi see alla hüppmine nii hirmus, hoog ju väheneb. Hüppaja aga satub vist suurde segadusse, kui ta korraga jalad ees, pea alaspidi, maa seest välja, „allpool olevasse ülespoolele” jõuab. Oletame, et ümbritsev meri seal on tammidega eraldatud.

Siiski pole küsimus teisele poole Maad jõudmiseks isegi sellise utoopilise tunneli kaudu nii lihtne. Kui tunnelisse läbi Maa pole täiendavalt just ka vaakumit tekitatud, siis avaldub teel ka õhutakistus. Kokkuvõttes „langeja” teisele poole ei jõuagi, jäädeski Maa sees edasi-tagasi kõikuma kuni lõpuks jääb Maa keskmesse pidama, kaotades siis täielikult taju, kumb suund viib „üles”, kumb „alla”. Sellisete probleemide vältimiseks tuleks „teisele poole” hüppajale anda algne täiendav liikumisenergia.

Teeme arvutused maksimaalselt lihtsateks: eeldame „keskmist vabalangemiskiirendust” ja siiski ei arvesta õhutakistusega. Seetõttu saavad ka tulemused ebatäpsed, aga proovime midagi siiski. Nii saame otse ja vabalt läbi maakera keskme hüppamise (kukkumise?) ajaks ümmarguselt 28 minutit. See oleks üheotsa-reis. Kui sealpool maakera on ümbrus kiirelt ära uudistatud ja otsustame tagasi tulla, siis kokku läheb aega 1 tunni kanti (kui hüppame aega viitmata tagasi, siis mõned minutid vähem). Nii et kui keskpäeva paiku allahüppe sooritame, siis vastassuunda sattudes ja korraks ringi vaadates oleks siis seal parajasti kesköö ja tähistaevas täiesti tundmatu. See vist ehmatab ära küll, ongi paras teha „ümberpöörd ja hopp”!

Kõik see käsitlus on loomulikult siiski utoopia, sest taolise tunneli tekitamine on inimkonna praeguste võimete ja oskuste juures täiesti võimatu. Tuleb ikka lennuki või laevaga ringi minna.
Kuid kohe näeme, et utoopiaid esineb kurvakstegevalt palju mitmel pool mujalgi.

Süsiniku-ja muudest muredest

Nagu välja tuleb, oleks jaanuriuu loo 2. osa pigem sobinud detsembrisse. Kuid polaaröö põhjapoolusel ja sealt mõneti eemal veab ju ka jaanuaris välja. Veebruaris aga enam mitte nii väga.

Laseme siis jaanuaril, sh jaanuariöödel, kulgeda.

Vahelduseks võiks teha ka midagi kasulikku. Näiteks tegeleda trenni mõttes Süsiniku Eemaldamise Valdkonnaga. (Kasvõi mõeldes sellele, et mõne kuu pärast tuleb järjekordne „Teeme ära” – laupäevak. On see kommunistlik või kapitalistlik, raske öelda.)

Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikke tuleb aga tänapäeval koguni suisa tikutulega otsida. Igatahes üks juhtiv asutus selliseid spetsialiste otsib. Mis see naabri-Kaarel ütleski selle olevat… Pliin… Kiim.. ei… ah jaa! Kliima Grimmeerimise Müsteerium! Vist oli nii selle nimetus. Kuigi Kaarel ka täpselt ei mäletanud.

Igatahes fakt on see, et selles asutuses on kangesti Nõunikku vaja. Kogunisti Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõunikku. Seal Müsteeriumis. Tahaks kangesti aidata. Nõuniku raskesse rolli sisseelamiseks võiks siis ringhälingu arhiivist vaadata igihaljast etendust „Lumekuninganna” (ETV 1986). Loo autor on maailmakuulus kirjanik Hans Christian Andersen. Ehk sattus keegi seda lavastust ka hiljutise aastavahetuse aegu otse-eetrist nägema. Püüame siis sellest loost saada otseseid näitlikke juhiseid, milline üks õige (sh Süsiniku Eemaldamise Valdkonna (lühemalt SEV)) Nõunik olema peab! Samuti peaks sellest telelavastusest leidma otseseid tõendeid maakera kohese keemamineku kohta. Või pidigi see Maa juba keema, ei mäletagi enam; nii palju prahti ka korraga ju pähe ei mahu.

Kui (SEV) Nõuniku-koolitus on edukalt läbi viidud, seame seejärel olenevalt kaugusest kas sammud või autorattad ning kuidas lihtsam on, kas üksi või ühiselt, iganädalastele või igapäevastele reisidele Lätti. Valga elanikel selles mõttes isegi veab! Reiside põhjus on loomulikult puhtalt astronoomilist laadi: Läti on meist ju lõuna pool, Päike paistab seal kõrgemalt, talvised päevad on pikemad ja sooja saada on ju vaja!

Süsiniku Eemaldamise Valdkond annab aga tõsise tööpõllu ette just astronoomidele. Teatavasti ju tähed, mis pole just kõige väiksemate võimalike algmassidega, sünteesivad muu hulgas ka süsinikku. Eks sealt see Universumis, sh Maal leiduv süsinik ju pärit ongi. Kuidas murda probleemi algallikas, st tähtedelt süsinik eemaldada, see on küsimus. Eriline tähelepanu tuleks pühendada suhteliselt süsinikurikastele tähtedele; neid esineb nii kuumade Wolf-Rayet’ tähtede kui ka jahedamate, punaste hiidude hulgas. Igatahes uued järjekordsete ühe-kahe aasta lühiprojektide taotlused, millel vähemalt tänase Eesti täheteadus veel püsti seisab, peaksid hetkeseisuga tuginema just Süsiniku Eemaldamise Valdkonnale.

Lihtsaim variant on esitada projektitaotluses plaan kombineerida teleskoop ümber hiiglapika nõelaga süstlaks. Süstalt tuleks siis sedapuhku kasutada mitte viimastel aastatel pealesunnitud mürkide sissesüstimiseks, vaid vastupidises suunas: konkreetsemalt öeldes tähest süsiniku eemaldamiseks (vt juuresolevat ametlikku skeemi).

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Töö-öö Süsiniku Eemaldamise Valdkonnas. Kompaktsuse huvides on osa mastaape joonisel tugevasti kokku surutud; eriti kehtib see süstlanõela pikkuse osas.

Nojah, enamus astronoome vist siiski nii madalalaubalisi kujusid teesklema ei hakka. Kuid tulevase Süsiniku Eemaldamise Valdkonna Nõuniku ehtsa ja ausa motivatsioonikirja osaks sobiks see idee küll.

Kuskil teises tähtsas asutuses (mingid kaks „Põhhi”-ja A-täht selle nimetuses vist olid) on avatud teinegi oluline konkurss, kus otsitav on Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert. Täpsemalt pole palju teada; võib-olla on konkreetsemalt vaja meie suurima, 330 kilovoldise kõrgepingeliini alla valvesse seada Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Eksperti. Sel juhul on siingi olemas tugev ühisosa astronoomiaga: üks ülespoole vaatamine kõik. Vastav teadusnõukogu on igatahes vastava hinnagu andmiseks käsku oodates valmis.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Elektrimolekulide Massilise Sisserände Võimekuse Ekspert tööhoos. Ühtlasi on näha ka rännuhoogu sattunud elektrimolekule endid.

Kõik vaatlema!

Loodame siiski kokkuvõttes vähemalt terve mõistuse üksikute ribade kasvõi museaalset säilumist. Värske ööõhk väljas klaarib loodetavasti meie ülekuumenenud päid. Vaatame maailmaruumi avaruste uhkete objektide suunas. Ilma süstaldeta. Õhtul särab kõrgel lõunakaares Jupiter, muljetavaldavalt kiirgab ka varsti peale öö saabumist madalasse lõunakaarde tõusev Siirius. Hommikut tervitab veelgi madalamas kagutaevas omakorda Veenus. Jaanuari teises pooles on tänavu hästi vaadeldav ka Kuu. Jaanuari Kuu, mis muu! Lisaks palju muud huvitavat! Olgu sellega siis jaanuarikuu looga sedapuhku kõik.

Kategooriad: Eesti uudised

Tähtede õhtu Tõraveres

10. Jaanuar 2024 - 11:09

19. jaanuar 2024 kell 19:00

Taevasõel – kõige ägedam täheparv

Krõbekülmadel talveöödel ja varakevadistel õhtutel võib taevas näha tavatähtedest erinevat moodustist: kuus tähte lähestikku koos, taustaks õrnalt helenduv udu.
✨See on Taevasõel ehk Plejaadid.
✨See on meile lähim täheparv, milles on vähemalt 1000 tähte.

Kui teadustöös kirjeldatakse kosmilisi protsesse tavaliselt keeruliste valemite kaudu, siis „Tähtede õhtu Tõraveres“ katsub publikule kosmoses toimuvat võimalikult lihtsas keeles ja rohkete näidetega selgitada.

Võimalik, et üritust pildistatakse ja fotodest tehakse avalik fotogalerii.

Üritus toimub Stellaariumis (Torni 6, Tõravere). Stellaarium asub parklast viieminutise jalutuskäigu kaugusel.
Üksikpilet maksab 2 eurot, perepilet 5 eurot.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

10. Jaanuar 2024 - 10:49

16. jaanuar 2024 kell 18:15–19:30

Astronoomia-aasta 2023

Laurits Leedjärv ja Heleri Ramler

Uue aasta esimeses Tartu tähetorni astronoomialoengus vaatavad möödunud aasta saagile ja saavutustele tagasi kaasprofessor Laurits Leedjärv ja tähefüüsika teadur Heleri Ramler Tartu observatooriumist.

Antakse lühiülevaate suurest kosmilisest plaanist – James Webbi kosmoseteleskoobi edusammudest ning Euclidi stardist.
Räägitakse ka eksoplaneetide uurimisest Tõraveres.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Kategooriad: Eesti uudised

Jaanuaritaevas 2024, 1. osa

1. Jaanuar 2024 - 23:58

Head uut aastat!

Saabunud on uus, 2024. aasta. Esimese kuu õiguse saab nagu ikka jaanuar. Päeva pikkuse ja Päikese kõrguse osas kopeerib jaanuar suuresti detsembrit, kuigi päevad venivad aegapidi siiski juba veidi pikemaks. See on märgatav eriti just õhtuti. Kui võrrelda kuu algust ja lõppu, siis kuu lõpu seisuga on õhtune valge aeg veninud tunni jagu pikemaks. Kui vaadata mõnda piisavalt arvufaktidega varustatud kalendrisse (nt Tähetorni Kalendrisse, mis mille 2024. aasta number tähistab sajandat ilmumisaastat!), siis saab kõik üle kinnitatud: Päike loojubki jaanuari lõppedes tund aega hiljem kui nääripäeva õhtul.

Hommikutega ei saa asi aga algul kuidagi vedama: jaanauri keskpaigaks on Päikese tõus isegi jõulupühade ajaga võrreldes vaid kümmekond minutit varasemaks muutunud. Kuu teises pooles hakkab siiski veidi kiirenema ka Päikese hommikuse tõusmise aja saabumise tempo.

Kellel on juhtumisi huvi hiina (idamaa) kalendri vastu, siis siin ei muutu tänavu jaanuaris veel midagi: endiselt kestab kassiaasta või ka jäneseaasta, kuidas kellelegi meeldib. Sellega seoses võiks ringhäälingu arhiivist ära vaadata 1986. aastal valminud „Naeroobika 2” lõpuetteaste. Kuid loomulikult tasub kogu etendus ära vaatamist.

Miks siis Päike „tembutab”?

Tuleme Päikese tõusmiste ja loojumiste juurde tagasi.

Teatavasti kulgeb keskmine päikeseaeg ühtlase tempoga. Päikese tõelise (ehkki tegelikult näiva) liikumisega seonduv tõeline päikeseaeg kestab troopilise aasta ulatuses sama arv füüsika abil defineeritud sekundeid kui keskmises päikeseajas. Kuid tõeline päikeseaeg on aasta kestel veidi muutliku tempoga. Detsembris ja jaanuaris on tõelise päikeseaja muutumise tempo kõige kiirem. Muutlikkus on parajasti selles suunas, et tõeline päikeseaeg jääb keskmisest päikeseajast maha (tõelist päikeseaega näitav kell käib detsembris ja jaanuaris aeglasemalt). See tingibki hommikuste Päikese tõusu aegade muutlikkuse „uimasuse” aasta alguses, seevastu õhtud muutuvad kiiremini valgemaks. Ikka seda meie „keskmist” kella vaadates. Kuid see ju meie igapäevaaega ju näitabki.

Kuna tõelist päikeseaega näitavad kellad peavad olema aasta jooksul ebaühtlase käiguga, on selliste täpsete kellade konstrueerimine küllalt keeruline. Kuid parim kellassepp on antud juhul Päike ise! Selle põhinebki päikesekellade idee. Sellest lähemalt ehk kunagi edaspidi.

Kuid mis on eeltoodud põhjuste põhjuseks? Asjaolud on järgmised. Talvise pööripäeva aegu ja mõnedel nädalatel selle ümbruses on Päikese tõusude ja loojangute muutlikkus objektiivselt päris väike (Päike on „talvepesas”). Teisalt tõstame esile asjaolu, et 3-ndal jaanuaril (mõnel aastal 4-ndal) paikneb Maa periheelis ehk Päikesele lähimas asendis. Teatavasti omab igasugune orbitaalne liikumine elliptilisel orbiidil suurimat kiirustjust periheeli ajal ja selle ümbruses. Maa orbiit pole küll eriti elliptiline ehk piklik, aga veidi siiski.

Kokkuvõttes on asjad nii, et Maa pöörlemisest tingitud efektidele (Päikese tõusu ja loojangu momendid) annab just aasta lõpus (detsembris) ja uue alguses (jaanauris) Maa orbitaalne liikumine maksimaalse lisaefekti. Nimelt sellise, et Päike ei kiirusta peale pööripäeva varem tõusma hakkama, kuid õhtul loojub, isegi kiirendatud korrras, üha hiljem. Muuseas, samal põhjusel saabus õhtune kõige varasem pimedus juba 16. detsembril, kõige hilisem Päikese tõus oli alles 27. detsembril. Kõige lühem päev oli kokkuvõttes siiski pööripäeval, nii et kõik on JOKK. Nii on need asjad igal aastal.

Planeedid jaanuaris

Merkuur ilmub kohe koos uue aastaga nähtavale, sedapuhku hommikuti madalasse koidutaevasse kagusuunal. Merkuur hakkab edaspidi tõusma kuni 1 tund ja 50 minutit enne Päikest. Esimeseks jaanuarikuu dekaadiks Merkuuri paraku jätkubki, 10-nda paiku kaob planeet uuesti koiduvalgusse. Kui mõõta piki eklipitkat, siis alles 12-nda paiku saavutab Merkuur oma suurima läänepoolse kauguse Päikesest (23,5 kraadi). Merkuuri heledus kasvab kuu esimese nädala jooksul mõnevõrra, stabiliserudes umbes nullinda tähesuuruse juures. Planeet asub Maokandja tähtkujus.

Kes otsib hommikuti Merkuuri, leiab koidutaevast kindlasti ka väga heleda tähena paistva Veenuse (-3,9 tähesuurust). Veenus paikneb samutti kagutaevas ja liigub kuu vältel Skorpioni tähtkujust läbi Maokandja Amburi tähtkujju. Veenus tõuseb Merkuuri nähtavusperioodil tund või veidi varem kui Merkuur. Planeedid siiski lausa kõrvuti ei paikne.

Veenuse vaatlustingmused aga jaanuaris halvenevad: kui planeet tõuseb kuu algul enam kui 3 tundi enne Päikest ja paistab särava Koidutähena, siis kuu lõpus tõuseb Veenus vaid poolteist tundi enne Päikest. Nii madalas asendis peab ka Veenust juba otsima hakkama, püüdes vabaneda puude ja majade segavast mõjust.

Kuu on 9-nda hommikul nii Merkuurist kui Veenusest 8 ja poole kraadi kaugusel (Merkuur on siis Veenusest 12 kraadi kaugusel). Kuid ptobleeme valmistab siis just planeetidest allapoole jääv väga vana Kuu sirbike, olles üpris kehvasti, kui üldse, leitav väga madalas idakaares.
Kuu on samas Veenusele suhteliselt lähedal nii 8-nda kui 9-nda jaanuri hommikul.

Jupiter on nähtav õhtupoole ööd, loojudes alles pärast keskööd. Planeet asub Jäära tähtkujus, paistes lõuna-edelasuunal. Heledust Jupiteril jätkub nagu ikka (-2,3 tähesuurust). Ükski päris-täht talle vastu ei saa. Kuu ja Jupiter on kõrvuti 18.jaanuari õhtul.

