Astronoomia.ee

Telli voog Uudisvoog Astronoomia.ee
Värav Eesti astronoomiasse
Internetiaadress: http://www.astronoomia.ee
Uuendatud: 2 tundi 30 minutit tagasi

Astronoomialoeng (on-line)

9. Aprill 2021 - 19:05

13. aprill 2021 kell 18:15–19:30

Tallinna Tehnikaülikooli satelliitide käekäigust

Rauno Gordon

Ettekandes kuulete, kuidas on kulgenud elu kosmoses Koidul ja Hämarikul.
Juttu tuleb ka lätlaste korraldatud kosmosetööstuse konverentsist. Saab kuulda Eesti, Läti ja Leedu viimase aja kosmosetehnika arengutest, nende rõõmudest ja muredest.

Loeng toimub Zuumis, registreerida saab Tähetorni kodulehel

Kategooriad: Eesti uudised

Kevadtaevas 2021

8. Aprill 2021 - 18:00

Kevad on saabunud ja sellega koos kevadine taevas. Ühelt poolt toovad kuivemad ilmad enesega kaasa selgemat aega, teiselt poolt tähendab kevadise pööripäeva möödumine, et ööd on nüüd päevadest lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.

Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.

sadsda

Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken

Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.

Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.

Tähtkujud

Aprilli esimese poole õhtutel näeme veel edala ja idataevase niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub Päike meie taevas nende poole) ning muutunud sellega praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.

Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suur Vanker on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.

asdsd

Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised. Sarnaselt eelmise joonisega on kahel pool servas näha nõrka Linnutee helendust.

Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.

Galaktikate aastaaeg

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Valgusjõulisema teleskoobi (8tolli ja enam) ja kuuvaba taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment kauget galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

asf

Neitsi galaktikaparve ühte tihedamat ala kutsutakse Markaria ahelikuks, kus on näha kümneid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid kusagil sajakonna miljoni valgusaasta kaugusel. Foto: Sergio Kaminsky

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Näiteid galaktikatest

Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.

//deepskyhosting.com/astrodex), pildistatud Läänemaal.

M51 ehk Veekeerise galaktika ja sellega põrkuv kääbusgalaktika M51b. Foto: Dmitri Gostev (https://deepskyhosting.com/astrodex), pildistatud käesoleva aasta märtsis Läänemaal.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise teleskoobiga.

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8-tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

 Urmas Leming, pildistatud käesoleva aasta märtsis Sakus.

M81 ja M82 ehk Bode ja Sigari galaktikad. Foto: Urmas Leming, pildistatud käesoleva aasta märtsis Sakus.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on selle vaatlemiseks parim ja praktiliselt ainukene aeg aprillis paar tundi enne ja pärast südaööd.

Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.

//www.astromaania.ee), pildistatud märtsis Tõrvas.

Lõvi kolmik ehk NGC 3628 (vasakul), M65 (ülal) ja M66. Foto: Taavi Niittee (https://www.astromaania.ee), pildistatud märtsis Tõrvas.

Kerasparved

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesuguses ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august paar aastat tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.

asd

Kustniku nägemus Linnuteest nähtuna serviti, koos proportsionaalselt liialdatud suuruses kerasparvedega seda ümbritsevas halos. Autor: ESO/NASA/JPL-Caltec/M. Kornmesser/R. Hurt

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

//www.wandyarhol.com/albums/kosmose-fotod/)

M13 kerasparv Herkulese tähtkujus on põhjapoolkera taevas heledaim omasugune. Foto: Raivo Hein (http://www.wandyarhol.com/albums/kosmose-fotod/)

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale  Suurt Pauku.

Hubble kosmoseteleskoobi vaade

Hubble kosmoseteleskoobi vaade M92 kerasparvele.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.

Planeedid

Nii nagu talv, on ka tänavune kevad heledate ja silmaga nähtavate planeetide poolest pigem vaene aeg. Vaid punakas Marss, mis sügisel Maaga vastasseisus ehk Maale lähimas punktis asus, on õhtutaevast endiselt leitav. Märtsi alguses veel Sõnnis asudes liigub see mai alguseks Kaksikutesse ning juuni esimesel nädalal Vähisse. Kusjuures 23. juunil läbib see Vähi südames asuva M44 ehk Sõime hajusparve. Paraku on selleks ajaks Päike Vähile nii lähedal, et meie seda huvitavat sündmust vaadelda ei saa. See tähendab ühtlasi, et Marss muutub meie jaoks tükiks ajaks nähtamatuks.

Mai lõpus hakkavad vahetult enne päikesetõusu väga madalal kagutaevas nähtavaks muutuma hiidplaneedid Saturn ja selle järel tõusev Jupiter, millele Maa Päikese ümber tiirutades ringiga järgi hakkab jõudma. Parim aeg neid planeete vaadelda saabub aga alles suve lõpus ja sügise alguses.

Möödunud sügisel hommikutaevas heledalt säranud Veenus on jõudnud kevadeks tiiruga Päikese tagant välja ja selle näiline nurkkaugus Päikest suureneb iga päevaga, kuid lähikuudel on seda veel päikeseloojangust valgeks värvitud idataevast raske üles leida. Seevastu Päikesesüsteemi piseima planeedi Merkuuri orbiit toob selle mai teisel nädalal Päikest piisavalt kaugele, et seda tasub vahetult peale loojakut madalalt loodetaevast otsida. Idapoolseks elangatsiooniks kutsutud sündmuse tipphetkeks on 17. mai, mil Merkuur on Päikesest 22 nurgakraadi kaugusel.

Lihtsustatud joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist 17.

Lihtsustatud joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist 17. mail. Kuna sellel ajal on Maalt nähtuna Päikese poolt valgustatud vaid pool Merkuuri pinnast, näib see pisiplaneet kõige heledam mõni päev enne elongatsiooni kõrghetke.

Meteoorivoolud ja varjutused

Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis, kuigi tänavu vähendab seda arvu samal ajal Lõvis paistev ja 75 protsenti valgustatud Kuu.

6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Mai lõpus ja juuni alguses on aset leidmas selle aasta esimesed varjutused. Neist esimene on 26. mail toimuv täielik kuuvarjutus, mida on näha praktiliselt teisel pool planeeti Vaikse Ookeni keskel ja kallastel (Ameerika, Austraalia, Kaug-Ida). Seevastu aasta esimene rõngakujuline päikesevarjutus, mis toimub 10. juunil, on osaliselt vaadeldav (selge taeva korral) ka Eestist. Meie asukohast libiseb Kuu Päikese ette mõni minut enne kella ühte, saavutab maksimumi (23,25% Päikesekettast) kell kaks ning lõppeb natukene peale kolme. Parim asukoht selle vaatlemiseks on seekord Kanada, Gröönimaa ja Ida-Venemaa.

Umbes selline võiks välja näha 10. juuni osaline päikesevarjutus nähtuna Eestist.

Umbes selline võiks välja näha 10. juuni osaline päikesevarjutus nähtuna Eestist.

Uus võimalus Eestist Kuud Päikese ees näha avaneb alles järgmise aasta oktoobris, kui see katab kinni koguni 51 protsenti Päikesest. Tõenäosus selgeks ilmaks on oktoobris muidugi Eestis üsna olematu.

Kuu faasid

Aprill

  • viimane veerand 4. aprill, kell 13.02
  • noorkuu 12. aprill, kell 5.31
  • esimene veerand 20. aprill, kell 9.59
  • täiskuu (superkuu) 27. aprill, kell 6.31

Mai

  • viimane veerand 3. mai, kell 22.50
  • noorkuu 11. mai, kell 22.00
  • esimene veerand 19. mai, kell 22.13
  • täiskuu (superkuu+varjutus) 26. mai, kell 14.14

Juuni

  • viimane veerand 2. juuni, kell 10.24
  • noorkuu 10. juuni, kell 13.53
  • esimene veerand 18. juuni, kell 6.54
  • täiskuu (superkuu) 24. juuni, kell 5.37
Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (16.–20. märts 2021)

2. Märts 2021 - 12:38

16. märts 2021 kell 18:30–20:30
17. märts 2021 kell 18:30–20:30
18. märts 2021 kell 18:30–20:30
19. märts 2021 kell 18:30–20:30
20. märts 2021 kell 18:30–20:30

AHHAA märtsikuu vaatlusõhtutel vaatleme õhtutaevas paistvat kasvavat Kuud, terve õhtu ereda tähena säravat punast planeeti Marssi ning kui taevaolud peaksid meid soosima, siis ka mõningaid süvataevaobjekte: täheparvi, udukogusid või mitmiktähti. Heade taevaolude korral võime vaadelda ja pildistada näiteks Plejaadide täheparve (M45) või Orioni udukogu (M42).

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018.

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Katusele pääseb Newtoni kohviku trepikoja 3. korruselt.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.
Katusel on jahe ja võib-olla tuuline, riietuge vastavalt.

Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (18.–20. veebruar 2021)

9. Veebruar 2021 - 17:07

18. veebruar 2021 kell 18:00–21:00
19. veebruar 2021 kell 18:00–21:00
20. veebruar 2021 kell 18:00–21:00

AHHAA veebruarikuu vaatlusõhtutel vaatleme õhtutaevas paistvat kasvavat Kuud, terve õhtu ereda tähena säravat punast planeeti Marssi ning kui taevaolud peaksid meid soosima, siis ka mõningaid süvataevaobjekte: täheparvi, udukogusid või mitmiktähti. Veebruaris on soodne aeg Kuu vaatlemiseks, kuna talvises taevas on see sama kõrgel nagu suvine päike. Heade taevaolude korral võime vaadelda ja pildistada näiteks Plejaadide täheparve (M45) või Orioni udukogu (M42).

Talvise taeva kohta saab pikemalt lugeda Tõrva astronoomiaklubi artiklist.

Näide üksikust peegelkaamera kaadrist Orioni udule AHHAA katuselt (15 s säri).

Näide üksikust peegelkaamera kaadrist Orioni udule AHHAA katuselt (15 s säri).

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Katusele pääseb Newtoni kohviku trepikoja 3. korruselt.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.
Katusel on jahe ja võib-olla tuuline, riietuge vastavalt.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

1. Veebruar 2021 - 11:02

16. veebruar 2021 kell 18:15–19:30

Anu Rae, ajaloolane

“Meditsiinilisest astroloogiast.”

Meditsiiniline astroloogia saavutas oma elegantsuse tipu kesk- ja varauusajal, kuigi selle juured on varasemad. Tollase arusaama kohaselt oli mikrokosmos (inimene) ja makrokosmos (kogu universum) omavahel seotud ning taevased muutused põhjustasid muutusi looduses, sh. inimeses.
Vahest kuulsaim näide on see, et 14. sajandi katku ühe põhjusena nähti planeetide joondumist.
Taevakehade järgi määrasid arstid inimestele ravi(meid), prognoosisid haiguse käiku jpm.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!
Seoses koroonaviirusega palume sel hooajal loengute külastamine ette registreerida

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

1. Veebruar 2021 - 10:56

2. veebruar 2021 kell 18:15–19:30

Tõnis Eenmäe, astronoom
“Eksoplaneetidest”

Teadusuudistes on sageli juttu teiste tähtede ümber tiirlevatest planeetidest. Vähem räägitakse sellest, kuidas neid objekte tegelikult avastatakse ja uuritakse.
Loengul saate teada, millised on eksoplaneetide põhilised vaatlusmeetodid ja kas need on kättesaadavad ka harrastusastronoomidele.

Loeng on tasuta. Kõik huvilised on oodatud!
Seoses koroonakriisiga on vajalik etteregistreerimine Doodle keskkonnas:
https://bit.ly/2YgOAww

Kategooriad: Eesti uudised

Talvetaevas 2021

17. Jaanuar 2021 - 19:21

Pööripäev on läbi ja talv on käes ning saabunud on aeg vaadata, mida meile see osade poolt vihatud ja teiste poolt armastatud aastaaeg tähistaeva ja muude astronoomiliste südmuste poolest pakub. Mis sest, et realistiks jäädes tuleb tunnistada, et tõenäoliselt väga tihti me selget taevast tulevatel kuudel näha ei saa. Muidu vaadata oleks küll ja küll.

On alati olnud kuidagi ebaintuitiivne mõelda, et mõnevõrra rusuv ja veniv talv on tegelikult aastaaegadest lühim. Nimelt käis Maa Päikesele lähimas punktis ehk periheelis ära jaanuari teisel päeval, mis tähendab, et vastavalt Saksa matemaatik Johannes Kepleri poolt avastatud seadustele pidi ka selle orbitaalkiirus võrreldes keskmisega suurenema. Tulemuseks see, et Maa kihutab kevadise pööripäeva suunas pisut kiiremini kui kevadisest pööripäevast suvise poole. Samas on meie (päikese)ööpäevade pikkused sel ajal keskmisest õige natukene pikemad.

Kuna Maa orbiit on suhteliselt ringikujuline (periheeli ja afeeli vahe on “vaid” 5 miljonit kilomeetrit), on need erinevused tunnetuslikust vaatenurgast tühised. Talv on suvest vaid paar päeva pikem ning ööpäeva kestvus talvel suvistest vaid paarikümne sekundi võrra pikem. Küll aga mängivad need erinevused tähtsat rolli näiteks astronoomiliste vaatluste juures, kus kaugete galaktikate või kvasarite asukohti tuleb väga täpselt välja arvutada. Ka antud kirjutise tarbeks kasutatud andmed ja programmid sõltuvad väga oluliselt sellest, kuidas me mõistame Maa ja teiste taevakehade liikumist selles kosmilises gravitatsioonipiljardis, mida kutsume universumiks.

 Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad. Seadus seletab ühtlasi, miks põhjapoolkera talv - siis kui Maa asub Päikesele lähemal - on aastaaegadest lühim.

Animatsioon sellest, kuidas elliptilisel orbiidil tiirlev objekt kiirendab raskuskeskmele lähemal asudes ning aeglustub kaugemal asudes. Saksa matemaatik Johannes Kepler (1571-1630) kirjeldas taolist liikumist enda teise seadusega, mis kõlab järgmiselt: Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad. Seadus seletab ühtlasi, miks põhjapoolkera talv – siis kui Maa asub Päikesele lähemal – on aastaaegadest lühim. Animatsiooni mängimiseks klõpsa pildil.

Talvekuusnurgast kevadkolmnurgani

Teavasti hakkasid talvise pööripäeva järgselt päeva ja öö pikkused ühtlustuma, et jõuda kevadisel pööripäeval (20. märts) tasakaalu. See tähendab, et vähemalt jaanuaris ja veebruaris läheb meile maal veel üsna varakult pimedaks ning tähistaevast võime me varaõhtustel kellaaegadel (kella kuue-seitsme) ajal näha umbes sellist vaatepilti, nagu oktoobri ja novembri südaöödel. Keerab ju Päikese ümber reisiva Maa öötaevas ennast kusagil kaks tundi kuus varasemaks.
Tulevate kuude varajast õhtutaevast kaunistab sügisöödest tuttav Orioni tähtkuju, mis eestipäraselt kannab Kooti ja Reha nime. Teda raamivad ülat alustades ja kellaosutu suunas liikudes Veomehe, Sõnni, Vaala, Jänese, Suure Peni, Ükssarviku, Väikese Peni ja Kaksikute tähtkujud. Kui Vaal, Jänes ja Ükssarvik välja arvata, saab nimetatud tähtkujude heledamatest tähtedest välja joonistada suure kuusnurga kujulise asterismi, mis kannabki Talvekuusnurga nime. See koosneb peaaegu pea kohal asuvast Kapellast (Veomehes), Aldebaraanist (Sõnnis), Riigelist (Orionis), Siiriusest (Suures Penis), Prooküonist (Väikses Penis) ja Polluksist (Kaksikutes). Kuusnurga keskelt leiab silmnähtavalt punakat tooni Betelgeuse, mis on Riigeli järel Orioni heledaim täht.

Talvekuusnurgast lääne poole vaadates paistavad kätte pigem varasügisesed Perseuse, Kassiopeia, Andromeeda, Kolmnurga, Kalade ja Jäära tähtkujud. Kui tähed püsivad üksteise suhtes vähemalt inimese eluea jooksul paigal, siis tähelepanelik vaatleja võib tulevatel kuudel märgata, et üks hele punakas täht ei taha seda reeglit mitte kuidagi järgida. Asunud jaanuari alguses veel Kalades, liigub see üha tuhmimaks muutuv “täht” iga õhtuga teiste tähtede suhtes ida poole ning siseneb jaanuari keskpaigaks Jäära tähtkujusse. Veebruaris leiab selle juba Sõnnist ning märtsi esimestel päevadel möödub see vaid mõne nurgakraadi kauguselt Plejaadide ehk Sõela täheparvest. Tegemist aga mitte tähe, vaid planeet Marsiga, mis viibis alles oktoobris üsna võimsas vastasseisus Maaga. Nüüd jääb Päikese ümber Maast aeglasemalt tiirlev punane planeet meist üha kaugemale maha ning “rändab” meie vaatenurgast tähtkujust tähtkujusse. Kusjuures sõna planeet tulenebki kreeka keelsest terminist planētai, mis tähendab rändajat.

Marsi teekond läbi talviste tähtkujude.

Marsi teekond läbi talviste tähtkujude.

Eelmainitud Orionist ja Talvekuusnurgast õhtutundidel ida poole vaadates näeme me mõnes mõttes tulevikku, sest seal paistavad tähtkujud, mis pööravad ennast veebruari ja märtsi südaöödel kõrgemale lõunakaarde. Nendeks on Vähk, Lõvi, Suur Karu ehk Suur Vanker, Jahipenid, Karjane, Põhjakroon, Berenike Juuksed ja Hüdra. Märtsi südaöödel muutuvad idas päris hästi nähtavaks ka juba kevadised Neitsi ja Herkulese tähtkujud. Võrreldes aga Orioni ja teda ümbritsevate tähtkujudega on eelnimetatud tähtkujud (kui Suur Vanker välja arvata) suhteliselt tagasihoidlikud, sest heledaid tähti nendes napib. Vaid Karjases asuv Arktuurus, Neitsi Spiika ja Lõvi Reegulus on ümbritsevatest silmatorkavalt heledamad. Nende tõus lõunataevasse on ka märgiks lähenevast kevadest, mistõttu nimetatakse nendest kolmest tähest moodustuvat kolmnurka vahel Kevadkolmnurgaks.

Neist kolmest tähest kõige huvitavam on ilmselt Arktuurus, mis on põhja taevapooluse heledaim ning terve tähistaeva neljas heledaim täht. Tegemist on K-spektriklassi tähega, mis tähendab, et massilt on ta vaid veidi suurem kui Päike, kuid tänu soliidsele vanusele (kusagil 7 miljardit aastat) ning vesiniku ja heeliumivarude ammendumisele on ta paisunud punaseks hiidtäheks, mille mõõtmed ületavad meie kodutähte veerandsada korda ning heledust lausa 170 korda. Vaid 36,7 valgusaasta kaugusel asuvat Artuurust vaadates võime me ette kujutada, milline näeb Päike välja kusagil viie miljardi aasta pärast.

Arktuurus on kasulik veel ühel põhjusel. Nimelt asub ta Maalt vaadates peaaegu täpselt meie Linnutee põhjapooluse suunas. See tähendab, et kui Linnutee on tohutu tähtedest ketas ja meie asume selle sees, siis Artuuruse poole vaadates kulgeb me pilk otse selle ketta kohale ja galatikatevahelisse ruumi. Seega teda ja temast täisnurga all asuva Linnutee heledat riba vaadeldes on mugav ette kujutada Maa pöörlemistelje orientatsiooni meie kodugalaktikas.

 

Galaktikate uputus

Sellest milliseid udukogusid, galaktikaid ja täheparvi tasub vaadelda talvekuude varjastel õhtutundidel saab lugeda meie sügistaeva ülevaatest, kus sai neil kellaaegadel nähtavatest objektidest üsna pikalt kirjutatud. Väga põgusalt üle korrates ei tohiks mingi hinna eest jätta kasutamata võimalust vaadata kas binokli või teleskoobiga Orioni tähtkujus asuvat samanimelist suurt udukogu (M42), Andromeeda (M31), Kolmnurga (M33) ja Bode galaktikaid (M81, M82) vastavalt Andromeeda, Kolmnurga ja Suure Karu (Ursa Major) tähtkujudes ning Sõela (M45) ja Sõime (M44) hajustäheparvi Sõnnis ja Vähis.

 Ivar Erm

Plejaadide või eestipäraselt Sõelatähtede nime kandev hajustäheparv Sõnni tähtkujus. Tegemist ühe lähima omasugusega meie taevas. Foto on tehtud eelmise aasta detsembris Lagedil Harjumaal. Autor: Ivar Erm. Plejaadide või eestipäraselt Sõelatähtede nime kandev hajustäheparv Sõnni tähtkujus. Tegemist ühe lähima omasugusega meie taevas. Foto on tehtud eelmise aasta detsembris Lagedil Harjumaal. Autor: Ivar Erm

Hilisematel kellaegadel idast ilmuvate tähtujude taustal silmatorkavaid udukogusid või hajustäheparvi praktiliselt ei leidu. Asi selles, et talvekuudel on meie öötaevas avatud mitte tihedalt tähtede, nende parvede ja udukogude poolt asustatud Linnutee ketta suunas (nagu hilissuvel ja sügisel), vaid pigem Linnutee põhjapooluse suunas (tuletagem meelde Arktuurust), kuhu vaadates näeme me enda galaktika tasandist väljaspoole. Seal kohtab me pilk kõrgel Linnutee keskme ümber tiirlevaid kerasparvi ja miljonite valgusaastate kaugusele maailmaruumi pillutatud galaktikaid.

Arvukatest galaktikatest on tuntumad Suure Vankri “aiste” kohal ja all asuvad Tuuleratta (M101), Kassisilma (M94) ja Veekeerise galaktikad (M51) ning Jahipenidest eest leitavad Päevalille (M63), Vaala (NGC 4631) ja Kangi (NGC 4656/57) galaktikad. Lõvi tähtkuju “jalgade” juures on aga võimsamate teleskoopide abil võimalik näha mitut galaktikagruppi, mille tuntumad ja heledamad liikmed kannavad tähiseid M96, M95, M105, M66, M65 ja NGC 3628. Neist kolm viimast on tuntud Lõvi kolmiku nime all.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi galaktikaparve kese asub meist kusagil 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Vähemalt 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja selle all asuva Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 17 kraadikaare üle silmapiiri ei tõuse. See aga ei tähenda, et seda vähemalt ei võiks üritada vaadelda.

 Raivo Hein

Tuuleratta galaktika ehk M101 asub Suures Vankris ja on oma grupis üks suurimaid. Foto: Raivo Hein

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559.

Peale galaktikate hakkavad talvetaevas kõrgemale kerkima sadadest tuhandetest ja isegi miljonitest individuaalsetest tähtedest koosnevad kerasparved. Nende, teleskoobis uduste piirjoontega palli meenutavate tähekogumite tekke ja arengu kohta on veel palju teadmata, aga arvatakse, et need võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Kuigi kerasparvede vaatlemise parim aeg saabub kevadel, näeme me juba jaanuari ja veebruari südaöödel üsna hästi Jahipenides asuvat M3 ja Berenike Juuste allosas leitavat M53 kerasparve.

Planeetide põud

Kui eelmainitud Marsi teekond läbi õhtuse lõunataeva välja arvata, on meie talvine taevas harjumatult planeedivaene. Alles ju oli, kui kirjutasime planeetide paraadist ehk võimalusest ühe ööpäeva jooksul kõik silmaga nähtavad planeedid ära näha. Nüüdseks on pikalt õhtutaevas säranud Jupiter ja Saturn liikunud (tegelikult liiguma Maaga nende eest ära) Päikesele nii lähedale, et selle särast me neid enam palja silmaga üles ei leia. Sama on juhtunud viimased kuud hommikutaevast ehtinud Veenusega. Jupiteri ja Saturni kohtame me enne päikesetõusu idataevas aprilli lõpu poole ning Veenust madalal õhtutaevas alles juunis-juulis.

Peale Marsi avaneb meil aga võimalus näha päikesesüsteemi väikseimat planeeti Merkuuri, mille suur liikumiskiirus ümber Päikese tagab, et ta ilmub vaheldumisi meie õhtu- ja hommikutaevasse keskeltläbi iga pooleteise kuu tagant. Näiteks idapoolses elongatsioonis ehk hetkes, kui ta on Maalt nähtuna Päikesest maksimaalselt ida pool, viibib ta juba 24. jaanuaril. Nädala jagu enne ja pärast seda on teda vahetult pärast päikeseloojangut näha madalal edelakaares suhteliselt heleda tähena. Seevastu 6. märtsil suurimas läänepoolses elongatsioonis asudes tasub teda otsida enne päikesetõusu kagusuunalt. Kuigi sel ajal on tema näiline kaugus Päikesest lausa 27,3 kraadi, jääb meie jaoks tema kõrgus silmapiirist päris tagasihoidlikuks.

Clipboard01

Merkuuri suuruse võrdlus Maaga. Foto: NASA/MESSENGER

Kuu faasid

Jaanur

  • viimane veerand 6. jaanuar, kell 11.37
  • noorkuu 13. jaanuar, kell 7.00
  • esimene veerand 20. jaanuar, kell 23.01
  • täiskuu 28. jaanuar, kell 21.16

Veebruar

  • viimane veerand 4. veebruar, kell 19.37
  • noorkuu 11. veebruar, kell 21.06
  • esimene veerand 19. veebruar, kell 20.47
  • täiskuu 27. veebruar, kell 10.17

Märts

  • viimane veerand 6. märts, kell 3.30
  • noorkuu 13. märts, kell 12.21
  • esimene veerand 21. märts, kell 16.40
  • täiskuu 28. märts, kell 21.48
Kategooriad: Eesti uudised

Vaatlusõhtud AHHAA keskuses (jaanuar 2021)

8. Jaanuar 2021 - 10:25

16. jaanuar 2021 kell 17:00–19:00
17. jaanuar 2021 kell 17:00–19:00
23. jaanuar 2021 kell 17:00–19:00
24. jaanuar 2021 kell 17:00–19:00

AHHAA jaanuarikuu vaatlusõhtutel vaatleme õhtutaevas paistvat kasvavat Kuud, terve õhtu ereda tähena säravat punast planeeti Marssi ning kui taevaolud peaksid meid soosima, siis ka mõningaid süvataevaobjekte: täheparvi, udukogusid või mitmiktähti.

Marss on praegu Maalt vaatlemiseks soodsas asendis, järgmine sama soodne võimalus seda planeeti näha on umbes 2 aasta pärast. Marsi kohta saab pikemalt lugeda Tõrva astronoomiaklubi artiklist. Sama soodne aeg on Kuu vaatlemiseks, kuna see särab talvistel jaanuariõhtutel taevas kõige kõrgemas asendis, samamoodi nagu suvine Päike.

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018.

Kasvav poolkuu koos tuhkvalgusega. Pildistatud AHHAA keskuse katusel 12.04.2018.

Vaatlusõhtutel on võimalik nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi vahendusel pilti teha. Peegelkaamerate omanikud saavad kaamerad otse teleskoobi külge kinnitada ja omal käel tõelist astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Osalemine tasuta.
Sissepääs keskuse fuajee kaudu, lisainfot saab küsida kassast.

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.
Katusel on jahe ja võib-olla tuuline, riietuge vastavalt.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

7. Jaanuar 2021 - 8:55

19. jaanuar 2021 kell 18:15–19:30

Astronoomia aasta 2020 Laurits Leedjärv ja Moorits Mihkel Muru Juttu tuleb läinud aasta saavutustest ja uudistest, tõenäoliselt näiteks eksoplaneetidest, Betelgeusest, mustadest aukudest, aga ka õnnetust Arecibo raadioteleskoobist ja küllap veel millestki.
Kategooriad: Eesti uudised

Päike lahkub pesast

26. Detsember 2020 - 20:05

21. detsembril oli talvine pööripäev. Meile tuli termin ilmselt saksa keelest, kus Sonnenwende tähendab samuti päikesepööret ehk siis pööripäeva. Astronoomilises terminoloogias on seevastu kasutusel päikeseseisak (ingl. solstice, vene солнцестояние).
Aga mis siis seisis ja mida siis pöörati?
Meie jaoks tegi loodus pöörde – kuni selle päevani valge aeg lühenes, nüüd hakkab see aga kasvama. Ja kasvab kuni suvise pööripäevani. Ehk rahvakalendri kohaselt – päeva pikkus kasvab jõuludest jaanipäevani. Aga enne pööramist tulebki ju hoog maha võtta või isegi seisma jääma.
Kui vaatate mõnda tabelit, kus kirjas päikese tõusu- ja loojanguajad ning asimuudid, näete, et ajavahemikus 16. – 26. detsembrini need numbrid peaaegu ei muutu.
Rahvaastronoomias öeldi, et päike on sel ajal pesas.

Meie tabel on astronoomia.ee lehelt, andmed on valitud Tartu kohta.

Kuupäev Tõus Kulm. Looj. Päev Öö T. as. L. as. KK (t:m) (t:m) (°:’) (°:’) (°:’) K 16.12.2020 08:56 12:09 15:21 6:25 15:49 136:54 223:05 8:23 N 17.12.2020 08:57 12:09 15:21 6:24 15:49 136:59 222:59 8:21 R 18.12.2020 08:58 12:10 15:22 6:23 15:50 137:04 222:55 8:19 L 19.12.2020 08:59 12:10 15:22 6:23 15:50 137:07 222:52 8:18 P 20.12.2020 08:59 12:11 15:22 6:23 15:50 137:09 222:51 8:17 E 21.12.2020 09:00 12:11 15:23 6:23 15:50 137:10 222:50 8:17 T 22.12.2020 09:00 12:12 15:23 6:23 15:50 137:09 222:51 8:17 K 23.12.2020 09:01 12:12 15:24 6:23 15:50 137:07 222:53 8:18 N 24.12.2020 09:01 12:13 15:25 6:23 15:50 137:05 222:56 8:19 R 25.12.2020 09:01 12:13 15:25 6:24 15:49 137:01 223:01 8:21 L 26.12.2020 09:02 12:14 15:26 6:25 15:48 136:55 223:06 8:23

Põhjuse leiate, kui vaatate Päikese teekonda mõnel taevakaardil (astronoomias nimetame seda teed ekliptikaks). Näeme, et talvise (ja ka suvise) pööripäeva aegu on see paralleelne taevaekvaatoriga, mis tähendab, et sel ajal Päikese kulminatsioonikõrgus (kaugus horisondist keskpäeval) ei muutu. Ei muutu ka koht silmapiiril (asimuut), kust Päike tõuseb või loojub. Nii võibki öelda, et Päike asub pesas, puhkab.

Pärast jõule pilt muutub. Päevad hakkavad pikenema, muutub ka Päikese tõusu- ja loojanguasimuut. Päike lahkub oma talvepesalt ja asub teele järgmise, suvepesa poole. Sinna jõuab ta nädal enne jaanipäeva.
Aga kas teate, et praegu on lisaks kõige pikematele öödele ka kõige pikemad ööpäevad?

Vaatame sama tabeli jätku:

Kuupäev Tõus Kulm. Looj. Päev Öö T. as. L. as. KK (t:m) (t:m) (°:’) (°:’) (°:’) P 27.12.2020 09:02 12:14 15:27 6:26 15:48 136:49 223:13 8:25 E 28.12.2020 09:02 12:15 15:28 6:27 15:47 136:41 223:21 8:28 T 29.12.2020 09:01 12:15 15:29 6:28 15:46 136:32 223:30 8:32 K 30.12.2020 09:01 12:16 15:30 6:29 15:45 136:22 223:41 8:36 N 31.12.2020 09:01 12:16 15:32 6:31 15:43 136:11 223:52 8:40 R 01.01.2021 09:01 12:17 15:33 6:32 15:42 135:59 224:05 8:45 L 02.01.2021 09:00 12:17 15:34 6:34 15:41 135:45 224:18 8:50 P 03.01.2021 09:00 12:18 15:36 6:36 15:39 135:31 224:33 8:56 E 04.01.2021 08:59 12:18 15:37 6:38 15:37 135:15 224:49 9:02 T 05.01.2021 08:59 12:19 15:39 6:40 15:36 134:59 225:06 9:09

Pöörake tähelepanu neljandale veerule (Päikese kulminatsiooniaeg). Kui ööpäevad oleks võrdsed, peaks see olema ühesugune. Aga ta kasvab – seega peab ööpäev (aeg keskpäevast keskpäevani) olema pikem kui 24 tundi. Vahe on 5 minutit 10 päeva kohta, mis tähendab 30 sekundit pikemat ööpäeva.
See pole veel kõik. Kui vaatame tõusu- ja loojanguaegu, näeme, et esimene neist väheneb 4, teine aga kasvab 14 minuti võrra. On, mille üle mõelda. Anname mõned vihjed: Maa on 3. jaanuaril periheelis, kõrgematel laiuskraadidel on meridiaanide vahekaugus väiksem, öö ja päeva vaheline piir ei kulge mitte põhjast lõunasse, vaid sellega pea 45 kraadise nurga all.

Ühesõnaga – need tabelid on põhjatud allikad meie igapäevaste, kõigi silmade all toimuvate loodusnähtuste üle juurdlemiseks. Ja astronoomiaülesannete konstrueerimiseks. Ja miks ka mitte koduõuel mõni astronoomiline eksperiment käima panna. Näiteks talvisest pööripäevast suvise pööripäevani võimalikult palju päikesetõuse (loojanguid) pildistada. See suur töö algab just tabelite uurimisest – kui avara silmapiiriga kohta me selleks vajame.

Ütlesime eelpool, et toodud numbrid käivad Tartu kohta. Aga internet on kõikvõimas: veebilehe https://www.sunearthtools.com/dp/tools/pos_sun.php abiga võite saada kogu info Päikese liikumise kohta oma koduõuelt nähtuna.

Aga ärge unustage ka öösel taevasse vaadata. Näete, kuidas Kuu mööda tähtkujusid rändab. Õppige tundma uusi tähtkujusid. Ja langevad tähed – aastavahetusel pakub huvi kvadrantiidide meteoorivool, maksimumiga 3. jaanuaril.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

24. Detsember 2020 - 8:52

1. detsember 2020 kell 18:15–19:15

“Jupiteri ja Saturni suur ühendus.”

Üllar Kivila,astronoom, AHHAA-keskuse peaplanetarist.

Juttu tuleb talvisel pööripäeval toimuvast suurest ühendusest Jupiteri ja Saturni vahel, kus planeedid satuvad taevasfääril teineteisele nii lähedale, et neid saab korraga teleskoobis näha. Viimati olid need kaks planeeti nii lähedases ühenduses Galileo Galilei eluajal.

Räägitakse võimalustest seda harukordset sündmust vaadelda, ühendustest üldiselt ning pisut ka asjaosalistest endist, meie Päikesesüsteemi kahest suurimast planeedist.

Kategooriad: Eesti uudised

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

24. Detsember 2020 - 8:47

15. detsember 2020 kell 18:15

“Päike puhkab, aga ta tuleb tagasi!”

Maret Einasto,
astronoom, Tartu Observatooriumi vanemteadur.

Tutvustatakse päikese aastaringi kirjeldavat plakatit. Räägitakse päikese aastaringist ja näete selle kohta pilte.
Miks päike talvel peaaegu ära kaob?
Miks paistab päike suvel hoopis teistsugune kui talvel?
Ehk ka muud huvitavat meie ümber, mida iga päev võib-olla ei oska märgata.

Kategooriad: Eesti uudised

12. aprilli ekstreemumid 2011-2021

AastaMaks.KeskmineMin.
202112,6°C7,44°C2,7°C
202010,8°C4,66°C-5,3°C
20196,1°C0,61°C-6,2°C
201813,3°C4,19°C-5,0°C
20178,9°C3,12°C-0,9°C
201615,3°C5,97°C-2,8°C
201519,2°C6,47°C-0,5°C
201410,9°C5,32°C1,7°C
201310,4°C3,51°C0,4°C
201215,1°C6,58°C-1,6°C
201110,3°C2,44°C-4,2°C

Ilmateenistuse ennustus

2...7°C
7...16°C
3...8°C
4...10°C
-3...2°C
4...10°C
-2...2°C
4...10°C

Rõhkkonnad Eestis

PäevMadal- rõhkkondKõrg- rõhkkond
12.04.Wilken
11.04.Peggy
10.04.Vincent
09.04.Vincent
08.04.Ulli

Külastatavus

Statistika: METRIX.Station

Ennustuse täpsuse jooksva kuu parimad

AllikasPäevi%
Forecast.io293,04%
Ilmateenistus 192,71%
Ilmateenistus 292,71%
Ilmateenistus 492,29%
Ilmateenistus 391,46%

Tänane kuufaas

0,0% on kuu nähtav.
30 päeva on noorkuuni.
Kuu loomine

UV-indeks Haapsalu

Päevarekordid

Täna Tallinnas kõige soojem on olnud 21,9°C (1991) ja külmem -12,5°C (1806).

Täna Tartus kõige soojem on olnud 22,4°C (1989) ja külmem -8,8°C (1961).

Facebook

Ilmateenistuse hoiatused

12.04 ennelõunal tugevneb kagutuul 8, puhanguti 12 m/s.
kagutuul puhanguti 15 m/s.
kagutuul puhanguti 15 m/s.
kagutuul puhanguti 15 m/s.

Veebimajutus

Süsteemimootor

drupal

HTML raamistik

bootstrap 3

Kujundus

bootswatch

Reklaam

adsense

Sisuedastusvõrk