Blogid

42. nädala ilm (16.–22.10.2017)

Ilm ja inimesed - 16. Oktoober 2017 - 1:40
Kommentaariumi link

Tuleb muutliku ilmaga ja sajune nädal.

Praegusel nädalal (16.–22.10.2017) tuleb Eestil rinda pista nii orkaan Ophelia jäänuste kaasatoodud troopilise õhumassiga, mis nädala algul kergitas õhutemperatuuri 15 kraadini, kui ka arktilise õhumassiga, mida on nädala lõpuks põhjakaartest oodata.Kuigi on veel mõningast ebaselgust täpsete sünoptiliste protsesside osas, paistab, et tsüklonid on hakanud liikuma lõunapoolsemaid radu pidi. See tähendab, et mõni (osa)tsüklon võib liikuda otse üle Eesti, tuues ohtralt vihma, mõni võib aga sattuda mööduma Eestist isegi lõuna poolt – siis võib põhjakaartest jõuda arktiline õhumass Eestini. Kui tsüklonid liiguvad otse üle Eesti või põhja poolt mööda, siis on õhutemperatuur stabiilselt 5–10 kraadi, soojema õhumassi korral paar kraadi enamgi, aga kui arktiline õhumass peaks mõne lõuna poolt mööduva tsükloni servas kohale jõudma, siis on sooja vähem ja ilma selginemisel varitseb öökülmaoht.
‎Ain Vindi‎. Kui mujal paugub pikne ja ladistab vihma,siis Võrumaal saab imetleda kuuhalo koos kuusappidega. 07.10.2017. Holsta küla.
Kategooriad: Blogid

Kas ja kuidas orkaan Ophelia ohustab Euroopat!?

Ilm ja inimesed - 13. Oktoober 2017 - 13:22
 • Jüri Kamenik, toimetas Ott Tuulberg •

Orkaan Ophelia võib parasvöötmelise tormitsüklonina jõuda Euroopasse. Animatsioonide järel on üldine ja põhjalik ülevaade troopikatsüklonitest, mis on peaaegu samasugune, nagu hiljuti avaldatud suures orkaaniülevaates, kuid keelelist poolt ja mõningaid sisulisi üksikasju on parandatud või täpsustatud. Tasub tutvuda ka Iirimaa ilmateenistuse orkaaniülevaatega: https://www.met.ie/news/display.asp?ID=448
Orkaan Ophelia 12. ja 13. oktoobril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/17L/imagery/rgb-animated.gif).

6. oktoobril arenes Atlandi ookeanil külm front ühes madalrõhkkonnaga. See süsteem triivis tasapisi kirdesse, hakates samaaegselt transformeeruma lähistroopiliseks tsükloniks (konvektsiooni areng, frontide kadumine). Kuigi 7. oktoobril süsteem tugeva tuulenihke mõjul taandarenes, muutus olukord 9. oktoobril, sest madalrõhkkond muutus troopikatsükloniks. See tugevnes juba samal kuupäeval troopiliseks tormiks, millele NHC (rahvuslik orkaanikeskus) andis nimeks Ophelia.Ophelia on 2017. a Atlandi orkaanihooaja 16. troopikatsüklon ja 10. järjestikune orkaan. Viimane asjaolu on rekord, sest viimati võis 10 järjestikust troopikatsüklonit orkaaniks tugevneda 19. sajandil, ent sellest ajast on andmeid napilt. Kindel on see, et säärast olukorda pole esinenud kogu sateliitajastu jooksul ehk alates 1970ndatest, kui on olemas kindlad ja suhteliselt täpsed andmed kõikide troopikatsüklonite kohta.2017. a sarnaneb 2005. a.-ga, sest mõlemad hooajad on olnud erakordselt aktiivsed ja troopikatsükloneid tekkis ka Atlandi ookeani kirdeosas, kus neid tekib ainult harva. 2005. a tekkis orkaan Vince Assooride lähedal, jõudes Portugali ja Hispaaniasse (veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince). Opheliaga sarnane troopikatsüklon oli Grace 2009. aastal [veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Tropical_Storm_Grace_(2009)]: see tekkis samuti mittetroopilisest madalrõhkkonnast suhteliselt suurtel laiustel ja liikus sarnast rada pidi, nagu Opheliagi, ainult et Grace ei tugevnenud orkaaniks (1 min keskmine tuule kiirus jäi tipphetkel siiski alla 33 m/s), seevastu Ophelia on 2. kategooria orkaan (Saffir-Simpsoni skaalal).Mis saab edasi? Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern kirjutas oma nädalaprognoosis (veebis: ilm.ee/?516573): Atlandil Assooridest edelas 25. pl lähedal on arenenud troopiline tsüklon Ophelia, mis on arenemas orkaaniks ja liigub esialgu aeglaselt Portugali ranniku suunas. Tavaliselt võtavad Atlandi keskosas 20datel laiuskraadidel tsüklonitest arenevad orkaanid suuna Ameerika ranniku suunas, kuid sedakorda liigub see hoopis kirdesse. Saksa Ilmateenistuse andmetel valis orkaan viimati sarnane liikumise trajektoori 1893. aastal.Orkaan kiirustab üle vee Portugalist mööda ja võtab suuna Iirimaale. Erinevate  prognooside kohaselt hakkab troopiliseks tsükloniks nõrgenenuna  räsima Iirimaad kas esmaspäeva keskööl või keskpäeval (vahe 12 h). Edasi liigub tormitsüklon koos tugeva tuule ja sadudega  Shotimaale ja Põhja-Inglismaale. Möllates ja jahedamatesse vetesse jõudes kaotab pööris energiat ning võtab suuna Norra merele. Kuhu tsükloni tee täpselt edasi kulgeb ja kuidas see mõjutab tsirkulatsiooni meie laiuskraadil, on praeguseks selgusetu. Kindel on see, et orkaanituuli meie ei jõua.Peab siiski täpsustama, et juba eespoolmainitud troopiline torm Grace oli sarnane mitmeski mõttes, mitte polnud viimane sarnane olukord 19. sajandil.Ophelia läheneb Suurbritanniale, kuid peaks prognoosi järgi muutuma parasvöötmeliseks. Siiski võib Iirimaale juba 16. oktoobri paiku oodata nii orkaanitugevusega tuult, paduvihma kui ka äikest. Näib, et Eestini ei jõua ka mitte Ophelia jäänused, sest need liiguvad Norra merele. Küll aga võib kaudne mõju seisneda selles, et 17. oktoobril jõuab Eestini tavatu soojus, kui pole välistatud õhutemperatuuri tõus üle 15 kraadi.Hoolikalt tuleks jälgida viimaseid arenguid: seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.

Ophelia 9. oktoobril (Naval Research Laboratory).

NB! Uuendatud 24. septembril ja 2. oktoobril 2017!
18. septembri seisuga tegutses Atlandi ookeanil 3 troopikatsüklonit: 
  • troopiline depressioon ehk madalrõhkkond Lee, mis oli vahepeal ka troopilise tormi tugevusega, kuid hajus juba 19. septembril. Seejärel prognoositi, et võib ~60% tõenäosusega taastekkida ja 22. septembril organiseerus ja tugevneski süsteem uuesti troopiliseks tormiks ja 24. septembriks koguni orkaaniks, jõudes 3. kategooriani (5. suurorkaan sel Atlandi orkaanihooajal). 30. septembriks muutus parasvöötmetsükloniks ja järgmiseks päevaks ühines teise parasvöötmetsükloniga;
  • 1. kategooria (Saffir-Simpsoni skaalalorkaan Jose, mis 8. septembril oli 4. kategooria orkaan ja ohustas Väikeseid Antille, kuid seejärel liikus põhja ja püsis üsna stabiilne (1. kategooria orkaanina). Nõrgenes 20. septembril troopiliseks tormiks ja 22. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, hajudes lõplikult 26. septembril;
  • 5. kategooria orkaan Maria, mis oli hooaja tugevaim: 20. septembri öösel minimaalne õhurõhk keskmes 909 hPa, 1 min püsituulte kiirus 78 m/s ehk 280 km/h, kuid nõrgenes seejärel silmaseina vahetusprotsessi tagajärjel. See orkaan liikus 19. septembri ööl otse üle Dominica Väikestes Antillides ja 20. septembril üle Neitsisaarte ja Puerto Rico. Seejärel nõrgenes 3. kategooria orkaaniks ja püsis suhteliselt stabiilsena, eemaldudes viimaks Bahama saartest ja triivides tasapisi põhja. 25. septembriks nõrgenes 1. kategooria orkaaniks. 30. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, jõudes sellisena 2. oktoobriks juba Lääne-Euroopasse.
Orkaan Maria oli 16. septembril tekkinud troopikatsüklon, mis ohustas peaaegu samu piirkondi nagu ohustas 5. kategooria orkaan Irma, kuid liikus esialgu lõunapoolsemat trajektoori pidi. See orkaan jõudis 5. kategooriani, seejärel nõrgenes 4. ja viimaks 3. kategooriani, põhjustades mitmes riigis purustusi ja hukkunuid (inimohvreid). 

Maria muutumas 5. kategooria orkaaniks 18. septembril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/15L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!