Saturn paistab õhtuti madalas edelataevas Veevalaja tähtkujus, vaatlustingimused kuu jooksul halvenevad. Kui kuu algul loojub Saturn 5 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpus juba 2 ja pool tundi pärast Päikest. Saturni heledus on 1,0 tähesuurust. Noore Kuu sirp ja Saturn on kõrvuti 14. jaanuari õhtul.

Tänavuse aasta jaanuarikuu meile punast planeeti, Marssi, ei näita. Põhjuseks ikka sama nagu juba mitu kuud varemgi: Marss paikneb üle silmapiiri vaid valges; päeval me planeete ja tähti ju ei näe.

Kuusulase” küsimusest. Eks ole ammu vaadatud, kuidas kohtub aasta esimene noor Kuu esimese heleda tähe või planeediga. Esimene kohtumine leiab 2024. aastal aset Saturniga: Kuu asub vasakul, Saturn paremal. Seega… sulane otsib peremeest. Väga sümboolne praegusele ajastule.

Tõsi küll, Kuu kohtumisel märksa heledama Jupiteriga mõned õhtud hiljem paikneb Kuu Jupiterist ehk kangesti heledast „tähest” paremal. Siis on Kuu jõudnud iuba esimesse veerandi saavutada ehk on juba kosunud. Eks see vist pea iseloomustama veel imekombel heal järjel peremeest, kes otsib sulast – kuid tangusoola-kaupmehest Mäeotsa Peetri kombel ikka omaenda tarkusest – otsides „töölisi” loomulikult ainult umbkeelsete mugavusillegaalide massi hulgast. Loomulikult pole selline peremeeski siis varsti enam peremees.

Kvadrantiidid – kellel seekord veab?

Jaanuari alguse kvadrantiidide meteoorivoolu toimumisajal on kalendriaasta esimese poole suurim langevate tähtede jälgimise eeldatav võimalus. Kas see võimalus on hea? Nii ja naa. Kvadrantiidid on tihedad küll, neid kiputakse üldiselt ja küllap õigustatult isegi aasta tihedaima „tähesajuna” kirja panema. Siin on aga oma „aga”. Kvadrantiide võis näha juba vana aasta viimastel öödel ja võimalus neid näha kestab jaanuari keskpaigani, kuid enamuse ajast pole vool eriti aktiivne. Hoolas tuleb tänavu olla aga 4. jaanuril. Just siis peaks lootma meteoorivoolu maksimumile. Konkreetsemalt oodatakse maksimumi Eesti ajas aga keset valget päeva. See on muidugi mitte just meeldiv väljavaade. Kui mõni meteoor ei esine just täiskuu heledusega võrreldava boliidina (ja see pole eriti tõenäoline), siis ei näe ju midagi. Keskendugem siiski ööpimedusele, lootes edukale vaatlusele ööl vastu 4. jaanuari, eriti selle pimedal hommikul või siis järgmisel ööl, siis ehk pigem õhtupoolses pimeduses.

Kvadrantiidide „viga” on see, et üldiselt kestab tihe lendtähtede maksimum küllalt lühikest aega. Samas ei saa siin esitada väga täpseid ennustusi. Kuid ka üldistel kaalutlustel tasub kvadrantiide otsida pigem hommikupoole ööd, kuna ka radiant paikneb siis väga kõrgel ja suurendab meteooride nähtavust. Veel üks arvestatav murekoht on siiski veel: ikka see Kuu! Kuu viimane veerand on just 4. jaanuaril ja Kuu tõuseb parajasti kesköö paiku. Poolkuul heledust jätkub, seega on tõsisel meteoorihuvilisel põhjust vihaseks saada. Kuid öö esimene pool on ju Kuu osas korras ja meteoorid nägemata jääda siiski ei tohiks, kui ilm lubab.

Iseasi on seegi, kas eeldatav maksimum ikka just päevasele ajale satub. Päev on ju lühike pealegi. Kui ilma ja viitsimist on, tasub ikka vähemalt paaril järjestikusel ööl asja uurida, aeg-ajalt soojaandvaid vaheaegu tehes.

Kvadtrantiidid on nime saanud kunagise, enam mitte kasutatava Kvadrandi tähtkuju järgi. Praeguse ametliku tähtkujude süsteemi järgi asub radiant Lohe ja Karjase tähtkujude piirimail.

Jaanuarikuu tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes, vähemalt kuu alguses, valitsevad lõunataevast „vesised” tähtkujud Kalad, Vaal ja Veevalaja. Kõrgemal leiame nn „Pegause Ruudu” ja Andromeeda sellest vasakul. Seniidis asub W-kujuline Kassiopeia. Läänekaarde on vajunud Lüüra, Luik ja Kotkas, mille heledaimad tähed Veega, Deeneb ja Altair on tuntud Suvekolmnurgana. Kuu lõpus on Altair juba väga madalas ja kadumas ehavalgusse.

Lootusrikka pilguga tasub vaadata idakaarde. Kõrgemale kerkivad Veomees kirdest, Sõnn ja Kaksikud ida poolt. Neid tähtkujusid kaunistavad heledad tähed vastavalt Kapella ja Aldebaran ning samuti Kaksikute „juhtiv” tähtede paar Kastor (ülalpool) ja Polluks (allpool).

Tõusmas on Orion. Heledamatest tähtedest tõuseb esmalt teise tähesuuruse täht Bellatriks, seejärel silmapaistev, punakas Betelgeuse; edasi tõuseb vasakule viltu hoidev kolmest tähest vöö: Mintaka, Alnilam ja Alnitak. Järgnevalt tõuseb heledaim tähtkuju täht Riigel ja lõpuks, veel kolmveerand tundi hiljem ka Riigelist vasakule jääv Sapih.

Kuu lõpus on Orion öö saabudes juba tõusnud.

Kui Orion on üleni kohal, hakkame ootama Siiriust, taeva heledaimat tähte. Siiski tõuseb enne Prooküon, Väikese Peni heledaim täht. Kulub veel poolteist tundi, siis saab kannatlikkus tasutud: madalasse kagutaevasse ilmub ka Siirius. Täht on silmanähtavalt heledam kõigist teistest tähtedest, nii et tasus oodata küll. Siiski ei saa Siirius päriselt tähistaeva valitsejaks, sest edela-läänekaares särab veelgi heledam Jupiter. Siiriusel siiski veidi veab ka, kuna Jupiter läheb öösel tunni jagu varem looja ning Siirius saab rahulikult „kuldmedali” korraks rinda panna.

Pika jaanuariöö lõpupoole vajuvad läände ja osaliselt ka loojuvad need äsja mainitud heledate tähtedega talvisele taevale iseloolikud tähtkujud. Vaal, Kalad ja Veevalaja on muidugi juba ammu loojunud, samuti on loojuv ka Pegasus, kuid mitte Andromeeda: see tähtkuju on parajasti just loojumatu. Muidugi on öösel alati näha Kassiopeia, nagu ka Suur Vanker. Viimatimainitu on öö jooksul kirdetaevast „ronimas” kõrgele pea kohale ning jõuab sealt isegi loode suunda allapoole vajuma hakata.

Märkamatult, praktiliselt samal ajal kui Siirius ’(vaid 7 minutit hiljem), tõuseb ida-kirde suunalt ka Reegulus. Reegulus on enam-vähem „sisse juhatamas” Lõvi tähtkuju tõusu. Kuid Reegulus on taasihoidlik, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest. Seega tuleb see täheke meelde üles leida vist alles siis, kui kogu Lõvi on päris kõrgele kerkinud. Sodiagivöös jääb Kaksikute ja Lõvi vahele veel Vähi tähtkuju. See on aga üleni nii tagasihpidlik moodustis, et seda tuleb vist meelde otsima hakata alles siis, kui Lõvi juba hästi näha on. Vähk on muidugi siis juba päris kõrgel. Kui veel Reegulust mainida, siis tema loojumisega pole muret: täht koos kogu Lõviga on näha hommikuni.

Kuu algul veidi enne keskööd, kuu lõpus paar tundi varem tõuseb Arktuurus, paistes loomulikult kogu ülejäänud öö. Täht on korralikult hele ja oranzi tooniga, seega hõlpsasti leitav. Arktuuurus paikneb Karjase tähtkujus, mille karikakujulise kujundi kõrgem, põhjapoolne osa on Eestis loojumatu, kuid ilma Arktuuruse abita madalas põhjakaares nirult leitav. Üks kitsas ja samuti tähelepanu mittepüüdev Karjase osa, nn Karjase piip, paikneb aga suisa Suure vankri otsmise aisatähe, eestlaste Vehmri ehk rahvusvaheliselt nimetades Alkaidi lähedal.

Peale keskööd tõuseb kagust ka päris hele Spiika, Neitsi tähtkuju „kapten”. Neitsi tähtkuju on suur, kuid ilma Spiikata mitte just ülilihtsalt kokku pandav. Neitsi järel kerkib kagust Kaalude tähtkuju. Kaaludest kõrgemal tuleb nähtavale Madu, kena sirbi kujuga tähtkuju. Ainult valmis vilja pole käepärast…

Rohkem põhja poole vaadates kerkib Karjase järel pisike, kuid kompaktne ja ilus Põhjakroon. Heledaim täht selles tähtede poolkaares on Gemma. Edasi saab nähtavaks Herkules. Pole küll eriti heledaid tähti, kuid tugevatega (ikkagi Vana-Kreeka vägimees!) tuleb arvestada. Ka Herkulese põhjapoolne osa on loojumatu, kuid põhjakaares paiknedes on see eraldi päris halvasti leitav. Herkulsest lõuna poole jääb aegapidi tõusva suure ja „kohmaka” Maokandja tähtkuju põhjapoolne osa. Maokandja saab enam-vähem üleni nähtavaks kuu teises pooles, alles päris vastu hommikut.

Mainisime Kaalusid. Kaalude järel, eriti madalas kagu-lõunasuunas, ilmuvad nähtavale mõned Skorpioni tähed, kaasa arvatud Antaares. Päris kuu algul Antaares veel ei paista, kuid edaspidi hakkab see punane täht algul kella 7, hiljem kella 6 paiku näha olema.

Vastu hommikut taasleiame ka Suvekolmnurga täies koosseisus, sedapuhku ida-.kirdekaares. Kui Veega (heledam) ja Deeneb (vasakul) on loojumatud ja paistavad kesköö paiku madalas põhjakaares, siis Altair sab nähtavaks vastu hommikut, tõustes ümmarguselt tunni jagu enne Antaarest.

Pilt 1. Orioni tähtkuju koos udukogudega M42, M43 ja M78.

Pilt 1. Orioni tähtkuju koos udukogudega M42, M43 ja M78.

Süvataeva objektide otsinguil

Otsime teleskoobiobjekte ka. Leiame lõunataevast uhke vööga Orioni. Orioni vööst „ripub” allapoole märksa kehvemini silma hakkav Orioni mõõk. Selle keskmist, udusena paistvat tähte tasub ka teleskoobis vaadelda. Tegu on Suure Orioni Uduga (M42; üks veidi eraldi paistev osa sellest on tähistatud M43).Udu sees leiame ka mõnest tähest koosneva kobara, mis udude süsteemi helendama panevadki.

Pilt 2. Suur Orioni Udu M42. Ülal vasakul olev "peanupp" on eraldi nimetusega M43.

Pilt 2. Suur Orioni Udu M42. Ülal vasakul olev “peanupp” on eraldi nimetusega M43.

Vaatame edasi. Orioni vasakust vöötähest (Alnitak) 2,5 kraadi ülespoole, Betelgeuse suunas paikneb järgmine Messier’ kataloogis tähistatud difuusne udukogu M78.

Kuulus tume Hobusepea Udu, samuti Alntlaki lähedal (pool kraadi allpool) aga lihtsalt silmaga vaadates ei kipu teleskoobis paistma. Kuid spetsiaalste värvifiltrite ja piisavalt kopsaka teleskobi abil – mine sa tea. Seesama Alnitak, ülikuum O-klassi täht, panebki punase kiirgusuduna helendama ka gaasudu enda läheduses; tolmurikas koht selle sees ongi tume Hobusepea. Piltidel. (Antud lugu Hobusepea pilti ei sisalda.)

Päris madalas lõunakaares,heledast Siirusest binokli abiga 4 kraadi allapoole suundudes peaks üles leidma hajusparve M41. Objekt on heleduse poolest palja silmaga vaadeldav, kuid praktikas selle jaoks ehk liialt madalas; kõrgust on umbes 11 kraadi.

Pilt 3. Hajusparv M41 Suure Peni tähtkujus.

Pilt 3. Hajusparv M41 Suure Peni tähtkujus.

Sõnni loodenurgas paikneb uhke hajusparv M45, mis on, palja silmaga vaadates, tuntud Taevasõel. Samas piirkonnas paikneb parvega juhuslikult kokku saanud peegeldusudu NGC 1432. Taevasõel paikneb keskmiselt 440 valgusaasta kaugusel.

Pilt 4. Sõnni tähtkujus paiknevad supernoova jäänuk M1 ja silmapaistvaim Messier' kataloogi objekt M45 ehk Taevasõel.

Pilt 4. Sõnni tähtkujus paiknevad supernoova jäänuk M1 ja silmapaistvaim Messier’ kataloogi objekt M45 ehk Taevasõel.

Sõnni alumise „sarve” Tianguan (tzeeta Tau) lähedal, veidi üle 1 kraadi sellest põhja pool (kõrgemal) paikneb 1024. aasta supernoova jäänuk M1, nimetus Krabiudu. Udu tsentris paikneb optilise pulsarina esinev neutrontäht on kahjuks amatöörteleskobi jaoks üldiselt liiga tuhm, Kuid silmaga läbi teleskoobi vaatamisest jääks ikkagi väheks: vaja on suure ajalise lahutusega fotomeetrit, et fikseerida pulsari kiire plinkimine.
Ktabiudu asub päris kaugel, umbes 6500 valgusaasta kaugusel. Nii suurel kaugusel on ka kauguse hindamise veakoridor küllaltki lai.

Pilt 5. Kuulus Krabi udukogu M1.

Pilt 5. Kuulus Krabi udukogu M1.

Kui Sõnni supernoova plahvatanuks küllalt Maale lähedal, oleks sel ajal nähtud täiskuu heledusega või veelgi heledamat objekti.

Õhtul on kõrgel lõunakaares hea otsida Andromeeda Galaktikat M31, mis peaks ka paljale silmale näha olema. Sellele galaktikale kuulub absoluutne silmanägemise kaugusrekord: 2,5 miljonit valgusaastat ehk ligikaudu 24 000 000 000 000 000 000 km ehk 2,4 korda 10 astmel 19 km. Teleskoobis on M31 uhke ja vägev, kuuvalgus muidugi segab nagu ka teiste objektide vaatlemisel. M31 „külje all” on teleskoobis leitavad ka selle galaktika kaaslased M32 ja M110.

Pilt 6. Kohaliku Galaktikagrupi võimsaim galaktika M31 Andromeeda tähtkujus ja "kolmandal kohal" olev M33 Kolmnurga tähtkujus.

Pilt 6. Kohaliku Galaktikagrupi võimsaim galaktika M31 Andromeeda tähtkujus ja “kolmandal kohal” olev M33 Kolmnurga tähtkujus.

Pilt 7. Suur ning massivne spiraalgalaktika M31 ja selle kääbuselliptilised kaaslased M32 ja M110.

Pilt 7. Suur ning massivne spiraalgalaktika M31 ja selle kääbuselliptilised kaaslased M32 ja M110.

Andromeedast lõuna pool, pisikeses Kolmnurga tähtkujus paikneb veel üks suur galaktika M33, mis asub palja silmaga nähtavuse piirimail; siinkohal on ikkagi kindlam teleskoopi plasku asemel põues hoida. Kuigi jah, asjalik teleskoop põue nagu ei mahu.

Hommikutaevas kerkivad kõrgemale koos Herkulesega ka selles sisalduvad kerasparved: peaaegu silmaga nähtav M13 ja teinegi vägev kerasparv: M92.

Pilt 8. Lüüra ja Herkulese tähkujud "harjumatus" asendis - madalas põhjakaares. Sinine joon kujutab silmapiiri. Herkulese kerasparved M13 ja M92 on loojumatud. Napilt loojumatuks osutub ka Lüüras olev planetaarudu Rõngas - M57.

Pilt 8. Lüüra ja Herkulese tähkujud “harjumatus” asendis – madalas põhjakaares. Sinine joon kujutab silmapiiri. Herkulese kerasparved M13 ja M92 on loojumatud. Napilt loojumatuks osutub ka Lüüras olev planetaarudu Rõngas – M57.

Lüüra tähtkuju, mis samuti hommikutaevas kõrgemale tõuseb, laseb vaadelda meie Päikese väliskihtide kauget tulevikku: see on kaunis uduse rõnga kujuline planetaarudu M57. Kuid seda objekti saab juba õhtul loodetaevas koos Lüüraga leida. Põhimõtteliselt on objekt koguni loojumatu. Väga madalasse põhjasuunda sattununa kesköö paiku võiks kontrollida, kas ja kui hästi kuulus Rõngas 1 kraadi ja 45 kaareminuti kõrgusel (Tartu laiuskraadil) siis välja näeb. Paar tundi varem võib sama proovida M13-ga. Siin on edulootus suurem, sest objekt on heledam ja küünib ka otse põhjasuunal peaaegu 5 kraadi kõrgusele. M92 jääb veel kõrgemale.

Messier’ kataloogi „nooremas keskeas” liikmed

Meil oli juttu mitmest Messier’ kataloogi „40-ndates” liikmetest.
Need olid M41, M42, M43 ja M45. Püüaks äkki kogu „40-ste kamba” kokku saada!

Alustame M40 otsimisega. Selleks „krabame kinni” Suure Vankri; õhtul keskmise kõrgusega (pigem isegi madalas) põhjataevas, hommikupoole aga päris kõrgel. Fikseerime 2 kujuteldavat ratast, mis aisatähtedele kõige lähemale jäävad. Kõike tuhmim täht „seitsmikus” on aisatähtedele lähim rattatäht. Oletades, et vaatame „otse” asetsevat Suurt Vankrit (selleks on parim just vankri asend õhtul põhjakaares), ronime sellest tuhmimast rattast teleskoobi abiga pisut kõrgemale (umbes poolteist kraadi) ja leiamegi M40, mis on üks neljast „Messier’ eksitusest”; osutudes optiliseks kaksiktäheks, mille liikmed pole omavahel seotud. Need on 9. ja 10. tähesuuruse tähed, mille vahekaugus on 50 kaaresekundit.

Jätkame. Kus on M44? Noh, see on hea koha peal. Otsime nüüd üles Vähi tähtkuju. Õhtul on see küll alles tõusmas, kuid edaspidi võib tähtkuju leida kõrgel lõunataevas, Kaksikute Kastorist ja Polluksist vasakul allpool. Õigupoolest, tuhmipoolne udune laik ehk M44 ise ongi ehk esimene nähe, mis Vähki otsides silma hakkab. Vähi nõrgad tähed moodustavad hargi kuju. Joonise keskpaiga läheduses, veidi kõrgemal ja paremal M44 siis ongi. Tegelikult on tegu väga ilusa tähtede hajusparvega, kui teleskoop kasutusele võtta.

Pilt 9. Vähi tähtkujus asub hele hajusparv Sõim - M44.

Pilt 9. Vähi tähtkujus asub hele hajusparv Sõim – M44.

Nii. Läheme arvudega edasi. Sellel eesmärgil ootame keskööd ja sealt veidi edasigi. Suurest Penist (kus särab Siirius, kuid on teisigi heledaid tähti) vasakul ehk ida pool paikneb Ahter. See tähkuju pakub kahjuks täiesti ilmetut vaatepilti.
Ahtri tähtkuju kuulsaim ja heledaim täht Naos (2,25 tähesuurust), paikneb selle lõunapoolsemas osas, kuid kahjuks on see tähtkuju Eestis vaid poolenisti näha ja Ahtri põhjapoolsemas osas on samasugune silmatorkavate tähtede põud kui nt „eliidil” on „aikjuu-põud”.

Ometigi leiame ka Eestis olles Ahtri tähkujust otsides seda, mida antud juhul otsime: hajusparved M46 ja M47, tähtkuju põhjapiiri läheduses. Objektid paiknevad veidi enam kui 1 kaarekraadi kaugusel üksteisest. M46 paikneb vasakul ning palja silmagagi ehk näha olev M47 paremal pool. Teleskoobis samale vaateväljale mahtudes on pilt muidugi vastupidine (vt pilti 11).

Pilt 10. Neli vähetuntud hajusparve M46, M47, M48 ja M50 asuvad kolmes eri tähtkujus, kuid suunalt suhteliselt lähestikku.

Pilt 10. Neli vähetuntud hajusparve M46, M47, M48 ja M50 asuvad kolmes eri tähtkujus, kuid suunalt suhteliselt lähestikku.

M47 on heledam, kuid M46 on huvitav. Nimelt, teleskoobis uurides peaks parve taustal mingil määral näha olema parvega mitte seotud olev planetaarne udukogu NGC 2438, mis asub meile peaaegu 5 korda lähemal kui umbes 5000 valgusaasta kaugusel olev hajusparv M46. Teine hajusparv, M47, paikneb meist 1600 valgusaasta kaugusel.

Püüame nüüd üles otsida pikalt tõusva Hüdra tähtkuju. Hüdra pea asub Vähist allpool ehk lõuna pool. Sellest päris koledast peast (kuigi tähed pole eriti heledad) kümmekond kraadi lõuna-edelasse vaadates tuleb meile tähtkuju läänepiiri ligidal vastu M48, taaskord on tegu hajusparvega. See parv asub 2500 valgusaasta kaugusel. M48 asukoht piirneb läänes Ükssarviku tähtkujuga, mis paikneb omakorda Ahtri tähkujust veidi kõrgemal lõunakaares. Ükssarvikut läbib Linnutee, kuid heledaid tähti pole ka Ükssarvikus.

 planetaarudu NGC 2438.

Pilt 11. Hajusparved M46 ja M47 ühises teleskoobi vaateväljas. Paneme tähele, et M46 “sisaldab” endas teistki objekti: planetaarudu NGC 2438.

Läheme M50 otsima. Selleks ei tulegi kaugele minna. Ahtrist põhja pool (kõrgemal); Orionist idas ningVäikesest Penist ja Kaksikutest lõuna pool asub Ahtri tähtkuju kombel pilku mittepüüdev juba äsja jutuks olnud Ükssarviku tähtkuju. Kuid meile on ta siiski hetkel vajalik. Ükssarviku lõunaservas M50 paiknebki. Minnes reeperite valikul tähtkuju piiridest siiski väljapoole, arvestagem abinõuna, et M50 paikneb umbe kolmandikul nurkkagusel Siiriusest Prooküoni suunas. M50 puhul on tegu hajusparvega, mis paikneb 2900 valgusaata kaugusel.

M49 jäi esialgu vahele, kuid mitte kogemata. Selle objekti tabamiseks peab jaanuariöös kaua ootama. Kui Spiika kagust viimaks nähtavale ilmub ja veidi ka kõrgust kogub, võib tööga pihta hakata. M49 puhul on tegu kuulsa Virgo (tuntud ka Virgo-Coma) galaktiparve esimese esindajaga, mille (tegelikult põhiliselt komeedikütina tegutsenud) Charles Messier’ avastas.

Pilt 12. Suure ja massivse elliptilise galaktika M49 asukoht Neitsi tähtkujus.

Pilt 12. Suure ja massiivse elliptilise galaktika M49 asukoht Neitsi tähtkujus.

Pilt 13. M49 - tsentrist heledam, äärtelt tuhmim - nagu elliptilised galaktikad ikka.

Pilt 13. M49 – tsentrist heledam, äärtelt tuhmim – nagu elliptilised galaktikad ikka.

Tegu on võimsa elliptilise gaklaktikaga, asudes umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel. Parve tihedamast osast asub M49 lõuna pool. Kuna galaktika (ja üldse Virgo parv) on kaugel, pole ka see galaktika mõistagi eriti hele.

Ühe kuulsa galaktika, M51, peaks Messier’ objektide rivis veel ära mainima Objekt asub Jahipenide tähtkujus, tegemist on vähemalt piltide peal ilusa kujuga spiraalgalaktigaga nimega Veekeeris. M51 spiraalid on hästi välja arenenud, mitte kõik spiraalgalaktikad meile niimoodi vastu ei vaata. Kui veel Veekeerise galaktika süvauurimisest rääkida, siis selle tuum on aktiivne, andes hästi märku tsentraalsest mustast august, mis ainet hoolega juurde kogub. Tähtkuju on küll Jahipenid, kuid otsimise alustamiseks võiks hoopis Suure Vankri otsmist aisatähte, mille vaatesuunalt mitte väga kaugele (3 ja pool kraadi, vt pilti 14) M51 jääb. (Sellest tähest oli seoses Karjase piibuga juba juttu.)

Pilt 14. "Messier' eksitus" M40 Suures Vankris ja spiraalgalaktika M51 Jahipenides.

Pilt 14. “Messier’ eksitus” M40 Suures Vankris ja spiraalgalaktika M51 Jahipenides.

Pilt 15. Veekeerise Glaktika - M51. Keerisesse on haaratud ka "naabrimees".

Pilt 15. Veekeerise Galaktika – M51. Keerisesse on haaratud ka “naabrimees”.

M51 tegeleb sellega, millest tänapäeva globalistid vist eeskuju on saanud: lammutab teist galaktikat. Selline õilis ja üldist võrdsust kõigi osapoolte vahel tagav printsiip tuleb fotodel reljeefselt esile. Kuigi silmaga läbi teleskoobi vaadates paistab e-valimiste kosmiline analoog siiski märksa tagasihoidlikum, siis kaebusi saab selliste süngete nähtuste kohta esitada ikkagi aga vaid samal kombel kui Kiir „Sügise” filmis ringiratast vallavolikogu ja isehakanud riigijuhist Pätsu vahel tuuritades.

Põhjanaelast keskmiselt sama kaugel kui Suur Vanker, kuid teisele poole jääb Kasssiopeia. Sellest tähtkujust oli sügisel palju juttu.

Pilt 16. Hajusparv M52 Kassiopeias.

Pilt 16. Hajusparv M52 Kassiopeias.

Tuletame siinkohal meelde Messier’ kataloogi liikme M52. See tähtede hajusparv paikneb taevasfääril punktis, mille leiame Kassiopeia tähtede Scedari (alfa Cas) ja Caph (beta Cas) vahelise nurkkauguse võrra samas suunas tähest Caph veel edasi liikudes.

Nimekirja võiks pikendada, sest keskiga saab venitada ka 60-ndate aastateni ning vastavalt isikliku vanuse kasvamisele kasvõi kolmekohaliste arvudeni välja. Aga piirdugem hetkel selle valimiga. Vastasel juhul tuleks vist veidi noomida, et olgem ikka mõõdukad. Aga sedagi ei saa teha, sest see on jällegi üks sõnadest, mis on teatud huvigruppide poolt kauaks ajaks ära lörtsitud…

Vanus on muidugi sageli suhteline mõiste. 14-15- aastase inimese jaoks võib ka 20-aastane juba olla üsna kõrges eas, kellega miskit pole pihta hakkata. „40-aastased on ju lausa lubjakad;” nii on kunagi öeldud keskkooli (gümnaasimi) iga omajate poolt.. Samas vist tuntub 6-7-aastasele, et juba 13 aastat, isegi 10 aastat on kõva vanus. Teisalt on kõrvu juhtunud kumu umbes 90-aastaste daamide koosviibimisest, kus muuhulgas olla kritiseeritud umbes 70-aastasi sookaaslasi: „Nende tüdrukutega pole ju millestki eriti rääkida – nemad räägivad ainult poistest…”

Tõmbame poolitusjoone alla

Nii et uus aasta on alanud. Uus rongitiir ümber Päikese saab alguse, kusjuures jällegi seni täiesti tasuta. Kas ikka nii saab, ilma vastavat maksu kehtestamata? Ega ei saa küll! Küllap meiegi kui aktiivsed kodanikud ka selle uuendusprotsessi käigus midagi kritiseerime, kuigi nagu ikka, vaid tumedate tempude ning nende sooritajate tõelisi kritiseerijaid. Selliselt rongilt tahaks paljud maha minna. Kuid kuna teist sama sobivat rongi ei ole kusagil näha ja pole ka perrooni, kuhu astuda, siis tuleb ikka seesama rong ära remontida, eelkõige omaenda kupee. Siin ei tohi olla romufänn!Muidugi ei tohi kuped ramontida rohehulluse meetodil (sh „15 minuti linnade” ja nende vahel kõrguvate rästikute, sääskede ja puukide kasvulavade ehk „putukaväiladega” (:DDD)).

Loo lõpetuseks on tihti sattunud ka kultuurisoovitus. Tuletaks meelde, et „Naeroobika 2” oli eespool juba jutuks. Aastavahetuse puhul on igati sobilik ka tsükli 3. osa „Näärinaeroobika”. Kaasajal esile tõstetavate „libedate” tüüpide tase on Naeroobikas esinevate näitlejatega võrreldes miinus lõpmatuse lähedal…

Muuseas, kogu see 5 osast koosnev „Naeroobika” tsükkel on väärt vaatamist. Tõsi, 5. osa tundub kohati veidi väsinuna, kuid suurepäraseid kohti on sealgi.

Ah jaa. Seoses ühe liigvarase ning vaimust vaesekese „jõuluvana” avaliku verbaalse meeltesegadusega 21. detsembril 2023, vahetagem eelmise aasta jaanuari loo lõpus toodud luuletuses sõnad „näärivana” ja „nääritaat” vastavalt „jõuluvana” ja „jõulutaadiga”. Pühendagem selle korrigeeritud luuletuse just sellele konkreetsele „jõuluvanale”!

Kuu faasid

    • Viimane veerand: 4-ndal kell 5.30;
      Kuuloomine: 11-ndal kell 13.57;
      Esimene veerand: 18-ndal kell 5.53;
      Täiskuu: 25-ndal kell 19.54.
  • Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+2h).

    Kategooriad: Eesti uudised

    Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

    8. Detsember 2023 - 11:00

    19. detsember 2023 kell 18:15–18:30

    Taevane ja maine alkeemia.

    Kurmo Konsa, Meelis Friedenthal

    Alkeemia oli väga tihedalt seotud loodusfilosoofia teiste harudega, nagu füüsika, astroloogia ja meditsiin. Sarnaselt tänapäevase keemiaga tegeles alkeemia samuti ainetega, uurides nende omadusi, muutumist ja täiustamise võimalusi. Tegemist oli praktilise teadusega, mille eesmärgiks oli füüsilise maailma ehituse selgitamine.

    Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

    Kategooriad: Eesti uudised

    Detsembritaevas 2023

    1. Detsember 2023 - 23:32

    Käes on aasta viimane kuu, kõige lühemate päevade ja pikimate öödega. Päike paikneb kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal kuupäeval liigub aga Amburi tähtkujju. Astronoomiline talve algus on 22-sel detsembril kell 5.28.

    See omakorda tähendab, et aasta pikim öö on 21-sel vastu 22-st detsembrit. Lühim päev aastas aga on 22. detsember. Ka Päike on siis lõunapoolseimas asendis, olles jõudnud 23 kraadi ja 26,3 kaareminutini taevakvaatorist lõuna poole. Ühtlas tähendab see ekvatoriaalsetes koordinaatides Päikese käänet -23 kraadi ja 26.3 kaareminutit.

    Aasta viimasel 10 päeval hakkab päev juba tasapisi pikenema. Kusjuures just õhtuti hakkab see efekt esialgu kiiremini tunda andma. Jõuluõhtul on valgenemise efekt veel täiesti märkamatu. Võib-olla märkab aga tähelepanelik inimene vana-aastaõhtul ehk nääriõhtul, et pimenema hakkab juba kümmekond minutit hiljem kui pööripäeva aegu. Kuigi erinevad pilvisuse tingumised võivad selle efekti veel ära summutada. Eks tuleb oodata jaanuari.

    Planeedid detsmbrikuu öös

    Planeetide osas satub nii õhtutaevasse kui hommikutaevasse väga hele „täht”, need on vastavalt Jupiter ja Veenus. Kuu algul võib neid kuskil poole 5 paiku öösel veel korraga näha: Jupiter madalas lääne-loode suunal ja Veenus madalas vastassuunas, kagutaevas. 12-ndal annavad nad parajasti teatepulga üle, Jupiter loojudes, Veenus tõustes. Edaspidi loojub Jupiter enne kui Veenus tõuseb.

    Jupiter paistab õhtupoole ööd Jäära tähtkujus. Planeet paistab heledam igast päris-tähest (Jupiteri heledus on umbes -2.6 tähesuurust). Jupiter liigub öö jooksul aegapidi üle taevavõlvi küllaltki kõrges kaares, seega leidmisega ei tohiks raskusi olla. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 22. detsembri õhtul.

    Veenus paistab hommikuti kagu-lõunakaares, liikudes Neitsi, hiljem Kaalude tähtkujudes. Planeedi heledus on umbes -4.0 tähesuurust), seega on Veenus veelgi heledam kui Jupiter, kuid ei tõuse nii kõrgele kui Jupiter. Veenus tõuseb kuu algul 4,5 tundi enne Päikest, kuu lõpus pisut aga pisut vähem kui 3,5 tundi enne Päikest. Üha kitsenev vana Kuu sirp on Veenuse lähedal 9-nda ja 10-nda detsembri hommikutel.

