Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 5 tundi 15 minutit tagasi

Juunitaevas 2020

30. Mai 2020 - 21:00

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni tähendab, et kui enamus inimestest naudib päikesepaistet ja pikki päevi, siis astronoomiahuviline leinab taga pimedat taevast. Samas eks meil kõigil ole vaja puhata ja varustust hooldada.

Kõige kehvem aeg tähistaevast vaadata saabub 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval ning sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et öö möödub pidevas eha/koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Aga ei tasu meelt heita. Pööripäeva möödumine tähendab, et esimest korda viimase kuue kuu jooksul saame me välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga astrofiil kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Valge öötaevas

Juuni kesköödel (mis saabuvad suveajas viibidel kell 1 öösel) ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

 WIKISKY

Skorpioni tähtkuju südames paistev punane ülihiidtäht Antaares on üks meile lähimaid omasuguseid, asudes meist vaid 550 valgusaasta kaugusel. Kui see asuks meie Päikesesüsteemi keskel, ulatuks selle pind kuhugi Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele. Fotole on jäänud ka kaugel selle taga asuvad kerasparved NGC 6144 (keskel-ülal) ja M4 (paremal). Foto: WIKISKY

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte mitmed uhked kerasparved ja kauged galatikad (nende kohta rääkisime maitaeva ja aprillitaeva ülevaadetes). Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobi või binoliga püüda, aga galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks. Kuid mis seal ikka, looduse vastu ei saa.

Küll aga paistab juunikuus ideaalselt kõrgel taevas üks enesestmõistetav, kuid see-eest väga huvitav taevakeha – Päike. Meile lähimat tähte on silmaga vaadata valus ja teleskoobi või binokliga väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Kuigi Päikese 11aastane aktiivsustsükkel on veel parasjagu madalseisus, võib hea vedamise korral selle pinnalt ka pisikesi päikeseplekke leida. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni plekk silma hakkab, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Rändtähed

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni küllaltki vaene, siis planeetide osas on asi tunduvalt parem, sest tehniliselt on kuu jooksul võimalik ära näha kõik viis silmaga nähtavat planeeti. Kusjuures neist Päikesele kõige lähema ja pisema planeet Merkuuri vaatlemisega tuleks kiirustada, sest näha on teda vaid juuni esimesel nädalal vahetult peale päikeseloojangut madalal loodetaevas. Silmale paistab ta seal kui täiesti tavaline ja mitte eriti hele täht, mille märkamiseks tasub horisonti kõigepealt binoklipaari abil kammida. Punakat Marssi, mis tõuseb tunnikene enne päikesetõusu idast, on sama keeruline märgata kui Merkuuri. Kuid mitte päris võimatu.

Kõige kaunimat vaatemängu pakuvad hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis on viimastel kuudel varahommikuses lõunataevas tagashoidlike kaari teinud. Juuni keskpaigaks hakkavad nad kagust tõusma aga juba südaöösel – hele Jupiter ees ja pisut tagasihoidlikum Saturn taga. Kuigi nende iga-aastase Maale lähima punkti ehk vastasseisuni on veel veidi aega, võivad teleskoobiomanikud Jupiteri puhul juba hõlpsasti näha selle erivärvilisi gaasivööte ja suuremaid kaaslasi ning Saturni uhket rõngasüsteemi.

 Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Saturn vasakul ja Jupiter paremal 20. mai hommikul nähtuna Peipsi järve ääres vahetult enne päikesetõusu. Juunis on planeedipaar juba öösel nähtav ja veelgi heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Talvist ja kevadist õhtutaevast ehtinud hele Veenus (rahvakeeli nimetatakse teda sel perioodil ehatäheks) on juuni alguseks nähtamatuks muutunud, asudes sel ajal peaaegu täpselt meie ja Päikese vahel. Kuu lõpuks naaseb ta aga meie hommikutaevasse, kandes siis vastavalt koidutähe nime. Otsida tasub teda tund enne päikesetõusu kirde-ida suunast.

Juuni esimesel nädalal leiab aset selle aasta teine kuuvarjutus, mis on mingil määral jälgitav ka meie asukohast. Erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, on 5. juunil toimumas niinimetatud poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu nimestki järeldada võib tähendab see, et Kuu satub Maa poolvarju. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral.

Varjutus algab Eesti aja järgi kell 20:45 – siis kui Kuu meie asukohast nähtuna veel horisondi all liigub. Selleks ajaks kui ta umbes kella kümne ajal tõuseb, on varjutus juba täie hooga käimas. Varjutuse tipphetk saabub kell 22:24 ning paar minutit peale südaööd on Maa poolvari Kuult kadunud.

 

Umbes selline võiks välja näha 5. juuni poolvarjuline kuuvarjutus, kui meil õnnestuks seda algusest lõpuni vaadelda.

Umbes selline võiks välja näha 5. juuni poolvarjuline kuuvarjutus, kui meil õnnestuks seda algusest lõpuni vaadelda.

 

Kuu faasid
  • Täiskuu: 5. juuni kell 22.12;
  • viimane veerand: 13. juuni kell 9.24;
  • noorkuu 21. juuni kell 9.41;
  • esimene veerand: 28. juuni kell 11:16.
Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (29.–30. mai 2020)

26. Mai 2020 - 11:52

29. mai 2020 kell 21:00 – 30. mai 2020 kell 00:00
30. mai 2020 kell 21:00 – 31. mai 2020 kell 00:00

AHHAA keskuse katusel olevad teleskoobid ootavad taas külastajaid! 29. ja 30. mail kell 21:00-00:00 saab vaadelda õhtutaevas säravat kasvavat poolkuud. Kui taevas pimeneb, tulevad nähtavale ka mõned kaugemad objektid, näiteks Herkulese kerasparv (M13) või ilus kahevärviline kaksiktäht Albireo (β Cygni).

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018.

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018. Sarnane pilt avaneb ka maikuus.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Loe lisaks ka maikuu taevaülevaatest!

Osalemine tasuta.
Sissepääs AHHAAsse on peaukse kaudu.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Katusel võib olla jahe ja tuuline.

Kategooriad: Eesti uudised

Maitaevas 2020

30. Aprill 2020 - 12:06

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest ühe – Maia – järgi nime saanud mai on viimastel aastatel lisaks pikkadele ja päikselistele päevadele enesega toonud juba päris suviseid temperatuure. Möödunud rekordilisel soojale talvele tagasi vaadates, ei oleks selle tänavune kordumine muidugi ka enam nii märgatav.

Rahvusuus on maid kutsutud mitmete iseloomustavate nimedega, nagu lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, rõõmukuu, elukuu, suvikuu, külvikuu ja sugukuu. Pikemat seletust pole ilmselt neist ühelegi vaja. Isegi mitte viimasele.

Taevavaatleja jaoks on mai juba üsna keeruline aeg, kuna Päike ei vaju enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama alles kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg – astronoomiline kesköö – kella ühe ajal öösel.

Suviste tähtkujude saabumine

Mais on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast jäägitult kadunud, sest kuulus Orion, Plejaade sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles.

Lõunataevas kõrguvad Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, mis sisaldavad lisaks sadadele kaugetele galaktikatele laia valikut kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, milles leiduvatest heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimases asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast alati silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel (tegelikult Makondja servas) paikneb efektne Kotka udukogu, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Lähivõte neist oli aprilli lõpus 30-ndat sünnipäeva tähistanud Hubble kosmoseteleskoobi üks esimesi tõelisi hittfotosid.

24. aprillil tähistas Hubble kosmoseteleskoop 30 aasta möödumist orbiidil. Sellel, tema 1995. aasta fotol on näha umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad gaasist ja tolmust sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle "peast" väljaulatuvad tillukesed sõrme-sarnased moodustised on mitmeid kordi suuremad kui Päikesesüsteem. Gaasimoodustised said kiiresti hüüdnime Pillars of Creation ehk Loomise sambad.

24. aprillil tähistas Hubble kosmoseteleskoop 30 aasta möödumist orbiidil. Sellel, tema 1995. aasta fotol on näha umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad gaasist ja tolmust sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle “peast” väljaulatuvad tillukesed sõrme-sarnased moodustised on mitmeid kordi suuremad kui Päikesesüsteem. Gaasimoodustised said kiiresti hüüdnime Pillars of Creation ehk Loomise sambad.

Kerasparvede hooaeg

Nii nagu aprillis on ka mais taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta kirjutasime pikemalt märtsi ja aprillitaevaste tutvustustes, mis on vastavalt leitavad SIIT ja SIIT. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Lihtsustatud joonis Linnutee ehitusest ja meie Päikesesüsteemi asukohast selles. Parempoolses külgvaates on näha kerasparvede jaotust galaktikatasandi suhtes.

Lihtsustatud joonis Linnutee ehitusest ja meie Päikesesüsteemi asukohast selles. Parempoolses külgvaates on näha kerasparvede jaotust galaktikatasandi suhtes.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni homogeensus (ühesuguses) ning madal metallide sisaldus. See vimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on keraparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid vastavalt rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august hiljuti pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

 Viljam Takis/ Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Põhjapoolkera heledaim keraparv M13 pildistatud 2017. aastal Lüllemäel. Autor: Viljam Takis/ Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

 Adam Block

M3 Jahipenides pildistatud Mount Lemmoni tipus oleva 24 tollise teleskoobiga. Autor: Adam Block

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Herkuleses asuv M92 nähtuna Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

Herkuleses asuv M92 nähtuna Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

Veenus kaob ja uus komeet lubab vaatemängu

Mai alguses on meie õhtutaevaid kaunistanud hele Veenus veel täiesti olemas, kuid liigub nüüd iga päevaga päikesekettale üha kiirenevalt lähemale. Mai lõpuks on ta Päikesest vaid mõne kraadi kaugusel asudes muutunud nähtamatuks. 22. mail võib teda heade vaatlustingimuste korral näha vaid nurgakraadi kaugusel idapoolsele elongatsioonile lähenevast Merkuurist. Kahe planeedi duetti võib otsida madalalt edalataevast vahetult peale päikeseloojangut. Teine planeedipaar, mis moodustub gaasihiidudest Jupiterist ja Saturnist on endiselt nähtav hommikutaevas madalal kagukaares.

Meteoorivooludest tipnevad mai esimesel nädalavahetusel eeta-akvariidid, mida on parim vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle voolu radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Aprillitaeva tutvustuses kirjutasime, et kevadkuudel võib meie taevas silmaga nähtavaks muutuda eelmise aasta lõpus avastatud komeet C/2019 Y4, hüüdnimega Atlas. Kahjuks on nüüdseks selgunud, et komeet ei pidanud Päikesele lähenedes sisemistele pingetele vastu ning lagunes mitmekümneks pisemaks fragmendiks. See tähendab, et lubatud vaatemäng jääb peaaegu kindasti Atlase puhul ära.

Nendel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõtetel Atlase lagunenud tuumast on eristav umbes 30 pisemat fragmenti.

Nendel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõtetel Atlase lagunenud tuumast on eristav umbes 30 pisemat fragmenti.

Samal päeval kui Atlase killustumine kinnitust leidis, avastati aga teel Päikesesüsteemi sisealade poole üks teine komeet, mis kannab nime Swan. See ülipika perioodiga (kusagil 25 miljonit aastat) komeet on sarnaselt Atlasele suhteliselt väike, kuid hea õnne korral võib hoopis see kauge külaline meie maitaevas silmaga nähtavaks muutuda. Selle periheel (lähim punkt Päikesele) peaks aset leidma 27. mail, kui see asub sellest vaid 40 miljoni kilomeetri kaugusel. Otsida tasub seda sellel ajal madalalt loodetaevast vahetult peale ja enne päikeseloojangut.