Lee 2. kategooria orkaanina 26. septembril Atlandi keskosas (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/14L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!
2017. a Atlandi orkaanihooaeg on olnud vaat et rekordiliselt katastroofiline. Sestap on nii meedia kui inimeste huvi olnud viimasel ajal orkaanide vastu väga suur.Sissejuhatus. Käesoleva aasta septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey (tegutses 1. septembrini), mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga (paiguti, peamiselt Houstonis ja selle ümbruses, üle 1000 mm), ja 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni. 6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes.Siiski ei ole käesolev hooaeg midagi enneolematut, meenutagem 2005. a orkaanihooaega: tekkis 31 troopikatsüklonit, millest 28 olid troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani (vähemalt 3. kategooria Saffir-Simpsoni skaalal) tugevusega. Või siis 2010. a hooaeg, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega, samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña*.Kuna 2017. a orkaanihooaeg Atlandil on olnud üks kõige katastroofilisem hooaeg üldse, siis tõusid orkaanid septembris meediahuvi orbiiti. Seepärast tasub orkaaniteemal pikemalt peatuda.* – La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.
5. kategooria orkaan Irma 6.09.2017 (satellitpildianimatsioon http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/11L/11L_floater.html).
Mõned üldmärkused tsüklonite kohtaMõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti. Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont. Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam. Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas** liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
** – Meteoroloogias kasutatakse erinevaid ajalisi ja ruumilisi skaalasid, mille huviorbiiti jäävad nähtused on sageli erinevad. 
Kõige üldisemalt jagunevad meteoroloogias mastaabid mikro-, meso-, sünoptiliseks ja globaalskaalaks. Mikroskaala huviorbiiti jäävad nähtused, mille ruumiline ulatus on maksimaalselt 1 km, näiteks üksikud pilved, kohalik turbulents, tolmukeerised jne. Mesoskaala nähtused hõlmavad juba 2–2000 km; vastava ulatusega nähtuste ring on väga lai, alates tornaadodest ja äikestest kuni frontide ja väiksemate tsükloniteni. Sel põhjusel jagatakse see skaala veel omakorda kolmeks: γ-meso tegeleb mõne kuni 20 km ulatusega nähtustega, nagu konvektsioon, üksikud äikesed, tornaadod (nimetatakse seetõttu ka äikeseskaalaks), β-meso aga kümnete kuni 200 km ulatusega nähtusi (näiteks  briisid, järveefekt) ja α-meso hõlmab 200–2000 km (frondid, väiksemad tsüklonid, konvektiivsüsteemid), minnes üle sünoptiliseks skaalaks. Viimase huviorbiidis on tuhandete km ulatusega nähtused, nagu frondid ja  rõhkkonnad. See on sünoptikute ja ilmaprognooside igapäevane pärusmaa. Kõige suurema ruumilise ulatusega on globaalskaala, mille huviorbiiti jäävad mitmesugused tsirkulatsiooniga seotud ja kliimanähtused, nagu El Niño (lõunaostsillatsioon).Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal. 
Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.
Troopikatsüklonid ja selle intensiivne variant orkaanOrkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Orkaanist nõrgemaid troopikatsükloneid nimetatakse troopilisteks tormideks (püsituul 18–32 m/s) ja troopilisteks depressioonideks ehk madalrõhkkondadeks (püsituul nõrgem kui 18 m/s, kuid suletud tsirkulatsioon olemas).Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune.Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat. Ei kasutata Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi. Rangelt võttes on Saffir-Simpsoni skaala ametlikult kasutusel Atlandi ookeanil ja Vaiksel ookeanil (kuupäevarajast ida pool), kus intensiivseid troopikatsükloneid nimetatakse orkaaniks, seevastu taifuunid vaid Hiina ja Jaapani kandis jne, kus võidakse teisi skaalasid kasutada. NB! Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil, Vaiksel kui India ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, peamiselt Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Selleks kasutatakse vaid kaugseireandmeid (satelliitpilte), sest otseseid mõõtmisandmeid tavaliselt pole või on neid vähe ja harva.Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26 °C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (fronditu madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket – seetõttu otse ekvaatoril troopikatsükloneid ei teki, kuna seal Coriolisi efekt (jõud) on null ega anna tõuget tsirkulatsiooni algatamiseks. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.
Nii saavad alguse tüüpilised Atlandi ookeani orkaanid: Aafrikast lähtuvad idalained hakkavad sooja veepinnale kohale jõudes soodsatel tingimustel arenema troopikatsükloniks. Neid suunab läände ja loodesse Assoori maksimum. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A4.htmlTroopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri häiritusi on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena, kuhu kuulus ka Irma ja Jose). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele. 
Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride (lähistroopikatsüklon, potentsiaalne troopikatsüklon) teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel (teema vaidluse all). Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvekogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive. 
Orkaani struktuur ja selle keskme ehk silma kohal asuv antitsüklon. Viimane on tegelikult troposfääri ülemises osas. See tekib orkaanis vabaneva varjatud soojuse tõttu, sest soojenemise käigus kõrgustes vastava õhukihi paksus suureneb ja rõhk tõuseb. Selline antitsüklon suunab orkaani keskmes üles tõusvad ja jahtuvad õhumassid väljavooluna eemale. Nii püsib orkaan stabiilne või saab tugevneda kiiresti, kui väljavool on hästi välja kujunenud ja tugev. Lisaks on näha, millised pilveliigid valitsevad orkaani eri osades. Selline õhurõhk keskmes nagu 950 hPa valitseb sageli 3. ja 4. kategooria orkaanides Saffir-Simpsoni skaalal. Allikas: http://sageography.myschoolstuff.co.za/wiki/grade-12-caps/climate-and-weather/tropical-cyclones/, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.
Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopikatsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, sest õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nn pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks.
Orkaanide nimetamisestTroopilisi madalrõhkkondi (ehk neid troopikatsükloneid, mis tekkimise hetkel pole veel troopiline torm) tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui selline madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette ehk Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab igal aastal, saates mõned "erru" (pensionile). Seega, kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml
Kasutatakse vaheldumisi mehe- ja naisenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest troopikatsüklonist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naisenimesid, hiljem vaheldumisi mehe -ja naisenimesid kuni tänapäevani. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames_history.shtml#retired.

Kas 2017. a orkaanihooaeg on eriline? Kas ja kuidas see on seotud kliimamuutusega? Kas ja kuidas orkaanid võivad ka Eestit kuidagi mõjutada?Seda orkaanihooaega peetakse üheks katastroofilisemaks üldse Atlandi ajaloos. Näiteks Barbuda saar tehti maatasa (5. kategooria orkaan Irma, hiljem tormituuled 4. kategooria orkaanilt Jose, mis küll möödus kaugemalt). Lisaks püstitati troopilise tsükloni sajurekord USAs: 1318 mm orkaan Harveyga Texases, mis jääb kogu Atlandil 5. kohale. Orkaan Jose jätkas tegutsemist veel septembri teisel poolelgi ja lähenes Kanadale. Kuid kas see kõik on kuidagi erakordne ja anomaalne? Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii on mitmed orkaanide rekordid aastakümneid vanad (ja rohkemgi) ehk veel ajast, kui süstemaatiliselt nimesid neile veel ei pandud (sellega alustati 1950ndatel). Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. a orkaan, mis Kariibias põhjustas üle 20 000 hukkunu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim.Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad? Keeruline öelda, sest alles 1970ndatest on tänu kaugseire arengule olemas info kõikide troopikatsüklonite kohta, seega pole usaldusväärne aegrida kuigi pikk. Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse (kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus). Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas: võib küll võimsamaid oodata, kuid nende üldine arv väheneb. Ilmselt määrab orkaanide arvu mõni keerukam mehhanism või on võrdväärselt olulised teised tingimused lisaks veetemperatuurile. See keerukam mehhanism võib tõenäoliselt olla Atlandi mitmeaastakümne-ostsillatsioon (AMO – Atlantic Multidecadal Oscillation).
Väga huvitav animatsioon 5. kategooria orkaani #Irma liikumisest 5.09.2017. Satelliitandmed: GOES-16
Arvan, et muretseda tasub vast orkaanide võimsuse kasvu pärast ehk nende purustusjõud suureneb. Kuigi orkaanidesse võib suhtuda nii hästi kui halvasti, on kindel see, et orkaanid on kasulikuks ja vajalikuks nähtuseks nii süsteemi ookean-atmosfääri soojusbilansi tasakaalustajana kui on tähtsaks niiskusallikaks (nii mõnigi rahvas tervitab orkaane kui kauaoodatud vihmaandjat).Kuigi Eestit troopikatsüklonid otseselt mõjutada ei saa, sest puuduvad igasugused tingimused nii nende kohalejõudmiseks kui siin tekkimiseks (palju maismaad, Läänemere väiksus ja külm vesi jne) ja ilmselt jääb see nii, ükskõik kui palju kliima ka muutuks, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda on uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo, kes näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena: näiteks muutuvad parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust, seejärel võib sellist lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu. Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. a võimsaima äikesepäeva Eestisse nii hilisel ajal nagu 1. oktoobril.
Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all: on olnud praegusest ka märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane. Samas muretseda tasub nende võimsuse kasvu pärast, sest veetemperatuur on kasvutrendis (ka Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30 °C veetemperatuur). Samas keeruline on lahutada looduslikust varieeruvusest (nt AMO) inimmõju (nt inimtekkelist kliimamuutust). Seetõttu pole võimalik öelda kuigi suure usaldusväärsusega, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on, et tulemata ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju. Pigem on siin teemaks näiteks paduvihma sagenemine ja nende intensiivsuse kasv, kuumasaare-efekt linnades (tiheasustusaladel) jms.
Prof Keevalliku artikkel orkaanidest, mis keskendus 2017. a Atlandi hooajale:
Kliki pildile, et näha arvamuslugu!
Lõpuks soovin anda mõne selgitava lause prof Keevalliku ilmunud jutule http://arvamus.postimees.ee/4241047/sirje-keevallik-orkaanid-harvey-irma-jose-ja-katia. Asi selles, et prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ja mõned väited vajavad täiendavaid selgitusi.Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml. Lisaks sellele natuke mõistetest, sest need vajavad kindlasti lahtirääkimist. Troopikatsüklon on tavaliselt väikestel laiustel tekkinud madalrõhkkond, mida iseloomustab energia saamine kondenseerumissoojusest, konvektsioonipilvede (rünksajupilvede) rohkus ja frontide puudumine ehk neid täidab ühtlaselt kuum ja niiske õhumass (erinevalt parasvöötmetsüklonitest, kus võtmetähtsusega on õhumasside vastasseis ja frondid). Orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ehk tekib õhumasside vastasseis – barokliinne labiilsus, ja frondid, ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele). Troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Prof Keevalliku kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni). Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms). 
Kategooriad: Blogid

41. nädala ilm (9.–15.10.2017)

Ilm ja inimesed - 8. Oktoober 2017 - 20:14
Kommentaariumi link

Tuleb tsüklonaalne nädal.

Nädala alguses liigub tsüklon Läänemere kohalt kagusse. Teine madalrõhkkond (lõunatsüklon) liigub kiiresti Mustalt merelt põhja poole. Seetõttu pilves ja sajune ilm püsib, ainult edela pool võib selgem ja kuivem olla, ja kagutuul asendub idakaartetuulega. Sooja on ikka 10 kraadi lähedal, öösel võib selgimiste korral alla 5 kraadi langeda.Lõunatsüklon jääb Soome lahele poole paariks päevaks, nihkudes algul läände, seejärel tagasi itta. Seetõttu ilmas muutusi ei ole, ainult idakaartetuul võib ajuti asenduda põhja- või läänetuulega.Neljapäeval (12.10.) madalrõhkkonna mõju väheneb ja sajuhooge on öösel ja ennelõunal vaid üksikuid. Pärastlõunal tuleb merelt vanale madalrõhkkonnale täienduseks uus osatsüklon ja saartest alates muutub sadu tihedamaks. Tuul on öösel võrdlemisi nõrk, päeval pöördub lõunakaarde ja tugevneb. 15. oktoobriks jõuab läänekaartest kohale väga soe õhumass, mistõttu öösiti on 10 kraadi ja päeviti 15 kraadi, võimalik, et rohkemgi. Selline olukord jääb mitmeks päevaks püsima.
‎Ain Vindi‎. Sügise esimesel päeval loojus kuu vara. September 2017. Võrumaa
Kategooriad: Blogid

Öine udukaar

Ilm ja inimesed - 6. Oktoober 2017 - 19:24
40. nädala ilm (2.–8.10.2017)Loodushuviline Kairo Kiitsak jäädvustas 5. oktoobri õhtul Kariväraval (Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Kadrina lähedal) uduses kuupaistelises öös imelise udukaare. Seetõttu tutvustame seda nähtust lähemalt.
Kairo Kiitsak. Udukaar hilisõhtul Kariväraval 5.10.2017.
Üldist vikekaarte kohtaVikerkaar on optiline nähtus, mis tekib valguse vastastikmõjustumisel veetilkadega, milles valgus peegeldub ja murdub (näeb värve). Tekkimiseks on vaja veel otsekiirgust, st hajuskiirgusega ei teki, ja vaatlejat, kes seda tajuks.Veetilku leidub aastaringselt pilvedena (enamasti madalad pilved, nt kiht- ja kihtrünkpilved (Stratus ja Stratocumulus), kuid nende puhul vikerkaari enamasti ei näe. Tüüpiline olukord on hoogvihm: päikese vastaspoole jääval vihmakardinal näeb vaatleja vikerkaart. Samas peab päike olema horisondist vähem kui 42° kõrgusel (või vaatleja minema kuhugi maapinnast kõrgemale) ja otsekiirgus pääsema pilve alla – sobivaks on tavaliselt rünksajupilved (Cumulonimbus), harvem kihtrünk- (Stratocumulus) või kõrgrünkpilved (Altocumulus), sest need annavad harva sademeid.Vikerkaarel on kolm vormi: harilik vikerkaar, mis on tajutav värvilise kaarekujulise lindina, ilmselt kõige sagedasem ja kindlasti kõige tuntum vorm; udukaar, mis on tajutav valkja laia kaarena ja tekib selge taevaga udu korral, sagedasim rabades ja põldude kohal; ja pilvekaar, mis sarnaneb udukaarega, kuid tekib madalate veetilkadest koosnevate pilvede korral (pilveseinale või –müürile), äärmiselt haruldane. Need nähtused tekivad samamoodi kui tavaline vikerkaar: valgus peegeldub veetilga seest ja tekitab suure rõnga valgusallikast vastassuunas. Peamine erinevus seisneb selles, et hariliku vikerkaare puhul võib vihmapiiskade korral jälgida selgeid „geomeetrilise optika” trajektoore ehk valguskiirte teekondi, kuid uduvikerkaar tekib palju väiksemate tilgakeste puhul, mis difrageerivad valgust, põhjustades laia ja kahvatu kaare. Värvi enamasti pole, sest eri lainepikkusega valguskiired kattuvad suuresti. Harva võib siiski näha ühes servas punakat või sinakat varjundit. Üsna tüüpilised on lisakaared, mille põhjustab interferents. Udukaar ja vikerkaartest öisel (pimedal) ajalUdukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega. Aga öine vikerkaar, Kairo pildil kuu-udukaar? Vikerkaart (ja selle vorme) seostatakse eelkõige päikese ja vihmaga, mis loovad selle tekkeks sobivad olud. Ometi võib vikerkaar ja ka udukaar ilmuda ka öösel, kuuvalguse toel. Selline öine kuu-udukaar on tegelikult sama mis päevane udukaar, kuid tekib pimedal ajal kuuvalguse tõttu. See ei saa ilmuda kuu loomise või noorkuu ajal, kuu peaks olema vähemalt veerandfaasis. Mida lähemal on faas täiskuule, seda paremad on valgusolud öise udukaare tekkeks. Just sellised tingimused valitsesid ka Kairo pildistamiskohas 5. oktoobri õhtul Kariväraval: täiskuupaisteline öö, selge ja vaikne ilm, mis võimaldas tekkida kiirguslikul ehk radiatsiooniudul (ka jahtumisudu). Selline udukiht ei ole tavaliselt väga paks (paksus jääb enamati alla 200 m), mis võimaldab ka kuuvalguse läbipääsu ja seetõttu tekkida öisel udukaarel.
– TÄHENDUS ILMA ENNUSTAMISEL Vikerkaar võib vahel viidata ilmamuutusele: hommikusel ajal sagedamini hoovihmadega päeva, õhtul aga ilma paranemist (läheb kuivaks, selgeks). Udukaar tähendab sama, mis udugi: stabiilne (enamasti vähemuutuv ja rahulik) ilm – niikaua, kui kihtpilved / udu püsib, püsib ka ilm. Seetõttu on raske öelda, kas nt lähemate tundide jooksul on ilmamuutusi oodata või mitte.
Kategooriad: Blogid

„Pilvepiir 2017“ piltide hindamine ja lõpetamine

Ilm ja inimesed - 5. Oktoober 2017 - 22:52
1. oktoobriga lõppes pilvefotovõistlusele „Pilvepiir 2017“ piltide ja videoklippide (intervallvõtete) saatmine (galerii). Täpsemalt sellest pilvefotojahist http://ilmjainimesed.blogspot.com/2017/07/algab-pilvefotojaht-pilvepiir-2017.html.
NB! 10. Esitatud piltidest teeb eelvaliku kolmeliikmeline koosnev žürii, lõpliku paremusjärjestuse otsustab viieliikmeline fotograafidest / pilveasjatundjatest koosnev žürii.11. Kõiki võistlusele esitatud töid saab hinnata ka publik; selle põhjal selgitatakse välja kolm (3) publiku lemmikut.12. Publiku hääletus kestab ilm.ee keskkonnas 1.–20. oktoobrini. Selleks, et oma hääl anda, tuleb logida ilm.ee-sse sisse, kui kasutajat veel pole, saab seda teha siin: https://ilm.ee/?3564. Seejärel on võimalik hinnata galeriis pilte https://ilm.ee/index.php?516354116131152.13. Publiku lemmik ja ka kõik teised võitjad kuulutatakse välja novembris Tallinna teletornis toimuval lõpuüritusel.Pilte laekus kokku 586, mida on möödunud aastast hulga vähem. Lisaks saabus kolmelt autorilt videoklippe (intervallvõtteid).
Põnevaid pilte saadeti palju. Joonpilv kui kosmoserakett... Lennul London-Tallinn, 23/4/2017 kasutajalt master_screen.
Kuna seekordses pilvejahis "Pilvepiir 2017" võis esitada töödena ka pilvedest videoklippe (intervallvõtteid), siis nendest ülevaade koos hindamisvõimalusega: https://ilm.ee/index.php?516354116133590. Kui pildile (see on kaader videost) klikkida, siis pildi all allkirjas on hüperlink videole.

Üks väga tore pilt ja suurepärane allkiri, sest hea meel, et viitsitakse pilvi tundma õppida: https://ilm.ee/index.php?516354126131152312510.
Kategooriad: Blogid

40. nädala ilm (2.–8.10.2017)

Ilm ja inimesed - 2. Oktoober 2017 - 1:04
Kommentaariumi link

Tuleb harju keskmine sügisnädal, kuhu jagub nii torme kui sadusid.
Nädal algab madalrõhkkonna idaservaga, sest antitsüklon nõrgeneb ja kaugeneb itta. Seetõttu kagutuul tugevneb, kuid ilm püsib esialgu sajuta ja tõenäoliselt pilves. Ööpäevaringselt on sooja 10 kraadi lähedal (öökülmaohtu pole).Norra merele jõudnud tsüklonist lähtuv lohk läheneb Eestile ja muudab nädala keskpaigaks lõunakaartetuule väga tugevaks, isegi tormiseks. Ühtlasi jõuab kohale ka vihmasadu. Õhutemperatuurifoonis erilisi muutusi pole: sooja on valdavalt 10 kraadi lähedal, sest õhumass on suhteliselt soe (võrdluseks: 5.10.2002 hommikul oli Laagris –2 °C ja päeva jooksul sadas suhteliselt paks lumekiht maha).Tsükloni raskuskese tuleb nädala vältel viimaks Baltikumi kohale, eemaldudes seejärel Venemaale, kusjuures tsüklon täitub tasapisi. Seetõttu pilvine ja sajune ilm püsib, kuid lõunakaartetuul nõrgeneb, asendudes muutliku suunaga tuulega ja lõpuks põhjakaartetuulega.Nädala lõpuks võib Eesti jääda väheaktiivsesse rõhuvälja, kus ilm rahuneb. Ilmselt kauaks see nii ei jää. Septembri lõpuga on sügis viimaks kindlalt kohal!

Kalmer Saar. 30.09.2017 Muhu Pädaste hommik kihtpilvedega, pildistaud 8.07
Kategooriad: Blogid

Kihtpilved ja udu

Ilm ja inimesed - 27. September 2017 - 22:54
Vananaistesuve tekitavas antitsüklonis on arenenud võimsad ja püsivad kihtpilved, mis ühtlasi tähendavad udu. Seetõttu on aktuaalne kihtpilvede ja udude teema. Toimetas Ott Tuulberg.
Ott Tuulberg. Väga räme udu. Rekordudu. Needham Market Suurbritannias (30.12.2016).

Kas udu on pilv? Lugege ja saate teada!

Kihtpilved asuvad kõige madalamal, sest pilvekiht võib alata vahetult aluspinna lähedalt, kuid ka alles mõnesaja meetri kõrguselt.Kihtpilved on välimuselt üpris üheilmelised ja värvuselt hallid, sinakad või kollakad. Kui pilvekihi kõrgus aluspinnast on vähemalt mõnisada meetrit, siis on selle alumine pind ebaühtlane või lainjas, ent juhul, kui asuvad väga madalal, siis võib see näida täiesti ühtlane. Väga õhukese kihi puhul võib päike ja kuu läbi paista (translucidus), kuid paksema kihi puhul pole päikese või kuu asukoht määratav (opacus).Kihtpilved võivad kaasa tuua uduvihma, jääkristalle või lumekübemeid – sademed pole siiski tüüpilised ega tugevad. Olulised on kihtpilved selle poolest, et takistavad aluspinnal ja selle lähedasel õhukihil jahtumast, kaitstes niiviisi näiteks kevadel taimi öökülma eest. Kihtpilved on väga tüüpilised talvistes antitsüklonites, kui aluspinna tugeva jahtumise tõttu tekib inversioonikiht.Kihtpilved võivad tekkida või madalduda aluspinnani ja sel juhul moodustub udu, kui nähtavuskaugus langeb horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri.
Tallinnas, 15. jaanuari 2011 õhtul läks ilm selgeks ja vaikseks. Aja jooksul tekkisid radiatsiooniuduvaalud või õhukesed udukihid. Kui temperatuur langes -20 °C-ni, siis tekkis paksem udukiht, mis laskus viimaks maapinnani. Enne seda võis pilvepiiri laskumist jälgida meetrise täpsusega. Horisontaalne nähtavuskaugus vähenes 50–100 m-ni, kuid vertikaalne nähtavus jäi heaks – Kuu ja tähed paistsid selgesti läbi udukihi. Puudele moodustus härm, kuid kas tegu oli kristalse või teralise vormiga, jäi kindlaks tegemata. Vaatamata madalale temperatuurile koosnes see (jahtumis)udu ainult veepiisakestest!
Ka udu kuulub kihtpilvede hulka, kuid sel juhul asub / algab pilv otse aluspinnalt või selle vahetust lähedusest. Olgu veel lisatud, et on autoriteetseid allikaid, mis ütlevad, et udu ei kuulu rangelt võttes pilvede hulka, kuigi udu ja pilvede peamine erinevus seisneb selles, et esimene neist tekib / asub aluspinna vahetus läheduses, teine sellest kõrgemal. Ei näe siiski põhjust, miks peaks udu ja pilvi sellisel põhjusel lahku lööma, vaid võib kokku leppida, et udu on pilvede erijuht, mis algab vahetult aluspinna  lähedalt, halvendades horisontaalset nähtavust 1 km-ni, sageli enamgi.Udusid on mitut liiki ning neid jaotatakse frontaalseteks ja õhumassisisesteks. Õhumassisisesteks ududeks on radiatsiooniudud, advektiivsed udud, nõlvade ja aurumisudud.Eestis on külmal poolaastal tavalisteks advektiivsed ehk sisserännanud udud, mis tekivad siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külmale aluspinnale. Seda juhtub sageli siis, kui ilm läheb sulale – lumega kaetud maapinnal jahtub saabunud soe õhk, suhteline õhuniiskus kasvab ja moodustub udu.Sageli aga kombineeruvad advektiivne ja radiatsiooniline uduliik, mis tähendab, et soe õhumass liigub külmale aluspinnale ja jahtub tugevasti, kuni tekib kondensatsioon: sellised on sageli sügisesed udud.
Ott Tuulberg. Räme udu. Needham Market Suurbritannias (28.03.2017).
Udus on horisontaalne nähtavuskaugus kokkuleppeliselt alla 1 km. Udud jaotataksegi nähtavuse alusel nõrkadeks, mõõdukateks ja tugevateks ehk ohtlikeks (nähtavuskaugused vastavalt 500–999; 200–499 ja alla 200 m). Lisaks horisontaalsele (otsesuunas) nähtavusele tehakse meteoroloogias vahet ka vertikaalsel nähtavusel. Suhteliselt nõrkades ududes õhumassi vahetuse korral (frontide üleminekul, näiteks kui talvel läheb pärast tuisku sulaks) on horisontaalne nähtavuskaugus mõnisada meetrit, kuid iseloomulik on neile just see, et vertikaalne nähtavuskaugus on väga halb, st teisi pilvi ja taevast ei näe.Jahtumis- ja aurumisududele on üsna sageli, kuid mitte alati iseloomulik hea vertikaalne nähtavus, mis tähendab, et taevas ja teised pilved on näha, kuid halb või väga halb horisontaalne nähtavus. Viimane võib väheneda ainult mõne meetrini.Jahtumis- ehk radiatsiooniudud tekivad selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Suvel on neid esialgu vähe, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed, kuid juba augustist alates suureneb nende sagedus oluliselt.Satelliitvaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus on udu kõige nõrgem, sest hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus, sest mida soojem on õhk, seda enam saab see endaga veeauru siduda ning seetõttu väheneb temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus ja udupiisad (udu moodustavad veetilgad) aurustuvad.Jahtumisudusid on suve hakul (juunis) tavaliselt siis, kui õhtu on vaikne ja selge, mis soodustab temperatuuri langemist üpris madalale kuni maapinna lähedases õhukihis hakkab veeaur kondenseeruma ja tekibki esialgu õhuke udukiht. Lühikese öö tõttu ei kasva see enamasti ülduduks. Augustis võib pikema öö tõttu muutuda jahtumisudu ka ülduduks. Jahtumisudud võivad tekkida ka talvel, kui ilm on vaikne ja selge. Siis algab õhtul kiire õhutemperatuurilangus ja see võib viia veeauru kondenseerumiseni ning udu tekkeni, vt fotot ja selle allkirja ülal.Jahtumisudu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega.Mõnikord tekivad siiski üldudud ka kevade lõpus ja suve hakul, kui ööd on kõige lühemad. Sellisel juhul on põhjuseks enamasti sooja ja eriti niiske õhumassi saabumine. Juba suhteliselt väikese öise jahtumise tõttu saab tekkida kondenseerumine õhus, mille tulemuseks on udu. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja seda eeskätt sisemaal.Aprillis ja mais on üsna tüüpiline, et udud tekivad ja püsivad veekogude kohal ja rannikualadel. Tegemist on advektsiooniuduga. Selline nn mereudu võib vaatamata päikese tugevale soojendavale mõjule püsida päev läbi. Ilm on sellisel juhul vaikne, jahedapoolne ja pilvitu. Sellised udud kaovad tavaliselt juunikuuks seoses vee soojenemisega.
Uduliikide tekkimine. Allikas, kuid eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Veeauru kondenseerumisest atmosfääris ja ududest pikemalt>>>
Kategooriad: Blogid

39. nädala ilm (25.–31.09.2017)

Ilm ja inimesed - 25. September 2017 - 0:12
Kommentaariumi link

Tuleb rahulik, sajuta ja vananaistesuvine nädal.

Nädal algab kõrgrõhkkonna edelaservaga. Seetõttu rahulik ja selge ilm püsib. Hommikuks on valdavalt alla 10 kraadi, kuid päikesepaiste toel tõuseb 20 kraadi lähedale.Antitsüklon tuleb lähemale ja idakaartetuul raugeb. Seetõttu muutuvad ööd jahedamaks: pole välistatud öökülm, ka päeviti jääb õhutemperatuur kindlamalt alla 20 kraadi, suurenevad hommikused udud.Viimaks hakkab pilvisus tihenema ja sünoptiline olukord muutub ... Kuid seda täpsustame edaspidi!

Kairo Kiitsak. Varahommikune udu Lääne-Virumaal Simunas 24.09.2017.
Kategooriad: Blogid

38. nädala ilm (12.–24.09.2017)

Ilm ja inimesed - 17. September 2017 - 20:52
Kommentaariumi link
Aega võttis, aga asja sai: http://novaator.err.ee/619007/suur-ulevaade-koik-mida-peaks-teadma-orkaanidest. Suur tänu Otile!
Tuleb väga muutliku ilmaga nädal, sest Eestit ohutavad lõunatsüklonid, lisaks näib, et suvi ei anna veel alla.

18. septembril saabub lõunast torm, sest Poola kohal süvenev madalrõhkkond liigub üle Leedu ja Läti kirde suunas. See on lõunatsüklon, millele Berliini Vabaülikoolis on nimeks pandud Thomas. Meenub 29. aprilli lumetorm, kui raju põhjustas sarnane lõunatsüklon, kuid seekord lund oodata ei ole, küll aga võib ohtralt vihma tulla (Leedu ja Läti idaosas lubas paari päeva eest üks ennustus isegi 100 mm), samuti on tugevat tuult oodata: põhjast ja kirdest kuni 25 m/s.
Läti Ilmateenistus: 18.09.2017 by day in many places in Latvia heavy rain with precipitation amount of 15-40 mm is expected. Locally in Latvia, mainly in the central regions, very heavy rain with precipitation amount of 50 mm is expected. Lowland flooding and rising water levels in rivers are expected. Locally road damage by flood waters is possible. 17.09.2017 16:21Juba 17. septembril moodustus Euroopa idaosas frontaalvöönd ja satelliitpiltidel oli näha võimsate pilvemasside tormiline areng, vaata allpool.
Suurest õhumasside kontrastist sündiv lõunatsüklon on näha veel peamiselt frontaalvööndina ja ebakorrapärase suletud isobaarina (DWD). 


Hoopis ilmekam on satelliitpilt, kus on näha erakordselt võimsaid pilvemassiive – esmalt annab tsükloni arengust märku pilvemasside areng, seejärel muutub see jälgitavaks ilmakaartidel (http://en.sat24.com/HD/en/eu/visual). 

Prognoos 18. septembriks (http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Prognose_20170917.gif).
Kategooriad: Blogid

Atlandi ookean on orkaanide kasvulava ehk suur orkaaniülevaade (2017)

Ilm ja inimesed - 17. September 2017 - 19:25
Autor: Jüri Kamenik, konsultant: Ott Tuulberg

2017. a Atlandi orkaanihooaeg on olnud vaat et rekordiliselt katastroofiline. Sestap on nii meedia kui inimeste huvi olnud viimasel ajal orkaanide vastu väga suur. Käesoleva aasta septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey (tegutses 1. septembrini), mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga (paiguti, peamiselt Houstonis ja selle ümbruses, üle 1000 mm), ja 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni. 6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes.Siiski ei ole käesolev hooaeg midagi enneolematut, meenutagem 2005. a orkaanihooaega: tekkis 31 troopikatsüklonit, millest 28 olid troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani (vähemalt 3. kategooria Saffir-Simpsoni skaalal) tugevusega. Või siis 2010. a hooaeg, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega, samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña*.Kuna 2017. a orkaanihooaeg Atlandil on olnud üks kõige katastroofilisem hooaeg üldse, siis tõusid orkaanid septembris meediahuvi orbiiti. Seepärast tasub orkaaniteemal pikemalt peatuda. * – La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.
5. kategooria orkaan Irma 6.09.2017 (satellitpildianimatsioon http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/11L/11L_floater.html). Mõned üldmärkused tsüklonite kohtaMõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti. Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont. Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam. Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal. 
Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.
Troopikatsüklonid ja selle intensiivne variant orkaanOrkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Orkaanist nõrgemaid troopikatsükloneid nimetatakse troopilisteks tormideks (püsituul 18–32 m/s) ja troopilisteks depressioonideks ehk madalrõhkkondadeks (püsituul nõrgem kui 18 m/s, kuid suletud tsirkulatsioon olemas). Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune. Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat. Ei kasutata Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi. Rangelt võttes on Saffir-Simpsoni skaala ametlikult kasutusel Atlandi ookeanil ja Vaiksel ookeanil (kuupäevarajast ida pool), kus intensiivseid troopikatsükloneid nimetatakse orkaaniks, seevastu taifuunid vaid Hiina ja Jaapani kandis jne, kus võidakse teisi skaalasid kasutada. NB! Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil, Vaiksel kui India ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, peamiselt Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Selleks kasutatakse vaid kaugseireandmeid (satelliitpilte), sest otseseid mõõtmisandmeid tavaliselt pole või on neid vähe ja harva.Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26 °C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (fronditu madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket – seetõttu otse ekvaatoril troopikatsükloneid ei teki, kuna seal Coriolisi efekt (jõud) on null ega anna tõuget tsirkulatsiooni algatamiseks. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.
Nii saavad alguse tüüpilised Atlandi ookeani orkaanid: Aafrikast lähtuvad idalained hakkavad sooja veepinnale kohale jõudes soodsatel tingimustel arenema troopikatsükloniks. Neid suunab läände ja loodesse Assoori maksimum. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A4.htmlTroopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri häiritusi on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena, kuhu kuulus ka Irma ja Jose). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele. 
Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride (lähistroopikatsüklon, potentsiaalne troopikatsüklon) teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel (teema vaidluse all). Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvekogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive. 
Orkaani struktuur ja selle keskme ehk silma kohal asuv antitsüklon. Viimane on tegelikult troposfääri ülemises osas. See tekib orkaanis vabaneva varjatud soojuse tõttu, sest soojenemise käigus kõrgustes vastava õhukihi paksus suureneb ja rõhk tõuseb. Selline antitsüklon suunab orkaani keskmes üles tõusvad ja jahtuvad õhumassid väljavooluna eemale. Nii püsib orkaan stabiilne või saab tugevneda kiiresti, kui väljavool on hästi välja kujunenud ja tugev. Lisaks on näha, millised pilveliigid valitsevad orkaani eri osades. Selline õhurõhk keskmes nagu 950 hPa valitseb sageli 3. ja 4. kategooria orkaanides Saffir-Simpsoni skaalal. Allikas: http://sageography.myschoolstuff.co.za/wiki/grade-12-caps/climate-and-weather/tropical-cyclones/, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.
Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopikatsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, sest õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nn pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks.
Orkaanide nimetamisestTroopilisi madalrõhkkondi (ehk neid troopikatsükloneid, mis tekkimise hetkel pole veel troopiline torm) tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui selline madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette ehk Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab igal aastal, saates mõned "erru" (pensionile). Seega, kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml.
Kasutatakse vaheldumisi mehe- ja naisenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest troopikatsüklonist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naisenimesid, hiljem vaheldumisi mehe -ja naisenimesid kuni tänapäevani. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames_history.shtml#retired.
Kas 2017. a orkaanihooaeg on eriline? Kas ja kuidas see on seotud kliimamuutusega? Kas ja kuidas orkaanid võivad ka Eestit kuidagi mõjutada?Seda orkaanihooaega peetakse üheks katastroofilisemaks üldse Atlandi ajaloos. Näiteks Barbuda saar tehti maatasa (5. kategooria orkaan Irma, hiljem tormituuled 4. kategooria orkaanilt Jose, mis küll möödus kaugemalt). Lisaks püstitati troopilise tsükloni sajurekord USAs: 1318 mm orkaan Harveyga Texases, mis jääb kogu Atlandil 5. kohale. Orkaan Jose jätkas tegutsemist veel septembri teisel poolelgi ja lähenes Kanadale.  Kuid kas see kõik on kuidagi erakordne ja anomaalne? Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii on mitmed orkaanide rekordid aastakümneid vanad (ja rohkemgi) ehk veel ajast, kui süstemaatiliselt nimesid neile veel ei pandud (sellega alustati 1950ndatel). Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. a orkaan, mis Kariibias põhjustas üle 20 000 hukkunu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim. Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad? Keeruline öelda, sest alles 1970ndatest on tänu kaugseire arengule olemas info kõikide troopikatsüklonite kohta, seega pole usaldusväärne aegrida kuigi pikk. Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse (kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus). Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas: võib küll võimsamaid oodata, kuid nende üldine arv väheneb. Ilmselt määrab orkaanide arvu mõni keerukam mehhanism või on võrdväärselt olulised teised tingimused lisaks veetemperatuurile. See keerukam mehhanism võib tõenäoliselt olla Atlandi mitmeaastakümne-ostsillatsioon (AMO Atlantic Multidecadal Oscillation).
Väga huvitav animatsioon 5. kategooria orkaani #Irma liikumisest 5.09.2017. Satelliitandmed: GOES-16
Arvan, et muretseda tasub vast orkaanide võimsuse kasvu pärast ehk nende purustusjõud suureneb. Kuigi orkaanidesse võib suhtuda nii hästi kui halvasti, on kindel see, et orkaanid on kasulikuks ja vajalikuks nähtuseks nii süsteemi ookean-atmosfääri soojusbilansi tasakaalustajana kui on tähtsaks niiskusallikaks (nii mõnigi rahvas tervitab orkaane kui kauaoodatud vihmaandjat).Kuigi Eestit troopikatsüklonid otseselt mõjutada ei saa, sest puuduvad igasugused tingimused nii nende kohalejõudmiseks kui siin tekkimiseks (palju maismaad, Läänemere väiksus ja külm vesi jne) ja ilmselt jääb see nii, ükskõik kui palju kliima ka muutuks, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda on uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo, kes näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena: näiteks muutuvad parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust, seejärel võib sellist lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu. Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. a võimsaima äikesepäeva Eestisse nii hilisel ajal nagu 1. oktoobril.
Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all: on olnud praegusest ka märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane. Samas muretseda tasub nende võimsuse kasvu pärast, sest veetemperatuur on kasvutrendis (ka Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30 °C veetemperatuur). Samas keeruline on lahutada looduslikust varieeruvusest (nt AMO) inimmõju (nt inimtekkelist kliimamuutust). Seetõttu pole võimalik öelda kuigi suure usaldusväärsusega, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on, et tulemata ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju. Pigem on siin teemaks näiteks paduvihma sagenemine ja nende intensiivsuse kasv, kuumasaare-efekt linnades (tiheasustusaladel) jms.
Prof Keevalliku artikkel orkaanidest, mis keskendus 2017. a Atlandi hooajale:
Kliki pildile, et näha arvamuslugu!
Lõpuks soovin anda mõne selgitava lause prof Keevalliku ilmunud jutule http://arvamus.postimees.ee/4241047/sirje-keevallik-orkaanid-harvey-irma-jose-ja-katia. Asi selles, et prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ja mõned väited vajavad täiendavaid selgitusi.Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml. Lisaks sellele natuke mõistetest, sest need vajavad kindlasti lahtirääkimist. Troopikatsüklon on tavaliselt väikestel laiustel tekkinud madalrõhkkond, mida iseloomustab energia saamine kondenseerumissoojusest, konvektsioonipilvede (rünksajupilvede) rohkus ja frontide puudumine ehk neid täidab ühtlaselt kuum ja niiske õhumass (erinevalt parasvöötmetsüklonitest, kus võtmetähtsusega on õhumasside vastasseis ja frondid). Orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ehk tekib õhumasside vastasseis – barokliinne labiilsus, ja frondid, ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele). Troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Prof Keevalliku kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni). Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms). 
Kategooriad: Blogid

37. nädala ilm (11.–17.09.2017)

Ilm ja inimesed - 10. September 2017 - 23:55
Kommentaariumi link

Tuleb hilissuviselt soe, sajune ja äikeseline (!?) nädal.

Nädala alguses määrab ilma madalrõhkkonna kaguserv. Seetõttu on mõõdukalt tuuline ja sajuhoogudega ilm. Lämbe soojus on tõrjutud idapiiri taha, nii et siin valitseb mõõdukas soojus (16...21 kraadi).
12. septembriks püüab ülemeelik kuumus tagasi pressida. Juhul, kui see õnnestub ja jätkub ka päikesepaistet, siis võib sooja tulla koguni kuni 26 kraadi (idaservas, sest seal õhumass kõige soojem ja päikesepaistetki ilmselt enim), kui mitte, siis piirdub 17...22 kraadiga, sajuse ja pilves ilmaga veel vähem. Äikeseoht on arvutatud väga suur, kuid see võib jääda idapiiri taha.
Edasine ilm möödub märksa mõõdukamas soojuses ja värskemas õhus: soojapiir jääb alla 20 kraadi, sagedased on sajuhood, esineb äikesehooge, tuul tugevneb.
Ain Vindi. Öiseid pilvi. 8.09.2017. Võrumaa,Holsta.
Kategooriad: Blogid

36. nädala ilm (4.–10.09.2017)

Ilm ja inimesed - 3. September 2017 - 21:54
Kommentaariumi link
Orkaan Irma võib saada 5. kategooria orkaaniks http://www.nhc.noaa.gov/gtwo.php?basin=atlc&fdays=2
Tuleb üpris sügisene nädal, kuid öökülmaohtu ei paista.

Nädala alguses on aktiivne madalrõhkkond Läänemere lõunaosa kohal. Võimas kõrgrõhuala koondub Venemaa põhjaaladele ja kahe rõhuala vastasseisus on tugev idatuul, puhanguid 15, Soome lahe ääres 18–23 m/s, õhtul nõrgeneb veidi.Seejärel madalrõhkkonna mõju väheneb ja Venemaa põhjaaladelt laieneb kõrgrõhkkonna serv üle Eesti. Taevas selgineb ja ilm on sajuta. Idakaartetuul päeva peale nõrgeneb. Kolmapäeval (6.09.) kõrgrõhkkonna mõju väheneb. Öö on veel sajuta, päev aga pilvisem ja kohati sajab vähest vihma (võib veel muutuda). Puhub ida- ja kirdetuul puhanguti kuni 14 m/s. Jätkub pilvine ja sajune ilm, idakaartetuul asendub ilmselt muusuunalise tuulega, pole välistatud läänevoolu taastumine. Kõikidel päevadel on sooja enamasti kuni 15 kraadi, nädala alguses võib kohati soojem olla, öösiti selgimiste korral langeb alla 10 kraadi.
Kairo Kiitsak. Ilus õhtu Lääne-Virumaal Simunas 1.09.2017 
Kategooriad: Blogid

35. nädala ilm (28.08–3.09.2017)

Ilm ja inimesed - 28. August 2017 - 2:21
Kommentaariumi link
Valmis augusti äikeserajude kokkuvõte: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/12.08.2017.htm.

Tuleb sügishõnguline nädal, kuid läheb oluliselt soojemaks.

Kairo Kiitsak‎. Virmalised Lääne-Virumaal Simunas 27.08.2017 kell 22:56. ISO 1600, F3,5, 25 sek
Kategooriad: Blogid

Äikesetorm Lääne-Virumaal Simuna alevikus 19.08.2017

Loodusvaatleja - 26. August 2017 - 12:19
Seda sissekannet alustan oma väljavaatega, mille olin koostanud täpselt päev enne suurt äikesetormi. 
Tähelepanu! Laupäeval (19.08.) suundub Suurbritannia põhjaosa lähistelt Norra läänerannikule aktiivne madalrõhkkond ja selle serva mööda liigub madalrõhulohk üle Läänemere. Juba hommikul tekib tõenäoliselt uus osatsüklon, mille teekond kulgeb piki Rootsi rannikut põhja poole. Varastel hommikutundidel jätkub igatahes kiire kuuma ja niiske õhu sissevool lõuna poolt. Ennelõunasel ajal on pilvi kõige rohkem saartel ja Lääne-Eestis. Samal ajal võib aga Kesk-Eestis, Lõuna-Eestis ja Ida-Eestis taevas selgemaid laike esineda. Sellisel juhul on lootust päikesepaistele. Troopilise õhumassi mõjusfääris tõuseb õhutemperatuur lõuna paiku kõikjal Eestis 20 kraadist kõrgemale. Pikema päikesepaiste korral võib pärastlõunal sügaval sisemaal sooja olla maksimaalselt kuni 30 kraadi, seda eelkõige Lõuna-Eestis ja Kagu-Eestis. Päeva teisel poolel jõuab Läänemere kohalt külm front Saaremaa ja Hiiumaa piirkonda, kust see liigub edasi sisemaale. Kuid mis nüüd juhtub? Juhtub see, et külm ja väga soe õhk saavad ühel hetkel kokku. Külm õhk liigub sooja õhu alla ja soe õhk sunnitakse kiiresti ülespoole tõusma. Ilmatingimused on üsna soodsad ja seega on oodata tugevat konvektsiooni, mille mõjul tekivad võimsad rünkpilved ning rünksajupilved. Uute pilved areng toimub pidevalt külma frondi ees. Kõrgemates õhukihtides peaks ka tuulenihe päeva teisel poolel suurenema. Pilvede vertikaalse arengu puhul on see üsna oluline tegur. Suure tõenäosusega moodustub kusagil Lõuna-Eestis või Kesk-Eestis lõunast põhja ulatuv rünksajupilvede vöönd. Pilvede liikumine kulgeb aga edelast kirdesse, kuid külm front lükkab neid muudkui ida poole. Arvestades prognoositavaid õhumassi omadusi ja sünoptilist olukorda, siis on suur oht, et nende äikestega võivad kaasneda tugevad sajuhood ja tugevad puhangulised tuuleiilid. Kohati võib vihma sekka ka rahet tulla. Õhtul on äikese tõenäosus kõige suurem Kesk-Eestis, Lõuna-Eestis, Kagu-Eestis ja Ida-Eestis. Ennustuste kohaselt on just sel ajal eelnevalt nimetatud piirkondades õhumassil kõige rohkem potentsiaalset energiat. Mida rohkem on õhumassil potentsiaalselt energiat, seda suurem on äikese tõenäosus. Lääne-Eestis ja Loode-Eestis on ilm õhtusel ajal lihtsalt pilves ja sajab ainult vihma. Ööl vastu pühapäeva (20.08.) tõrjutakse kuum ja niiske õhumass ühes äikesevihmadega Eesti kohalt idapiiri taha Venemaale. Pärast keskööd hakkab ilm tasapisi paranema alates Lääne-Eestit ja Edela-Eestist.
Hommik algas poolpilves ilmaga, kuid võrdlemisi soojalt Simunas. Taevas võis näha hulgaliselt kõrgrünkpilvi ja kiudpilvi. Pärastlõunal pilvisus hõrenes ja päike pääses aluspinda paremini soojendama.

Kõrgrünkpilved lõuna pool kell 9:36
Vähene pilvisus kella 13:07 ajal
Pärastlõunal oli õhk kuum ja lämbe. Temperatuur tõusis +27 kraadist pisut kõrgemale. Kella 14 paiku moodustus esimene ulatuslik külma frondi äikesesüsteem, mille aktiivsus suurenes meeletu kiirusega. Rünksajupilved muutusid iga järgneva tunni jooksul võimsamaks. Külma frondi mõjul liikusid pilved aegamisi Ida-Eesti poole. Lisaks oli näha satelliidipiltidelt, kuidas äikesevöönd hakkas pikenema. Isegi Loode-Lätis tekkisid konvektsiooni tõttu uued äikesekolded.

Õhutemperatuur kogu Eestis kella 13:35 seisuga
Satelliidipilt kella 14:40 seisuga
Kella 14:45 ajal jõudis Simunasse uus tihedam pilvemass. Enamasti oli tegemist kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvedega. Nendega sademeid ei kaasnenud. Umbes 10 minutit hiljem oli kuulda esimesi müristamisi lääne pool. Külma frondi äikesesüsteem liikus aeglaselt läänest itta. Õues olles tundus mulle, et äike läheb hoopis mööda. Välgudetektorilt oli samuti näha, kuidas välgud jäid Simunast rohkem loode ja põhja poole. Lisaks uurisin satelliidiandmeid ja täheldasin, et nii Leedus kui ka Lätis olid külma frondi ees suhteliselt lühikese ajaga uued äikesed moodustunud. Kella 15 paiku oli situatsoon selline, et Lääne-Virumaa lõunaosa ja Jõgevamaa paiknesid sellises sektoris, kus veel äikest ei esinenud. Samal ajal oli rohkelt äikest juba näiteks Järvamaal, Harjumaal ja Lõuna-Eestis. Kuid ühel hetkel panin tähele, et Simunast edela pool olid hakanud arenema uued rünkpilved. Nendest rünkpilvedest arenesid välja võimsad rünksajupilved. Tuleb tõdeda, et pilvede areng kulges sel päeval märkimisväärselt kiiresti. Kella 16:00 ringis kostus edela poolt üsna tihti tugevaid müristamisi. Ise viibisin parajasti kodu läheduses ühe põllumaa ääres ja jälgisin, kuidas rünksajupilve alumises osas sähvisid pilv-maa välgud.

Tihedam pilvemass edelas kell 14:59
Võimsad rünkpilved Simunast edelas kell 15:52
Kella 16:35 paiku jõudis see äikesesüsteem lõpuks Simunasse. Äikesega kaasnes tugev allapuhe. Sadas paduvihma ja õues puhusid väga tugevad tuuled. Väike-Maarja ilmajaamas fikseeriti üheks puhanguliseks tuuleks 25 m/s. Rohkem mõõtmisi sealt ei tulnud, kuna tugev tuul ühes vihamaga lõi ilmselt vaatlusajaama rivist välja. Meil siin Simunas võisid täiesti vabalt puhangud üle 25 m/s ulatuda. Puud olid juurtega kohati maast välja rebitud. Paljudel hoonetel esines väiksemaid kahjustusi, eelkõige katustel. Mõnes aias olid ka kasvuhooned pärast äikeseraju kahjustada saanud. Meil murdis torm kuuseladva ära. See kukkus täpselt aeda. Lisaks põhjustas torm kahjustusi taimedele ja kasvuhoonele. Isegi üksikud raskemad katuseplaadid olid tuulte poolt lahti kistud meie kuuril. Kõige suurema tabamuse saigi Simuna alevik ja Avanduse piirkond. Simunas sadas kõigest poole tunniga 35 millimeetrit vihma.

Äikesesesüsteem Simunast edelas ja läänes kell 16:03
Hirmuäratava välimusega rünksajupilv kell 16:18
Tugev pagi fikseeriti Väike-Maarjas kell 16:35


Radarikaja kella 17:00 seisuga
Äikese ajal said kahjustada ka mõned elektriliinid, kuna meil läks õhtul elekter ära. Üllatavalt kaua aega kulus selleks, et elektrivool meil taastada. Osades majades suudeti see taastada juba mõni tund pärast äikest. Kõigepealt saime teate, et vool tuleb tagasi hilisõhtuks. Siis saime uue teate, milles lubati, et hiljemalt pärast keskööd saame voolu tagasi. Paraku seda ei juhtunud. Elekter tuli tagasi alles 20. augusti ennelõunal kella 11 paiku. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Oleme varemgi ilma elektrita olnud nii kaua. Isegi külmkapis olnud toiduga ei juhtunud öö jooksul mitte midagi. Seekord läks kõik õnneks.
Siinkohal räägiksin natuke ka sellest, mida põhjustas äikesetorm teistes Eesti piirkondades. Näiteks Pärnumaa kirdeosas Vändra piirkonnas esines ka äikest, sadas paduvihma ja rahet. Lääne-Virumaal Põdruse piirkonnas murdsid väga tugevad tuulepuhangud puid ja rebisid lahti ühe osa sotsiaalmaja katusest. Lisaks sadas Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa põhjaosas suure läbimõõduga rahet. Paduvihmast ja tugevatest tuultest ei jäänud puutumata ka Lõuna-Eesti. Isegi Valgamaal oli rohkelt murudunud puid pärast äikesetormi. Üksikuid teateid tormikahjustustest laekus ka teistest maakondadest. Hilisõhtul esines veel äikest Kagu-Eestis. Selleks ajaks oli troopiline kuumus ühes äikesevihmadega juba Peipsi järve taha tõrjutud. Alates Lääne-Eestist ja Edela-Eestist ilm juba paranes.

Lõpetuseks sooviksin jagada teiega fotosid sellest, milline vaatepilt avanes pärast äikeseraju Simunas.







Rohkem fotosid kahjustustest näeb siit: flickr.com/photos/98357279@N02/sets/72157685294287444
Kategooriad: Blogid

Orkaan Harvey

Loodusjõud Eestis ja maailmas - 24. August 2017 - 15:56
Täiendamisel. Seniks on võimalik vaadata, kuidas hetkel lennukiga Harvey intensiivsust kontrollitakse ja uuritakse: https://www.tropicaltidbits.com/recon/
Kategooriad: Blogid

34. nädala ilm (21.–27.08.2017)

Ilm ja inimesed - 20. August 2017 - 17:30
Kommentaariumi link
12. ja 19. augusti rämedatest äikestest tuleb ülevaade http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/12.08.2017.htm.

Tuleb harju keskmise augusti ilmaga nädal ehk nii vihma kui mõõdukat, kuni 20-kraadist, sooja.
Nädala alguses liigub ulatuslik madalrõhuala Skandinaaviast kirdesse. Samas ei saa jätta tähelepanuta lõunatsüklonit, mis tõi 20. augustil täiendavaid sadusid. Siiski on vähetõenäoline, et kuum õhumass jõuaks Läänemere idakaldale, nii et mõõdukas soojus ja rahulik ilm jäävad valitsema.Aegamööda näib rõhuväli muutuvat väheaktiivsemaks (lamedamaks), nii et õhu liikumine peaks rahulikumaks muutuma. See siiski kauaks nii ei jää: troopilise (palava) õhumassi piiril võib tekkida lõunatsüklon (või segatüüpi tsüklon), mis muudab ilma tuulisemaks ja toob vihma. Äikeseoht on suurim 22. augustil. Nädala teine pool on rahutu, sest lohud vahelduvad harjadega: nii on oodata lausvihma kui sajuhooge, kuivemaid hetki ja ajutist tuule tugevnemist. Sooja on öösiti üle 10 kraadi ja päeviti kuni 20 kraadi.
Kairo Kiitsak. Võimas äikesesüsteem Simunasse saabumas 19.08.2017. Selle äikesega kaasnesid märkimisväärsed tormikahjustused: https://www.flickr.com/photos/98357279@N02/sets/72157685294287444
Kategooriad: Blogid

33. nädala ilm (14.–20.08.2017)

Ilm ja inimesed - 13. August 2017 - 22:09
Kommentaariumi link

Tuleb südasuviselt soe nädal.

Muutunud tsirkulatsiooni tingimustes saab südasuvi (ööpäeva keskmine õhutemperatuur üle 15 °C) jätkuda. Nädala alguses liigub madalrõhulohk Läänemerelt kirdesse. Seetõttu hoovihmavõimalus veel püsib, kuid see väheneb, sest madalrõhulohk eemaldub ja selle järel tugevneb kõrgrõhuhari.Teisipäeval (15.08.) jätkub kõrgrõhkkonna tugevnemine. Nii on öö on selge, päev vähese ja vahelduva pilvisusega, aga ka sajuta. Läänekaare tuul vaibub. Kui õhutemperatuur langeb sisemaal alla 10 kraadi, siis päeval tõuseb üle 20 °C, rannikul on õhusoe ühtlasem.Kolmapäev (16.08.) on kõrgrõhkkonna servas sajuta. Neljapäeval (17.08.) liigub piki Skandinaaviat põhja-kirde suunas madalrõhulohk ja selle servas suureneb sajuvõimalus. Kagutuul tugevneb ja sooja on öösiti ja päeviti vastavalt üle 10 ja 20 kraadi.Nädal võib lõppeda nii antitsükloni tugevnemise (siis kuum ilm jätkub), aga ülekaalu võib saavutada ka edelavool ja sel juhul on suvesoe mõõdukam.

Kalmer Saar. 12.08.2017 Kui mujal oli olnud tugev äikesetorm ja vihm, siis Muhus Simistes ei ole olnud midagi erilist. Natuke ümberringi müristas ja korra tuli natuke vihma ka, mis pani vaevalt tolmu kinni. ja pärast tuli päike välja ning tekkis vikerkaar.
Kategooriad: Blogid

Suve kõrghetk (11.08- 13.08.17)

Loodusjõud Eestis ja maailmas - 11. August 2017 - 15:17
Tegemisel.
Kõrgpilvisuse prognoos UM mudeli poolt. Märgata on kõrgpilvisuse tompe, mis on võimalikud äikesed. Esimene pilt (vasakul) on prognoos homseks kell 18 ja teine pilt (paremal) on prognoos kella 21ks. Allikas: meteo.pl
Kategooriad: Blogid

32. nädala ilm (7.–13.08.2017)

Ilm ja inimesed - 7. August 2017 - 1:08
Kommentaariumi link

Tuleb kuivem ja südasuviselt soe nädal.

Nädala algul liigub madalrõhkkond Soome kohalt kirdesse. Teisipäeval (8.08.) tugevneb kõrgrõhuhari ja ilm on suurema sajuta. Kolmapäeva (9.08.) öö on kõrgrõhkkonna mõjul enamasti selge ja rahulik. Ilm muutub lõunavoolus üha soojemaks ja nii pole välistatud, et sooja tuleb koguni üle 25 kraadi.Soodsa sünoptilise olukorra püsides võib kohale jõuda troopiline õhumass. Sel juhul pole välistatud 25...32 °C ja sellise stsenaariumi tõenäosus on ~20 %, lähiminevikust meenub eestkätt 2015. a ligikaudu sama aeg.Kui troopiline õhumass on madalrõhulohus, siis on ilm jahedam ja sajusem, võimalik on pikne. Elame-näeme, kuid palavus ilmselt üle kahe päeva ei püsi!
Eemalduvad rünksajukad Laagris (4. augustil). Jaanus Leuska foto
Kategooriad: Blogid

Taifuun Noru

Loodusjõud Eestis ja maailmas - 5. August 2017 - 21:25
Hetke andmed:
Scale-IntensityStrongCenter positionN30°05' (30.1°)E130°25' (130.4°)Direction and speed of movementENE SlowCentral pressure970 hPaMaximum wind speed near center35 m/s (65 kt)Maximum wind gust speed50 m/s (95 kt)≥ 50 kt wind areaALL 90 km (50 NM)≥ 30 kt wind areaALL 280 km (150 NM)
Taifuun Noru asub hetkel 140 km kaugusel Kyushu rannikust ja on esimese kategooria taifuun. Ta peaks maabuma Kagoshima rannikul 6. augustil 9 UTC (homme kella 12 paiku) esimese kategooria taifuunina. Noru on Vaikse ookeani taifuunihooaja esimene taifuun, samuti kõige kauem kestnud taifuun Vaikse Ookeani lääneosas ja siiani kõige intensiivsem troopiline torm. Norul on selja taga väga pikk ajalugu ja kirjutan sellest siis lühidalt:Noru arenes välja nõrgast tsirkulatsioonist 700km kaugusel Wake'i saarest 18. juulil, troopiliseks depressiooniks nimetati Noru 21. juulil, vaid 12 tundi hiljem oli Noru juba troopiline torm. Norul oli raskusi intensiivistumisega, kuna ookeanivee temperatuur oli üsna madal (25 kraadi), kuid 23. juulil suutis torm taifuuni staatuseni tugevneda. Pärast seda Noru kord tugevnes ja kord nõrgenes. 24. juulist kuni 26. juulini oli Noru seotud temast põhjas oleva troopilise tormi Kulapiga (Fujiwhara effekt). 30. juulil tugevnes Noru 5. kategooria supertaifuuniks ja suundus loodesse Jaapani poole. Segadust tekitas GFS, mis ennustas, et Noru tugevneb taas supertaifuuniks pärast nõrgenemist ja tabab Jaapanit (muideks GFS ennustas mingil hetkel, et minimaalne õhurõhk langeb 860hPa-ni), loomulikult oli GFS selle olukorra ülepaisutanud. Nüüdseks on Noru Kyushu saarest lõunas ja evakueerimist ootavad üle 200 000 inimese. Kuigi Jaapan on harjunud troopiliste tsüklonitega on taifuunid üpris haruldased ja vaatamata, et viimastel päevadel on Norul olnud raskusi konvektsiooni hoidmisega, on ta endisel tõsine oht Kagoshima linnale, mis asub täpselt Kagoshima lahes. Samuti on Kyushu saare reljeef väga mägine, mis suurendab üleujutuste ja maalihete ohtu. 

Laupäev 05.08 (Eesti aeg)21.22Kagoshima linnas on juba väikesed üleujutused.https://www.instagram.com/p/BXZhWqBBYfg/?taken-by=take4watari (video) 
Kategooriad: Blogid

22. oktoobri ekstreemumid 2007-2017

AastaMaks.KeskmineMin.
20178,7°C1,02°C-6,2°C
20165,9°C1,84°C-1,3°C
201511,9°C6,38°C0,1°C
20145,6°C-0,37°C-5,2°C
20136,6°C1,10°C-7,8°C
201210,5°C6,69°C0,0°C
201111,8°C7,51°C-0,3°C
20106,5°C1,38°C-3,5°C
20098,6°C5,88°C3,9°C
200813,8°C10,27°C6,7°C
20079,3°C1,90°C-6,4°C

Ilmateenistuse ennustus

-5...5°C
2...6°C
-5...4°C
1...5°C
-6...4°C
1...7°C
-2...6°C
0...10°C

Rõhkkonnad Eestis

PäevMadal- rõhkkondKõrg- rõhkkond
22.10.Nimetu
21.10.Nimetu
20.10.Nimetu
19.10.Nimetu
18.10.ex-Ophelia

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Yr.no194,43%
Yr.no292,05%
Yr.no391,93%
Forecast.io191,14%
Ilmateenistus 191,02%

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 13,9°C (1989) ja külmem -8,8°C (1882).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 14,2°C (1909) ja külmem -13,8°C (2002).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

Külastatavus

Maa magnetväli

Tänane kuufaas

5,4% on kuu nähtav.
28 päeva on noorkuuni.
Noorkuu

UV-indeks Tõraveres

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk