Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 59 minutit 8 sekundit tagasi

Augustitaevas 2022 – taaspimenenud ööd, planeedid, (langevad) tähed ja relatiivsusefektid

1. August 2022 - 20:12

Päevad ja ööd

Kevadeti on meil külas tädi Mai, keset suve saabus tädi Juuli, tema järel on nüüd sisse astunud ka onu August. Võrdõiguslastele on siinkohal paras pähkel hammustada, sest siin on ju selge sooline diskrimineerimine: aastas esineb koguni 2 naist ja vaid 1 mees…

August on ikka veel suvekuu, ka augustikuus on üldjuhul aega end valgest pruuniks päevitada, ikka ei tasu ka unustada aeg-ajalt võimalikke kõrgeid UV-indekseid. Nüüd võib juba kuu algul Päikese hommikusi või õhtusi asukohti vaadates meenutada, et juunikuus, ka juulis, käis Päike kõrgemat rada. Mida enam kuu lõpupoole, seda enam on selgelt märgatav ka tublisti lühenenud päev ja vastavalt pikem öö.
Ka pimeduse saabumine on augusti lõpuks saavutanud päris kiire tempo. Hommikune valgeks minek kiireneb muidugi ka, aga see toimub ju üha hiljem. Meenutame, et mai lõpust alates ligi 2 kuud ju õieti väga pimedaks ei läinudki. Augusti esimesel nädalal võib madalas põhjakaares veel öö jooksul märgata nõrka, nüüd juba (inimsilma jaoks) värvitut kuma.

Mis seda kõike kõike põhjustab? Ikka see, et Päike liigub aegapidi ekliptikal lõuna poole, asudes kuu algul Vähi tähtkujus, kuid siirdub ööl vastu 11. augustit Lõvi tähtkujju.

Loode-põhja-kirdetaeva ehk siis eha-koiduvöö heledus võib mõnikord kasvada (üldiselt harva esinevate) helkivate ööpilvede arvel. Need on troposfäärist ehk tavaliste pilvede piirkonnast märksa kõrgemal tekkida võivad väga õhukesed pilvekesed, mis on vaadeldavad ainult siis, kui Päike altpoolt horisonti neid hämarikuvöös peaaegu paralleelselt valgustab. Kui mälu ei peta, siis suvalise näitena juhtus konkreetselt niimoodi mitmel ööl nt 1996. aasta augusti algul. Seda näidet ei tasu muidugi absolutiseerida, eks neid helkivaid ööpilvi ole loomulikult päris mitmetel teistelgi aastatel mõnedel suveöödel näha olnud…

Planeedid öötaevas

Päike loojub, saabunud on õhtu. Hommikune selge päeva ootamine on möödas, nüüd ootame selget ööd. Oletame, et nii ka juhtub. Mida näeme? Meeldiv on tõdeda, et enam-vähem kogu öö näeme heledat Jupiteri, mis tõuseb lõunakaares päris asjaliku kõrguseni (üle 30 kraadi). Planeet asub Kalade naabri, Vaala tähtkujus. Jupiter on tõesti hele, ei tasu ära ehmatada.
Kuu on Jupiterile kõige lähemal 15. augustil.

Suuremal osal kuust on ka Saturn näha kogu öö, olles 14. augustil vastasseisus Päikesega. Saturn on märksa tuhmim ja madalamal ka, olles näha Kaljukitse tähtkujus (kellel on meeles, siis umbes samas kandis, kus mullu oli Jupiter). Päris kuu lõpus Saturn enam lausa hommikuni välja ei vea, hakates muutuma vaid õhtutaeva objektiks. Ööl vastu 12. augustit on Saturni ligidal (allpool) täisfaasis olev Kuu. Edaspidistel öödel hakkab seni madalas taevas liikunud Kuu kõrgus öösiti kiiresti kasvama.

Marss paistab ka päris tublisti: tõuseb paar tundi peale Päikese loojumist ja peegeldab maailmaruumi Päikese pigem suhteliselt pikalainelist optilist kiirgust (ehk siis olles nähtav punakana) kuni valgeks läheb. Marss liigub Jäärast Sõnni tähtkujusse. Taasiseseisvumispäeva aegu on Marss vaid mõne kraadi kaugusel Taevasõela täheparvest, mis nii mitmegi vaatleja silmades on hea Väikese Vankri kandidaat. Marss ja Kuu on lähestikku 19. ja ka 20. augustil.

Veenus on vähemalt kuu algul, kui hommikuti madalasse kirdetaevasse vaadata, suhteliselt korralikult nähtav: planeet tõuseb veidi rohkem kui 2 tundi enne Päikest. Kuu lõpupoole siiski Koidutähe vaatlusaeg lüheneb. Seega Veenuse vaatlemissoovi puhul on kasulik puude ja majade segavast mõjust vabaneda (ehk siiski saagidest ja ekskavaatoritest vähem radikaalsete abivahenditega…). Veenus liigub kuu jooksul Kaksikutest läbi Vähi Lõvi tähtkujusse. Väga kitsas vana Kuu sirp ja Veenus on lähestikku 26. augusti hommikul.

Galaktika ja Gaia

Tähti on näha muidugi palju-palju rohkem kui mainitud 4 tk, mis on tegelikult hoopis planeedid. Õhtupimeduses on ilusasti näha Linnutee, mis kulgeb umbes põhja-lõunasuunaliselt. See on ühtlasi meie kodugalaktika nimega Galaktika ligi 200 miljardi tähega. Viimasel ajal on oma „kosmilise passi” saanud või saamas hinnanguliselt 1 protsent Galaktika tähtedest, peakangelaseks on olnud siin kosmosteleskoop Gaia. 1 protsent tundub kole vähe olevat, aga varem oli see number veel väiksem! Nüüd saame aga ka statistilist hinnangut kogu Galaktika tähtede kohta täpsustada. Ega siin just väga sensatsioonilisi uudiseid suurt olegi, aga teaduslikud arusaamad maailma kohta arenevadki samm-sammult (mõnikord tuleb ka veidi tagurpidi astuda), nii see paraku on.

Kefeus, Sisalik, Luik ja Lüüra

Keefeus

Kefeus

Augustiõhtutel asub otse pea kohal Linnutee taustal Kefeuse tähtkuju. Meenutab ehk veidi tuulelohet või trapetsit, mille küljes on kolmnurk. Heledaid tähti seal pole, nimega tähti siiski on: pisut ehk heledamat külge mööda lõuna poolt põhja (Põhjanaela) suunas lugema hakates: Alderamin (alfa Cep), Alfirk (beeta Cep), Errai (gamma Cep, põhjapoolseim heledam täht Kefeusel), teisel pool küljel, Alfirki vastas, asub Alvahet, (ioota Cep).
Esimese tähtkujuna enamasti Kefeus ilmselt silma ei hakka. Huvitaval kombel leiavad mõned siiski selle tähtkuju üsna ruttu, teistel kulub kurja vaeva, et Kefeus ka kaaslaste abiga kätte saada. Asja teeb ehk esmapilgul imelikul kombel tüütumaks just asjaolu, et Kefeus on mitteloojuv, olles eri aegadel näha eri kohtades (põhjataevas) ja paikneb siis ka „erinevat pidi”.

