Remo Savisaare loodusfotod

Alam-Pedja looduskaitseala, Alam-Pedja Nature Reserve, Estonia.

Nähes eile sadu ja sadu põldlõokesi kössitamas lumel, võis nende olekust välja lugeda justkui hämmingut.
Eks hommikul aknast välja vaadates tundsin ju sama. Eelneva päeva hommikul olin lebanud hommikumantli väel õues,
lamamistoolis ja lasknud päikesel end paitada – nüüd tundus see kõik aga väga kauge – tali oli tagasi.

Alam-Pedja looduskaitseala, Alam-Pedja Nature Reserve, Estonia.

Alles eile õnnestus mul kohata selle aasta esimest põtra. Kohtasin teisigi imetajaid, kuid üks neist, samuti selle aasta esimene, pani mu südame kiiremini põksuma. Temast jäi mulle paraku vaid mälupilt. Kes võis olla see loom? :)

Röövlimaskiga linnu taga peitub loomtoiduline kütt, kes peab jahti peamiselt närilistele, kuid ohustatud on ka väiksemad linnud!

1:25, 4/03/2024, Tartumaa, Eesti, Estonia.

Olles eile õhtuks pärast nädalast eemalolekut jõudnud viimaks koju, kus selja taha jäi ka üle nelja tunni autosõitu,
heitsin diivanile ja avasin ühe lõhna- ja maitseelamusi pakkuva tumeda õlu. Seda mekutades märkasin, et sõber
hõikas, et väljas on virmalised ja saatis pildid. Pilte vaadates (väga korralik virmalistemäng, peakohal suisa) arvasin
esmalt, et ta teeb nalja. Astusin igaks juhuks terassile ja laususin nähtu peale mõtetes “oh sa kurat!” – ongi! Ja veel nii
tugev mäng! Selgus, et sõbergi oli pika päeva lõpuks saunatamas ja jõudnud libistada samuti ühe õlu. Sellega olime mõlemad jalamehed,
kuni mängu tuli kolmas sõber. Tunnikese jälgisime seisu eemalt ja mõtlesime, et kas peaks äkki ikkagi minema? Eks ole
ju virmalisi pildistatud juba küll ja küll. Siis, kui viimaks leidsime, et no lähme ikka, selleks ajaks oli võimas
virmaliste mäng juba läbi. Neid oli näha veel küll, kuid sambaid ja virmaliste vehlemist enam polnud.
Pildikoha osas sai otsustatud, et prooviks pigem mõnda uut motiivi. Rabas ja järvekaldal ole juba käidud küll,
nii sai mindud hoopis Emajõe luhale. Mõtlesin, et seal võib olla üleujutus, mis teeb võimatust põhimotiivi juurde jõudmise.
Teisalt tähendab üleujutus kena peegeldust ja küll mõne põneva esiplaani ikka leiab. Esiplaaniks sai pajupõõsastik.
Üleujutatud jõeluhta kattis aga korralik 1-2cm paksune jää, mis raskendas liikumist. Tuli murda omale teed ja murda jääd ka statiivijalgade tarbeks,
et need ikka põhjalikult maapinnale kinnituks. Seal ma siis seisin, jalgupidi jääkülmas vees – õnneks küll kummikud jalas,
aga seista tuli kaua. Kui kaua? No umbes 2 tundi ja selle aja peale polnud ühel hetkel enam vahet, kas seista seal kummikutega või paljajalu – jalad olid külmavõetud. See oli päris valus kontrast, kus olin just reisilt naasnud, olles nädalajagu harjunud Vahemere suvesoojaga. Igatahes, üksi olles oleks ma ehk vastu pidanud tunnikese, sõpradega möödus aeg õnneks kiiremini. Öö oli iseenesest väga häälekas – laululuiged hõikumas, sinikaelad prääksumas ja ka händkakk andis korduvalt teada oma kohalolust.
Viimaks jõudis kätte oodatud hetk – virmalised aktiveerusid – korralikud sambad ja tants. Antud foto sünds 1:25 öösel.