    Kolmanda planeedina paistab detsembriõhtutel Saturn, asudes Veevalaja tähtkujus. Heledus on umbes 0.9 tähesuurust. Saturn loojub jämedalt hinnates kuu algupooles kella 10 paiku õhtul, kuu löpus umbes tund aega varem. Kuu, sedapuhku noore kuu sirbina, on Saturnile kõige lähemal 17. detsembri õhtul.

    Teleskoobis tasub uurida kõiki kolme planeeti. Kui Veenus muutub ehk üha „igavamaks”, omandades järjest suurema faasi, samas aga väiksema nurkläbimõõdu, siis Jupiter ja Saturn on vahvad nagu alati. Ometigi tasub muidugi ka Veenuse teleskoobis uurimine end alati ära.

    Jupiter 4 suurimat kaaslast Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on ikka Jupiteri läheduses. Mitte küll kõik neli pole kogu aeg näha. Mõni neist võib olla Jupiteri taga peidus, mõni jällegi otse juhtplaneedi ees, kuid vaadelda pole neid ka siis lihtne. Kõige huvitavam on ehk olukord, kui kaaslane satub Jupiteri varju, kuid mitte otseselt teisele poole Jupiteri. Siis võib kaaslase ootamatu „tekkimne”, veelgi enam aga „kadumine” päris efektne olla. Vastavavid kellaaegu on muidugi ka ette arvutatud, nii et tasub õigeaegselt teleskoobi juures olla, lootes loomulikult ka selgele ilmale.

    Siinkohal ongi toodud ka koondtabel Jupiteri kaaslaste kattumiste ja varjutuste kohta Jupiteriga. Erandina on esitatud ka Europa eraldumine Jupiteri eest 16. detsembril, 8 minutit enne kui Io kaob Jupiteri taha, liikudes näiliselt vastassunas Europaga. Märkimist väärivad 25. detsembril vaid pooletunnise vahega aset leidvad (kell 18.22 ja 18.51) Europa ja Io väljumised varjust ehk „süttimised” Lisatud on ka Jupiteri süsteemi „seiklused” uue aasta 1. jaanuaril: siis väärib märkimist kell 18.30 ilmumine Europa Jupiteri tagant välja, et 6 minutit hiljem varju kaduda ehk „kustuda”-

    2. detsember kell 18.37 Io ilmub varjust
    5. detsember kell 18.48 Ganymedes kaob ketta taha
    5. detsember kell 20.20 Ganymedes ilmub ketta tagant
    5. detsember kell 21.48 Ganymedes kaob varju
    5. detsember kell 23.46 Ganymedes ilmub varjust
    6. detsember kell 4.37 Io kaob ketta taha
    7. detsember kell 19.41 Europa kaob ketta taha
    7. detsember kell 23.03 Io kaob ketta taha
    7. detsember kell 23.45 Europa ilmub varjust
    7. detsember kell 2.03 Io ilmub varjust
    9. detsember kell 17.29 Io kaob ketta taha
    9. detsember kell 20.32 ilmub Io varjust
    12. detsember kell 22.14 Ganymedes kaob ketta taha
    12. detsember kell 23.51 Ganymedes ilmub ketta tagant
    13. detsember kell 1.50 Ganymedes kaob varju
    13. detsember kell 3.48 Ganymedes ilmub varjust
    14. detsember kell 22.03 Europa kaob ketta taha
    15. detsember kell 0.52 Io kaob ketta taha
    15. detsember kell 2.23 Europa ilmub varjust
    15. detsember kell 3.58 Io ilmub varjust
    16. detsember kell 19.09 Europa ilmub Jupiteri eest
    16. detsember kell 19.17 Io kaob ketta taha
    16. detsember kell 22.27 Io ilmub varjust
    18. detsember kell 15.43 Europa ilmub varjust
    18. detsember kell 16.56 Io ilmub varjust
    20. detsember kell 1.45 Ganymedes kaob ketta taha
    20. detsember kell 3.26 Ganymedes ilmub ketta tagant
    22. detsember kell 0.27 Europa kaob ketta taha
    22. detsember kell 2.39`Io kaob ketta taha
    23. detsember kell 21.07 Io kaob ketta taha
    24. detsember kell 0.22 Io ilmub varjust
    25. detsember kell 18.22 Europa ilmub varjust
    25. detsember kell 18.51 Io ilmub varjust
    29. detsember kell 2.53 Europa kaob ketta taha
    30. detsember kell 22.57 Io kaob ketta taha
    31. detsember kell 2.18 Io ilmub varjust
    1. jaanuar kell 16.08 Europa kaob ketta taha
    1. jaanuar kell 17.24 Io kaob ketta taha
    1. jaanuar kell 18.30 Europa ilmub ketta tagant
    1. jaanuar kell 18.36 Europa kaob varju
    1. jaanuar kell 20.47 Io ilmub varjust
    1. jaanuar kell 21.01 Eoropa ilmub varjust

    Saturni muudab telekoobis alati väga „parketikõlblikuks” tema uhke rõngas, õigemini rõngaste süsteem. Ka Saturni rõngas muutub mõnikord nähtamatuks, kuid mitte 2023. aastal.

    Merkuur ja Marss on vaatleja eest paraku peidus, vähemalt paljale silmale. Küllap on põhjus selles, et mõlemad algavad M-tähega, arvas keegi väidetavalt tähtis isik, kes olevat elukutselt suunamudija. Mida see tähendab, see pole kellelegi teada, kaasa arvatud „mudijale” endale.

    Geniniidid

    Detsembri varajane keskpaik pakub igal aastal toreda nähtuse: geminiidide meteoorivoolu. Üksikuid geminiide on näha isegi 19. novembrist 24. detsembrini, kuid maksimumi aeg satub ikka sinna 13.-14. detsembri kanti. Ka seekord loodetakse maksimumi 14. detsembri õhtuks, kella poole 10 kanti.

    Meteoorid on geminiidide puhul mõnusad, kuna ei sisene Maa atmosfääri just suurima kiirusega ning on seetõttu ka taevas üldiselt näha mitte vaid üheks hetkeks. Nii et, soovid, soovid, neid on just geminiidide ajal ehk lihtsam soovida kui nt perseiidide aegu augustis.

    Maksimumi tunniarv peaks olema 120 meteoori, seda muidugi vaid eel-hinnaguliselt. Ega geminiidid pereiididele alla ei jää, vahest ehk sedavõrd siiski, et maksimumilähedane olukord ei kesta nii mitu päeva. Kuid eelised on silmanähtavad: Kaksikute tähtkuju koos radiandiga on kogu öö üle silampiiri, muudkui viska aga murule või lumele pikali ja vaatle 15 tundi järgemööda, hämarikuaegu arvstades enamgi aega. Kuid… kas just seda ikka tasub soovitada? Kui eeldada tõelisi talveilmu, peavad nii riietus kui tervislik eelseisund olema suisa polaaruurija omad.

    Kuid seistes, olgugi et vajalikult soojalt riides, võib geminiide nautida küll. Kui hakkab jahe, võib soojas toas vahepeal siseemust jookidega soojendada. Tõsi küll, etanoool, nii ehedal kui ka mingil lahjendatud kujul, on siiski täiesti mittesoovitav, vähemalt mitte enne vaatluse lõpetamist. Soe tee on üle kõige!

    Kuu on tänavu geminiide igati soosiv. Kuuloomine on 13. detsembri varastel tundidel, kuid ka 14. novembril arvatavasti Kuu veel ei paistagi. Nii et head jälgimist!

    Ursiidid

    Veidi ka pööripäeva-aegsest ursiidide meteoorivoost. Radiant on Väikeses Vankris, nii et öine kellaaeg vaatlusi ei mõjuta. Üldiselt on see vool väheaktiivne (umbes 10 meteoori tunnis). Üldiselt , kuid mitte ka siis ühtlasel viisil, aktiveerub see vool 13 või 14-aastaste vahedega; tänavune aasta sellesse rivvi ei kuulu. Kuid mõnel aastal pakuvad ursiidid ootamatuid meeldivaid üllatusi. Maksimumi öö on tänavu 22-sel vastu 23-ndat. Tasub ära vaadata! Tõsi küll, Kuu on siis poolel teel esimesest veerandist täiskuuni ja segab meteooride jälgimist kõvasti. Kella 5-st alates on taevas aga Kuust vaba ja kuskil 2 ja pool tund saab siiski meteoore rahulikult jälgida. Eelmisel ööl loojub Kuu poole 4 paiku, siis on “vaba vaatlusaega” rohkem.

    Kapella Deeneb, Veega – kaugused ja kõrgused

    Pika detsembriöö keskpaiku paikneb väga kõrgel lõunatevas Veomehe tähtkuju. Õhtutundidel paikneb tähtkuju kirdetaevas, hommikuti loodes. Heledaim täht Veomehes on Kapella. Eestis nähtavatest tähtedest on ta heleduselt neljas täht taevas (näiv heledus +0.08 tähesuurust), olles seega päris tihedalt Arktuuruse ja Veega kannul. Eesti mütoloogias on Kapella tuntud kui Jõulutäht ja seda õigusega: tegu on detsembriöös kõige kõrgemale kerkiva korralikult heleda tähega. Tegulikult kuulub Kapellale selles osas isegi täielik rekord: ükski teine esimese suurusjärgu täht nii kõrgele ei küündi. Märkus: esimese suurusjärgu täheks loetakse tähti, mlle näiv heledus on algebraliselt väiksem kui 1.5 tähesuurust. 21 neid kogu tähistava kohta ongi.

    Tulles Kapella kõrguse küündivuse juurde tagasi, siis päris napilt teisele kohale jääb Deeneb ja kolmandale kohale Veega. Muuseas, vähemalt kuu esimeses pooles on ka viimati nimetatud tähed õhtupimeda saabudes küllalt kõrgel edelasuunal; Kapella on sel ajal alles üles „ronimas”.

    Eeltoodu peaks olema hea näide sellest, miks taevakehade kohta sobib öelda pigem seda, et nad on kaugel. Kõrgus oleneb ju kohast, kus maakera punktis ja mis kellaajal taevasse vaadata. Kui täht paikneb silmapiiril, ei tähenda see ju seda, et tegu on Maa pinnal asuva objektiga. Üks-ühele võiks erinevatest kõrgustest rääkida vaid otse pea kohal olevate taevakehadega seoses. Isegi kui seda ühte punkti pisut laiendada pisikese ringikesega, on ju ikkagi tegu vaid väga pisikese osaga kogu taevasfäärist. Kui aga rääkida kaugusest Maani, on asi ühene. Maa tühised mõõtmed ei mängi taevakehade puhul rolli. Tõsi küll, mõnedes küsimustes tuleb Maa suurust arvestada (nt Kuu ja Päike loodelised jõud), kuid kõrguse all peame nendegi puhul alati silmas nurkkagust horisondist.

    Siis, kui kaugus Maa pinnast on väike, seda juba Maa mõõtmetega võrreldes, muutub otsess mõttes oluliseks ka koht, kus vaatlust sooritada. Nii on lugu pilvedega. Siis on tõesti mõtet kõrguse all silmas pidada kõige lühemat pilvest Maa suunas tõmmatud kujuteldavat sirglõiku. Ning kes parjasti otse pilve all ei ole, on ise selles süüdi: temast jääb pilv kaugemale. (Äikesepilve puhul muidugi on hea, kui pilv pole pea kohal). Kuid jällegi tuli juba mängu lisaks kõrgusele ka kaugus.

    Kapella kaugus Maast on 43 valgusaastat. Kuna Kapella kerkib väga kõrgele, siis eksime korraks täpselt rajalt; teisendame kauguse kilomeetriteks ja ütleme kauguse asemel kõrgus: Jõulutäht paikneb jõuluööl kesköö paiku ligikaudu 400 triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldjuhul tuleb muidugi öelda, et Kapella paikneb 400 triljoni kilomeetri kaugusel.

    Ka Luige heledaim täht Deeneb (näiv heledus 1.25 tähesuurust) paikneb vähemalt detsebrikuu alguse õhtuti veel küllalt kõrgel; Deeneb paistis õhtuti väga kõrgel mitu kuud. Seetõttu on küllap ka Deeenb (vähemalt 1600 valgusaastat) ära teeninud enda kauguse esitamise kõrguse terminites. Deeneb „kõrgub” 150 tuhande triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldiselt muidugi, meenutame, tuleb ikkagi rääkida kaugusest.

    Kolm on kohtu seadus: vaatame ka Veega üle. Veega küündib samuti taevas kõrgele oma 25,3 valgusaastaga. Veega „kõrgus” on 240 triljonit kilomeetrit.

    Tähtkujude ja tähtede nimedest

    Mõistagi ei saa me kuidagi rääkida sellest, kui „kõrgel” on pikkusühikuid kasutades Veomehe tähtkuju. Enamgi veel, mitte ühegi tähtkuju kaugusest pole mõtet rääkida. Tähtkuju on tegelikult selline asi, mida tegelikkuses polegi olemas. Erineva heledusega ja erineval kaugusel olevad tähed moodustavad meie jaoks kirju mustriga tähistaeva, mille erinevaid osi tuntaksegi tähkujudena. Siin oleneb kõik inimeste fantaasiast ja omavahelistest kokkulepetest. Sel kombel ongi kujunenud välja maailma eri rahvaste tähkujud. Ka Eesti rahvastronoomias olid oma tähtkujud.
    Kõne all juba olnud Veomehe tähtkuju tunti Jõulutähtedena, Kapella nimetuseks oli Päris-Jõulutäht. Praegune nimetus Jõulutäht on siis eelneva lühendatud kuju.
    Ametlikud tähtkujud, neid on kokku 88, tuginevad suurel määral Vana-Kreeka mütoloogiale.

    Tähtede tänapäevaste nimetustega on keerulisem, algallikaid on erinevaid. Siiski võib teha mingi üldistuse, et paljud tähenimed on tulnud araabia keelest. Vähemate või rohkemate tõlkimiste tulemusel on siis saaddud tänapäeaval tuntud tähtede nimetused. Mõnelgi tähekaardil on üks ja seesama täht praegugi esindatd erineva nimetusega.

    Kapellast veel

    Kapella on tuntud kui kahest kollasest, G-spektriklassi kuuluvast hiidtähest koosnev tähepaar. Need kokku sulavadki Maalt vaadates üheks täheks. Tegelikult on Kapella süsteemi puhul tegu nelja tähega. Peatähtede paari ümber tiirleb veel märksa kaugemal olev punaste kääbuste paar. Eriti palju need ülejäänud kaks komponenti süsteemi summaarsele heledusele ei lisa, pealegi on nende nurkkaugus “põhipaarist” päris suur. Kapella hiidudest komponendid oleksid siiski esimese suurusjärgu tähtedena vaadeldavad ka eraldi paiknedes (näivad heledused oleksid 0,76 ja 0,91 tähesuurust).

    Peatähed asuvad teineteisest umbes 0.7 astronoomilise ühiku kaugusel ehk sama kaugel kui asub Veenus Päikesest. Ei saa aga järeldada, et üks neist tiirleb paigalseisva teise komponendi ümber: Mõlemad tähed tiirlevad ümber ühise masskeskme 104-päevase perioodiga ehk meie mõistes ligi 3 ja pool kuud. Teleskoobis nad eralduvad ei ole, tegu on spektraalse kaksiktähega. Spektriklassid on vastavalt G8 III ja G1 III. Esimene neist näitab mingil määral ka K0 spektriklassile omaseid jooni. Läbimõõdud tähtedel on vastavalt umbes 10 kuni 12 ( eri hinnangutel) ja 8-9 Päikese läbimõõtu, massid vastavalt 2,69 ja 2,56 Päikese massi.

    Kapella kollane tähepaar omab teatud muutlikkust, olles RS Canum Venaticorumi tüüpi muutlike tähtede esindajaks. Seda tüüpi muutlikud tähed paiknevadki lähedaste paaridena. Kui kujutada Kapella kollast paari Päikese asemel, siis registreeriksime võimsal kombel kromosfääride aktiivsust ja näeksime vägevaid virmalisi, kuid samas oleksime ka silmitsi elu hävitava osakaeste voo jõudmisega maapinnani. Seega polekski kedagi, kes virmalisi vaatleks…

    Kollaste hiidude paari ümbritseva punaste kääbuste spektriklassid on M1 Vja M4-5 V. Esimese mass on umbes pool Päikese massi, teise oma umbes 0.2 Päikese massi.. Ka M1-komponendi läbimõõt ei erine palju poolest Päikese läbimõõdust. Teise komponendi läbimõõt on väiksem, kuid pole täpselt teada. Üksteise ümber teeb see paar tiiru ligi 300 Maa aastaga, asudes üksteisest 40 aü kaugusel, st umbes sama kaugel kui Pluuto Päikesest.

    Kääbuste paar ja hiidtähtede paar asub aga üksteisest kaugel, 9500 aü kaugusel. Orbitaalne perioodi suurusjärk on paarisaja tuhande aasta kandis.

    Alamaaz

    Veomehe tähtkujus paiknevad suunalt päris lähestikku paar huvitavat varjutusmuutlikku tähte. Üks neist on Alamaaz, epsilon Aur, teine aga Haedi, tseeta Aur.

    Alustame „espilonist”. Alamaaz on ammu tuntud kui täht, mis iga 27 aasta jooksul kaob osaliselt millegi varju. Varjutaja olemus jäi kauaks salapäraseks: midagi suurt, tihedat ja jahedat..

    Alamaaz asub Maast kaugel, täpseid hinnagid polegi veel. Ehk sobib ligikaudne hinnang 1 kiloparsek. Valgusaastate jaoks tuleb veel 3.26-ga korrutada.

    Heledamaks komponendiks (õigemini ainsaks, mis üldse näha on) peetakse HR diagrammi järgi F0 I klassi ülihiidu, massiga ligikaudu 15 Päikese massi. Täht on ka mõõtmetelt väga suur, umbkaudse hinnanguga paarisada Päikese läbimõõtu.

    27 aastaste vahedega korduvate varjutuse aegu langeb tähe heledus 2.9 tähesuuruselt 3.8 tähesuuruseni. Varjutuse ilmingud kestavad umbes 600 päeva, seega 1 aastaga siin hakkama ei saa.
    Viimatine varjutus kestis 2009. aastast 2011. aastani.

    Kaua tekitas küsimusi, mis on see varjutab komponent. Varjtus pole ometigi täielik, sest F-klassi täht ju päriselt nähtvalt ei kao.

    Praeguseks on usutavaim idee järgmine. Varjutusi peaks põhjustama ulatuslik ja küllaltki läbipaistmatu tolmu sisaldav ketas. Ketas ei ole kujunenud aga mitte varjutatava F-klassi tähe ümber, vaid ümbritseb hoopiski teist epsilon Auriga süsteemi komponenti. Selle komponendi kaugus F0 klassi tähest on umbes 35 aü, seega veidi suurem kui Päikese ja Neptuuni vaheline kaugus. Orbitaalse perioodi annavad otseelt varjutused: umbes 27 aastat.

    Kunstiline kujund epsiol Auriga (Alamaaz) süsteemist

    Kunstiline kujund epsilon Auriga (Alamaaz) süsteemist.

    F-klassi tähe varjutusi põhjuatav komponent tundub omakorda olema kaksiktäht. Mõlemad, kusjuures nähtamatud kaksiku komponendid peaksid kuuluma B spektriklassi, arvatavasti kusagile keskele. Nähtamatud on need komponendid ikka sellesama, neid ümbritseva ketta tõttu. Selle tähepaari varjutus kestab seega Maalt vaadates pidevalt. B-klassi tähtede kogumassi on hinnatud umbes 13 Päikese massi kanti. Selle paari vahemaa ja orbitaalne periood pole teada, aga kindlasti pole nad üksteisest kaugel ja ka periood on palju lühem kui 27 aastat.

    Haedi

    Siirdume Haedi, tseeta Auriga juurde. Nurkkaugus Alamaaziga on vaid 2 ja pool kraadi. Siin on taevas kaks kõrvuti asetsevat nõrgavõitu tähte vasakpoolne on eeta Auriga. Mõlemat on muuseas Haediks kututud. Neist parempoolne Haedi ongi siis tseeta Auriga.

    Tegu siis jällegi varjutusmuutliku kaksiktähega. Varjutsevälisel ajal on süsteemi koguheledus 3.75 tähesuurust. Siin on koos „külm” ja „kuum” komponent. Nn külm komponent kujutab endast K2 I üliihiidu koos kuuma, B7 V klassi peajada tähega. Külm komponent on suur, kuskil 150 Päikese läbimõõduga ja massiga ligi 5 Päikese massi. Massi suhtelisi väiksuse tõttu on tähte mõnikord hinnatud ka K2 II ehk heledate hiidude klassi kuuluvaks. Samas läbimõõt ja üldine evolutsiooniline staatus peaks ikkagi viitama ülihiiule.

    Nimelt K-komponent ei tohiks olla oluliselt vanem kui B-komponent. Seda tüüpi kaksiktähti on teada teisigi ning kokkuvõttes võib nende abil eelnevat lauset kinnitada. Muide, tseeta Auriga ongi vastava täheklassi prototüüp.

    B-tähe mass on peaaegu sama, mis K-tähel: 4,8 Päikese massi.
    Läbimõõt on aga palju väiksem, võrdlus Päikesega annab ühekohalise numbri.

    Varjutuse ajal langeb vaadeldav visuaalne heledus 3.75-st 4 tähesuuruseni, seega mitte eriti palju. Kuid kuna kuum komponent kiirgab märksa rohkem lühilainelist kiirgust, sh UV-kiirgust, siis vastavates filtrites on heleduse langus palju muljetavaldam.

    Orbitaalne periood on samadi tüvenubritega kui Alamaazil, kuid komakoht on oluline: 2,7 aastat. Selline periood sobib kestvaks uurimiseks palju paremini!

    Süsteemi kaugus maast on umbes 700 va.

    Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

    Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

    Tähistaevast veidi veel

    Pika detsembriöö jooksul jõuab taevas palju pöörduda. Õhtuti paikneb lõunakaares Suur Ruut (põhitähtkujuks on selles Peagasus), edelasse-läände on vajumas nime poolest Sügiskolmnurgaks teisenenud Suvekolmnurk: Veega (heledaim, loojumatu, Deeneb, tuhmim, loojumatu ja Altair (see täht loojub õhtu edenedes, kuid alates 19-ndast jõuab hommikul juba uuesti ida poolt tõusta. Otsustavalt on ida-kirde poolt tagasi kõrgele„ründamas” ka Veega ja Deeneb.

    Suure Ruudu asendab lõunakaares, jällegi öö edenedes, Talvekuusnurk, liikmetega Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Seltskonna keskmes troonib punakas Betelgeuse.

    Kuid pidu on pikk: hommikuks vajub ära ka Talvekuusnurk. Idast kerkib üha kõrgemale juba Kevadkolnurk: Arktuurus (vasakul kõrgel), Reegulus (paremal kõrgel, tuhmim) ja Spiika (allpool). Arktuurus on muuseas kuu esimeses pooles ka veel õhtuti päris madalas läänekaares nähtav.

    „Öö on pikk,” ütleb ööbik. Tõsi küll, detsembris ta ei laula.

    Lõpetame loo

    Jälle hakkas lugu pikale minema. Ärme siis rohkem laseme minna.
    Kultuurisoovitus siiski ka. Mullu detsembris sai soovitatud vaadata kuulsa Šveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Füüsikuid”. Kuid see selle kange kirjamehe looming väärib rohkematki tutvustamist. Üheks vahvaks näiteks on “Romulus Suur”. Sedagi lugu tasub vaadata telelavastusena ringhäälingu arhiivist. Esmakordselt oli see tükk meil teleekraanil esitusel 24. juunil 1988. aastal, reedel, võin seda isiklikust kogemusest kinnitada. Üks vihje siiski enne vaatamist: sündmustiku toimumise ajaks oli seni toiminud tolleaegne „lääne tsivilisatsioon” juba aegsasti kokku kukkunud.

    Kategooriad: Eesti uudised

    Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

    30. November 2023 - 13:57

    5. detsember 2023 kell 18:15–19:30

    Astronoomilisi reisijutte

    Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja lektor Harri Lensen räägib oma päikesevarjutuse reisidest – 2023. aasta kevadel toimunud Lääne-Austraalia ringreisist ning planeeritavast reisist Ameerika Ühendriikidesse aprillis 2024.

    Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik ja haridusprogrammide kuraator Kaarel Nõmmela reflekteerivad muljeid Portugali reisist ja tutvustavad sealseid tähetorne.

    Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

    Kategooriad: Eesti uudised

    Novembritaevas 2023, 4. osa

    24. November 2023 - 18:40

    Biela komeet

    Novembrikuu järjeloos on palju juttu olnud komeetidest ja meteooridest. Las siis minna lisaks trummile ka pulgad ning laseme samamoodi edasi.

    1772. märtsis avastasid Jacques Leibax Montaigne ja meile hästituntud Charles Messier teienteisest sõltumatult uue komeedi, hiljem tuntud kui Biela komeet. Suuremat üldist tähelepanu see avastus esialgu ei tekitanud. Uuesti avastati see komeet 1805. aastal. Kuulsad matemaatikud Gauss ja Bessel üritasid olemasolevate nappide vaatlusandmete alusel teha 1905. aasta komeedi orbiidi arvutusi ja märkasid töö käigus teatud sarnasust 1772. aasta komeediga, kuid kindlaks veeendumuseks oli andmeid siiski liiga vähe.

    Biela komeet sai oma nime 1826. aastal lisandunud uuringute järgi. Wilhelm Biela vaatles 1826. aastal periheeli läbivat komeeti mitmetel kordadel. Vaatlusandmete hulk võimaldas lõpuks arvutada ka perioodi 6.6 aastat, mis osutuski enam-vähem õigeks.
    Komeetidest oli sel ajal veel vähe teada, Biela komeet oli alles kolmas kindlaks tehtud perioodiline komeet Halley ja Encke komeetide järel.

    Eks me oleme harjunud, et komeedid saavad esmaavastaja nime. Nagu näha, pole see alati nii olnud. Ka Halley komeedi esmavaatleja polnud kindlasti Halley. Kuid Halley pani komeedi perioodiliselt „paika”, nii nagu tegi ka Biela „oma” komeediga.

    Biela komeet ilmus endisena veel 1832. aastal, kusjuures tekitas kahinaid võimalus, et komeet põrkub Maaga kokku. Ennustus osutus peatselt ekslikuks, kuid sellest eriti valjusti ei räägitud. Tekib tänapäevane tunne, eks ole?

    1846. aastal aga osutus Biela komeet vähemalt kaheks osaks jagunenud olevat. Osaline selles asjas ilmselt nagu ikka see kuri Jupiter. Jupiter asub Päikesest veidi üle 5 astronoomilise ühiku (aü) kaugusel, Biela komeedi afeel aga on veidi enam kui 6 aü, mitte väga kaugel Jupiteri orbiidist.

    Kaheks jagunenud Biela komeet 1846. aastal.

    Kaheks jagunenud Biela komeet 1846. aastal.

    Peale 1852. aastat, kui „kaksikkomeet” uuesti ilmus, jäi Biela komeet aga kadunuks. Kuid olemasolevad orbiidiarvutused näitasid aga, et 1872. aasta novembri lõpus peaks komeet Maale lähenema. Taas kord, sedapuhku juba üsna tõsiselt, kahtlustati sedagi, et komeet võib isegi Maaga kokku põrgata. Komeet jäi nägemata, küll aga pakkus taevavõlv 27. novembril 1872 tiheda, kuigi enamuses tuhmivõitu meteooride „vihma”, 3000 meteoori tunnis, mõnedel hinnangutel isegi kuni 7000 meteoori tunnis. Radiandi asukoht klappis Biela komeedi eeldatud asukohaga. Tegu oli tänapäevase nimetusega andromediidide meteoorivoolu arvatavasti aegade tihedaima tähesajuga.

    Kunstiline kujutus 1872. aasta 27. novembri meteooride "vihmast".

    Kunstiline kujutus 1872. aasta 27. novembri meteooride “vihmast”.

    Andromediidid

    Tagantjärele on saanud selgeks, et Biela komeediga seotud meteoore nähti sügistaevas ka varasematel aegadel.
    Komeedi „pooldamise” käigus on aga Jupiter muutnud ka meteoorivoo orbiiti, sh radiandi suunda Maalt vaaadates. See asus varem Kassiopeia tähtkujus. Hilem „kolis” radiant aga Andromeeda tähtkujju.

    Andromeeda tähtkuju oma lahutamatu naabri Pegasusega. Andromeeda suunalt lähtuvad ka andromediidid.

    Andromeeda tähtkuju oma lahutamatu naabri Pegasusega. Andromeeda suunalt lähtuvad ka andromediidid.

    Tänapäeva andromediide on nähtud päris heade meteoorivooludena aastail 1741, 1798, 1835, 1830, 1838 ja 1847, seda detsembri esimesel nädalal. Nagu näha, ei lange need aastad eriti kokku Biela komeedi periheeli aasatega, kuid tegu on ju lühiperioodilise ja seega juba küllalt pikalt ning ajaliselt ebaühtlaselt „kulunud” komeediga, nii et midagi eriti üllatavat selles pole.

    Peale 27. novembrit 1772, kui komeedi asemel ilmusid tihedad meteoorid, oli langevaid tähti tihedasti näha ka 1885. aasta novembri lõpus.

    Edaspidi on andromediidid päris kiiresti nõrgenenud ja 20. sajandil ning uue sajandi alguses pole mõnedki sellest meteoorivoost kuulnudki. Ning õigusega: mis see mõni meteoor tunnis ikka ära ei ole. Seda enam, et needki mõned on tihtilugu nii nõrgad, et silm neid ei eristagi. Lisaks pole radiant kindlalt paigas: andromeedidid on nii „laiali vajunud”, et mõni võib lähtuda ka Andromeeda naabrusest, Kaladest või Kolmnurgast. Ajame asja veelgi hullemaks: Andromeediidid on osaliselt „kolinud” novembrikuu esimesse poolde, samas osad ilmnevad alles detsembri algul.

    Miks siis kogu see jutt? Ikka seesama meteoorivoolu määramatus, mida püütakse siiski kuidagi konkretiseerida. Hoogu selleks andis andromediidide mõningane aktiveerumine 2011. aastal.
    Nii ongi nüüd muuhulgas pakutud, et just tänavu, 2023. aastal võivad andromediidid siiski saavutada mingi arvestatava aktiivsuse, ligikaudu 2. detsembri paiku. Kas see nii juhtub ja isegi kui juhtub, siis kui paljud neist piisavalt heledad on, seda peab jällegi… oma silmaga uurima!

    Ning üks asi veel: nii palju kui andromediidide kohta on teada saadud, siis nende kogumass paistab olema hulga pisem kui oli Biela komeedil. Nii et vähemalt 1 komeedi kaheks lagunenud tuumast võib ikka veel täitsa olemas olla ja „suitsemise suitsutundi” pidada. Olles väheaktiivne, võib Biela komeet (või komeedid) oma võib-olla osaliselt muutunud orbiidil ikkagi „tumeda kamakana” kuskil maailmaruumis ootel olla, et millegagi kokku põrgata. Loodame siiski, et mitte Maaga. Käigusolevad seiresüsteemid, mis selliseid ohtlikke objekte püüavad leida, pole siiski senimaani häiret andnud.

    Pogsoni valem

    Ikka on käsil ka see kiirguse mõõtmise teema.
    Tähe heleduse tähesuurustes ja registreeritava kiirguse omavaheliseks sidumiseks on kasutusel logaritmi sisaldav Pogsoni valem. Eelnevast tuleb tähele panna, et kuna logaritmitava suuruse arvväärtus võib olla erinevates ühikutes, siis vastavalt on erinev ka arvväärtus ise ning tuleb teisendada ka Pogsoni valemis sisalduvat liidetavat konstanti a. Paneme selle valemi ka kirja:

    m = a – 2.5 * log E,

    kus

    mnäiv heledus, loetakse tähesuurustes (otsene ühik puudub),

    akonstant, mis sõltub E esituse valikust. (Mõistagi on m nullväärtus(ed) samuti kokkuleppeliselt valitud.)

    E – valgustatus (luksides) või energeetiline valgustatus ehk intensiivsus (vatti ruutmeetri kohta). Põhimõtteliselt võib E-ks kasutada ka tähelt lähtuvat kiirgusvoogu (vattides) või valgusvoogu (luumenites). Neid suurusi saab üksteisest ümber arvutada, lähtudes reaalselt mõõdetud intensiivusest või valgustatusest.

    Kui E tähendab visuaalset ehk V-filtrit kasutades tähe poolt põhjustatud valgustatust (luksides), siis a = -14.18.

    Mida heledam objekt, seda väiksema väärtusega tuleb m. Heledamatel objektidel on näiv heledus m väiksem kui 0 (Arktuurus (-0.05), Siirius (-1.46), Jupiter (umbes -2), Veenus (umbes -4), Kuu (täiskuu umbes -12,7) , Päike (umbes – 26,7)).

    Praktikas on aga tihti vaja võrrelda ühe tähe heleduse m1 erinevust teise tähe heledusega m2. Kui arvutada vaid heleduste vahe, kaob ära ka vajadus konstandi a kasutamiseks, sest

    m1 – m2 = -2.5*log (E1/E2) ,

    kusjuures E1 ja E2 annab meile mõõteaparaat (luksmeetri kasutamise korral luksmeeter (mitte seostada seda lukside paraadi luksumisega!)).

    Et saada tähe absoluutset heledust tähesuurustes, tuleb teine valem
    veel Pogsoni valemile juurde:

    M = m + 5 – 5 log D,

    kus

    M – absoluutne tähesuurus,

    m – suhteline ehk näiv tähesuurus,

    D – tähe kaugus parsekites (pc). 1 pc kaugusel on Maa ja Päikese nurkvahemaa parajasti 1 kaaresekund. Teisendades:

    1 pc = 3.086 * 10 astmes 13 km = 3.26 valgusaastat (va).

    10 parseki puhul M = m.

    Absoluutne heledus ongi selline taevakeha (tähe) heledus, kui ta asuks 10 pc kaugusel. Kui kõiki objekte kujutada ette ühel ja samal kaugusel, (selleks on siis kokkuleppeliselt valitud kaugus 10 pc), saamegi hinnata objektide tõelisi omadusi, sh heledust.

    Kokku saame neist kahest valemist:

    M = a + 5 – 2.5 * (log E + 2 log D).

    Tähe kaugust võib väljendada muidugi ka kilomeetrites (või meeetrites), kuid siis on ka M-i valemis kasutatav konstant 5-st erinev arv. M väärtus peab ju sama tulema.

    Kui ka Päike nagu teisedki tähed „asetada” kokku lepitud 10 parseki kaugusele, saame kasutusele võtta teiste tähtede kiirgusvõimsuste hindamise skaala, võttes ühikuks Päikese kiirgusvõimsuse, mis on juba teada. Siit saame üle minna juba tähe tegelikult kiiratavale kiirgusvõimsusele.

    Tegelikult tuleks arvesse võtta ka kiirguse neeldumine pikal teel, kuid jätame selle praegu mängust välja. Asi paistab vist niigi hull juba ammu…

    Visuaalsed ja bolomeetrised suurused

    Tuleme nüüd tagasi oll 1. osas alustatud HR diagrammi erinevate heledusskaala valikute juurde. Tähe heledusel hindamisel saab eristada erinevaid variante. Kasutusel võib olla visuaalne absoluutne heledus. See on kooskõlas just valgusvooga (luumenites) ja valgustatusega (luksides). Kuid heledus võib vastata ka tähe kogukiirguse voole (vattides) ja intensiivusele (vatti ruutmeetri kohta). Sel juhul on tegu absoluutse bolomeetrilise heledusega. Sellisel viisil hinnates on iga täht loomulikult alati heledam kui vaid visuaalse spektripiirkonna kiirgust arvestades.

    Päikese juhul pole erinevus bolomeetrilises ja visuaalses kiirgusskaalas küll väga suur, sest peaaegu pool (45% kiirgusest) kiirgubki nähtavas piirkonnas. Nähtava spektri laius on küll päris kitsas, kuid Päikese kiirguse maksimum just visuaalses piirkonnas paikneb.

    Päikese nähtamatust kiirgusest jääb enamus infrapunasesse spektriosa. Nimelt just pikemalainelises suunas venib kiirguse jaotuse „saba”, kuigi üha nõrgenedes, suhteliselt kaugele. Lühemalainelises, ultravioletses suunas nõrgeneb kiirgus palju kiiremini. Tegelikult täiesti vales, kuid siiski mingis piltlikus lähenduses võiks ka Päikese kiirgusenergia jaotust ehk kiirgamisvõimet (vatti ruutmeetri ja lainepikkuse ühiku kohta) iseloomustada maksimumi asukoha mõttes sarnase jaotusega kui on silma tundlikkuse kõver (seda iseloomustavad ühikuta suurused 0 ja 1 vahel; meenuta jälle loo 1. osa). Päikese bolomeetriliseks absoluutseks heleduseks loetakse 4.74 tähesuurust ja visuaalne absoluutne heledus on omakorda 4,83 tähesuurust (algebraliselt suurem number näitab alati väiksemat heledust). Vahe on seega antud juhul mitte eriti suur, kuid siiski peab seda arvestama.

    Võib siiski tekkida küsimus, et miks on Päikese tähesuurustes antavate heleduste vahe vaid 0.09, kuid kiirguste erinevus on siiski enam kui 2 korda (meenuta 45% veidi eespool). Vahe, heledustes peaks ju olema umbes 0,88. Asi on selles, et nii nagu U, B, V, R, I jne tähesuuruste nullkohad on defineeritud erinevalt, on see ka bolomeetrilise heleduse korral.

    Vaatame nüüd uuesti V-filtrit ehk visuaalseid tähesuurusi. Kui ikkagi mitte hakata luumenite ja luksidega mässama ja soovime kasutada lihtsalt „valgusele vastavaid kiirgusvõimsusi ja intensiivsusi”, siis saame vastavaks kadudeta intensiivsuseks umbes 156 vatti ruutmeetri (W/m2) kohta (samades ühikutes bolomeetrilisele kiirgusele vastavast solaarkonstandist 1361 W/m2 on see umbes vaid 11%. Miks siiski nii vähe, tuletame jälle meelde, et Päike kiirgab ju suure oma kiirgusest just nähtavas valguses?

    Peame paraku arvestama ka jälle silma tundlikkuse kõveraga (selle väärtused optilises lainealas muutuvad lühematest lainepikkustest pikemate poole liikudes 0-st (380 nm juures) kuni 1-ni (55 nm juures) ja siis jälle 0-ni (760 nm juures)). See asjaolu lasebki isegi nähtavast kiirgusest suure osa „raisku minna”. Kui toodud „optilise solaarkonstandi” arvväärtus 156 W/m2 siiski luksidesse teisendada (korrutame 683-ga läbi), siis vastavalt saame üle 100 000 luksi; meelespidamise mõttes ligikaudsemalt olgu sada tuhat luksi.

    Samasugune nagu on Päikese absoluutse bolomeetrilise ja absoluutse visuaalse heleduse vahe, peab olema ka vastavate näivate heleduse vahe. Visuaalne näiv heledus on Päikesel
    -26,74 tähesuurust ning bolomeetriline (suurem heledus) -26,83 tähesuurust.
    Ehk oleks viisakas ka see palju kasutusel olnud Päikese kiirgusvõimsus välja kirjutada:

    L⨀ = 3.84 *10 astmes 26 W

    Päris suur suurus, samas tähtede maailmas üsna keskpärane, aga eks tähed kiirgavadki võimsalt.

    Kui seesama suurus Päikese pindalaga läbi jagada, saame Päikese kiirgavuse. Kiirgavus avaldub omakorda teatud konstantse võrdeteguri abiga efektiivse temperatuuri neljanda astme kaudu. Siitkaudu ongi Päikese pinnatemperatuur käes!

    Kui võtta aga kiirgavus lainepikkuse ühiku (meetri, kuid praktikas kohasema nanomeetri (0,000000001 m)) kohta), saame veel ühe, tegelikult ka juba mainitud kiirgust iseloomustava suuruse, mida nimetame Päikese kiirgamisvõimeks. Analoogiliselt arutledes jõuame ka teiste tähtede kiirgavuste, temperatuuride ja kiirgamisvõimeteni.

    Kiirgamisvõime võib olla esitatud ka sageduse ühiku (Hz = 1/sekund) kohta. Sel juhul tuleb taas kord arvestada, et ka kiirgamisvõime vastavad arvväärtused tulevad erinevad. On ikka hirmus küll see (astro)füüsika!

    Tähe pinnatemperatuuri saab avaldada ka tähe kiirguse maksimumile vastava lainepikkuse kaudu, kui kasutada matemaatiliselt väga lihtsat Wieni nihkeseadust (kuid jätame selle rahule).

    Kordaks üle ka solaarkonstandi ehk Päikese kogukiirguse intensiivsuse Maani atmosfääri ülapiirini jõudes:

    S = 1361 W/m2

    See konstant pole siiski väga range konstant, see avaldub paraku ka selle veidi erinevates väärtustes eri allikates.

    Tegelikult on asi Päikese kiirguse intensiivsuse ja valgustatusega Maa pinnal veel palju keerulisem. Päikese kiirgus jaguneb otsekiirguseks ja hajunud kiirguseks; sinine hajub kõige enam, seetõttu ongi päevane taevas sinine. Võimsalt on mängus Päikese kõrgus või ka seniitkaugus. Päikese loojumisel ja tõusmisel saavad otsekiirguse intensiivsus ja sellest tulenev valgustatus väärtuseks null. Kui ehakuma on kustunud, võib lugeda kadunuks ka hajunud kiirgust.

    Arvestada tuleb ka kiirguse osalist neeldumist Maa atmosfääris. Seegi oleneb lainepikkusest…

    ”PALUN VÄLJA!”, röögatas Toots ja tormas kohutavat kiirust arendades Kiire jaoks sauna kütma.

    Fotomeetriast veel

    Eelmise punkti jätkuks võiks siiski lisada, et mingi tähe bolomeetrilise ja visuaalse heleduse erinevus on seda suurem, mida rohkem on täht Päikesest kuumem või ka jahedam. Esimesel juhul jääb palju kiirgust ultravioletsesse, teisel juhul infrapunasse spektriossa.

    UBV- fotomeetriline süsteem pole ainus, mida kasutatakse. Mainida võiks siinkohal nt ka Vilniuse fotomeetrilist süsteemi või Strömgreni süsteemi. Fotomeeetrilisi süsteeme on loomulikult veel palju, kuid säästame siinkohal lugejat veidigi.

    Muuseas, ammu on ka selgunud, et silma keskmise tundlikkuse kõver nihkub päris hämaras ringi vaadates, nt mahakukkunud naelu (ilmselt asjatult) otsides, mõnevõrra lühemate lainepikkuste poole, kusjuures silmaava suurenemise tõttu kasvab ka luumenite või lukside tajumise tundlikkus. Ometigi on sellest vähe kasu, sest heledate objektide ilmumisel silm seda „ei salli”. Samuti ei erista silm sellises tumedas hämaruses värvusi. „Kõik kassid on öösel hallid ja kõik neiud on kallid,” olevat kunagi öelnud keegi prohvet, ehkki ta seda vist ei öelnud. See väide pole siiski päris õige, sest hall kass on hall ka keset heledat päeva ja saab nii öösel kui päeval samamoodi vihaseks, kui teda sabast tirida. Tõsi küll, muud värvi kassid saavad siis ka tigedaks. Ka eeltoodud „tsitaadi” teine osa kehtib muidugi ööpäevaringselt. Kuigi tigedus pole siingi tundmatu mõiste…

    Kuid ega need tähed, isekiirgavad objektid, eriti hallid ei olegi, veendume öösiti selgesse taevasse vaadates. Ka värvid on vähemalt heledamatel tähtedel eristatavad. Tume taevafooni taust on abiks, et tähed on siiski (peaaegu) värvilistena vaadeldavad.. Nii et just päevasele „keskmise” silma valgustundlikkusele baseeruv tähtede V-heledus, olgu see suhteline või absoluutne, sobib tähtede heleduse iseloomustamiseks ikkagi, vähemalt nii on mõõtesüsteemid kasutusele võetud. Muide, hall värv polegi värv, vaid üsna tuhm valge värv (kõik värvid koos), mitte aga siiski ka must, mis tähendaks, et midagi pole näha.

    Muud kiirgused

    Aga on ju olemas veel raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus! Üldiselt pole tähe bolomeetriline heledus neist eriti sõltuv, sest võib öelda, et tähe fotosfäärist pärit „tavakiirgus” jagunebki infrapuna, optika ja ultravioletse spektripiirkonna vahel. Muidugi on astronoomias väga tähtsal kohal ka ülejäänud, kaugete spektripiirkondade kiirgus ja selle mõõtmine, kuid raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus tähendavad üldiselt juba muid, täiendavaid (keerulisi) protsesse antud tähega või mitmiktähega seoses. Gammakiirgus küll ongi muuseas algne tähe tuumast väljatungiv kiirgus, kuid läbi paksu tähekesta aegapidi „kulgedes” tohutu arv kordi aina neeldudes ja uuesti kiirgudes on see kiirgus lõpuks vabadusse murdes muundunud suurelt jaolt optiliseks kiirguseks, mida meie siis tajumegi. Muidugi ei levi selline, pidevalt kusagile pihta põrkuv, neelduv ja aina ümbertöödeldav kiirgus tähe ulatusliku ja tiheda kesta sees tsentrist pinnale ligilähedaseltki mitte valguse kiirusega c ! Sellise „megakiiruse” omandab kiirgus alles vabaduses, vaakumis!

    U-B ja B-V

    Tähtede temperatuuri saab põhimõtteliselt hinnata ka eri filtrites mõõdetud heleduste vahe abil. Nii võib HR diagramm olla ka selline: vertikaalteljel on V-heledus (absoluutne tähesuurus silma järgi), horisontaalteljel aga vahe B-V. Kuid kasutusel võib olla ka skaala U-B, seda just kuumemate tähtede korral.

    Üldiselt nimetatakse selliseid vahesid värvusindeksiteks või ka lihtsalt värvusteks.

    Võib osutuda vajalikuks ka selline diagramm, kus nt ühel teljel on B-V ja teisel U-B. Aga las see praegu olla, liigne tõsiteaduslikkus on ikka liig mis liig.

    Kuidas siis tähe heledust mõõta?

    Heleduse reaalne mõõtmine teleskoobi ja fotomeetri abil käib siiski läbi võrdlemiste. Pika töö tulemusel on leitud nn standardtähed, mille heledusi võib lugeda konstantseteks. Nende kiirgusega seotud väärtused on teada kõigis sooviks olevais ühikutes. Mõõtes fotomeetris nii võrdlustähte kui uuritavat tähte, saabki teada ka uuritava tähe heleduse.

    Oluline on ka vaadeldava tähe kõrgus ja sellega seotud kiirguse nõrgenemine. Siingi on oluline võrdlus, võrdluseks kuluvad ära nii taevafoon kui ka mõni sobiv võrdlustäht suuna mõttes kusagil ligiduses.

    1990-ndate keskpaigast tulid astronoomias fotoplaatide asemel võimsa hooga üldkasutusele CCD-kaamerad, kus tööpõhimõtteks on footonite kogumine teatud suuruses kastikestesse ehk pikslitesse. Tänapäeval on CCD- kaamerad igapävased, sellise põhimõttega töötavad nt ka fotoaparaadid. Kus on siinkohal tänusõnad astronooomidele?

    HR diagrammist veel veidi

    Nii et võimalusi HR diagrammi telgi tähistada on mitmeid, kuigi mõte on üks: horisontaaalteljel tähe temperatuur ja vertikaalteljel kiirgus. Kiirgus või heledus võib olla erinevat „sorti”: kas harilik silmaga nähtav ehk visuaalne, sinine, ultravioletne, mitut tüüpi infrapunane, samuti võib heledus olla summaarne ehk bolomeetriline. Kindlasti peab aga heledus igal juhtumil olema absoluutne heledus.

    Horisontaalset, temperatuuriskaalat, tähistatakse väga sageli nii: O B A F G K M. Arvuliselt tähendab see aga mitmekümnetesse tuhandetesse kraadidesse ulatuvat erinevust. Sellistes kuumusemastaapides kaob praktiline erinevus Kelvini ja Celsiuse kraadide vahel. Kuigi teada ju võiks: meile tuttavatele Celsiuse kraadidele tuleb lisada 273, siis saame kraadid kelvinites.

    Hakkaks novembrikuu väga pikaks veninud jutuga otsi kokku vedama. Olematuks muutunud maine päästmiseks annan välja lubaduse, et detsembrikuus nii tihedasti (uusi) mõisteid, ühikuid ja valemeid sisse ei tule. Kuigi, võib-olla peaks senises jutus esinenud suuruste põhjal ehk mingi koondtabeli tegema.

    Lõpetuseks

    Inglise keeles on püütud tähtede pjnnatemperatuuri skaalat nii meelde jätta: (O B A Fine Girl Kiss Me). Eesti keelde tõlkides on see… eh, sõnaraamat unus jälle maha!

    Eesti keeles võiks ikkagi samuti mingi jada kasutusel olla. Õnneks on meil selle jaoks meie endi ovatsioonide saatel hulk orgaanilist väetist otse laudast viglaga lõunalauale laotatud: viimatise aasta ülimitmekülgse Aasta Inimese, Aasta Euroooplase, Aasta Naise, Aasta Kodaniku, Aasta „Käbi Ei Kuku” Saatekülalise, Aasta Slaavataja, Aasta Teadmata Kadunu baasil võime meiegi kokku panna omapoolse jada:

    Ohhoo! Braavo! Aplaus! Fantastiline! Glamuurne! Kaasakiskuv! Masendav…

    „Kui teile orgaaniline väetis ei maitse, siis sobrage veidi: ehk leiate ka paar otse Moskvast pärit saiakest.” kiitles taustal keegi, kes oli ise äsja taolisest ollusest järjekordselt välja kistud ja puhta veega üle pestud. „Ma arvasin, et see on eriline tumedaveeline eurobassein ja mulle ju meeldib ujuda!”, pahandas järjekindel suplusefänn oma tavapärase üleoleva naeratusega ja lisas võidurõõmsalt: „Muuseas Kuu kukkus eile õhtul alla ja plahvatas! Homme ma lähen akadeemiasse neile rumalatele sellest loengut pidama!” Tõepoolest, keegi huligaan oli naabermaja ülemiselt korruselt kollase kõrvitsa alla murule visanud. Ah jah, siis olla olnud ju võõramaalaste mardipäev, 31. oktoober.

    Kategooriad: Eesti uudised

    Novembritaevas 2023, 3. osa

    16. November 2023 - 21:51

    Ilusat mahavaikitavat taassünni päeva!

    Leoniidid

    Sellest hiljuti olnud aastast saab juba 24 aastat. 1999. aastal oli iga inimene noorem kui praegu, rohi rohelisem, taevas sinisem, mõnelgi paistis „õige elu” alles ees olevat ning maksimumi saavutas ka novembrikuine leoniidide meteoorivool. Küllalt esinduslikud olid leoniidid juba aasta varemgi ja isegi mõni aasta hiljem oli, mida vaadata. Kirjutatakse ka 1966. aasta eriti efektsest leoniidide vaatemängust, eriti Ameerikas (teadaolev võimsaim meteoorisadu läbi aegade). Kuna selle jutu kirjutaja vanus oli 1966. aastal veel negatiivse väärtusega, puudub ka isiklik kogemus, aga küllap olid leoniidid siis meilgi vägevad. Paraku pole isiklikke super-kogemusi ka isegi 1999. aastast ja selle naaberaastaist. Novembritaevas on ju sageli kiuslikult pilvine, ei säästa need pilved teistest enam ka astronoome…

    Ilus leoniid-meteoor

    Ilus leoniid-meteoor

    Tihedate leoniidide esinemisperiood peaks aga juba selge olema: 33 aastat. Lahutame 33-st 24 ja saame 9. Liidame selle 2023-le otsa. Nii et polegi enam ülimalt kaugel eeldatav uue maksimumi aasta 2032.

    Üldiselt on tõesti teada, et leoniidide intensiivus saavutab maksimumi umbes 33-aastaste vaheaegade järel. Kõige efektsemad teadaolevad sõna otseses mõttes tähesajud või meteooride vihmad läbi aegade ongi pakkunud mitmel korral just leoniidid. Sarnase, 33- aastase perioodiga käib periheelis ära ka leoniide toitev Tempel-Tuttle komeet, veelgi detailsemas kirjapilids 55P/Tempel-Tuttle. Komeet jõuab kohale veidi enne meteoore ja tirib enda järel kaasa varasematel tiirudel maha jäetud meteroosakeste „puntraid”, tekitades samas ka uusi. Periheelis on see komeet Päikesele lähemal kui Maa, afeelis aga on veidi kaugemal kui Uraan Päikesest.

    55P/Tempel-Tuttle komeedi orbiit. Piklik nagu komeetidele kombeks.

    55P/Tempel-Tuttle komeedi orbiit. Piklik nagu komeetidele kombeks.

    Kuid komeedi orbiidi tasand on ekliptika suhtes viltu, 18 kraadi. Kui komeedi orbiidi tasand siiski ekliptikale projekteerida, siis saame, et komeet liigub ümber Päikese planeetidele suunalt vastupidselt ehk retrograadselt. Kaugelt Päikesesüsteemi äärealadelt algselt pärit objektide puhul (seda komeedid kõik on) pole siin aga midagi üllatavat. Lühemaperioodilsed komeedid nagu ka Tempel-Tuttle komeet, on lihtsalt aegapidi suurte planeetide, eeskätt Jupiteri poolt jäävalt Päikese suhtelisse lähedusse „taltsutatud”.

    Tõrvatilgad meepotis

    Siiski pole lugu nii lihtne. On ka andmeid, et mitte päris iga 33 aastase tsükli möödudes pole leoniidid eriti aktiviseerunud. Suure pettumuse tekitas oodatava järjekordse võimsa maksimumi aasta 1899. Leoniidid jäid tagasihoidlikuks ka 1933. aastal. Samuti ei õnnestunud neil kordadel ka komeeti ennast taasavastada. 1966. aastal tulid leoniidid aga võimsalt tagasi

    Siit võib juba arglikult arendada omaette korduva tsükli, et kahel järjestikusel 33-aastasel perioodil muutuvad leoniidid väga efektseiks, kahel järgneval aga mitte.

    Tulevikuennustustes kiputaksegi kartma, et leoniidid löövad „verest välja” ka järgmisel oodataval maksimumi aastal (2032. aasta kandis) ja võib-olla isegi ka 2065. aastal. Alles 3 perioodi ehk sajand hiljem peale 1999. aastat usutakse päris entusiastlikult leoniidide suure võimsuse taastumist. Probleem siiski jääb: terve sajand ooteaega on selgelt liiga palju! Kuid kuigi üpris vähe, peaks siiski neidki inimesi leiduma, kes 100 aasta järel uuesti vägevaid leoniide näha saavad. Ligikaudne sünniaasta peab muidugi sobima.

    „Süüdlane” pauside tekkeks on ka kätte leitud. Ikka see Jupiter! Jupiterist lähedalt möödumist ongi hinnatud põhipõhjuseks, miks 1899. aastal ja takkapihta veel 1933. aasta leoniidid kahvatuks jäid. Ning Jupiter ei jäta jonni: juba 5 aasta pärast, 2028. aastal on Jupiter ja periheelile lähenev Tempel-Tuttle komeet jälle liiga lähestikku ja massiivne Jupiter nihutab nii komeeti kui meteoorosakesi mõnevõrra teise kohta kui nad muidu satuksid olema. Vägevaid tähesadusid võib aga jälle loota 2098. aastal ja ka sellele järgneva 33 aasta pärast.

    Optimismi ka

    Õnneks pole see päris nõrkadeks jäävate leoniidide idee kindel. Mingisugune leoniidi-meteooride aktiivsuse kasv arvatavasti siiski toimub ka mõnel aastal 2032. aasta ümbruses. Võimalik, et leoniidid saavad siiski augustikuiste perseiididega võrreldavaks või heal juhul enamakski. Leoniide ja Tempel-Tuttle komeeti on püütud küll hoolega uurida ja arvutada, kuid meteooride puhul on alati võimalus, et jänku hüppab kübarast välja. Meteoorosakesed on päris „tume aine”, mis annab endast märku alles siis, kui meteoor(id) Maa atmosfääri sisenevad. NB! Mõistagi ei saa meteoorosakesi „päris” tumeda aine osakesteks pidada nende tühise massi ja siiski väga vähese koguse tõttu.

    Pole võimatu leoniidide mõningane ootamatu aktiveerumine ka mõnel täiesti „ootamatul” aastal. Suhteliselt hea aktiivsus veel 2001. ja 2002. aastal oli ka päris huvitav, kuigi need nähtused seostusid veel endise, 1999. maksimumiga.

    Mida teevad leoniidid tänavu?

    Aga käesoleval, 2023. aastal? Midagi peaks ikka näha olema, kuid siiski vist mitte eriti efektselt. Nii nagu mitmetel viimastel aasta(kümne)tel ikka. Eeldatav tunniarv mitte kümneid ja sadu tuhandeid nagu parimatel aastatel läbi aegade, vaid ehk 15-20 kandis. Aga, nagu öeldud, ootamatused pole välistatud. Lõpliku kindluse annavad muidugi reaalsed vaatlused. Kui vaid ilm on ilus, soovitan mõnel ööl 18. novembril ja selle ümbruses hommikupoole ööd soojalt riidesse panna ja selgesse taevasse vaadata küll. Üksikuid leoniide võib leida isegi kuu aja jooksul. Aga just hommikupoole ööd tasub leoniide vaadelda sellepärast, et siis on üle horisondi tõusnud Lõvi tähtkuju, kus asub leoniidide radiant. Leo on üks ilus poisslapse nimi, kuid see tähendab tõlkes ka Lõvi tähtkuju. Kes mäletab 1980-ndate algust ja varasemaid aegu, siis võisid sel ajal „leoniidid” kuidagi (ilmaaegu muidugi) seostuda ka partei ja riigijuhi Leonid Brezneviga… Seda nime korrutati ja kirjutati neil aegadel kestvate kiiduavalduste saatel ikka väga sageli. Noh, praegu tehakse samamoodi. Nime(de) kõla ja kirjapilt on lihtsalt erinevad…

    Leoniidide meteoorivoolu radiant. "Regulus" asemel lugeda "Reegulus".

    Leoniidide meteoorivoolu radiant. “Regulus” asemel lugeda “Reegulus”.

    Aga leoniidid ja Kuu? Kuu osas on seekord asi korras. Noor sirbikujuline Kuu paistab 17. novembri õhtul väga madalas ja loojub kiiresti. Ka päev-paar enne ja hiljem pole Kuu rohkem segamas. Mida kõrgemale leoniidide radiant hommikutaevas kerkib, seda paremaks vaatlustingimuused muutuvad. Kusjuures ei pea tingimata ida poole vaatama, vaatesuuna võib vabalt valida. Kui hakkab valgenema, võiks põhimõtteliselt just mujale, mitte ida-kagu suunas vaadata (mujal on taevas ju pimedam).

    Ning lisaks leoniididele võib ju hommikutaevas kasvõi heledat Veeenust nautida. Pean vajalikuks ette hoiatada, et järgmine aasta on päris kehv Veenuse-aasta. Muidugi tasub vaadata ka läänetaevas end loojuma sättivat, samuti hästi heledat Jupiteri ja vibutada „leoniidide rikkuja” suunas rusikat. Kuigi rusikad võib taskusse jätta, Jupiterist me jagu ei saa! Või mine tea, Jupiter ju läheb „igaks juhuks” poole seitsme paiku looja!

    Taevastest Vankritest

    Esimeses novembri-loo osas oli juttu Vale-Väike-Vankritest. Üks vist jäi mainimata: ka osa põhjataevas paiknevast Lohe tähtkujust meenutab kokku nelja vankriratast. Aga võib-olla ei panda seda eriti tähele.

    Päris Väike Vanker on samuti alati põhjataevas. Enamgi veel, vankri otsmine aisatäht, Põhjanael, on kogu aeg suisa ühel kohal paigal. Mitte küll matemaatilise täpsusega, kuid silmaga vaatamiseks piisab.

    Kergem on kohe leida Suurt Vankrit, mis õhtul asub madalas loode-põhjakaares, kuid hommikuks kerkib, tagumised rattad ees, kirdetaevast pea kohale, seniidi kanti. Needsamad 2 tagumist ratast sihivad alati, olenemata nende vaatesuunast, Põhjanaela poole. Sealt edasi pole ka Väikese Vankri kokkupanek eriti raske.

    Fotomeetriast

    Jätkame nüüd kuu alguses algatatud kiirguse kinnipüüdmise ja kirjeldamise temaatikaga.

    Tähed kiirgavad. Astronoomid mõõdavad. Kõige esimene optiline mõõteriist on ajalooliselt kindlasti inimese silm seda nii taevakehade kui maiste esemete heleduse ja värvuse mõõtmiseks. Seejuures teeb inimaju automaatselt ka esmase esemete heleduste (ja värvuste) võrdluse. See annabki meile ju võimaluse maailmapilti „nautida”. Kuigi alati ei pruugi pilt meeldiv olla, ka see arusaam areneb juba varasest east alates seoses inimese võimega luua (automaatseid) võrdlusi. Inimesel on loomulikult väga palju teisigi kaasasündinud ja arenevaid oskusi. On need kõik head või mitte, see ei mahu teemasse.

    Üks inimlik omadus on seegi, et võimalusel püütakse mingeid asju täiustada. Silma võimed kiirgust täpselt registrerida on piiratud. Samuti on ju iga inimese silmade tegevuse täpsus indviduaalne ja mitte täpselt ühesugune. Seetõttu ongi kasutusele võetud silmale võimalikult vastavaid, kuid objektiivsemaid mõõteaparaate ja süsteeme. Küllalt suurte jõupingutuste tulemusel on päris paljude erinevate inimeste nägemise (ehkki normaalse nägemise) võimekusi uurides saadud kokku sellised piirid, et „keskmine” inimsilm näeb kiirgavaid (või peegeldavaid) objekte, kui vastavate kiirguste lainepikkused on 380 ja 760 nanomeetri vahel. (1 nanomeeter on meetrites selline arv nagu null koma, siis 8 nulli ja siis 1). 380 nanomeetrit on violetne värvitoon ja 760 nanomeetrit punane, teised vikerkaarevärvid jäävad sinna vahemikku. Ka eri värvi kiirguste nägemine on erinev. Juba mainitud paljude katsete tulemusel on koostatud silma suhtelise tundlikkuse kõver, mille maksimumis on kiirguse (valguse) tajumine kõige tugevam. Kõige heledamini tunnetab inimisilm valgust 555 nanomeetit ehk rohekaskollast värvitooni.

    Kiirgustajuritest

    Vastavalt „keskmise inimese” nägermisele on püütud ehitada võimalikult analoogseid tehnilisi kiirgustajureid. Tuntuim selline tajur on ehk UBV fotomeetilise süsteemi V- filtrit kasutav fotomeeter. V-filtri kasutamine tähendab siis just inimese silmale võimalikult sarnase kiirgustajuri vastuvõtlikkust ehk siis tundlikkust. Nii mõõdetud tähe heledust tuntaksegi V-heledusena, sagedamini aga on see tuntud (näiva) heledusena, mida tähistatakse m-tähega. Heleduste väärtusi tuntakse tähesuurustena, kuid ühikud puuduvad. Kasutusel on tihti ka tähis mV. Absoluutne, teatud kindlale kaugusele (10 parsekit) üle kantav tähe näiv heledus, millest ka juba novembrikuu esimese osa loos juttu oli, kannab üldiselt tähist M, kasutusel on laialt ka MV.

    V-filtri tundlikkuse maksimum on püütud paigutada samuti 555 nm lähedale. Nagu pole identne iga erinev silm „keskmise silmga”, nii ei pruugi ka järeletehtav tehistajur olla sellega kokkuvõttes „igas asendis” identne. Nii püüti heleda tähe Veega näiv heledus valida täpselt väärtusega null, aga sattus siiski 0.03 tähesuurust. Probleem pole muidugi eriti suur, sest heledusskaalade kalibreerimiseks on kasutatud teisi tähti ka. Peame meeles sedagi, et täpselt monokrokmaatilist (ühevärvilist) kiirgust tähed ju ei kiirga, õigupoolest polegi seda kuskil olemas, sest lõpmata täpse lainepikkuse mõiste ise on vaid sümboolne. Täpsuse huvides võiks veel märkida, et soovides saada täpselt nulliseid värvusindkseid, peab Veega heledus ka teistes filtrites pisut nullist erinema ja ni see ongi.

    HR diagrammil (millest sai 1. osas veidi rääkima hakatud, aga oleme selle vist juba unustanud) peame muidugi vertikaalteljele asetama alati tähe absoluutse, (mitte suhtelise) V-heleduse, tähis MV.

    Aga korraks jooksis läbi mõiste „UBV”. Mis see on? Eks see ole üks mitmetest väljatöötatud üldistest fotomeetrilisest süsteemidest, kus teised filtrid registreeerivad paremini teistsuguste lainepikkustega kiirgusi kui inimsilm.

    B-filter võeti kasutusele kui võimalikult vastav varasema aja fototehnika poolt võimaldatud fotograafilise matejali tundlikkusele (1950–1960-ndad aastad ja varem); seda spektripiirkonda kasutades kogub kiirgustajur põhiliselt sinist valgust, mida aga inimsilm fikseerib märksa nigelamalt ja seega keskmist silmanägemist enam aluseks võtta ei saa.

    U-filtri läbilaskvuspiirkond on aga juba põhiliselt ultravioletses (UV)-spektripiirkonnas ning lihtsalt silmaga vaadetes ei teaks me sellest kiirgusest üldse midagi. U-filtri valimisel on arvestatud on ka asjaolu, et Maa atmosfäär laseb läbi vaid väikest osa UV kiirgusest; just seda Maa pinnani jüudvat kiirguse osa arvestades siis U-filter ongi määratud.

    Näivate tähesuuruste valitud nullpunktid eri filtites (U, B, V) vastavad siiski erinevatele kiirguse intensiivsuste väärtustele. Aluseks on võetud silmaga valgena (esindab kõiki värve) paistvate tähtede spekriklass A0, mille hea esindaja on seesama Veega. B-filtri läbilaskvusele vastavas lainepikkuste piirkonnas on A0 spektriklassi esindavate tähtede kiirguste intensiivsused suuremad kui visuaalsele, V- filtrile vastavas lainepikkuste vahemikus.

    Näivale visuaalsele ehk V- heledusele valitud mV = 0 vastab A0-tähtedel seega väiksem kiirgusvoog ja intensiivsus võrreldes B-filtriga seotud kiirgusele, kuid ka„siniste” heleduste skaala on samas ikkagi nii paika pandud, et sealgi mB = 0. Omakorda ultravioletses (UV) spektripiirkonnas mõõdetakse A0-klassi tähe kiirgust U-filtrit kasutades. Seal on valitud heleduse nullpunktiks (mU = 0) võetud samale, A0 spektriklassi tähele vastav UV kiirgus; seda siis selles UV-kiirguse osas, mis pääseb veel läbi Maa atmosfääri. Selle kiirguse intensiivsus vastab A0 spektriklassis aga omakorda juba väiksemale kiirguse intensiivsusele kui B-filtriga mõõdetavas sinises spektripiirkonnas.

    NAgu juba eelnevas lõigus juttu oli, toimub A0-spektriklassi tähtede puhul UV-kiirguse kõige pikalainelisemas osas (ehk lähis-UV piirkonnas) tähe kiirguse järsk nõrgenemine. See kiire langus toimub lainepikkuse 365 nm kandis. Sama lainepikkusega on püütud sobitada ka U-filtri läbilaskvuse maksimumi.

    Ühelt poolt vastab selline kokkuvõtlik kiirguse jaotus absoluutselt musta keha (vt märtsikuu lugu) mudeli järgi tähe kiirgamisvõime kiirele kukkumisele üldise kiirguse maksimumile vastavast lainepikkustest lühematel lainetel, praktikas aga on tegu nn Balmeri hüppega (või siis kukkumisega) vesiniku spektris lainepikkusel 365 nanomeetrit. A0 spektriklassi tähtedel domineeribki tähe kiirguse jaotuse ehk spektri kujundamisel kõige võimsamalt just vesiniku panus, kuigi vesinik mõjutab mingil määral kõigi tähtede „väljanägemist”, kuumimatest jahedaimateni välja.

    UBV süsteem laieneb, ikka A0 spekriklassi tähti (Veega) kiirgust aluseks võttes ka teiste filtrite (R, I jne) abil ka punasesse ja infrapunasesse (IP) spektripiirkonda, mis on samuti silmale nähtamatu. R-filter laseb läbi punast valgust. Punane kiirgus on analoogiliselt sinisega silmale tajumiseks kesisevõitu. Kuid R-filter on päris lai; lisaks registreerib see osaliselt ka nähtamatut IP-kiirgust. Vastavad näivad heledused on aga siiski taas kombineeritud nii, et need on selles spektriklassis nullise väärtusega. Ikka seda A0 tähe (esindajaks Veega) spektriklassi on siin silmas peetud..

    Kui aga üle kogu spektri Veega kiirguamisvõime summeerida, saame kätte Veega kiirgavuse. Siit saab omakorda arvutada ka tähe bolomeetrilise heleduse tähesuurustes (kuid ikka ühikuta).

    Nullid tulevad ideaalsete A0 spektriklassi tähtede puhul ka kõik heleduste vahed ehk värvusindeksid (B-V, U-B), kuna null miinus null on samuti null. Tähe pinnatemperatuuri saame kiirgavuse kaudu leida, see on Veegal veidi alla 10 000 K.

    Kui nüüd mõõdame mõne teise tähe kiirgust ja leiame sealtkaudu nende värvusindeksid, saame siit kasutusele võtta ka järjekordse võimaluse mõõta tähe pinnatemperatuuri. Juba värvusindeksi B-V kaudu saab tähe spektriklassi (sega temperatuuri hinnata. Negatiivne värvusindeks vastab kuumadele B ja O spektriklassi tähtedele, positiivne aga A0-st jahedamatele. Kui arvutame värvusindekseid, polegi oluline, kas nende arvutamisel olid kasutusel näivad või absoluutsed heledused, sest heleduste vahed eri filtrites on mõlemal juhul samad.

    Võib üritada ka mõõta tähe kiirguse intensiivust ja sealt edasi bolomeetrilist heledust igas lainealas korraga, seda tehaksegi temperatuuri mõõtmise meetodil. Siiski pole kiirgustajurid üldiselt igale „värvile” ühtviisi tundlikud ja täpse intensiivsuse määramine sellisel „liiga jõulisel” otsemõõtmisel võib osutuda raskeks.
    Tihti on kasulikum on kiirgust mõõta „tasa ja targu”, eri filtrite abiga.

    Ühikutest veidi veel. Kui me vahetame V-filtri mõne teise, U või B või R või I-filtri vastu välja, siis ei saa enam kasutada silmanägemisega seotud lukse, kuna need kipuvad „otsa saama”. Logaritmitava suuruseńa peaks siis ikkagi kasutaḿa vatte ruutmeetri kohta. Ka V-filtri korral võime registreeritava suurusena mõõta lukside asemel vatte ruutmeetri kohta (nagu juba loo esimeses osas juttu oli, vt ka järgmises osas). Lisaks ühikutele on siis muidugi ka arvväärtused erinevad. Tuleb muudkui teisendada, pole pääsu!

    Veel üks vaheaeg tulekul

    Arvad: asi ühel pool.
    Aga jätk on sellel lool!

    Lisame tänase Vikerkaja lõppu veel saate jooksul toodud sõnumeid.

    „Sellisete tegude toimepanek oli lisaks kõigele muule ränk põhiseaduse rikkumine!” teatas kohtunik Müller kohtualusele resoluutse tooniga. „Kõiki neid sooritatud tempe saate nüüd pikkade aastate vältel kahetsema, sest selliste asjade eest on ette nähtud karmid karistused ning kõik me oleme alati seaduse ees võrdsed! Karistuseks saate… oot-oot! Valvur, näita paremini valgust!” …

    ”Ah see oled sina, Stirlitz! No siis on teine asi! Miks sa kohe ei öelnud?” Müller ohkas sügavalt ja lisas sõbramehelikult vabandava tooniga: „Kuule, ole hea, mine vaata kõrvalkabinetti, kas Bormann on piisavalt kaine! Kui ikka kuidagi jalul püsib, lähme kõik koos õllekasse!”

    „Tahtsime sind lihtsalt proovile panna, kas su silmanägemine on korras, vana totu,” muigas Stirlitz ja pani rahulikult luba küsimata suitsu ette. „Kuule Müller, me ju mõlemad teame ilma vaatamatagi, et Bormann pole täna eriti suuteline õllekasse jõudma.” Sitirlitz haigutas ja lisas: „Ausalt öeldes mina ise kah ei viitsi koote ligutada. Käi aga ise ära või saada valvur! Anname siinsamas soskudele rivitult!”

    „Kui sa just ise võtta ei taha, eks me siis lubame sul ka mujale minna!” irvitas kohtualune Stirlitz mõnuga suitsu puhudes lisaks. „Olgu nii,” soostus vähenõudlik Müller ja viipas valvurile, kes kohe teenistusvalmilt Mülleri kabinetist kadus.

    Vaadanuks valvur üle õla tagasi, näinuks ta väljast veel, kuidas Stirlitz võttis topelttaskust paberi allajoonitud nimedega ja viskas selle hooletu liigutusega kohtunikule nina alla.

    Veidi hljem kostis raksatus ja mulksatus. Polnudki enam midagi vaadata. Mäda vundamendi viimased jäänused olid otsustavalt järele andnud. Kogu vägeva fassaadiga gestaapokohtu hoone oli silmapiirilt sohu kadunud.

    „Ei tea, kuhu ma need õlled nüüd panema pean?” pahandas tagasitulev valvur.

    Kategooriad: Eesti uudised

    Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

    16. November 2023 - 9:58

    21. november 2023 kell 18:15–19:30

    Üllar Kivila

    James Webbi teleskoobi esimene teadusaasta.

    Teleskoobi stardist möödub ühe kuu pärast kaks aastat, loengus räägitakse, milliseid andmeid saab selle võimeka seadmega tulevikus koguda.

    Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

    Kategooriad: Eesti uudised

    Novembritaevas 2023, 2. osa

    8. November 2023 - 19:44

    Kuu varjutab Veenuse

    Kuu algul jäi suures tuhmi komeedi tuhinas kirja panemata üks mardilaupäeva keskpäeva astronoomiline nähtus: Kuu varjutab Veenuse. Asi polegi ehk eriti teemat väärt, sest nähtus toimub ajal, kui lisaks asjaosalistele on horisondi kohaĺ ka Päike. See rikub efekti ära. Kuna aga Veenus on väga hele ja teleskoobis päevalgi hästi vaadeldav, võiks ehk teema kallal siiski pisut lokku lüüa.

    Pimedas oleks pilt väga ilus ja seda see 9. novembri öises hommikutaevas ju ongi. Heleda sirbikujulise Kuu kõrval paistab väga lähestikku imeliselt hele „täht”. Ei keegi muu kui Veenus isiklikult! Kuid kattumise nähtus jääb kahjuks täitsa keskpäevasesse aega.

    Kuu ja Veenus 9. novembri hommikutaevas

    Kuu ja Veenus 9. novembri hommikutaevas

    Veenuse faas on umbes 57%, planeet paistab seega pisut suurema kui poolkuu kujuga. Kõrvaloleva Kuu faas on palju väiksem! Ning Veenuse faas on vastupidine võrreldes Kuuga!

    „Kuule, seltsimees „astronoom”, muheleb kõiketeadev Küla-Karla. „Nüüd oled omadega küll sees! Vana Kuu ja vana Veenus hommikuti kõrvuti küll vastupidiste kujudega ei ole! Hee, kus ülikooli lõpetanu sihuke mul väljas. Sa õpi ikka elu tundma, mitte ära aja tuima jama!”

    Tuleb vaikida. Viisakusest. Jäägu igaühele oma arvamus. Süüdlasliku näoga tuleb püüda alustatu lõpuni kirja panna. Seda enam, et Karlal (ei, ta nimi oli hoopis… no ei mäleta!) on osaliselt õigus.

    Me ju vaatame Veenust läbi telekoobi! Ning enamus teleskoope pöörab pildi ringi! Silmale vaadates on Veenus punktikujuline ja mis kuju on punktil? Ikka… punkt…
    Kuu paistab teistpidi küll kui Veenus, aga ainult nii kaua, kui me teleskoopi Veenuselt Kuu suunas ei pööra. Ning siis selgub, et paistavad nii Kuu kui Veenus ühte pidi, kusjuures noore Kuu kujuga!

    Veenuse näiv faas 9. novembril

    Veenuse näiv faas 9. novembril

    Teeme veel ühe „pöörde”.
    Ega see Veenus tegelikult praegu siiski väga vana ei ole, pigem ikka noor, kui tuua analooogiaks Kuu. Veenus on antud kontekstis tõesti noor, Kuu aga vana! Kuuloomise ajal on ju Kuu alumises ühenduses Päikesega. Mis siis, et ülemist ühendust Päikesega Kuul kunagi ei olegi. Hetkel siiski vana Kuu ongi alles sinnapoole, (alumise) ühenduse suunas teel; kuuloomine tuleb 13. septembril. Omakorda Veenuse just viimatine ühendus Päikesega oli aga samuti alumine. Teisisõnu, Veenus oli viimatise ühenduse ajal Maa pole pööratud oma valgustamata küljega nagu ka Kuu mõne päeva pärast kuuloomise aegu… Tähendab, kõrvuti on „noor Veenus” ja „vana Kuu”!

    Lugu hakkab siiski keeruliseks minema. Tuleme Veenuse- varjutuse juurde tagasi. Seega: jutt on 9. novembrist. Veenus kaob Tartust vaadates Kuu kumera külje taha kell 11.49 ja naaseb kell 13.03. Talinnas on asi vaid väga pisut nihkes: Veenus kaob kell 11.47 ja taasilmub kell 13.02. Kuressaares on asjad samuti sarnased: Kuu kaob kell 11.47 ja uuesti saame Veenust tervitada kell 13.04.

    Kusjuures Veenus ei taasilmu mitte „sirbi kõverduses”, vaid väljaspool Kuu näivat ketast. Öötaeva tingimustes oleks nähtus väga efektne; iseäranis Veenuse süttimne „eimillestki” kuusirbist eemal. Tõsi küll (eeldades taas pimedust või vähemalt korralikku hämarust), Kuu nähtamatu osa peaks tuhkvalguse efetki kaudu samuti näha olema ning Veenuse taasilmuine toimuks just „tuhkketta” kontuuri tagant. Selgituseks vihje: Kuu läbi ei paista.

    Teleskoobi või binokli puudumisel polegi keskpäeval toimumva kattumise aegu õieti midagi erilist taevas näha. Mitte kõige kitsama kuusirbi peaks edelasuunalt pikapeale leidma, see ongi üldiselt kõik. Siiski: Veenus on väga hele ja päevalgi kuskil palja silmaga nägemise piiri lähedal, kuigi see oleneb konkreetsest inimesest (sellest oli juttu loo 1. osas ja tuleb jutuks veel kolmandaski osas). Nii et võib teha katset päeval kella kolmveerand 12 ja poole 2 paiku Kuud uurida-„puurida”, äkki Veenus hakkabki Kuu kõrval silma. Lootusetu selline katse ei ole, muidu ei soovitakski.

    9. novembri hommikul paistab madalas läänetaevas hiidplaneet Jupiter, olles pisut vähem hele kui Veenus

    9. novembri hommikul paistab madalas läänetaevas hiidplaneet Jupiter, olles pisut vähem hele kui Veenus

    Ongi kogu lugu

    Mida veel? Ei muud kui seekord jääb jutt lühikeseks ja ehk see ongi hea. Vabalt võib juhtuda, et seniseid sama autorlusega lugusid pole keegi veel lõpuni viitsinud lugeda.

    Meenutaks veel siiski seda ka, kuidas käskjalg Švejk telefonogrammi vastu võttis.

    Esimene katse oli läinud täiega nurja, kuna Švejk polnud ühestki sõnast aru saanud. Teine katse.

    „11. marsirood.. Korda!”

    „11. marsirood…”

    ,,Rooduülem… On kirjas? Korda!”

    ,,Rooduülem…”

    ,,Nõupidamisele homme… Oled valmis? Korda!”

    ,,Nõupidamisele homme…”

    „Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See on allkiri. Korda!”

    „Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See … on… allkiri.”

    „Oled sa aga jahupea. Pane allkiri; oberst Schröder, tõbras! On valmis? Korda!”

    „Oberst Schröder, tõbras.”

    „Väga hea, sa härg! Kes võttis telefonogrammi vastu?”

    „Mina.”

    ,,Himmelhergott, kes see sihuke mina on?”

    „Švejk. Veel midagi?”

    „Jumal tänatud, muud ei midagi.”

    Kategooriad: Eesti uudised

    22. veebruari ekstreemumid 2014-2024

    AastaMaks.KeskmineMin.
    20242,1°C0,91°C-0,9°C
    2023-1,5°C-8,48°C-21,6°C
    20222,8°C-0,19°C-3,9°C
    20215,1°C-1,01°C-12,1°C
    20206,0°C3,86°C0,2°C
    2019-0,3°C-5,59°C-12,1°C
    2018-2,4°C-12,44°C-23,1°C
    20172,7°C-4,18°C-11,0°C
    20163,2°C0,57°C-1,8°C
    20155,0°C2,20°C-0,3°C
    20145,0°C2,20°C-0,2°C

    Ilmateenistuse ennustus

    -1...2°C
    0...4°C
    0...3°C
    2...6°C
    -2...2°C
    3...7°C
    0...4°C
    3...8°C

    Tänane kuufaas

    94,4% on kuu nähtav.
    17 päeva on noorkuuni.
    Kasvav kuu

    Külastatavus

    Statistika: METRIX.Station

    UV-indeks

    Päevarekordid

    Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 9,7°C (1990) ja külmem -27,5°C (1844).

    Täna Tartus kõige soojem on olnud 10,7°C (1990) ja külmem -25,4°C (1956).

    Facebook

    Ilmateenistuse hoiatused

    22.02 õhtul tugevneb kagutuul 12, puhanguti 16 m/s, 23.02 öösel 15, puhanguti kuni 20 m/s.

    Veebimajutus

    Süsteemimootor

    drupal

    HTML raamistik

    bootstrap 3

    Kujundus

    bootswatch

    Reklaam

    adsense

    Sisuedastusvõrk