Kefeuse nõrgavõitu, kuid siiski nähtavate tähtede hulgas on siiski märkimisväärseid objekte. Tähtkuju teist külge mööda lõuna poole liikudes, saame „rivi” sellise: Errai, Alvahet, sealt edasi liigume tähtkuju lõuna-kagunurka, kus asuvad siksakilise paigutusega suhteliselt ligistikku 3 tähte: Alrediph (delta Cep), Tsao Fu (dzeeta Cep) ja Phicares (epsilon Cep). Neist esimene on kuulus perioodiliselt muutlik täht delta Cephei, olles väga olulise muutlike tähtede klassi, pikaprioodiliste tsefeiidide prototüüp. Nende puhul esineb huvitav seaduspära: mida pikem on heleduse muutlikkuse periood, seda suurem on tähe keskmine absoluutne heledus, mille ümber muutlikkus perioodiliselt pulseerib. (Absoluutne heledus on 10 parseki kaugusel asuva kujutletava tähe suhteline, Maa pealt mõõdetav heledus). Põhjus on siin suhteliselt keeruline, kuid enam-vähem lahendatud (kuigi küsitavusi siin ikka veel on) tähtede siseehituse teooria abil: toimuvad teatud liiki pulsatsioonid, mis kanduvad üle tähe pinna perioodilisele paisumisele-kokkutõmbumisele, siit siis koorub lõpuks välja ka see heleduse muutlikkuse ja heleduse seos.

Tänu selle seosele ja suurele absoluutsele heledusele on need tähed, tsefeiidid, tuntud ka Universumi majakatena ehk nn Hubble’i kauguste redeli tähtsa pulgana, nende abil on saadud määrata lähemate galaktikate kaugused.

Delta Cephei tüüpi muutlikud tähed on tegelikult kollakasrohelised F-klassi ülihiiud. Mõiste ülihiid on seotud tähe suure heledusega. Muidugi ei saa selline täht ka mõõtmetelt just „allameetrimees” olla, kuid reaalselt väga suured on ennekõike punased ülihiiud. Kefeus pakub siingi kaks head näidet.

Kefeuse trapetsi sellel küljel, mis asub tähtkuju põhjapoolse, kolmnurkse osa (Errai) vastas, paikneb Errakis (müü Cep), nn „granaattäht”. Algselt hinnatud läbimõõt 2000 Päikese läbimõõtu on hiljem siiski väiksemaks osutunud, kuid suur on see siiski.

Nüüd tuleks vaadata „granaattähest”, Errakisest, põhja poole, Kefeuse trapetsiosa sisemusse. Nii leiame Errakise lähema naabri nimetusega Cor Regis (nüü Cep). Liigume edasi põhja-loode suunas ikka „trapetsi” sisemusse.
Kui teada, milline täht just see õige on, näeme 4.8 tähesuuruse heledusega tähte VV Cephei. Lähipiirkonna heledaim täheke trapetsi keskosa kandis on Alkurah (ksii Cep), väänatud variante sellest ja teistestki siintoodud tähenimetusest on teisigi) 4.2 tähesuurusega. Pool tähesuurust tuhmim, kuid juba 5. tähesuuruse piiridesse jääv VV Cep asub naabrist umbes kraadi jagu lõuna-kagu suunas (seega Põhjanaelast rohkem eemal kui Alkurah).

VV Cep on siinkirjutajale oma teadlasetöö käigus üheks isiklikuks lemmikuks kujunenud objekt. VV Cep puhul on tegu samanimelise kaksiktähtede klassi prototüübiga, konkreetsemalt umbes 20- aastase perioodiga spektraalkaksiktähega, mis on osaliselt ka varjutusmuutlik. Ka komponentide massid omavad numrit 20, sedapuhku tähendab see seda, et kumbki on massiivne: omades umbes 20 Päikese massi (kogusumma tähtedel siis 40 Päikese massi). Paaris on punane M-klassi ülihiid ja kõige tõenäolisemalt B1-B2 spektriklassi kuum peajada täht. Siingi on tegu kaksiktähtede prototüübiga. Punase komponendi läbimõõtu on hinnatud (muude hinnagute kõrval) 1600 Päikese läbimõõdu kanti, enamgi veel kui praegu „granaattähe” puhul. VV Cephei tüüpi objektid võivad tunduda uurija jaoks esialgu igavad, kuid juba prototüüp ise osutub mitmes mõttes õpetlikuks ja huvitavaks ning on uurimise käigus püstitanud päris kaalukaid küsimusi, millest osad on senimaani vastamata.

Kefeuse heledaimast liikmest, Aldraminist, millega loetelu alustaime, jääb „granaattähest” vastassuunas veel paar nimega tähte: Al Kidr (eeta Cep) ja Tjan Gou San (teeta Cep). Nagu näha, lähenevad asjalood kuulsale Hašeki tegelasele Švejkile, kes püüdis kangelaslikult igatsugu idapoolsete rahvaste raskeid nimesid kirja panna.

Sisalik

Sisalik

Kefeusest lõuna-edela poole asub üsnagi silmapaistmatu, taaskord siksaki moodi Sisalik. Ülemine ehk põhjapoolne osa Sisalikust meenutab kujult ehk äsjamainitud kolmikut Kefeuses, mis sisaldab tsefeiidide prototüüpi. Sisaliku tähtkujus paikneb aga teine palja silmaga nähtav VV Cephei tüüpi täht, 5 Lac, heledus 4.4 tähesuurust. Meie Linnutees on aga teada sellist tüüpi kaksiktähti üldse kokku vaid alla 30!

Iga tähtkuju juures mitmete konkreetsete täheliste näidetega pikalt peatudes ei jõua arvatavasti enne valmis kui jutt on paksu raamatu pikkune. Püüaks seda siiski vältida, kuid ilma Luigeta arvatavasti päris ilma siiski ei saa. Luik, Kefeuse teine naaber, jääb Linnutee taustal augustiõhtutel kõrgele lõunataevasse. Muuseas, miks on just Linnutee taustaga tähtkujudes enim huvitavaid objekte? Õige, õpilane Kiir, istu. Linnutee riba suunal ju enamus tähti paiknebki!

Luik

Luik

Niisiis, Luik. Valge ja kuum ning hele ülihiidtäht Deeneb ning kujuteldavad tulnukatest röövlid selle kauge tähe juurest olid juulikuus juba jutuks. Kuid Deeneb pole siiski sugugi ainus väga suure kiirgusvõimsusega täht Luige suunal. Enamus neist on siiski nii kaugel ja/või tolm-ja gaasudude poolt varjatud ning seega paljale silmale nähtamatud. Seevastu Luige ristikujulise kontuuri keskel asuv Sadr (gamma Cyg) on kenasti vaadeldav. Ka see täht on suure kiirgusvõimsusga ja asub kaugel.

Deenebist vasakule poole jääv 61 Cyg, täht (tegelikult kaksiktäht), mille kauguse määras 1838. aastal Köningsbergis kuulus matemaatik ja astronoom Bessel, on samuti palja silmaga vaadeldav, kuid see töö on parajalt kena pähkel hammustamiseks.

Ilusaim objekt Luiges on ehk luige kontuuri pika kaela otsas lõuna poole jääv pea ehk Albireo, (beeta Cyg). Palja silmaga paistab Albireo tavalise, pigem heleda tähena, kuid ei pea just suur teleskoop olema, et näha ilusat vaatepilti kollakasoranzikast ja sinakast tähepaarist. Tegelikult on oranzi tähe lähedal veel teinegi sinakas täht (kokku siis 3 tk), kuid see komponent jääb eristamata.
Veel nimega tähti Luiges: keskkohast kagu suuunas jääb üht tiiba tähistav Gienah (epsilon Cyg), teisele poole aga Favaris (delta Cyg).

Lüüra

Lüüra

Luige naaber paremal (lääne pool) on Lüüra. Seal särab Veega, vanade eestlaste Vabamees. Kui Bessel mõõtis eelmainitud 61 Cyg kauguse, siis veidi varem ja esimesena maailmas, 1837. aastal, sai Tartu mees Struve mõõdetud Veega kauguse! Lüürast võib nimetada veel Veegast lõuna poole jäävaid märksa tuhmimaid tähti Sheliak (beeta Lyr) ja Sulafat (gamma Lyr). Nende vahelt võib teleskoobikasutaja üles otsida imekena planetaarudu M57, soovitan soojalt selle otsimise ette võtta, mäng väärib küünlaid!
Juhindudes juuresolevast pildist, siis vedades Sheliak-Sulafat joonelt kagusse edasi, saab leida teleskoobiga tuhmipoolse kerasparve Messier kataloogist, M56.
Veegast pisut kõrgemal ja vasakul paikneb e Lyr, mitte just hele objekt, kuid tegu on korralikus teleskoobis vaadates neliktähega! Palja silmaga vaadates on e Lyr kaheks komponendiks lahutatavuse piiril.

Relativistlikku juttu

Pöörduks siinkohal seoses Veegaga uuesti juba juulikuu loos ilmunud relativistlike efektide juurde. Nimelt siis olgu ette võetud valguse kiirusele lähedase kiirusega „soojamaareis” Maalt veidi alla 26 valgusaasta kaugusel oleva Veegani ja tagasi. Oletame siis, et aega kulus 52 aastat. Seda siis Maal olijate jaoks, kes kannatlikult just nii kaua peavad missioonil osalejaid ootama. Samal ajal, võttes raketi konkreetseks kiiruseks näiteks 0.999 999 9 kordse valguse kiiruse, kulub selleks raketis kulgevas ajas kokku ainult 6 päeva! See on ju „kukepea”! Suurim ehmatus aga avaldub ilmselt Maal omavahel kohtudes. Seda efekti tuntakse „kaksikute paradoksi” nime all. Oletame, et maailmaruumis reisija oli (ja on ka peale reisi, vt 4 lauset tagasi!) 26-aastane. Enne reisi äsja sündinud poeg aga on saanud isast kaks korda vanemaks, olles siis 52- aastane. Astronaut (kosmonaut) aga ei ole tegelikult 52 aastat „kokku hoidnud”, vaid lihtsalt ongi koos kogu raketiga ainult 6 päeva kulutanud!

Nüüd võib tähelepanelik lugeja esitada õigustatud küsimuse: relatiivusteooria on ju suhtelisuse teooria. Võime ju hoopis lugeda raketi paigal olevaks ja… sealt vaadates hoopis Maa koos Maalastega kihutas edasi-tagasi! Õige jutt! Aga… kontrollides tuleks ikka just nii välja, nagu eelmises lõigus juttu. Selles see paradoks seisnebki.

Lahendus on siiski olemas. Seni oli arvestatud ainult erirelativistlikke efekte. Tegelikult tuleb sellise „lõbusõidu” puhul arvestada ka üldrelativistlike efektidega. Siin tuleb aja kulu aeglustamise osas täiendavalt mängu gravitatsioon , mis on ekvivalentne mõjuga, mida annab kiirendusega liikumine. Seda on ju vaja:

1) Raketile Maalt hoo sisseandmiseks;
2) Raketile tähe juurde jõudes hoo mahavõtmiseks;
3) Raketile tähe juurest hoo sisse andmiseks;
4) Raketile Maale jõudes hoo maha võtmiseks.

Lisaks muudab vahepealne massiivse tähe lähedal olek samal kombel astronautide aja kulgemise aeglasemaks.

Loetud asjaolud on need, mis just nimelt kosmoses seikleja aja aeglasemalt kulgenuks muudavad. Kiirendamised kestavad mõlemas taustsüsteemis mingid erinevad ajavahemikud ja just sealt see suur vahe Maa ja raketi aegadel sisse tulebki, sest Maad ei kiirenda ega aeglusta ju vahepeal täiendavalt miski. Ühegi tublisti raske tähe ligiduses pole Maa ka vahepeal olnud, vahemaa Päikesega on ju kogu aeg ühesugune.

Asi tundub siiski üha keerulisemaks muutuvat, kuid relatiivsusteooria ongi keeruline. Lihtne on asi vaid Baskini anekdoodis, kus „kaks vangi jalutavad vangla hoovis, aga tegelikult nad ju istuvad!”

Herkulese tähtkuju ja tema naabrid

Herkules

Herkules

Lüürast lääne poole jääb suur, kuid nõrgavõitu tähtedest koosnev Herkules. Põhiline mulje jääb ehk kui valesti ehitatud redelist. Tähtkuju läänepoolses (parempoolses) osas kahe suhteliselt heleda tähe: Sophian (eeta Her, ülalpool) ja Rutilicus (dzeeta Her, allpool) vahel asub palja silmaga nähtavuse piiril, kuid teleskoobis väga ilus ja piisavalt hele objekt, kuulus Herkulese kerasparv M13.

Teise analoogilise tähtede paari moodustavad vasakul (ida) pool Fudail (pii Her) ja Cujam (epsilon Her). Kui võtta ette kõrgemal asuv Fudail, siis mõni kraad põhja poole ehk veel ülespoole jääb M13-ga võrreldav teine kerasparv M92. Nelja äsjamainitud tähte aluseks võttes leiame veel Cujamist allpool oleva tähe Sarin (delta Her) ja Rutilicusest allapoole jääb Korneforos (beeta Her), tähtkuju heledaim täht 2.8 tähesuurusega. Kokku saimegi 6 tähte ja neist moodustatud viletsa redeli.

Veel võiks Herkulese tähtkujus mainida tähte Ras Algethi (alfa Her), see jääb tähtkuju lõunaserva. Selle naabruses (vasakul ja pisut allpool) on aga märksa heledam täht, Ras Alhague (alfa Oph), kuid see on juba Maokandja tähtkuju täht. Herkulesest lääne pool asub pisike kaarekujuline Põhjakroon (suhteliselt heledad tähed, heledaim neist on Gemma).

Nool

Nool

Nii. Mis meil veel öötaevas näha on? Luigest allpool on pisike ja raskesti leitav Rebase tähtkuju ja veel pisem, kuid konkreetse kujuga Nool. Varem räägitud jutu põhjal vastavate objektide haruldusest võib see tunduda uskumatu, kuid Noole kontuuri keskmine täht, 4. tähesuuruse tähena paistev delta Sge on taas üks harvaesinevatest VV Cephei tüüpi tähepaaridest! Edasi lõuna poole tuleb Kotkas koos sealse heledaima tähe Altairiga.