Kuu faasid
  • Täiskuu: 7. mai kell 13.45 (superkuu);
  • kolmas veerand: 14. mai kell 7.03;
  • noorkuu 22. mai kell 20.39;
  • esimene veerand:  30. mai kell 6:30.
Kategooriad: Eesti uudised

Aprillitaevas 2020

30. Märts 2020 - 22:00

Esimene täispikk kevadkuu, aprill, toob endaga kaasa üha pikemad päevad ja lühemad ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust ainult rõõmu tunda, siis astronoomiahuvilisi tabab seda fakti teadvustades kerge kurbusenoot. Jääb ju nüüd vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb ilmselt näpistada väärtuslikust uneajast.

Asja ei tee paremaks märtsi lõpus tunni võrra edasi nihutatud kronomeeter, mis lõikab õhtutest pimedat aega otsekui noaga ära. Kuigi loodusel on meie kelladest sügavalt ükskõik ja taevas ise ometigi ei muutu, nihutab keeratud kell tähistaevast unerütmide mõttes tund aega tagasi. Näiteks aprilli keskpaigas südaööl paistev taevas on umbes selline, nagu ta oli märtsi lõpus. Ainult mitte nii pime.

Sellel põhjusel soovitame tutvuda meie märtsitaeva ülevaatega, sest kellaaegadest kinni pidava vaatleja jaoks neil väga dramaatilist erinevust pole. Küll aga võib juba aprillitaevasse ilmuda üks kauge külaline, mille sarnast pole siitmailt pea veerand sajandit nähtud. Sellest räägime natukene hiljem.

Tõusud ja loojangud

Kiirelt üle korrates võib märkida, et aprilli keskpaigas on südaöödel lõunataevas paistmas Neitsi, Lõvi, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni ja Ükssarviku tähtkujud ning ida pool tõusevad kõrgemale Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige tähtkujud. Neist kahes viimases asuvad heledad tähed Veega ja Deeneb, kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane liiga Altair (Kotkas) jääb sellel ajal veel horisondi alla.

Linnutee helendav trass paistab aprilli südaöödel peaaegu horisontaalselt madalal põhjataevas, millega koos on suhteliselt halvasti vaadeldavaks muutunud selle sees asuvad arvukad hajusparved ja udukogud. See-eest on vaade väga hästi avatud meie Linnutee koosseisu kuuluvate kerasparvede ja sellest kaugel väljaspool asuvate teiste galaktikate suunas.

 Gary Woodburn

Aprillikuine Linnutee vaatega Põhja. Foto: Gary Woodburn

Kuna vaatamisväärsemate galaktikate nimed, tähised ja umbkaudsed asukohad leiate märtsitaeva kokkuvõttest, ei hakka me neid siin kõiki uuesti üle kordama. Pigem võiks neist tuntumatest natukene pikemalt rääkida, sest nende ehituse ja ajaloo mõistmiseks ainult läbi teleskoobi vaatamisest ei piisa. Samas annab see nende nägemisele hoopis teise mõõtme. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõunataevas paistmas, räägime lähemalt mais.

Valik galaktikaid

Keegi ei vaidleks ilmselt vastu, et meie taeva vägevaim galaktika on Andromeeda (M31), mis asub meist kosmilises mõttes kiviviske kaugusel ja on nähtav isegi palja silmaga. Paraku on tema, kui ka kauguse mõttes järgmine Kolmnurga galaktika (M33), aprillis liialt madalale põhjakaarde vajunud. Õnneks leidub meie Linnutee naabruskonnas veel ohtralt teisigi heledaid galaktikaid, mille ilu nautimiseks soovitame kasutada võimalikult suure läbimõõduga teleskoopi. Teine võimalus on neid kaameraga jäädvustada, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu. Järgnevalt mõnest tuntumast nende hulgas.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

 Taavi Uibo

M51 ehk Veekeerise galaktika pildistatuna märtsis Jüris. Foto: Taavi Uibo

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga (see mille kõrval on nn. Hunt) peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt tuhmim. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on kusagil kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10 tollise teleskoobiga.

 Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

M101 ehk Tuuleratta galaktika Foto: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurse galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümne kordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8 tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

 Ken Crawford)

M82 ehk Bode galaktika (foto: Raivo Hein) ja M81 ehk Sigari galaktika (foto: Ken Crawford)

Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel – teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteele.

 Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

NGC 4565 ehk Nõela galaktika. Foto: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg paar tundi enne – ja pärast südaööd.

 Raivo Hein

M104 ehk Sombreero galaktika. Foto: Raivo Hein

Komeet!

Nagu eelnevalt mainitud võib põhjapoolkeralastel juba aprillis olla võimalus näha üht kauget ja kauaoodatud külalist. Nimelt on möödunud aasta detsembris avastatud komeedi C/2019 Y4 (hüüdnimega Atlas) heledus viimastel nädalatel hüppeliselt kasvanud. See annab lootust, et lähikuudel võib sellest saada tõeliselt vägev ja silmaga nähtav sabatäht, mille sarnast pole põhjapoolkeral nähtud pea veerand sajandit.

Aprilli alguses paistab Atlas meile Suure Vankri ja Kaelkirjaku tähtkujude vahel ning nihkub esialgu üsna aeglaselt Perseuse poole. Päikesele lähemale jõudes selle näiv kiirus kinnistähtede suhtes kasvab ning mai lõpus, kui see saavutab oma lähima punkti Päikesele (periheeli), peaks see paistma kusagil Perseuse alumises servas. Sellel hetkel asub ta Päikesest vaid mõnekümne miljoni kilomeetri kaugusel.

Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab mais särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba aprillis silmaga näha olema ja mais oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.

 John Goldsmith

Sellisena paistis 1997. aasta Hale-Bopp komeet Inglismaal Stonehenge varemete kohal. Foto: John Goldsmith

Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti pingsalt silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ligi 6000 aastat.

Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha “puhub” Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.

Planeedid ja üks meteoorivool

Nagu märtsis paistavad ka aprilli hommikutaevas reas punane planeet Marss, hiiglaslik Jupiter ja rõngastatud Saturn. Nende vaatlemiseks tasub tõusta tund enne Päikest ning vaadata madalale kagu suunas. Samamoodi on õhtutaevas endiselt säramas meie sõsarplaneet Veenus, mille heledus on võrreldes märtsi lõpunädalaga mõnevõrra langenud, kuid on endiselt tähistaeva heledaim “täht”.

Aprilli esimesel nädalavahetusel leiab aset suhteliselt haruldane ja huvitav nähtus, kus Veenus näib Plejaadide täheparvest peaaegu otse läbi sõitvat. Tegelikult “sõidab” muidugi Maa ümber Päikese ja sellega koos näiliselt siit nähtav tähistaevas. Kuna Maa ja Veenuse omavaheline asetus muutub võrreldes tähistaevaga aeglasemas tempos, jääbki mulje nagu liiguks Veenus selle suhtes läänest itta. Parim hetk nende “kohtumist” näha on 3. aprilli õhtul.

Veenus liikus Plejaadidest läbi viimati 2012. aastal

Veenus liikus Plejaadidest läbi viimati 2012. aastal

Naljakuuga saab läbi ka pea kolmekuune meteoorivooolude põud, kui 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul tipneb Lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Vega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis.

Kuu faasid
  • Esimene veerand:  1. aprill kell 13.21,
  • täiskuu: 8. aprill kell 5.35 (superkuu),
  • kolmas veerand: 15. aprill kell 1.56,
  • noorkuu 23. aprill kell 5.26.
Kategooriad: Eesti uudised

Märtsitaevas 2020

28. Veebruar 2020 - 15:55

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil pikk “talv” läbi saab ja algab astronoomiline kevad. Sellest ka mõned selle rahvapärased nimed nagu liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuu.

Nimed on iseenesest ilusad, aga kui soojarekordeid purustav talv samal rajal jätkab, pole meil tänavusel märtsil võimalust lasta ei liugu ega jälgida hangede sulamist. Küll aga tahaks loota, et vähemalt mõnel õhtul avaneb meil võimalus piiluda selget kevadtaevast.

Kevad saab ametliku alguse samanimelisel pööripäeval 20. märtsil täpselt kell 5:50. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on pea kõikjal planeedil sama pikad. Sealt edasi hakkavad meie kui põhjapoolkeralaste päevad viimaks ööde arvelt üha pikemaks venima.

Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval.

Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval.

Kevadtähed

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses paneme tähele, et pikki talveöid kaunistanud Orion tõuseb oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist. See tähendab, et südaööks on ta “vööst” saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Persuse kaksikparve (NGC 869, NGC 88) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus jäävad aga nüüd peaaegu otse Põhjanaela alla.

Lõunasse vaadates märkame me kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase tähtkujus paiknevast Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab seevastu kõigile tuntud Suur Vanker, mis on tegelikult samuti asterism Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujus.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et tähistaevas hakkab ennast juba vaikselt suve poole keerama, sest Suvekolmnurga kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Herakaklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, saame me oma kodugalaktika tihedast kettast juba päris otse väljapoole vaadata, kus keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele paistavad sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid seal sadu miljardeid, aga meile lihtsurelikele, kel puudub otseside Hubble kosmoseteleskoobiga, jäävad need paraku nähtamatuks.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

 Wikipedia

Neitsi galaktikaparve süda, kus on näha sadu miljardeid tähti sisaldavaid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid üksteise ümber tiirlemas ja omavahel põrkumas. Parves on kokku umbes 2000 individuaalset liiget. Allikas: Wikipedia

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuliratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

 Raivo Hein

Lõvi tähtkuju taustal asuv niinimetatud Lõvi kolmik. Vasakul ülal paistab M66, selle all M65 ja paremal NGC 3628. Viimast nimetatakse vahel oma veidra kuju tõttu ka Hamburgeri galaktikaks. Autor: Raivo Hein

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada, aga mõned arvavad, et nad võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Planeedid

Veebruaritaeva ülevaates kirjutasime kuidas Merkuur sattus kuu alguses olema niinimetatud idapoolses elongatsioonis. Märtsis on Päikesele lähima planeedi kord sattuda hoopis läänepoolsesse elongatsiooni ja täpselt samal ajal – 24. märtsil – on idapoolsesse elongatsiooni jõudnud viimased kuud heledalt õhtutaevas paistev Veenus.

Elongatsiooni, kui esmapilgul keerulisena kõlava mõiste taga ei peitu muud, kui planeedi kaugeim punkt Päikesest meie taevas. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev läänepoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on vaadeldav vahetult enne päikesetõusu asudes sellest 27,8 kraadi kaugusel lääne pool.

Päikesest peaaegu kaks korda kaugemal tiirlev Veenus on aga idapoolse elongatsiooni korral nähtav õhtutaevas ja koguni 46,1 kraadi kaugusel Päikesest. See tähendab, et Veenust saab peale päikeseloojangut vaadelda veel mitu tundi ning tema heledus saavutab paar päeva hiljem oma maksimumi (mag -4,5). Teleskoobis paistab ta sellel ajal otsekui 50% valgustatud poolkuu.

Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt.

Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt.

Märtsi varahommikutel madalasse kagutaevasse vaadates õnnestub tähelepanelikel vaatlejatel ära näha ka ülejäänud kolm silmaga nähtavat planeeti. Neist suurim ja vaieldamatult heledam on Jupiter, mille kõrval paistavad suhteliselt nõrgalt punakas Marss ja helevalge Saturn. Niisiis, 23. märtsi õhtul ja 24. märtsi hommikul võib üritada vägitükki, mis seisneb kõigi viie planeedi ära nägemises vähem kui 12 tunni jooksul.

Kuu faasid

  • esimene veerand  1. märts kell 13.21,
  • täiskuu 8. märts kell 5.35 (superkuu),
  • kolmas veerand 15. märts kell 1.56,
  • noorkuu 23. märts kell 5.26.
Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

27. Veebruar 2020 - 16:09

31. märts 2020 kell 18:15–19:30

Rauno Neito,
füüsika magistrant

Kosmose koloniseerimine.

Räägitakse põhjustest, miks või miks mitte peaksime mõne taevakeha koloniseerima.
Milliseid nõudeid üks edukas koloonia peaks täitma ning potentsiaalsed asukohad (peamiselt meie Päikesesüsteemis), kuhu saaksime kolooniaid rajada.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

27. Veebruar 2020 - 16:01

17. märts 2020 kell 18:15–19:30

Laurits Leedjärv
Inimlikud raskused teel tähtede poole

Teleskoobid on kallid riistad. Tänapäeval asuvad need sageli raskesti ligipääsetavates mägedes.
Aga vahel tekitab inimlik rumalus või saamatus või eksimus astronoomidele lisaraskusi. Näiteks maaomandi probleemid Tšiilis, Hubble’i kosmoseteleskoobi vigane peegel, 30-meetrise teleskoobi lugu Hawaiil jm.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

27. Veebruar 2020 - 15:57

3. märts 2020 kell 18:15–19:30

Rauno Gordon
Tallinna Tehnikaülikool,
Kosmosevaldkonna juht

Tallinna Tehnikaülikooli satelliidid Koit ja Hämarik.

Kuidas valmisid TalTech satelliidid Koit ja Hämarik, mille põhifunktsiooniks on Maa seire. Esimene satelliit Koit startis orbiidile eelmine aasta juulis, Hämarik stardib see aasta 23.märtsil.
Milline meeskond ja millised tehnoloogiad on vajalikud, et saaks teostada Maa seiret kosmosest.

Kategooriad: Eesti uudised

03. juuni ekstreemumid 2010-2020

AastaMaks.KeskmineMin.
202012,9°C8,58°C2,9°C
201921,7°C13,65°C4,1°C
201825,5°C17,96°C9,5°C
201716,0°C9,12°C2,0°C
201627,3°C19,27°C8,0°C
201522,4°C15,14°C10,2°C
201425,1°C15,93°C8,6°C
201327,6°C20,91°C10,3°C
201214,7°C9,07°C3,2°C
201123,5°C15,33°C8,4°C
201023,3°C14,46°C7,0°C

Ilmateenistuse ennustus

3...12°C
12...20°C
8...13°C
12...19°C
6...11°C
13...21°C
8...13°C
17...25°C

Rõhkkonnad Eestis

PäevMadal- rõhkkondKõrg- rõhkkond
03.06.Isolde
02.06.Steffen
01.06.Steffen

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Forecast.io192,00%
Forecast.io288,00%
Ilmateenistus 185,00%
Yr.no183,57%
Ilmateenistus 280,00%

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 29,9°C (1995) ja külmem -1,9°C (1980).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 30,7°C (1995) ja külmem -0,9°C (1867).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

3.06 päeval tugevneb ida- ja kirdetuul puhanguti 15 m/s.
3.06 päeval tugevneb ida- ja kirdetuul puhanguti 15 m/s.
3.06 päeval tugevneb ida- ja kirdetuul puhanguti 15 m/s.
3.06 ida- ja kirdetuul tugevneb 8, puhanguti 12 m/s.

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

Röntgenkiirgus

Tänane kuufaas

90,8% on kuu nähtav.
18 päeva on noorkuuni.
Kasvav kuu

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk