Eesti uudised

Riigi ilmateenistuse prognoosi kohaselt jõuab täna keskpäeva paiku saartele lume- ja lörtsisadu ning tuisk, mis levib edasi mandrile ja tugevneb, teed muutuvad libedaks ja liiklusolud keerulisteks.

Heitlik talveilm jätkub ning nädalavahetusel on oodata lumetormi, mis toob Eestisse väga keerulised ilma- ja liiklusolud, hoiatab ilmateenistus sotsiaalmeedia postituses. Pühapäeval võib paiguti maha sadada kuni 25 cm lund, mistõttu soovitatakse võimalusel pikematest sõitudest loobuda.

Kui otsida ja vaadata mõnda galaktika pilti, siis see paistab enamasti sümmeetriline — üks pool ja teine pool on üksteisega sarnased, lihtsalt oleks nagu pööratud 180 kraadi. Kui teha galaktikatest palju detailsem ülesvõte, siis niisugune sümmeetria ei ole enam nii ilmne. Galaktikte välisosad on natuke lopergused — näiteks võib üks pool olla veidi suurem kui teine, nagu pildil võib näha.

M 101 on hea näide galaktikast, mille välisosad on lopergused. Pilt: Christoph Kaltseis, CEDIC 2019

On analüüsitud, et niisuguseid galaktikaid on ligi kolmandik kõikidest galaktikatest.

Kuid miks see nii on? Mõtleme… Esimene mõte, mis pähe tuleb, on see, et kui mingist galaktikast lendas teine galaktika lähedalt mööda, siis ta võis osa ainest enda poole tõmmata ning taoline tõmme muudaks galaktika loperguseks. See üks võimalus, kuidas galaktikad võivad loperguseks muutuda, kuid probleem on selles, et on palju galaktikaid, mis on lopergused, kuid täiesti üksi: lähedal pole ühtegi teist galaktikat, mis võiks lopergulisust põhjustada. Seega peab olema veel mingi mehhanism, mis suudaks galaktikate kuju mõjutada ja lopergulisust põhjustada. Teadlased on proovinud palju erinevaid võimalusi: galaktikate põrgete jälge on tõlgendatud lopergusena, loodelised jõud galaktikaparvede või muude objektide poolt, ebasümmeetriline tumeaine jaotus või gaasi voolamine galaktikasse teda ümbritsevast ruumist lükkab/paigutab ainet ühele poole. Igal sellisel põhjendusel on omad puudused (liiga kiirelt mööduvad nähtused või nende protsessidega peaks olema muid kaasnevaid kõrvalefekte, mida pole suudetud leida). Selle võib nii kokku võtta, et galaktikate kuju kohta pole täielik tõde veel teada.

On ka võimalus, mille korral lopergulisus tekib dünaamilisest hõõrdest. Dünaamiline hõõre tekib, kui galaktika või mõni muu raskem objekt liigub teiste osakeste vahelt läbi. Kuna ta liigub ning on üsna suure massiga, siis ta hakkab kõiki neid osakesi enda poole tõmbama. Selleks ajaks, kui need osakesed on jõudnud kohta, kuhu nad tõmmati, on galaktika ise sealt juba edasi liikunud. Tulemus on see, et seal, kus galaktika oli, on ainet rohkem. Ehk liikumise mõttes on galaktika taga rohkem ainet kui ees. See galaktika taga olev aine hakkab galaktikat tagasi algse koha poole tõmbama, või aeglustama (kuna see üleliigne tihedus pole eriti suur). Oma töös uurisime, kas niisugune ületihedus suudab tekitada ka loodelisi jõude (nagu Kuu põhjustab tõusu ja mõõna). Kas taolised loodelised jõud on suutelised tekitama ka lopergulisust?

Jõudsime oma arvutustes järeldusele, et kuna Universum on täidetud tumeainega, siis niisugune protsess suudab mingitel juhtudel tõepoolest tekitada galaktika lopergulisust. Seda ka olukorras, kus teisi galaktikaid lähedal ei ole. See mehhanism võimaldab seletada niisuguste lopergute galaktikate olemasolu, millel lähedasi kaaslasi ei ole. Lisaks võimaldab see ühtlasi uurida, kui palju tumeainet Universumi eri piirkondades on (eeldusel, et vastavates piirkondades on lopergusi galaktikaid, mida saab kasutada tumeaine uurimiseks).

Transpordiameti teatel on suuremad teed neljapäeva pärastlõunal valdavalt soolamärjad, kuid väiksematel teedel võib kohati olla lund ja jäidet.