Tähistaevast veel

Jättes järgnevas jutus ülejäänud tähtkujude konkreetsed liikmed enamuses nimetamata, jääb edasi lääne poole Karjane koos heleda Arktuuusega, kuu esimesel poolel on väga madalas lõuna-edelataevas leitav Antaares. Ka Antaares on siin juba mitu korda teemaks olnud VV Cephei tüüpi tähtede esindaja! Tõsi küll, kaunis ekstremaalne, olles selles kaksiktähtede klassis pikima, 800 aastat ületava perioodiga. Nii et Madisepäeva lahingu (1217. aastal) ja Võnnu lahingu (1919. aastal) vaheline Saksa parunite Eestis võimutsemise periood mahtus üheainsa Antaarese orbitaalse perioodi sisse ning aega jäi veel ülegi! Kaksiku punast komponenti siis meie oma madalas suveöötaevas imetleda saamegi. Muu Skorpioni tähtkuju enam ei paista. Kotkast allpool on Kilp koos eriti heleda tombuga Linnutees ning päris madalas lõunakaares on näha pool Amburi tähtkujust. Amburist vasakul on Kaljukits (Saturn paistab seal), kirdetaevas on tõusmas hele Kapella koos Veomehe tähtkujuga.

Veomehe kõrval on Perseus, sealt edasi, kõrgemale, jääb Kassiopeia. Suur Vanker asub loode-põhjakaares, Väike Vanker koos Põhjanaelaga on kõrgemal. Põhjataeva teiste tähtkujude vahel keerdub Lohe, ka mitte just eriti heledatest tähtedest koosnev.

Öö jooksul vallutavad ida poolt lõunataeva mitte eriti silmapaistvad Veevalaja, Kalade ja Jäära tähtkujud, kuid tänu Jupiterile ja Marsile on seda kanti siiski lõbus vaadelda.
Kõrgemal on ruudukujuline Pegasus ja ribakujuline Andromeeda.

Hommikupoole tõusevad uued heledad tähed Aldebaran koos Sõnni tähtkujuga ning Polluks ja Kastor koos Kaksikutega. Varsti peale kuu algust ilmub hommikuti idast nähtavale oranžikas Betelgeuse Orioni tähkujust, kuu kolmandal dekaadil tõuseb juba kogu Orion, madalal asuv sinakasvalge Riigel kaasa arvatud.
Pärtlipäeva, 24. augusti paiku saab nähtavaks ka Prooküon Väikesest Penist, märksa tuhmim Gomeisa saab seal ka nähtavaks, tõustes varem ja olles veidi kõrgemal.

Tähesadudest ka….

Muidugi ei saa jätta mainimata ka astronoomiahuviliste kokkutulekutele alusepanijat, tuntud perseiidide meteoorivoolu kuu varases keskpaigas, see on pikima kestusega suhteliselt tihe meteoorivool aastas, mis rõõmustab hilissuviseid pimeda taeva vaatlejaid. Õnneliku juhuse läbi asub suisa meteoorivoo radiandis ilma teleskoobitagi uduse laiguna paistev kaksikhajusparv NGC 869 / NGC 884 kõrgel kirde-idataevas, nii et küsimusele: ”Issi, kust tulevad meteoorid?” saame augustiöödel esimeses lähenduses peaaegu täpse vastuse anda. Tõsi, eksimisvõimalus on siingi olemas, sest meteoore, kuigi vähem, tuleb mujaltki, eelkõige tuleb lisaks arvestada delta-akvariide.

Perseiidide puhul on tegu suhteliselt lühiperioodilise Swift-Tuttle komeedi veidi laialivajunud rajaga, kuhu Maa iga aasta augustis satub ja komeedi pisiosakesed siis üritavad Maaga kokku põrgata. Nüüd on hea tunnetada, et meid koos Maaga ümbritseb atmosfäär, vastasel juhul satuksime „herneste rünnaku” alla…

(Kuigi Swift-Tuttle komeet ise on Päikesest ja Maast kaugel eemal, kuulutame ehk kindluse mõttes siiski välja (esialgu vaid…) augustikuuks kosmilise meteooripandeemia, topime igaühele kõikjal (sh varjendeis ja kodus teki all) „tühistamise” ähvardusel lisaks nüüdseks juba iga-aastaselt armsaks saanud „maskidele” ja „vaktsiinidele” veel ka „maski – kiivrid” pähe, „kosmosepassid” pihku, „kosmosevaktsiinid” käsivarde ning kiitkem sisseharjutatud harduses ikka edasi kopsaka rahasüsti saanud vaktsiini-ja kiivrifirmasid, Parteid ja Valitsust, tuginedes keeleseadusele ja selle „praktilisele rakendusele” vähemalt viimastel kuudel avalikus teeninduses ja mujal:
„Prošla zima, natšalo leto,
Thank You, pravitelstvo, za eta!”)

Kuu faasid.:

  • Esimene veerand: 5. august kell 14.06
  • Täiskuu: 12. august kell 4.36
  • Viimane veerand: 19. august kell 7.36
  • Noorkuu: 27. august kell 11.17

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Kategooriad: Eesti uudised

Juulitaevas 2022

1. Juuli 2022 - 10:34

Juulitaevas 2022 – ulme, teadus, uutmine ja reaalsus

Juulis on ööd veel valged, kuu kahel esimesel dekaadil pole selles osas suurt vahet juunikuu öödega. Päevad lähevad kuke sammu kaupa lühemaks ja ööd vastavalt pikemaks, aga need sammud on väga lühikesed. Alles kuu viimasel kümnendil on märgata pimeduse otsustavat süvenemist ja kuu lõpp pakub öötundidel juba ilusat täherohket taevavõlvi, kuigi üha nõrgenev kesköökuma põhjakaares on siiski veel alles. Eks seegi ole teatud liiki kalender. Varasematel sajanditel, kui kalendrid polnud veel levinud, pidi meie kodumaa põllumees teadma: valgete ööde lõppemine tähistab ühtlasi heinateo lõppu ja viljalõikuse algust. Lisaks muidugi ka seda, et sügis pole enam väga kõrgete mägede taga…

Õhtune hämardumine toob heledatest tähtedest kagu-lõunataevas esile Suvekolmnurga: kõrgel üleval Veega, temast ida pool (vasakul) paikneb Deeneb ja umbes poolel kõrgusel neist madalamal asub Altair. Kokku paistab midagi võrdhaarse kolmnurga taolist. Deeneb on neid kolme omavahel võrreldes kõige vähem hele, kuid on ka põhjust: see täht asub väga kaugel. Täpset Deenebi kauguse hinnangut pole siiamaani, kõige enam esineb arv umbes 1600 valgusaastat. Igal juhul on kaugus märkimisväärselt suur. Kui Veega (kaugus Maast 26 valgusaastat) või Altair (kaugus Maast 17 valgusaastat) mõttes sama kaugele viia, oleksid nad palja silmaga nähtamatud. Seevastu, kui Deeneb oleks emma-kumma „lähedusel” Maast, oleks tegu öötaevas äärmiselt heleda objektiga, mis oleks raskusteta vaadeldav ka keset keskpäevast taevasina.

Nagu teada, on tähistaevas olnud aineks paljude ulmejuttude kirjutamisel. Siin on mängus ka seesama Deeneb. Suure kauguse tõttu Maale on see täht (ehk siis tema läheduses võib-olla eksisteerivad planeedid) muuhulgas saanud au olla eriti müstiliste võimete ja olemuselt üsna kurjade olevuste kodupiirkonnaks maailmaruumis. Konkreetselt on siin silmas peetud vendade Strugatskite ulmejutustust „Väljasõit rohelusse” (1972, eestikeelsed tõlked on ilmunud 1987. ja 2016 aastal). Lühidalt seisneb loo sündmustik selles, et kunagi varem on Deenebilt lähtunud ja suhteliselt lühikeseks ajaks mõnes Maa piirkonnas „peatunud” ja nii muuseas ka ettejäänud inimesed (olenemata neile vastupanu osutada püüdnud Maa põlisasukate parimatest relvadest) hävitanud. Tulnukad on suvatsenud küll edaspidi (ajutiselt?) lahkuda, kuid jätnud endast maha igasugust „prahti”. Selle „prahi” erinevad koostisosad, mille sisemised olemused jäävad Maa elanikele arusaamatuks, toimivad kokkuvõttes „viienda kolonnina”, osutudes inimestele pea sama ohtlikuks kui olid tulnukad ise. Kokkuvõttes päris sünge lugu, loo alatoon paistab muuhulgas viitavat, et tulnukaid võib ju Deenebi juurest veel juurdegi tulemas olla või siis ehk koguni piisab kasvõi mahajäetud „prahist”, mille mõjupiirkondade ehk tsoonide kestev laienemine võib juba ise kogu Maa inimkonnale põhjalikke ja soovimatuid muudatusi tekitada..

Kui öine hirm Deenebi ees on veidi nõrgenenud, pöörame pilgu Veegale ja mõtiskleme veidi selle meile oluliselt lähemal asuva tähe kauguse üle. Mida tähendab kaugus 26 valguaastat? Eks see ole kaugus, mille läbib valguskiir vaakumis ühe aastaga. Valguse kiirus aga on teatavasti suurim võimalik kiirus looduses. Inimkond ei ole osanud ega suutnud leiutada apraate, mis ligiähedaseltki oleksid võimelised nii suure kiirusega liikuma.

Kujutame siiski ette, et selle ülesandega on hakkama saadud. Meil on juhtida kosmoselaev, mis praktikas on sisuliselt võimeline valguse kiirusega liikuma. Sellise aparaadi abil jõuaksime ligi 1 sekundiga Kuule, 8.3 minutiga Päikesele (jätame kõrvale aspekti seoses äärmuslike temperatuuridega), lähemate planeetide juurde mõnest mõnekümne minutiga, Saturnini ligikaudu tunniga ja Pluutoni 5 ja poole tunniga.

Võtame nüüd oma kujuteldaval raketil suuna teiste tähtedeni. Kolmiksüsteem Alpha Kentauri on meile kõige lähemal olev „tähestik”. Sinna jõudmiseks kulub aega 4.3 aastat (kaugus on 4.3 valgusaastat).

Järgmised (suvalistes suundades muidugi) tähed on meist üha kaugemal ja nendeni jõudmiseks kulub aina enam aega. Millalgi jõuame järjekorras Altairini, mis kuulub ka Päikesele lähedaste tähtede hulka ning siis edaspidi võtame mängult ette retke ka Veegale.

Eeldame ikka seda ka, et kosmoselend kulgeb edukalt ja retkelt pöördutakse ka Maa peale tagasi. Kujutledes ideaalset olukorda, et vahepeal eriti aega viitmata kihutatakse ligikaudu valguse kiirusega ka Veegalt tagasi. Muidugi kulub ka siis 26 aastat, nii raketi et Maalt startimise ja naasmise vahel on kulunud kokku 52 aastat. Nagu on kirjutanud tuntud teadlane Uno Veismann oma teoses „Tähed ja tehnika” (1968), on selline ajavahemik hinnatava maksimumi piiril, kus Maalt lahkunud ja naasevad kosmonaudid omavad veel lootust oma reisist aru anda neile, kes nad 52 aasta eest Veegale teele saatsid… Kui vaadata juulikuu öötaevasse, siis läänekaares paistev Arktuurus, 37 valgusaasta kaugusel (arv see tuleb ju kahega korrutada), paistab juba veidi liiga kaugel olevat…

Samas ei maksa kosmosereise alahinnata. Väga suurte kiiruste puhul hakkab kehtima erirelatiivsuteooria, mis lubab suure kiiruse arendajal endal oluliselt vähem aega kulutada. Piirjuhul, täpselt valguse kiiruse juures, taandub asi selleni, et aega ei kulu üldse, kosmonaut ehk astronaut viibiks nagu ühel ja samal ajahetkel igal pool korraga, st satuks väga veidrasse olukorda, saamata vähimalgi määral aru, kus ta viibib. Õnneks on selline asi siiski võimatu, sada protsenti täpselt pole rakettidel valguse kiiruse saavutamine võimalik. Küll on võimalik aga jõuda sellele väga lähedale, nii et ka Deenebi juurde võib raketis viibija oma kella järgi küllaltki kiiresti jõuda, inimene saaks põhimõtteliselt ette võtta ka galaktikatevahelised lennud. Ikka sel põhjusel, et mida suurem kiirus, seda aeglasemalt aeg reisijal kulgeb. Kahjuks on siiski nii, et rändur ise ei tunneta kuidagimoodi aja aeglasemat kulgemist, see saab selgeks alles siis, kui võrrelda raketi kella näitu Maale tagasi jõudes Maa peal olevate kellade näitudega.

Võtaks nüüd enatusiastlikku hoogu tasapisi vähemaks. Vaatame veel juuliõhtu hämaruses ringi ja leiame läänetaevast juba mainitud Arktuuruse, värvuselt veidi oranzi tooni. Väga madalal lõunataevas asub Antaares, mis paistab ehk veelgi punasem. Põhja-kirdetaevast, ka suhteliselt madalalt, leiame Kapella. Kuu algupoolel on päris madalas edelataevas leitav ka Spiika. Otsime Suure Vankri ka üles, see asub loodekaares, mitte eriti kõrgel, kuid ka mitte väga madalal. Kaks aisatähtedest kaugemat „vankiratast” sihivaivad ülespoole, kus leiame Põhjanaela. Sellele tähele saab alati kindel olla, kui soovime põhjasuunda ja sealt edasi kõiki teisigi ilmakaari paika panna. Kirdetaevast leiame ka W-kujulise Kassiopeia. Tasub tähele panna, et kassidega siin pistmist ei ole, tegu on (mitte küll Eesti mõistes) tavalise inimese nimega. Tõsi, nii nimetati mitte just päris tavalist inimest, vaid müütilist Etioopia kuningannat.

Vaatame jälle taevasse, nüüd juba vastu hommikut. Nüüd tasub kiita juba „planeetide seisu”. Madalas lõunakaares Kaljukitse tähtkujus asub Saturn, mis kuu teises pooles hakkab paistma isegi kogu öö jooksul. Nii saab lõpuks leevendust juba veebruari keskpaigast alanud planeetide nähtavuse põud õhtutaevas (tõsi küll, aprilli lõpus ja mai algul paistis õhtuti Merkuur).

Ka Jupiter on Vaala tähtkujus (Vaal on ekliptikast kohati vaid õige pisut lõuna poole jääv Kalade naabertähtkuju) hommikupoole ööd hästi vaadeldav, planeet hakkab kuu edenedes näha olema üha pikemat aega, tõustes üha varem enne keskööd. Ka punakas Marss paistab ilusasti, vaatlusaeg samuti jõudsalt kasvab. Marss on nähtav Kalade ja Jäära tähtkujudes. Samuti hommikuti näha oleva Veenuse vaatlusaeg on lühem, planeet tõuseb kuu algul vähem kui 2 tundi, kuid kuu lõpus pisut varemgi kui kaks tundi enne Päikest. Seega pole vähemalt kuu lõpus, kui koiduhämarus ka juba süveneb, väga viga ka Veenuse vaatlustingimustel (Sõnni ja Kaksikute tähtkujudes), sest planeet on väga hele. Tõsi küll, vaadata tuleb madalale.

Sõnni heledaim kinnistäht Aldebaran ilmub hommikutaevasse kuu teisel dekaadil, Polluks ja Kastor Kaksikute tähtkujust aga kolmandal kümnendil. Aldebaran oli nähtamatu pisut enam kui 2 kuud, Kaksikute tähepaar aga veidi üle ühe kuu.

rivi2

Juuresolev kaart lubab võimendatud kujul juuli esimeste hommikutel kirdest kuni lõunani põhimõtteliselt vaadata kõigi teisi Päikesesüsteemi planeetide (sealhulgas ka Pluuto) suunas, paar tundi edasi lisandub rivisse ka Päike…

Praktikas sellest ilusast rivist aina valgeneva hommikutaeva taustal suurt kasu pole, ehk keegi leiab teleskoobiga kätte Merkuuri või Uraani, muus osas ei tasu eriti optimistlik olla. Pluuto on 14. tähesuuruse täht, siin on asi lootusetu, olgu teleskoop nii automaatne kui tahes. Neptuun on vastavalt 8. tähesuurusega, automaatika ehk aitab. Merkuur on küll heledusega -0,7 tähesuurustt , kuid tõuseb vaid tund enne Päikeset. Paar tundi hijem lisandub rivi otsa ka Päike, mis kustutab taevasina sisse kõik muu.

Teleskoobiga peaks siiski Veenuse ja Jupiteri ka selgel päeval päeval, kui koordinaate umbkaudugi kasutada saab, kätte saama. Muus osa sõltub palju kogemusest. Päeval saab, kui teleskoop on piisvalt võimas ja ka koordinaate tunneb, koordinaatide abil ka harvu heledamaid kinnistähti teleskoobiga vaadata. Mõtet see ponnistus väga ei oma, tähed on efektsed siiski ka läbi teleskoobi just pimedal või hämaral ajal… Pindobjektidena teleskoobis paistvate Marsi ja Saturniga (tegelikult mingil määral ka isegi Jupiteriga) on veelgi keerulisem.

Näitena võib tuua ühe suvalise iskliku kogemuse. Nende ridade kirjutajal õnnestus nt 2009. aasta 1. juunil kella 2 paiku päeval Tõravere suure teleskoobi giidi (läbimõõt 30 cm, vähemalt sel ajal Eesti suurim läätsteleskoop) abil näha Päikesest mitte kaugel olnud Betelgeuset ja veel paari heledamat tähte, samuti Veenust, ettevõtmise peasihiks aga oli pilverünkade kõrval äsja idakaarest tõusnud Saturn. Saturn sai ka tabatud, kuid päris lihtne see protseduur ei olnud ja ega Saturn niimoodi muidugi pilkupüüdev ka polnud, kuigi ka rõngas oli nähtavalt olemas. Arvestades vaatleja jaoks tol ajal eriti ebamugavat asendit Tõravere suure teleskoobisüsteemiga madalasse idataevasse vaatamisel, olles lisaks samaaegselt luugiavast sisse kõrvetava Päikese käes, oli torni sulgedes lausa heinatöölt tulija tunne…

Kõik protseduurid muide, tuli sel ajal ja varem, enne ajaloolist teholoogia moderniseerimist ja digitaliseerimist 2012. aastal, Tõravere teleskoobitornis teha märksa keerulisemal viisil kui hilisemal ajal. Selle tõttu hoidis ka enamus astronoome öötööst eemale, sh ka mõned need, kes peale 2012. aastat lõpuks tee ka vaatlemise juurde on leidnud. Iseeenesest on see ju igati positiivne, astronoom peab teadma, mis on teleskoop!

Vaatame jälle taevasfääril toimuvat. Hommik toob paratamatult kaasa tähtede tuhmumise ja vaateväljalt kadumise, põhjuseks Päikese valgus, mida Maa atmosfäär igas suunas hajutab. Päike ise paikneb suurema osa kuust Kaksikute tähtkujus, 21-sest juulist alates aga Vähi tähtkujus. Kuna Päike käib väga kõrges kaares ja päev on pikk, tuleks taas, nagu ka juunikuu loos, viidata pikalt päevitamise ohtudele ja UV indeksi jälgimisele. Näitude 7 või koguni ligemale 8 korral on Päikese kiirguse suurem kogus tervisele üha ohtlikum. Samas ei tasu Päikest ka täiesti vältida – mõõdukas koguses õhu-ja päikesevannid ongi ju eelduseks, et talvisel viirustehooajal tuleks nohu harvem ette (tahaks väga loota, et võidab terve mõistus ja enam kollektiivsele passi-ja maskisündroomile üle ei minda). Samuti mõjub Päikese kiirgus organismile kasuliku D-vitamiini tekitajana.

Kuu faasid:

  • Esimene veerand: 7. juuli kell 5.14
  • Täiskuu: 13. juuli kell 21.37
  • Viimane veerand: 20. juuli kell 17.18
  • Noorkuu: 28. juuli kell 20.55

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Kategooriad: Eesti uudised

Juunitaevas 2022

1. Juuni 2022 - 7:15

Juunitaevas 2022 – kiirgav Päike, hommikused planeedid ja nähtamatud kesköised udukogud.

Käes on juunikuu, tuues kaasa aasta kõige pikemad päevad, kõige kõrgemalt käiva Päikese ning lühikesed valged suveööd. Koit ja Hämarik kohtuvad igal ööl, eriti ilus on see vaatepilt muidugi selge ilma korral.
Juunis on samuti suvine pööripäev.
Ongi nagu kõik juba öeldud, võiks jutu lõpetada. Aga siiski. Ka detailid räägivad…

Kuna enim vaatlusvõimalusi on juunis just Päikese puhul, siis vaatame esiteks seda taevakeha. Kohe tuleb hoiatada, et Päikese ketas oma väga suure heleduse tõttu ei sobi palja silmaga imetlemiseks (kui, siis vilksamisi ja lühidalt). Päikese hoolikaks vaatlemiseks tuleb kasutada selliseid abivahendeid, mis toimivad valguse nõrgendajatena. Ammust ajast tuntud on tahmaklaasid, keevitaja mask, hilisemast ajast flopi-kettad. On olemas ka spetsiaalsed amatöörteleskoobid Päikese vaatamiseks.

Üks võimalus – hariliku teleskoobi sisendava ette paigutatakse tugev filter (filtrite süsteem). See võib olla ühtlaselt valgust nõrgendav, kuid võib olla eelistatult ühevärviline, kasvõi roheline, sealt läbi vaadates näemegi siis Päikest peaaegu nagu ta päriselt on: rohelisena. Hästi töötavad – coronado-päikeseteleskoobid, millest läbi vaadates paistab Päikese atmosfäär, samuti ka kromosfääri loiteid ja protuberantsid – aine väljapursked, samuti on näha laike.

Võimalik on ka täiesti tavalise teleskoobiga projekteerida Päikese kujutis paberilehele või ekraanile, mille kaugus okulaarist on vaja valida selline, et pilt oleks terav. Selle süsteemi eelis on, et ekraani vaadata saab korraga mitu inimest. See-eest ei tohi nüüd mitte mingil juhul üritada silmaga läbi teleskoobi Päikest vaadata.

Eksisteerib ka nn „tõelisi”, proffide-teadlaste kasutatavaid päikeseteleskoope koos kõrgete tornidega, jälgides siis Päikese pinna detaile tõelise detailsusega, kuid siin sellel aspektil me ei peatu.

Mis see Päike siis on? Astronoomide keeles üks päris harilik ja „harju keskmise” täht: G2V. Teisisõnu, Herzpung-Russelli heal ajaloolisel diagrammil on Päike G klassi täht, täpsemini G2 klassi kuuluv ning heledusklass on V, seega asub Päike nn peajadal, vaat et kõige rahulikumas piirkonnas kogu diagrammil.
Kuidas nii? Sest diagrammi peaaegu kõik muude piirkondade tähed teevad sagedamini läbi kiireid ja sageli ootamatuid muutlikkusi. Eks see asjaolu olegi pannud astronoome juhtima teleskoope (lähemate) Päikese-sarnaste tähtede suunas, et oodata nendest kantidest mõistuslikke raadosignaale. Seni pole lootused täitunud, kuigi eluotsingute piirkondi on laiendatud ja loodetakse ka tehisoptilisi „signaale” või ka miskit muud („elustavat”), eelkõige sobivaid keerulisi keemilisi ühendeid leida, seni ikka asjatult.

Päikese ligikaudne kaugus Maast on peaaegu 150 miljoni kilomeetrit, selle täpne väärtus on üheks astronoomiliseks pikkusühikuks nimetusega astronoomiline ühik.

Lahendaks siinkohal ka ühe näiva paradoksi. Päike on päeval kõrgel. Mäed on justkui ka kõrged. Mida lähemal Päikesele, seda soojem peaks olema. Seega lihtloogika nagu ütleb, et mägedes peaks ka soojem olema kui Maa peal. Ometi on teada-tuntud see, et mägedes on temperatuur madal, tippudel ei sula lumigi ära…

Probleemi lahendus on see, et mäed on LIIGA VÄHE Päikesele lähemal. Ümmardame mäetipud kuni 10 kilomeetrini maapinnast. 150 miljoni kilomeetriga võrreldes on see tühine suurus. Piirdudes ka kaugusega Päikese pinnani, on kasvõi lagipea kohal oleva Päikese kauguse erinevus mäetipult ja merepinnalt ikkagi sisult täiesti olematu. Mägede ja maapinna temperatuuride erinevused määravad ikkagi ära Maa atmosfääri protsessid, seotuna maapinnal ja merel toimuvaga.

Samas on mägedes ohtlik päevitamisega liialdada. Siin on siiski mõnedel kilomeetritel juba suur tähtsus, kuna hõredamast atmosfäärist pääseb enam läbi ka tervisele ohtlikku ultraviolett- ehk UV-kiirgust. Sellega tuleb ometigi arvestada ka merepinna tasemel, kusjuures mõnel päeval on kiirgust rohkem, mõnel vähem. Seda iseloomustab nn UV-indeks: mida kõrgem väärtus, seda lühem aeg on soovitav päevitamisele kulutada. Indeksi väärtusi 1 kuni 3 võib pidada ohutuks, 5 ja enam aga on numbrid, mille puhul (pikalt) päevitamine pole enam eriti soovitav. Näitajaid võib kirjeldada ka nii: UV-kiirguse intensiivsus 25 millivatti ruutmeetri kohta annab UV-indeksi 1, edasi, väärtusele 2 vastab 50 millivatti ruutmeetri kohta ja nii edasi.

Nüüd siirdume tõesti juunikuu öötaevasse, jääme esialgu kuu algusse.

Öötaevast annab õhtuti oodata, sest seegi vähene pimedus, mis tuleb, saabub aegamööda, kui Päike on loodekaarde loojunud. Siiski, kella 23 paiku (seda Tartu meridiaani kandis, nt Kuressaares on samad tingimused veerand tundi hiljem) võib märgata esimest tähte kõrgel lõunakaares, see on kergelt punakat tooni Arktuurus enam-vähem ülemises kulminatsioonis. Tegu ongi hetkel heledaima kinnistähega Eesti taevas (heledus -0.04 tähesuurust). Idataevast, samuti päris kõrgelt, leiame Veega, mille heledus jääb Arktuurusele napilt alla (0.03 tähesuurust). „Pronksmedaliomanik”, kohe heleduselt kahe eelmise kannul, Kapella (0.08 tähesuurust) on leitav madalas loodetaevas.

Aegapidi muutuvad nähtavaks ka teised heledamad tähed: madalas edelakaares asub Spiika (0.98 tähesuurust), Reegulus aga läänekaares (1.35 tähesuurust). Deenebi (1.25 tähesuurust) leiame Veegast vasakul, ida-kirdetaevas, veel üks punakas täht, Antaares (0.96 tähesuurust), on äsja tõusnud (loojub siis, kui valgeks läheb) ja asub väga madalas kagu-lõunataevas. Madalast idataevast leiame heleda tähena ka Altairi. Loodetaevas, samuti madalas, ilmuvad hämaruse süvenedes peaaegu korraga nähtavale nähtavale Polluks (1.14 tähesuurust) ja Kastor. Viimane on juba 2. suurusjärgu täht, aga „ülempiiri” lähedal (1.58 tähesuurust)t. Ka Altair (0.77 tähesuurust) saab endale näiva kaaslase – temast üsna vähe kõrgemal paikneb Tarazed. Viimane on koguni juba 3. tähesuuruse klubis (2.72 tähesuurust), kuid lähedus Altairile teeb tähe leidmise lihtsaks, kuigi heleduste vahe on neil kahel tähel suur.

Eks neid tähti paistab siiski rohkemgi, kõige enam umbkaudu kella 00 ja 2.30 vahel. Kusjuures hoolimata Eesti pisikesest pindalast on ikkagi erinevusi, olenevalt vaatluskohast: Põhja-Eestis on ööd valgemad ja tähti vähem näha. Kuressaares, nagu juba mainitud, algab ja lõpeb Tartuga võrreldes pimedam aeg umbes veerand tundi hiljem. Kuressaare puhul on muuseas huvitav märkida sarnasust Moskvaga – mõlemad linnad asuvad 2. ajavööndi piiril. Seega Kihelkonna ja Lümanda piirkonnad ning Sõrve poolsaar asuvad koguni 1. ajavööndis: näpuga järge ajades peaks Lääne-Saare rahvas ka uut päeva ning uut aastatki tunni võrra hiljem alustama…

Vaatame uuesti öötaevasse. Jätaks vaatlejale koduseks ülesandeks teha kindlaks, palju on taevapilt muutunud umbes 3-4 tunni jooksul, kui jälle päris valgeks läheb. Vihje: väga kardinaalseid muutusi ei saa olla, kuid midagi siiski muutub, eriti kui otsida läänekaares mainitud heledamaid tähti.

Juuni lõpupoole on ööd sama lühikesed, isegi pisut veel lühemad, kuid taevapilt ole ei siiski täpselt sama kui kuu algul. Seda nii õhtul kui hommikul: kogu pilt on teatud määral lääne poole nihkes. Arktuurus pole enam õhtuti lõunasuuna näitajaks, samas on sinnapoole teel Veega, tema järel Deeneb. Mainida võiks ehk, et Kastor ja Polluks on kadunud. Jõulutähte Kapellat tuleb otsida kõige valgemast piirkonnast, madalast põhjataevast.

Räägiks ka midagi neist asjust, mis ehk teatud kaalutlustel näha peaksid olema, aga ei ole.

Kujutame korraks ette hoopis talvist pööripäeva detsembris. Lühike päev, madal Päike… Kuid eriti teadaolev ei pruugi olla asjaolu, et Päike asub siis huvitava koha peal. See on Amburi tähtkujus paiknev madalaim punkt ekliptikal, mis peaaegu samas kohas ristub Linnutee tasandiga. See pole veel kõik, mis on huvitav: Päikese „turvameesteks” nii üleval kui allpool on 2 difuusset udukogu: M20, nimetusega Trifiid (ülalpool) ja M8, Lauguun (allpool).
Keerame aega pool aastat (suund pole hetkel oluline…) ja saame parimaks vaatlusajaks juunikuu südaöö. Vaatame madalasse lõunataevasse, umbes 8 kraadi kõrgusele ja näeme… ei midagi võrreldes muu taevaga. Muidugi, ööd on valged. See on üks põhjus. Aga kujutame sama piirkonna täiesti pimedasse taevasse. Nüüd näeme… palju tähti jah, aga ei mingeid udusid.
Põhjus: loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et enamus nn süvataeva objekte on paljale silmaga igas olukorras nähtamatud, kaasa arvatud jutuksolevad udukogud. Ka teleskoobivaatlustele teeb hele taevafoon siiski liiga, samuti pole kasuks objektide madal asend. Seda madalat taevaala ehk Päikese talvist pesa ongi pimedas öötaevas võimalik päris harva tabada: kas paar tundi või veidi enam enne Päikese tõusu märtsis-aprillis või siis sama palju peale Päikese loojumist augustis-septembris.

Planeetidest. Õhtuti planeete näha ei ole. Hommikuks aga on neid madalas idakaares koguni 3, vasakult paremale lugedes Veenus, Jupiter ja Saturn. Heledused on vastavalt -3.8, -2.2 ja 0.6 tähesuurust. Nagu näha, võib Veenuse ja Jupiteri ära tunda nende suure heleduse tõttu. Tõsi, Veenus ja ka Jupiter (vähemalt kuu algul) väga silmapaistvad sedapuhku ei ole, kuid on siiski leitavad, kui on juba üpris valge. Suvise pööripäeva paiku lisandub Veenuse ja Jupiteri vahele veel neljaski, punaka tooniga Marss (0.5 tähesuurust). Kõigi nende vaatlusajad ajapikku pikenevad, kuid kõige viletsam on see asi ehk Veenuse puhul: see planeet tõuseb kuu algul vähem kui tund, kuu lõpuks poolteist tundi enne Päikest. Veenus asub Jäära ja Sõnni tähtkujudes, Marss ja Jupiter on Kalades ning Saturn Kaljukitse tähtkujus. Tähtkujud, kus planeedid paiknevad, ootavad ööde pikenemist ja valgenemist.

Kui veel kord aga lisada objekte, mida näha ei ole (ilusad linnulaulused juunikuu ööd, ehk antakse andeks…), siis on madalas hommikutaevas teiste planeetide vahel veel ka Uraan ja Neptuun, kumbki aga ei sobi vaatlemiseks teleskoobi abita.

Loomulikult paistab enamusel ööpäevadest mingil ajal taevas ka Kuu, kuid see, kes igatseb kõrgel paistvat täiskuud, peab paraku pettuma: juunikuus liigub Kuu täisfaasi aegu just eelkirjeldatud Päikese pesa ümbruses.

Kuu faasid:

Esimene veerand: 7. juuni kell 17.48,
Täiskuu: 14. juuni kell 14.52
Viimane veerand: 21. juuni kell 6.11
Noorkuu: 29. juuni kell 5.52 .

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

13. Mai 2022 - 10:37

17. mai 2022 kell 18:15–19:30

„Peter Carl Ludwig Schwarz – viimane sakslane Tartu Tähetorni direktori troonil“.

Tõnu Viik

P.C.L. Schwarz sündis Danzigis 23. mail 1822 ja suri Dorpatis 17. septembril 1894. Nooruses osales ta kahel raskel ekspeditsioonil Ida-Siberisse, mis tegid ta nime tuntuks. Tema suuremad saavutused astronoomias on seotud nn tsoonivaatlustega, mille jooksul ta tegi Tartus lausa titaanliku töö. Ja kuigi Tartu tähetornist ei saanud tema direktoriks oleku ajal (1872-94) uuesti moodsat astronoomiakeskust, tuleb Schwarzi siiski kõrgelt hinnata suurepäraste noorte astronoomide kasvatamise eest.

Loeng on pühendatud Peter Carl Ludwig Schwarzi 200. sünniaastapäevale ja on ettevalmistuseks Tähetorni aias peatselt avatavale näitusele „Baikali ja Berliini vahel. Astronoom Schwarz 200“.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Kategooriad: Eesti uudised

12. augusti ekstreemumid 2012-2022

AastaMaks.KeskmineMin.
202227,0°C19,34°C10,7°C
202122,4°C17,31°C10,7°C
202021,6°C15,01°C6,3°C
201924,4°C17,29°C11,7°C
201821,6°C15,74°C12,4°C
201730,5°C20,12°C10,4°C
201620,1°C13,03°C3,9°C
201530,6°C20,48°C11,7°C
201423,9°C19,87°C12,8°C
201321,0°C16,34°C11,9°C
201217,5°C12,59°C4,6°C

Ilmateenistuse ennustus

10...19°C
21...28°C
10...19°C
21...29°C
13...20°C
22...30°C
16...21°C
23...31°C

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Ilmateenistus 192,29%
Ilmateenistus 290,63%
Ilmateenistus 388,54%
Forecast.io288,33%
Forecast.io187,92%

Tänane kuufaas

100,0% on kuu nähtav.
15 päeva on noorkuuni.
Täiskuu

UV-indeks Roomassaare

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 28,6°C (2002) ja külmem 7,8°C (1956).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 30,4°C (2002) ja külmem 5,1°C (1950).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk