Eesti uudised

Võru-, Põlva- ja Valgamaal on pinnatuisk muutnud teed väga libedaks ja teehooldajad ei suuda tagada nõutavat seisunditaset, seetõttu kehtestab Transpordiamet pühapäeval 26.02 algusega kell 9.00 sealsetel riigi kõrvalteedel rasketest ilmaoludest tingitud tavapärasest erineva hoolderežiimi.

Transpordiamet hoiatab, et reede õhtul püsib teedel libeduse oht.

Ilmateenistuse prognoosi järgi tuleb laupäeval kuni viis kraadi külma.

Tartu Riia ringristmiku viadukti saab dekoratiivvalgustite abil nüüdsest toonida sobivatesse värvitoonidesse ning esmakordselt rõõmustab Tartu lõunapoolseks väravaks kujunev viadukt möödujaid rahvusvärvidega Eesti Vabariigi 105. aastapäeval.

Küünlapäeva Tähed ja Küünlakuu Täht

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaazidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folkrooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksitähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiotiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras telekoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskõõd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eeviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesinikaatomeied, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ionseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifitreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uuridesvõib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujultusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaatates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illussiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimtusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Ĺinnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suheliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Seoses Eesti Vabariigi aastapäeva lipu heiskamisega ja Kaitseväe paraadiga Vabaduse väljakul kehtestatakse 24. veebruaril Toompea lähiümbruses piirangud droonide lennutamisel, paraadi ajal on lisaks droonidele keelatud ka mehitatud õhusõidukite lennud Tallinna lähi- ja lähenemisalas.

Ilmateenistuse prognoosi järgi võib lähipäevil kohati tulla kuni 22 kraadi külma.

Esmaspäeva pärastlõunal jõuab merelt Eesti kohale tihe sajuala ning muudab õhtu poole liiklusolud keeruliseks, Transpordiamet soovitab võimalusel liiklemist vältida.