Astronoomia.ee

21. märts 2023 kell 18:15–19:30

Jaan Pelt

“Aeg ja pöörlemine astronoomias.”

Astronoom Jaan Pelt räägib sellest, kuidas me saame teada, kui kiiresti tähed pöörlevad ja kuidas nende pöörlemine on seotud aja kuluga ning mis on nn gürokronoloogia.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Planeetide nähtavus

Kuu algus pakub õhtutaevas kahe heledaima planeedi, Veenuse ja Jupiteri lähiasetuse. 2-sel märtsil on planeetide vahemaa minimaalne, pool kraadi (täiskuu läbimõõt). Edaspidi eemaldub Veenus Jupiterist ning võib hinnanguliselt öelda, et kuu keskpaiku ja edaspidi planeedid enam lähestikku pigem ei ole.

1. ja 2. märtsi õhtul on Veenus ja Jupiter ilusasti kõrvuti.

Veenus liigub kuu keskel Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju. Heleda Ehatähe vaatlusaeg kasvab kuu vältel umbes tunni võrra: kuu algul loojub Veenus 3 tundi pärast Päikest, kuu lõpus aga 4 tundi pärast Päikest. 30-nda õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist, see annab hea võimaluse ka Uraan teleskoobis ära vaadata. Uraani heledus on 5.8 tähesuurust, seega ümmaruselt 6. tähesuurus. Sellised objektid on aga parajasti palja silmaga vaadeldavuse piiril, nii et alles optilise abivahendi kindlate kätega kasutamise korral on Uraani nägemine tagatud.

30. märtsi õhtul on Veenus 1 kraadi kaugusel Uraanist.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi lõuna pool spiraalgalaktikast M74. See galaktika on aga üsna tuhm, 9. tähesuuruse objekt ning mitte punktallikas, vaid mõne kaareminuti läbimõõdus galaktika nn pealtvaates. Kui lisada veel märtsiõhtu ehakuma efekt, selle sumbudes aga objekti madal asend, pole M74 leidmine väga lihtne, kuid katset võib teha.

24. märtsi õhtul on Veenuse lähedal noore Kuu sirp.

15. märtsi õhtul on Veenus 5 kraadi kaugusel objektist M74.

Jupiter, paistes heleduselt teise tähena taevas, asub Kalade tähtkujus. Selle planeedi vaatlusaeg vastupidiselt Veenusele üha lüheneb. Kuu lõpus, 28-nda paiku, kaob Jupiter, tuntud muuhulgas kui roomlaste peajumal ja eestlaste kuusulane, ehavalgusse.

22-se õhtul on parajasti päevavanune noor Kuu Jupiterist madalamal, kuid Kuu leidmine võib olla raske, ometigi proovida võib.

Kuu lõpus toimub õhtutaevas tegelikult „vahtkonna vahetus”; Jupiteri vahetab välja Merkuur. Nähtavale peaks Merkuur ehataevas ilmuma 30-nda paiku. Paar päeva varem, 28-ndal, möödub Merkuur umbes poolteist kraadi Jupiterist põhja poolt, kuid arvatavasti ei ole planeedid koos palja silmaga vaadeldavad. Hea, kui Jupiteri veel ära näeb. Küll võiks aga jällegi kasutada teleskoobi abi. Merkuur asub muidugi samuti Kalade tähtkujus.

Õhtutaevas on vaadeldav ka Marss. Juba üle poole aasta Sõnni tähtkujus viibinud Marss liigub märtsikuu lõpupoole Sõnnist Kaksikute tähtkujju. Nüüd on Marss ja Aldebaran (alfa Taur) enam-vähem võrdse heledusega. Samuti on mõlemad endiselt punakas-oranzid. Enam ei ole nad siiski eriti lähestikku.
Marsi kiituseks peab aga nentima, et planeet paistab endiselt suurema osa ööst, loojudes alles ligikaudu 2.5 tundi enne Päikese tõusu.

30-ndal on Marss umbes kraadi kaugusel hajusparvest M35.

30. märtsil on Marsi lähedal hajusparv M35.

Parv on teleskoobis lihtsasti vaadeldav, parem ongi, kui suurendus pole eriti suur.
Huvitava objektina peaks teleskoobis olema letitav M35-st vahetult üles ja vasakule jääv teine hajusparv NGC 2158. Parve heledus pole küll suur, kuid objekt paistab üsna kompaktsena, väliselt nagu kerasparve moodi. Siinkohal oleks juba parem suurem suurendus. Parved projekteeruvad üksteise lähedale juhuslikult, NGC 2158 on ligi 3 korda kaugemal (9000 valgusaastat) kui M35 (3000 valgusaastat).

28-ndal märtsil on Marsi lähedal esimesele veerandile liginev Kuu.

Vabamees ja Orjatäht

Märtsikuu pakub huvitavat vastasseisu – vabadus ja orjus.
Taevavõlvile vaadates väljendub see õhtusel ajal. Ühel pool, madalas lõunakaares paistab hele Orjatäht. Otse selle vastas, madalas põhjakaares, peab vastu aga teine hele täht, Vabamees. Ametlikult tunneme neid tähti ehk teisi nimesid pidi rohkem: Orjatähena on eesti rahvaastronoomias tuntud praegune Siirius, Vabamehena aga Veega.

Orjatäht Suure Peni rinnal

Orjatäht uhkes üksinduses

Kumb on selles vastasseisus siis kangem? Esimese hooga tundub, et Orjatäht. See on ju tähistaeva heledaim liige. Veenus ja Jupiter säravad õhtuti veel heledamatena, kuid need on ju hoopis planeedid, mis paistavad tähtede moodi. Veega on ka hele, kuid Eesti laiuskraadil paistab päris-tähtede heleduse „edetabelis” kolmandal kohal. Siiski on ka Veegal omad eelised. Nimelt see täht ei looju Eestis kunagi. Märtsikuu hommikuks asub Vabamees juba päris kõrgel ida-kirdetaevas, Orjatäht on aga ammu loojunud. Nii et vabaduse leek ei kustu kunagi!

Vabamees ja Vanad Reinad

Vabamees uhkes üksinduses

Vabamees, Veega, väärib veelgi kiitust. Ikkagi esimene täht, mille kaugus on Maalt ära määratud. Ning seda suisa meil, Eestimaal, Tartu Tähetornis, Suure Fraunhoferi Refraktoriga. Vaatlusi teostas Wilhelm Struve, kes avaldas tulemused 1837. aastal. Vaatlustehnika täpsus polnud muidugi tänapäeva tasemel, kuid õnne oli ka. Hilisemad mõõtmised on kinnitanud, et Veega esimesena mõõdetud kaugus tuli üpris lähedane sellele, nagu me seda praegu teame, 26 valgusaastat.

Veidi detailsemalt

Võrdleme veel Vabameest ja Orjatähte. Objektiivselt võttes on tegu päris sama klassi vastastega: mõlemad on Hertzprung-Russelli (HR) diagrammil peajadal, valgetena paistvate A-spektriklassi kuumemas otsas olevad tähed. Siirius paistab heledamana, kuna „teeb sohki”, paiknedes meile lähemal kui Veega, asudes 8.6 valgusaasta kaugusel. Nagu füüsikast teada, väheneb kiirgava objekti valgustugevus pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. See ongi põhjus, miks kaugemal olevad objektid paistavad tuhmimad kui lähemad.

Üldjuhul aitab muidugi heleduse langusele kaasa ka valgust neelava keskkonna olemasolu ühes või teises vaatesuunas.

Veegal asub veelgi ühel heal positsioonil. Oma A0-spektriklassi ja küllalt vähese ajalise muutlikkuse tõttu on see täht valitud üldiseks tähtede heleduse põhietaloniks. Värvusindeksid B-V ja U-B on Veegal 0. Fotomeetrilise UBV-süsteemi V-heledus, mis on püütud valida nii, et see võimalikult täpselt sarnaneks inimsilma poolt tajutava valgusega, on valitud samuti selline, et Veega heledus vastaks tähesuurusele null. Kuid niimoodi valitud mõõtesüsteemiga sooritatud täpsemate mõõtmiste järgi on Veega V-heledus siiski pisut nullist erinev, 0.03 tähesuurust.

(Absoluutselt) musta keha kiirgus

„Kas sa teed nalja? Kuidas see must keha kiirata saab?”

Küsimus on muidugi õigustatud. Absoluutselt must ju tähendabki sõna otses mõttes valguse puudumist. Sama hästi võiks ju rääkida lisaks valguse levimisele ka pimeduse levimisest. Ülekantud täheduses saabki niimoodi rääkida. Kindlasti kehtib see vaimupimeduse korral; selle nähtuse otsa võib praegu igal sammul komistada…

Kuid füüsika soovib olla konkreetne. Mismoodi see must keha siis ikka kiirgab? Tegelikult saab see kiirata küll, isegi väga heledasti. Siis must keha muidugi enam mustana ei paista. Asi on nimelt selles, et must keha on must selles mõttes, et ei peegelda endale langevat kiirgust, kogu kiirgus neeldub. Absoluutselt must keha ei peegelda absoluutselt mite midagi. Seetõttu absoluutselt must keha absoluutselt mustana paistabki.

Meenutame, miks me üldse asju erinevates värvides näeme. Ikka sellepärast, et vastavat värvi valgus peegeldub sellelt kehalt kõige paremini. Kui kõik värvid peegelduvad hästi, näeme objekti valgena. Kui miski ei peegeldu, jääbki üle must.

Päris absoluutselt musti objekte on raske leida, kuid võime siiski ette kujutada üleni tahmaga (ka seestpoolt) kaetud ja seega musta karpi/kasti, mille külje sees on kuskil üsna pisike auk, mis paistab eriti mustana. Vaat see koht vastabki absoluutselt mustale kehale. Tihti ei viitsita sõna „absoluutselt” kasutada ja räägitakse lihtsalt „mustast kehast”.

Kehtib kindel seaduspära: mida rohkem keha neelab, seda rohkem ta ka kiirgab! Kiiratud kiirguse sagedus võib tihti jääda infrapunasesse, inimsilmale nähtamatusse spektripiirkonda. Seetõttu madalamatel temperatuuridel paistabki must keha mustana.

Musta keha tuntaval kuumutamisel hakkab see üha intensiivsemalt ise kiirgama, seda ka kiirguse nähtavas osas. Nüüd muutub vaatepilt otse vastupidiseks: must karp kiirgab, kõige heledamini aga just auk karbi seinas! Must keha kiirgabki! Must ta siis enam muidugi ei paista, kuid nimetus „must” säilub. Ah jaa, tahma ei ole siiski tingimata vaja kasutada, vältimaks põlemist (süsiniku keemiline ühinemisreaktsioon hapnikuga), mis samuti muidugi kiirgust eraldab.

Vastupidisel piirjuhul, kui kogu kiirgus peegeldub, puudub neeldumine ning seega ei eraldu ju ka energiat, mida peegeldav objekt ise selle olukorraga seoses kiirata saaks.

Musta keha kiirgus, soojuskiirgus ja tähe kiirgus

Musta keha tüüpi kiirgust tuntakse rohkem tasakaalulise soojuskiirguse nime all. See mõiste on arvatavasti rohkem tuttav. Soojuskiirgust kiirgavad kõik objektid; kiirguse lainepikkused, kui kiirgava objekti temperatuur pole eriti kõrge, jäävad infrapunasesse (IR) spektriossa. Siit siis ka IR- kiirguse nimetamine soojuskiirguseks. Soojuskiirgust peetakse tihti „kõige loomulikumaks” kiirguseks, kuid „loomulikele” looduslikele protsessidele allub tegelikult igat sorti kiirgus, ka see mis pole soojuslik.

Kõigile mingi absoluutsest nullist kõrgema temperatuuriga kehadele on iseloomulik soojuskiirgus, kuid arvestada tuleb reeglina ka neeldumist (kui keha pole absoluutselt must).

Võib-olla rohkem eektrivoolu kulgemise kahe reegli järgi tuntud füüsik Kirchoff leidis, et iga soojuskiirgust kiirgava keha kiirgamisvõime ja neelamisvõime suhe on jääv suurus.
Wien avastas seaduspära, et mida kõrgem on kiirgava keha temperatuur, seda lühemal lainepikkusel asub keha kiirguse maksimum.

Väga oluline on Max Plancki tuletatud universaalne valem, mis konkretiseerib Kirchoffi poolt esitatud universaalse seaduspärasuse – seda tunneme Plancki valemina. Kuna musta keha neelamisvõime on 1 (kogu pealelangev kiirgus neeldub), siis Plancki valem määrabki musta keha kiirgusenergia jaotuse lainepikkuste või siis sageduste skaalal. Valguse kiiruse abil saab kergesti ühte skaalat teiseks teisendada, kuid siin tuleb olla tähelepanelik: vaatamata näilisele lihtsusele võib teisenduse esimese hooga siiski teha valesti. Täpsemalt detailidesse siin rohkem ehk ei lasku.

Kõik kehad pole loomullikult musta keha tiitlit väärt, kuid selgub, et ligikaudu saab musta keha kiirguse mudelit tihti kasutada ka päris paljude „vähem mustade” objektide soojuskiirguse puhul.

Ka tähed kiirgavad soojuskiirgust ja sellegi kiirguse iseloomu saab vähemalt mingis lähenduses vaadata musta keha kiirgusena. Siingi oleneb tähe kiirgusenergia maksimum temperatuurist. Jahedatel, punastel M-tähtedel on see maksimum infrapunases, kõige kuumematel, O-klassi tähtedel aga ultravioletis. Seega jääb neil juhtudel päris suur osa kiirgusest silmale tabamatuks. Kõige enam sobivad silmale nähtava kiirgusega valged, A-klassi tähed. Täpsemalt osutub, et kõige „parem” on just A0 spektriklassi tähtede kiirgusenergia jaotus ehk pidevspekter, sellepärast paistavadki need tähed meile valgetena (valge tähendab kõiki värve korraga).

Spektrijoontest

Kuid iga tähe spekter sisaldab ka spektrijooni. Neid ei saa aga otseselt soojuskiirgusega seostada. Tähe kiirgusenergia „soojuslik kõver” ehk pidevspektri intensiivsuse jaotus lainepikkuste järgi tuleb paika panna spektrijooni arvestamata.

Ometigi tuleb spektrijooni vägagi arvestada ja uurida.
Tähe spektrijooned tekivad pidevspektrist veidi kõrgemal tähe atmosfääris. Olenevalt „altpoolt” tulevale kiirgusele vastavast temperatuurist, tekivad pideva spektri taustale väga erinevate keemiliste elementide spektrijooned, samuti varieeruvad joonte suhtelised intensiivsused ja ka joonte kuju. Kokkuvõtlik pilt moonutab ka pideva spektri kuju.

Nagu näha, on asi paradoksihõnguline: spektrijooned ei määra tähe spektriklassi, ometi just spektrijoonte abil täpset spektriklassi määratakse! Tegelikult on põhjus ja tagajärg ringi keeratud: tähe spektriklass määrab spektrijooned ja neid siis ka spektroskoopia abil ka vaadeldakse. Pideva spektri paikapanek käib teise vaatluse põhitüübi kaudu, fotomeetria abil.

Spektrijooned ei ole siiski aga igal konkreetsel tähel päriselt just sellised nagu võiks senist juttu arvesse võttes eeldada. Erinevad spektrijooned võivad ühel ja samal tähel viidata erinevatele spektriklassidele. Siis on tähe „paikapanek” tuntud Hertzprung-Russelli diagarammil juba raskem töö. Segaduste tekitamises on kõige enam „süüdi„ tähtede magnetväljad.

Veel kord – Vabamees ja Orjatäht

Omavahelises võrdluses sobibki Veega spekter rohkem „raamide sisse” kui Siiriuse oma. Paistab ka nii, et Siirius on pigem siiski A1 kui A0, mis on aga kõige „valgema” spektriklassi standard. Nii ongi just Veega, parajalt hele A0 spektriklasssi täht, etaloniks valitud, mitte veelgi heledam Siirius.

Siiriusel on muidugi ka oma kuulusrikas ajalugu. Vanad egiptlased panid tähele seost Siiriuse esmase hommikuse nähtavaletuleku ja Niiluse jõe iga-aastaste üleujutuste kordumise vahel. Siiriuse taasilmumise perioodi jälgimine viis koguni selleni, et tuntud juuliuse kalender (praegune vana kalender) täpsustati 365.25 pärva pikkuseks, täpselt 365 päeva osutus liialt ebatäpseks. Egiptuse laiuskraadidel on selliseid vaatlusi hea sooritada, sest valgeks ja pimedaks läheb aastaringselt kiiresti, palju kiiremini kui näiteks Eestis.

Meie maal vahelduvad aastaajad, aga mitte täpse ajalise järjekindlusega, nii et Siiriusest meil selles osas suurt kasu pole olnud. Küll aga olevat osades mõisates rehepeksjatest teolisi koju lubatud, kui see täht tõusis. Varasügisesel ajal septembris aga juhtub see alles vastu hommikut, eelmistel sajanditel oli samuti nii. Siit ka see Orjatähe nimetus.

Kui aga Orjatähe asemel oleks taibatud lähtuda hoopis Vabamehest, mis kogu aeg nähaval, olnuks asi ehk hoopis teisiti: polekski vaja olnud mõistegu tegema minna ja mõisasaksad pidanuksid ise endi kontidele valu andma! Enda rahvuse mahasalgamine poleks ehk ka praegu nii levinud. Kindlad need põhjuslikud seosed muidugi ei ole…

Kokkuvõttes võib vist ikkagi taaskord öelda, et vabadus kaalub orjuse üle!

Veel märtsiõhtu taevast

Niisiis, väga heledad Veenus ja Jupiter säravad õhtuti edela-läänekaares. Siirius ehk Orjatäht, heleduselt „pronksmedalil”, aga madalas lõunataevas. Teomehe tööriistu on ka käepärast: Koot ja Reha, uuemal ajal Orion. Muuseas, kolme rehapulka (Orioni vööd) on tuntud ka Sauatähtedena. Orionist kõrgmal ja paremal asub Suur Oda, tuntud ka Vibuna, praegusaja ametlik Sõnni tähtkuju. Sellest kujundist lääne pool asub Taevasõel, praegu Sõnni tähtkuju osa. Sõnni heledaimat tähte Aldebarani ümbritsevad tuhmimad tähed olid Eestis tuntud Vana Sõelana. Tänavu on enamuse märtsist Sõnnis ka üks rändavatest tähtedest, planeet Marss.

Veel enam vasakul, ida pool on kaks päris heledat tähte, eestlaste Kaksikud, praegu tuntud Polluksi ja Kastorina.. Nüüd on ametlike Kaksikutena tuntud mõneti suurem taevaala. Päris kõrgel taevas särab õhtul Jõulutäht, Kapella tänasel päeval. Vändatähed või Taevalook ehk Kassiopeia asub kõrgel läänetaevas, öö edenedes vajaub allapoole. Suur Vanker on omakorda kirdetaevas, see tõuseb aegapidi ülespoole. Kaksikutest kagus võib tuhmivõitu tähti vaadates ette kujutada mingit looma pead, sealt edasi kulgeb tähtede rida allapoole vasakule. See näitab, et tõusmas on Suur Look, tänapäevane Hüdra. Kogu kujundi üle horisondi tõusmine võtab aega.

Hommikutaevas troonib Arktuurus, mis tõuseb õhtuti üha varem peale pimenemist ning asub hommikul kõrgel lõunakaares. Ida pool on Suvekolmnurk – Vabamees Veega, Deeneb ja Altair.

Jälle see kellakeeramine…

Vähemalt üks hull asi tuleb ka veel välja kannatada – taaskordne kellakeeramine 26. märtsil. Kella kolmest öösel saab ühtäkki kell neli. Suveaeg iseenesest passiks aastaringselt palju paremini kui talveaeg, aga kellakeeramine on üks jube tegevus – varem juba mainitud vaimupimeduse üks musternäidiseid. Kella näit lükatakse tund aega edasi, aga viiekuise talveajaga sisseharjutatud hommikuse ärkamise aeg muutub tund aega varasemaks. Ühtäkki tuleb kõiki asju tund aega varem tegema hakata, paljud inimesed liiguvad hommikuti uimastena ringi. Tervises, liikluses ja mujalgi tekkivad probleemid on käsi hõõrudes nurkade taga ootamas. Jääks seekordne keeramine ometi viimaseks!

Päike ikka ka

Päike on märtsi alguses Veevalaja tähtkujus, 12-ndal liigub aga Kalade tähtkujju. Veel toredam on aga see, et 20. märtsil kell 23.25 algab kevad! Päike on siis täpselt Maa ekvaatori kohal. Paar päeva on kogu Maal päev ja öö ühepikkused. Eestis muidugi ka. Tõsi küll, Maa atmosfääris toimuv valguskiirte levikusuuna mõningane muutus ehk valguse murdumine horisondi lähedal toob võrdpäevsuse näivalt paar päeva ettepoole. Aga see pole suur erinevus.

Üks päev tuleb märtsis veel edukalt läbi teha, nimelt siis tuleb kasutuskõlbmatuks osutunud elektrimolekulid prügiämbrisse visata, aga selle kuupäeva mainimine on siin ehk ebakohane. Küll aga esitaks siis Päikese koordinaadid Tartu kohalikul keskmisel keskpäeval: kääne on – 6 kraadi 4.6 kaareminutit ja otsetõus on 23 tundi 2 minutit 50 sekundit.

Kuu faasid
• Täiskuu 7-ndal kell 14.40
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.08
• Noorkuu 21-sell kell 19.23
• esimene veerand 29-ndal kell 5.32.

Arvestatud on enamasti Ida-Euroopa talveaega, kuid 29-nda kuufaas on suveajas.

7. märts 2023 kell 18:15–19:30

Lea Leppik
“Pilveaugud või tundmatud planeedid? Päikeseplekkide uurimise ajaloost”

Seekord räägib ajaloolane ja Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik päikeseplekkide uurimise ajaloost läbi kahe tuhande aasta.

Küünlapäeva Tähed ja Küünlakuu Täht

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda.

Küünlakuu ja küünlapäevaga seoses on Eesti rahvaastronoomias nimetud koguni kaht astronoomilist objekti. Küünlapäeva Tähtedena on tuntud praegune ametlik Perseuse tähtkuju, Vana-Kreeka mütoloogilise peajumala Zeusi järeltulija järgi. Meenutame, et Jõulutähed (Veomehe tähtkuju) ja Päris-Jõulutäht (Kapella samast tähtkujust) on oma nimetuse saanud selle järgi, et jõulukuu keskööl asub see seltskond kõrgel lõunakaares.

Küünlapäeva Tähtedega on pisut teisiti. Nimelt oli see tähekamp maksimaalses kõrguses, peaaegu et pea kohal, mitte küünlapäeva keskööl, vaid varaõhtuti, kui pimedaks läheb. (Aga pigem me vaatamegi ju rohkem õhtuti taevasse, kui hommikuti, eks ole?)

Küünlapäeva Tähed vanade eestlaste järgi

Mõtlemisainet pakub aga eestlaste Küünlakuu Täht. Teise, tänapäevase nimega on see Deeneb Luige tähtkujust. Kui meenutada eelmise aasta juulikuu taevalugu, siis see on see sama väga kauge täht (asub meist 1600 valgusaasta kaugusel, kui mitte enamgi), kust pidid lähtuma ühed jubedad tulnukad. Ühena paljudest koledatest asjadest suutsid need hirmsad kujud oma „külastuskohtades” ja nende ümbruses Maal tekitada muuhulgas isetaastuvaid saladuslikke jõuvälju, mis siis omakorda ammusurnud inimesi kalmistutelt päris hirmuäratavate mulaazidena uuesti „käima keerasid”… Tegu on siis vendade Strugatskite ulmelooga. Kas siin võib esineda mingi seos meie esivanemate folkrooriga? Veebruarikuu oli ju meie kandis selline kuu, kus väljas vähe teha sai, tuiskude ja pakase eest tuli varjuda toaseinte vahele ja tubaste tööde taustal põnevaid lugusid vesta… Seoste leidmine on siin siiski vist asjatu.

Kauge, kuid hele täht Deeneb. Eesti rahvaastronoomiast aga tuntud kui Küünlakuu Täht.

Kukalt kratsima paneb just see, et veebruarikuus on nii Luik kui Deeneb aasta lõikes just kõige kehvemini öösiti näha. Teleskoobis kauni kahevärvilise kaksitähena vaadeldav Albireo (beeta Cyg) Luige lõunapoolsest äärest läheb üldse kesköötundideks looja. Ka jaanuaris lühitutvustatud sümbiotiline kaksiktäht CH Cygni Luigest on enne 2012. aastat olnud isikliku praktika järgi just sellises asendis, et selle vaatlusi ei saanud just eriti mugavalt läbi viia ei õhtuti ega hommikuti, samuti ka keskööl. Asendid on praegugi muidugi endised, aga mugavused on kasvanud.

Kujuteldavast astronoomilisest vaatlusest

Tõravere suur teleskoop on juba viimased 11 aastat olnud varustatud varasemast palju enam arvutijuhitava automaatikaga, mis ei karda hunti ega tonti, kui ta just mingil hetkel kuidagi rikkis pole. Teisisõnu: vaatleja astronoom ei pea enamjaolt enam väga hämaras telekoobiruumis mööda redeleid kõrgele ronima ja poolenisti mälu järgi vajalikke nuppe vajalikul hulgal vajutama ja kruvisid vajalikus suunas kruttima, samuti piisavalt selga sirutama või just hoopiski kuidagi kägaras olema, et oma silma abi kasutades vaadeldav objekt kõigepealt üldse peateleskoobi vaatevälja saada ja seal ka veel täpselt õigesse asukohta rihtida.

Varem oli sageli vaja ka okulaaride juurde üha tagasi ronida ja asi üle kontrollida. Kui kellamehhanism kippus viltu käima ja seda tuli (ikka muidugi ootamatult) päris tihti ette, pidi praktiliselt kogu ekspositsiooniaja ka silmaga läbi teleskoobi vaatama ja sama ajal ühes käes kogu aeg juhtpulti hoidma.

Enne 1990-ndaid oli öösiti lisaks vaatlejale tornis ametis ka valvemehaanik, kes sättis õhtul teleskoobi töökorda ning sulges vaatluse lõppedes teleskoobi ja torni ning oli vajadusel vaatlejale kohe abiks. 1990-ndatel ja sealt edasi rahalised eelarved seda luksust enam ei võimaldanud. Sellest hoolimata on teleskoobimehaanikud edaspidigi olnud ikkagi alati nõus vaatleja mureliku helistamise peale vajadusel ka öösel kodust kohale tulema.

1999. aastast 2006. aastani tuli seoses sellel ajal kasutusel olnud CCD-kaameraga Orbis jännata täiendavalt veel jahutusseadmeks kasutatava vedela lämmastikuga, mida tuli piimanõudega sarnanevatesse püttidesse kuskilt Tartu kandist regulaarselt juurde vedada. Vaatluse ettevalmistusel ja ka vaatluse käigus tuli see „vaatlusõli” mehaanikute poolt teravmeelselt konstrueeritud lehtrite abil vastuvõtja sisemusse valada, loomulikult ainult õige ava kaudu õigesse kohta muidugi. Sissejuhatuseks kulus umbes 3 kannutäit, väga sooja suvepäeva soojuse järel ehk pisut neljandastki. Edaspidisel lisa valamisel oli korraga vaja umbes poolteist kuni kaks kannutäit; täpse koguse vajadus ja millal seda valada tuli, tekkis ajapikku kogemuslikult, „tunde järgi”. Hooga liialt valada ei saanud, siis hakkas lämmastik „üle keema” ja see oli ebasoovitav. Kui aga anum juba peaaegu tühi oli, hakkas käsiloleva ekspositsiooni sisse kiirelt müra tulema ja antud töö läks untsu. Õnneks hakkas ka kaamera ise enne lausa tühjaks saamist endast teatud viisil märku andma.

„Lämmastikuajastu” alguses, 1999. aastal, liikus ringi mõte koguni ülikooli füüsikahoone keldris kasutult seisma jäänud vedela lämmastiku masin Tõraverre nihverdada, kuid see plaan maeti kiiresti maha. Seda enam, et uus järjekordne CCD kaamera Andor lämmastikjahutust enam ei vajanud (nagu seda ei vajanud ka Orbisele eelnenud kaamerad ST-6 ja HPC). Nüüd tuli mängu elektodünaamikast tuntud Peltier’ jahutusefekt. Eks neid kaameraid tuleb endist viisi aeg-ajalt uuematega asendada.

Nüüd juba tükk aega, alates 2012. aasta algusest, toob mitmest arvutist koosnev armaada kõik vajalikud vaatepildid abiruumi soojade seinte vahele ja ka teleskoopi liigutatakse sealtsamast. Teleskoobiruumi vaatlemise ajal üldse mitte pilku heita muidugi ka ei saa. Midagi tuleb sealgi siiski ka teha. Kes soovib ja oskab, võib kasvõi vahepeal vaadelda ka endisel, varasemal viisil, kuigi objektiivselt võttes on selline tegevus ehk juba kilplaslik, kuid samas see aitab unega võidelda. Nojah, seda lämmastikujanti enam ikkagi teha ei saa.

Näiteks just need veebruarihommikused CH Cygni vaatlused olid ühed sellised, mille puhul oli eelkirjeldatud tüütuid ronimistrikke vaja sooritada, selleks see „näidisprotsess” sai ka ära toodud. Mõnegi teise tähe puhul oli aeg-ajalt sama lugu.

Muidugi leidub ka mitmeid tähtede ja teleskoobi vastastikuseid asendeid, kus kogu see vaatlustehniline tegevus oli teostatav väga mugavas asendist, lihtsalt tugeva põranda peal seistes. Kui siis kellamehhanism ka korras oli, võis üsna palju vaatlusajast ka lihtsalt uut ekspositsiooni või teise tähe vaatlust ette valmistades niisama vilistada või ka lihtsalt ringi käia, mitte aga eriti kaugele (sest mine sa töötavaid masinaid tea), võis sangpommi tõsta (ka see oli tornis vahepeal olemas) või lihtsalt tähistevast imetleda või üldse mitte midagi teha (inimlik loomulik laiskus eelistab muidugi just seda) ja lihtsalt teatud aja oodata. Magama jäämist tuli vältida – selleks leidis iga vaatleja ise omi viise, kohati päris originaalseid.

Aga ikkagi – Küünlapäeva Täht?

Küsimus üle-eelmises punktis Deenebi kohta jäi aga püsti, täiesti kõrvale sai kaldutud. Antud tähe kõige viletsam vaatluskuu on just veebruar, küünlakuu. Deeneb seikleb siis enda jaoks just kõige madalamas piirkonnas, kuskil põhjakaares. Tõsi, vastu hommikut, on Deeneb kirdesuunalt juba uuesti kõrgemal. Kuid veel kõrgemale kerkib hommikuks Deenebist heledam Veega, mis enne keskõõd samuti madalas põhjakaares asub.

Jääb üle arvata, et eestlased olid Deenebi suhtes tähepanelikud ja viisakad. Täht on küll loojumatu, kuid jämedalt hinnates just veebruarikuu keskööl oma madalaimas asendis. Sedagi võis kunagi miskipärast pidada märgiliseks sündmuseks. Eks siis veebruar ole Deenebi jaoks kuu, millele järgnevatel kuudel see täht hakkab üha suuremal osal ööst üha kõrgemal paistma (hommikutaevas), seega omal moel on veebruar Deenebi tagasipöördumise kuu. Nii et miks ka mitte – Küünlakuu Täht. Teatud salapära aga ikkagi jääb.

Orion

Orion “ametlikus vormis”. Tähtedest tuleb Riigel eesti keeles siiski 2 “i”-ga kirjutada.

Siirdume veebruarikuu õhtusesse lõunakaarde, Orioni tähtkuju uurima. Tähtkuju on seda väärt. Veebruarikuu õhtutaevas oleks ilma Orionita oluliselt viletsam.

Kreeka mütoloogias oli Orion võimas jahimees. Eesti mütoloogia nägi siin küll hoopis muud, talumehe „käsirelvi”: Kooti ja Reha.

Kui vaatame taevasse, siis Orioni vasakpoolne ja heledam kujuteldav õlga kujutab täht Betelgeuse, mis on jällegi üks punastav täht, nagu neid taevas päris mitu tükki on. Parempoolne ja tuhmim õlg aga on omakorda Bellatrix. Selle tähega on omad jamad. Tähtede algsed, enamasti araabiakeelsed nimetuseed on sageli tõlgitud ja siis uuesti kuhugi tõlgitud jne. Moonutused, mis seejuuures võivad tekkida, on sagedased. Araabia keeles (kirjapilti toomata) olevat olnud algselt selle tähe nimi „Möirgav vallutaja”. Mitte just hea tõlkimise järel tekkis siis kuidagi Bellatrix ehk „Naissõdalane”. Oh seda pahameelt, kui kunagi ammu sai mingile huviliste grupile ülearuselt veel juurde öeldud, et ega neil kahel nimetusel sisulist vahet ju polegi. Alles siis märkasin, et see grupp koosneski naisterahvastest… Nojah… Õnneks oli see seltskond vähem kui kümneliikmeline…

Orioni pead tähistab nõrk täheke, mis silmi kissitades oleks nagu mitmest osast koosnev. Õige, nii ongi. („Õige, härra inspektor. Uwe Sievers. Poksija. Euroopa ekstšempion. Raskekaalus. Nüüd vanemsanitar Les Cerisiers sanatooriumis”. Kui 2 kuu eest soovitatud „Füüsikud” on hoolega ära vaadatud, peaks see katkend tuttav ette tulema.)

Aga tõepoolest. Orioni kujuteldavas peas paistab tõepoolest tegelikult mitte 1, vaid 3 tähte. Kokku tuntud kui Meissa. Aga ka nimetus Heka pole võõras.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Liigume allapoole ja kohtume kuulsa Orioni vööga. Kolmeliikmeline sirge rivi, paremalt vasakule: Mintaka, Alnilam, Alnitak (justkui 3 poisist koosnev ühendkoor ikka neist „Füüsikutest”: „Tere päevast, preili doktor!”) Tähepoisid on siin tõesti kopsakad: sinakad, ülimalt kuumad ja massivsed, 2 äärmist asuvad koguni O-spektriklassis. Suurt rohkem palja silmaga hästi nähtavaid O-tähti taevas polegi.

Kui teleskoop algselt Alnitakile suunata, saab selle lähedusest jäädvustada pildi heledast gaasudust ja tumedast tolmudust selle taustal. Gaasudu on punakat värvi, kuna seda valgustab ikka seesama Alnitak. Miks mitte sinine? Sellepärast, et see ei ole peegeldusudu, vaid kiirgusudu. Keskkond neelab kõigepealt kuuma tähe kiirgust, töötleb seda ümber ja kiirgab siis uuesti, aga juba märksa pikema lainepikkusega, osa energiat kiirguseks tagasi ei muutu.

Udu asub nimelt kuuma tähte ümbritseva nn Strömgreni sfääri sees. Kusjuures see piirkond ei tarvitse üldse sfääri ehk ringi kujuline olla. Selles piirkonnas üldiselt gaas ioniseeritakse (kuuma tähe UV-kiirgus lööb aatomist elektroni minema.) Kui siis elektron uuesti julgeb aatomisse „nina näidata”, hüppab ta aralt energiatasemeid pidi allapoole. Suhteliselt soodsaks astumiseks sel teel jääb eel-eeviimaselt tasemelt eelviimasele langemine (Balmeri H-alfa joon). See annabki udukogu punase värvi. Samal ajal ioniseeritakse muidugi uusi ja uusi udukogu vesinikaatomeied, sest tähel kiirgust jätkub. Piirkond, kui kaugele HII, ionseeritud vesiniku ala ulatub, oleneb tsentraaltähe kuumusest, aga ka udukeskkonna tihedusest, suunast samuti.

Punase udu taustal jääb pildile ka teistsuguse keemilise koostisega tume tolmuudu nimega Hobusepea. Teleskoobis, kus pole spetsiaalseid värvifitreid, on selle otsene silmaga vaatlus siiski raskendatud, sest kiirgusudu pole ka just eriti hele ja kontrastne. Kui kasutada ühe Eesti nurga murdekeelt, siis: võiks siin öelda nii: „Äga paertsel ajal pannasse nende vaatmise massinate külge ju igate moodi vigurissi juure…”

Suur Orioni udukogu M42. Näivalt justkui eraldi jääv, suurt lindu meenutava udukogu “pead” moodustav osa on eraldi nimetusega M43.

Edasi Orioni uuridesvõib kujutleda, et Orioni vööst allapoole lähtub mõõk. Mõõga juures on kujultusvõimet vööga võrreldes rohkem vaja. Mõõka moodustavad tähed pole ka nii heledad, ometi paistab keskmine neist kuidagi udune. Binokliga vaatates on udu juba hästi näha. Kui võtta (suurem) teleskoop, näeme pilti veel mastaapsemalt. See on kuulus Orioni Udu, Messier’ kataloogis number 42. Näha on ka kosmilises ajaskaalas küllaltki uhiuus, 6. tähest kogumik, nagu linnumunad pesas. Täheparveke koos uduga kokku siis annavadki lihtsalt silmaga vaadates selle uduse tähe illussiooni.

Kui hoolega teleskoobis vaadata, siis tundub üks osa Orioni udust kuidagi eraldi olevat. See on siis omaette nimtusega M43. Messsier’ tabel muide on leidnud Orioni tähtkujust ühe liikme veel, taaskord difuusse udukogu, M78. Selle leiame teleskoobiga siis, kui jällegi just Alnitakist, vasakpoolsest vöötähest lähtudes, teleskoopi Betelgeuse suunas aeglaselt nihutada.

Udukogu M43 eraldi.

Udusid on Orioni taustal veel mitmeid teisigi, väga „udune” tähtkuju tegelikult. Nt on udukogu ka nt „mõõgas” oleva teise tähe, nüü Ori ümber. Ärme aga unustame, et Orioni läbib Ĺinnutee, Orioni suunda projekteerub isegi üks selle spiraalharudest; see peaks aitama asjast aru saada.

Vasakpoolse jalana (ida pool) pastab Orionis täht Saiph, heledamat ja läänepoolsemat aga tuntakse Riigelina. Riigel on üldse tähtkuju heledaim täht.Riigel on jällegi üks kuum, sinakas täht, mis on lisaks ka ülihiiu staatuses. Sellised tähed on ka peajada sinistest tähtedest suuremad, kuid üldse mitte nii suured kui punased ülihiiud, näiteks Betelgeuse. Termin „ülihiid” tähendabki ennekõike tähe suurt heledust.

Orioni läänepoolses küljes (paremalt) on leitav ka Orioni kilp. Kahjuks on siin tähed suheliselt tuhmid, kuid hoolega vaadates on kilpi moodustav poolkaar siiski vaadeldav. Juuresolevatest joonistest ühel on osa kilbist siiski näha.

Vist sai Orion lühidalt üle vaadatud. Mis siis muud kui soojalt riidesse ja õue! Vajadusel tasub kaasa võtta tähekaart ja hõõglambi iseloomuga valgust kiirgav tuhmipoolne lambike selle uurimiseks. Arvutiekraan ja nutitelefon pigem ei kõlba, need mõjuvad silmale pimestavalt. Tähistaevas nõuab enda uurimiseks aga pimedaga harjunud silma.

Lõpetame sellega sedapuhku veebruarikuu jutud.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

21. veebruar 2023 kell 18:15–19:30

Üllar Kivila

“Artemis – kas uus Apollo või midagi enamat?”

Seekord räägib astrofüüsik Üllar Kivila NASA kuumissioonidest Apollo ja Artemis.

NASA on tagasiteel Kuule. Kuidas läks ja mida saavutas esimene mehitamata katselend Artemis I ning mida võib oodata järgmistelt lendudelt? Apollo programm viis poole sajandi eest 24 inimest Kuu orbiidile ja 12 inimest selle pinnale ning kasvatas oluliselt meie teadmisi oma lähimast kosmilisest naabrist, kuid lõppes suurte kulude ja vähese avaliku huvi tõttu enneaegselt.

Kas Artemisest võib saada esimene samm inimeste püsiasustusest kosmoses või ootab seda Apolloga sarnane saatus?
Kuidas läks ja mida saavutas esimene mehitamata katselend Artemis I ning mida võib oodata järgmistelt lendudelt?
Kas Artemisest võib saada esimene samm inimeste püsiasustusest kosmoses või ootab seda Apolloga sarnane saatus?

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Röntgenpulsarid, millisekundilised pulsarid ja „mustad lesed”

Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutropntähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisesnergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sissetoodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguseses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnagul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektrliliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide masssid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See tõõ pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetkeeesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millagi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnagus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iselooomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi-ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Tähed ja pakane

Tähine lõunakaar on veebruariõhtuti ilus. Heledaid tähti taevas kui palju! Põhja-lõuna suunaliselt kulgeb kaunis Linnutee, mille teist haru näeme samal kombel hilissuvel augustiõhtutel ja ka hiljem, sügisõhtutel.

Varem oli Eestile kombeks üks aastaaeg korraga, veebruar kuulus kindlalt talvekuude nimistusse, kõige kõvemad pakased just sinna mahtusidki (jaanuaris muidugi ka). Pakane nõuab üldiselt aga selget ilma ja nii ongi rahvasuus levinud mõte, et mida külmem ilm, seda heledamalt säravad taevas tähed.

Nüüd aga, juba peale 1986/1987. aasta külma talve tuli juba järgmine talv „katkine” ja nii on see üldjuhul kestnud senimaani välja. Uut tõesti külma talve polegi enam sekka juhtunud; vaid mõni üksik lihtsalt talve nime vääriv on ette tulnud: 1995/1996, siis eriti pika vahe järel (13 aastat!) suhteliselt lähestikku 2009/2010, 2010/2011 ja 2012/2013 (kuigi siingi oli asi aastavahetuse sulaga piiri peal). Nüüd ootame ja loodame jälle kannatlikult, millal kord tuleb uus. Ka tänavune, juba kümnes järejestikune talv on ammu rikkis. Talv ei ole korralik, kui sinna sisse satub jupp või mitu aega musta maad, mida põhjustab murukasvatav soojus. Seetõttu ei saa päris talveks nimetada ka külmalt alanud 2002/2003 ja mõnda teistki, mida mõni ehk mäletab suisa külmana. Vaidlemise koht on siin muidugi ka…

Sellistes tingimustes on ammu kiiresti laiali hajunud ka see varasemate aegade rahvapärimuslik mõtteke külmade ilmade ja tähtede heleduse korrrektsioonist. Sest mis külm see on, kui mõne niigi harva ettetuleva pika ja selge jaanuariöö või veebruariöö koidikuks on teatud juhtudel tekkinud vaid külmakartlikke kurgitaimi kergelt kahjustav öökülmake, mida võib ette tulla isegi juunikuus, näiteks paljud kartulipealsedki külmusid ära veel 1992. aasta jaaniööl….

Kuigi, üks aspekt jääb siiski alles, sellest allpool.

Tähtede seisust

Veebruariõhtu väärib tõesti taevavaatlusi. Mida enam kuu lõpu poole, seda paremini paistab kohe pimenemise käigus kogu Taevakuusnurk. Kapella asetseb koos Veomehega kõrgel kõigi teiste kohal. Veidi allapoole ja vasakule jääb Kaksikute tähtkuju, üksteise kõrval on Kastor ja Polluks. Kastor on veidi tuhmim, see-eest aga kõrgemal.

Veomehest allpoole ja paremale paigutub Sõnn. Et Aldebaran ja Marss seal vastastikku punastavad, sellest oli juba eelnevalt juttu. Täpsema arusaamise huvides jälgige asja ise. Muuseas, „remark”: kui ilm on tõesti juhuslikult külm, on ka vaatlejal tuppa tulles nägu ehk veidi punane, kuid ega see tähenda, et ta just punastab…

Tähistaevas 2023. aasta veebruariõhtul. Ka Marss on platsis.

Nojah. Omakorda kahest eelnevast tähtkujust allpool seisab Orion. Seal on Riigel ja kuusnurka kespaika tähistav Betelgeuse.
Orionist vasakul, Kaksikutest allpool asub Väike Peni heledast Prooküonist ja nähtavalt vähem heledast tähest Gomeisast koosneva tähepaariga. Veelgi allpool, üpris madalas, paikneb Siirius koos Suure Peniga.

Kui heledaid planeete ei paista ja ei neid ega ka Siiriust pole juhtumisi juba tükk aega silma hakanud, pakub Siirius teiste tähtedega ikka kontrasti küll: on neist märksa heledam ja tihtipeale ka vilgub teistest vägevamini. Mõnikord vilgub Siirius kohe nii kõvasti, et vahetab koguni reaalajas vaadatuna värvi ja eriti rahutu atmosfääri korral võib suisa tunduda, et Siirius vihub taevavõlvil tantsu. Teised tähed vilguvad ka, kuid Siiriuse suur heledus ja madal asend loovad hea korrektsiooni.

Tingimused sellisteks heledate tähtede tugevalt vilkuvateks olukordadeks võivad ette tulla eriti seoses kujuteldavate äsjaalanud külmade talveilmadega. Neid ei tule jah enam tihti ette, kuid vahel harva siiski. Selle efekt võib avalduda ka tähekujutise kvaliteedis läbi teleskoobi. Nt 18. jaanuaril 2006. aastal oli ööpäeva jooksul läinud 29 kraadi külmemaks (nii et kokku sai -27 Celsiuse järgi) ja kuuldavasti olevat kujutised suures Tõravere teleskoobis nii kehvad olnud, et vähemalt tuhmimate tähtede vaatlemine olnuks liialt väikese kasuteguriga, et seda tegema hakata.
Mis oli asja põhjuseks? Eks ikka jääkristallide suhteliselt suur hulk atmosfääris.

Nii et pakase ja tähtede nähtavuse vahel võib ikkagi ka korrektsioone leida: tähed vilguvad ja on seega veidi ehk ka silmatorkavamad just äsjaalanud pakase korral. Kuid seegi ei pruugi ilmtingimata igal juhtumil nii olla.

Samas, heledate planeetide paistmise puhul, paistavad need enamasti rahuliku ja stabiilse valgusega. Tummalt, muutumatult ja ikkagi ehk… ähvardavalt… Mõnigi kord on tuntud Jupiteri ja eriti Veenuse nägemisel muret, et äkki UFOdega tulnukad on rünnakule asunud… Selles on muidugi ka Siiriust süüdistatud.

Siiski, madalas asendis vilkumas olen näinud nii Veenust, Jupiteri kui teisigi planeete. Omakorda isegi Siirius suudab mõnikord olla päris rahulik. Maa atmosfäär määrab kõik! Planeeetide suurem nurkläbimõõt võtab vilkumisefekti maha, kuid päris ära elimineerida seda ei saa.

Kaks „Veenust” ühe päevaga!

Veidi võiks meenutada veel mulluse veebruari lõpus olnud huvitavat olukorda. Hommikul tõusis umbes 2 tundi enne Päikese tõusu kagutaevasse heleda tähena Veenus, mis kadus vaateväljalt alles suure valge saabudes. Õhtul, peatselt peale Päikese loojumist süttis enam-vähem täpselt sama koha peal hele täht uuesti. Esimese hooga ehk täiesti loogiline (selle koha peal see täht (Veenus) ju hommikul õhtut ootama oli jäänud), kuid kui veidi mõtlema hakata ja taeva pöörlemist arvestada, siis ei tohiks ju asi nii olla.

No ega ei olnudki asi nii, et seesama hommikune täht (Veenus) süttis õhtul uuesti. Õhtune „Veenus” oli hoopis päris-täht Siirius, mis juhuslikult sattus süttimise aegu samale kohale, kust Veenus hommikul ära kadus!

Veel veidi veebruariõhtute taevast

Orioni tähtkujust tuleb pikmalt juttu edaspidi. Orionist allpool aga paistab, et kaks omavahel veidi viltu nelinurka on kokku saanud. See on Jänese tähtkuju. Kui seal midagi märkimist väärib siis Jänese „raamistikust” lõuna pool (meil juba päris madalas), paikneb kersparv M79. Appi tuleb muidugi võtta teleskoop. Siiski, hoolega vaadates ja kujutlusmeelt rakendades saab leida, et Jänese tähtkuju vasakpoolne nelinurk sarnaneb hämmastavalt Suure Vankri „rataste” vastastikule paigutusele, kuigi mastaap on hulga väiksem ja tähed ka tuhmimad.

Orioni lähinaabrid on Lääne pool Eriidanus, ida pool aga Ükssarvik, sellest allpool veel Ahter. Kõrgel, kaksikute ja Vähi naabruses (vasakul üleval) asub Ilves, selle kõrvale, Veomehe „selja taha”, jääb Kaelkirjak. Kui Kaksikud ja Veomees välja arvata, siis siinkohal sobib ehk veidi moonutatud Kukerpilide laulurida: „Kuid ausaid taevatähtesid sa asjata sealt otsid!”

Krabi udu

Keskendume nüüd ühele teleskoobiobjektile Sõnni tähtkujus. Kui Marssi praegu mitte arvestada, siis Sõnni peana võib kujutleda Hüaadide täheparve ja Aldebarani selle heleda silmana. Kahe pika ida poole ulatuva sarve otstena võib käsitleda kaht tähte: Elnath (beeta Taur) ja Tianguan (tseeta Taur)

Viimatinimetatu lähedal, umbes kraad sellest kõrgemal on teleskoobis vaadeldav tuntud Messier’ kataloogi esimene liige, udune objekt M1; see on Krabi udu.

Sõnni ühe “sarve” kohal asub 1054. aasta supernoova jäänuk M1.

Supernoova 1054. aastal

Tegu on 1054. aasta 5. juulil Maa taevasse ilmunud heledast, läbi päevase taevasinagi näha olnud supernoovast järele jäänud udukoguga. Kuna suvisel ajal asub Sõnn üle horisondi just päevasel ajal, pidigi ülihele, ka Veenusest märksa (vähemalt kahe tähesuuruse jagu) heledam supernoova peaaegu terve päeva näha olema, paiknedes küll kehvavõitu koha peal, vaatesuunalt Päikesest mitte väga kaugel. Aga just öösiti pidi selle objekti vaatlemisega olema raskusi – supernoova oli enamjaolt allpool silmapiiri. Juuli algul tõuseb see piirkond alles tund – poolteist enne päikesetõusu. Kuigi supernoova oli väga hele, muutis see asjaolu tema täpse koha paikapaneku raskemaks.

Lõuna pool, väiksematel laiuskraadidel, oli asi mõneti parem, kuigi mitte eriti palju. Pole seega suurim ime, et see sündmus just Hiina kroonikates on ära kirjeldatud. Kuid ikkagi on kentsakas, et Euroopast pole selle supernoova vaatlemise kohta väga kindlaid ajalooürikuid seni leitud. See-eest on märke sündmuse jälgimisest Põhja-Ameerikas.

Siiski, juuli kuu lõpus ja edaspidi paranes supernoova vaadeldavus öisel ajal, siis kadus objekt ka päevasest taevast. Supernoova tuhmumine loomulikult üha jätkus, kuid hinnaguliselt pidi objekt öötaevas ligi aasta aega näha olema, loomulikult üha oma ilu ja sära kaotades.

Krabi udu tsentri neutrontähest pulsar ja muudki neutrontähed

Niisiis, Krabi udu, M1. Selle mitte just väga kerasümmetrilise udu ligikaudses tsentris asub teine osa, mis sama supernoova plahvatusest üle jäi, nimelt neutrontäht.

Krabi udukogu. Keskel on peidus neutrontäht.

Neutrontähed on üpris eksootilised objektid, sest leitavad pole nad ka silmaga läbi teleskoobi vaadates. Neutrontähed on küll kuumemad kõigist teistest tähtedest, mida võiks ette kujutada, nende pinnatemperatuur on miljoni kraadi kandis, äsjatekkinud on veelgi kuumemad. Vanad neutrontähed on kuskil 700 – 800 tuhandese pinnatemperatuuriga. Eks needki jahtu tasapisi edasi, kuid juba päris aeglase tempoga.

Neutrontähtede eriline väiksus, suurusjärgus paarkümmend kilomeetrit (mitte eriti suurte asteroidide läbimõõt) ei võimalda neid ikkagi kaugelt vaadelda, olgu nad pealegi tohutult kuumad.

Neutrontähel aga üllatusi jagub. Väikestele mõõtmetele vastukaaluks on need aga ülimalt massivsed, üldiselt poolteist kuni kaks Päikese massi! Puudub igasugune maapealne võrdlusmoment niisuguste suurte masside üliväikesesse ruumalasse sattumise kohta! Maapealsetes füüsikatundides kiusatakse õpilasi muuhulgas ühe teatud konstandiga, vabalangemiskiirendusega Maa pinna lähistel. Arvuliselt on see 9.8 m/s2 , tähis on g, See on teisisõnu Maa gravitatsiooniivälja tugevus maapinnal js selle lähistel.

Kuid nerutrontähe juures on kohalik „g” võrdne 300 000 kordse maapealse „g”-ga! Nii et kukkuda seal ei tasu, ka mitte vägagi madalalt. Iseegi püstiseis on ülimalt ohtlik: vägevad loodejõud tirivad koguu keha, eriti aga jalad, väga peenikestks ja pikkadeks niitideks; üleüldse hävitaks neutrontäht oma pinnale ja selle ligidussegi sattunud inimese väga kiiresti. Lisaks eksiskteerib sealkandis ju ka miljoniline põrgukuumus”!

Ülmalt väikestesse mastaapidesse kokku sattunud on ka neutrontähe eellase, ehk algse tähe, impulsimoment. See põhujstab nüüd neutrontähe väga kiire pöörlemise, ning saab väikesesse ruumalasse kokku samuti väga-väga tugev magnetväli, mis ei kannata võrdlust mitte mingi maapealsetes mastaapides ette tulla võiva magnetväljaga. Need kokku võimaldavad aga tekkida olukorral, kus magnetpooluste sihis kiiragab neutrontäht eriti suuri kiirguse koguseid. Kui neutontähe pöörlemistelg ja magnettelg kokku ei lange (enamasti just nii juhtub), hakkavad neutrontähed just neis kahes vastupidises suunas ka üsnagi kaugele näha olema. Pöörlemise tõttu aga pole kiiratav energiavoog pidev, vaid jätab pulseeruva mulje. Mõnedel juhtudel satub pöörleva kimbu kiirgus ka Maa suunas liikuma. Sellised neutrontähed ongi tuntud pulsaritena. Täpsemalt rohkem detailidesse laskumata on pulsarid üldiselt dedekteeritavad raadiokiirguses, kaksitähe juhul on neutrontäht nähtav peamiselt röntgenpulsarina millalgi hiljem, siis, kui ta on oma naabrilt parajasti materjali juurde kogumas (akreteerimas).

Neutrontäht ja selle lähjümbrus. Pöörlemistelg ja magnetiline telg ei asu ühes sihis. Kitsastest punastena märgitud koonustest väljuvad tugevad kiirgusjoad. Neutrontähe kiire pöölemise tõttu tundub kaugelt eemalt kiirgus majakana vilkuvat. Sinised kõverad kujutavad magnetvälja jõujooni.

Noore üksikpulsari puhul on pulseerimine näha ka raadiolainetest lühemalainelistes elektromagnetkiirguse skaalades, sealhulgas optilises kiirguses. Just Klabi pulsar aga ongi väga noor, pööreldes väga kiiresti ja vilkudes ka optilises lainealas, ultravioletis ja ka rõntgenikiirguses. Krabi pulsari suuunalt on registreeritud koguni võimsaid gammakiirguse vilkuvaid purskeid.

Mõnedel avastatud küllaltki noortel neutrontähtedel, nn magnetaridel, on toimimimas isegi „keskmisest neutrontähest” sadakond korda tugevamad magnetväljad. Need objektid esinevad
gammakiirguse ajutiste pulseerijatena, kusjuures mõned pulsid võivad olla väga võimsad.

Krabi pulsaril suisa magnetari aukraadi küll pole, kuid palju puudu ka ei jää. Registreeritud on ka väga kõrge energiaga gammakiirgust.

Krabi süda – optliselt vilkuv pulsar. Vilkumise tempot on aeglustaud silmale sobivaks kiiruseks. Alampulss poole perioodi peal viitab neutrontähe vastaspoolse magnettelje poolt lähtuvale kiirgusele, mida osalt varjutab ära neutrontäht ise. Kliki joonisele ja vilkumine algab!
Tesed kaks tähte on rahulikud taustatähed.

Nagu juba kirja sai, on Karbiudu neutrontähest kese vaadeldav ka optiliselt. Tõsi küll, vaatlusaparatuur peab olema eriline, lisaks küllalt suurele teleskoobile peab leiduma ka väga suure ajalise lahutusega vastuvõtja. Krabiudus pesitseva neutrontähe pulsside maksimumheledus on 16.6 tähesuurust, tähe pöörlemisperiood on 0.033 sekundit. Seega 1 sekunidga saame. 30,3 välgatusst Sellise ajalise vahemaaga korduvad seega ka pulsid. Pulsatsooni perioodi sisse mahub tegelikult teinegi, pool perioodi hilisem, põhipulsist nõrgem alampulss, mis kiirgub seoses neutrontähe teisest magnepoolusest lähtuva valguse osalise sattumise Maa vaatleja suunas. See viitab sellele, et Krabi pulsari juhul on pöörlrmistelg ja magnettelg teineteisega ligikaudu risti.

Peasähvatuse poolmaksimumi ajaine laius kestab umbes 10 % periodist olles seega välkumise perioodist 10 korda lühem, umbes 0,003s.

Juuresoleval lingil saab vaadata tugevalt aeglustatud ja võimendatud neutrontähe pulsse, kusjuures perioodi sisse, pool perioodi hiljem, mahub ka nõrgem alampulss. Viimane on seotud neutrontähe vastassuuunalise magnetpoolusega, kust väljuvat kiirgust osalt ka meie suunas satub. See on omakorda vihje, et Krabi pulsari puhul on pöörlemistelg ja magnettelg omavahel ligemale 90 kraadise nurga all.

Hinnaguliselt aga koguni 99 % neutrontähtedest pulsaritena ei paista. Neutrontähe magnetline telg ei pruugi ju olla Maa suunas orienteeritud ning vanemad neutrontähed, mis moodustavad neutrontähtede rõhuva enamuse, on pööremise aeglustumise ja magnetvälja nõrgenemise tõttu „oma majakatule välja lülitanud”.

Kas neutrontäht võib külla tulla?

Igal juhul ei tasuks aga ühelgi neutrontähel toimuvat lähedalt vaatama minna! Ega tehnika seda praegu ei võimaldaga.
Kas aga mõni neist võib hoopis ise kohale tulla? Kuna teisedki tähed Galaktikas teostavad omaliikumisi (isegi üksikuna ringihulkuvaid planeete on olemas!), ei saa põhimõtteliselt välistada ka mõne, oma väikeste mõõtmete tõttu vähekiirguva ja seetõttu raskesti avastatava neutrontähe Päikesele ja Maale ligihiilimist. Kui arvestada neutrontähe tiheduse hinnagul sellist võrdlust, et kogu inimkond oleks justkui ühte kuupsentimeetrisse kokku topitud, siis see lähikohtumine meile tore olla ei saaks. Lootkem seega, et jätkub praegune seis, kus ühegi neutrontähe ligiolekust märke ei ole, ka mitte gravitatsioonilisi.

Kõige külmem kuu aastas, küünlakuu on alanud. Tuisukuu, pakasekuu jne. Kas need nimetused enam päris õiged on, sellest edaspidi, loo teises osas. Igal juhul küünlapäevaks peab eestlaste traditsioonide järgi viimane osa jõuluõllest veel järel olema. Muidu tööd-tegemised ei edene. Kasvõi taevaülevaate tegemine.

Planeetide seis

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade ja Vaala tähtkujudes. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole,seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komett siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heledunse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diognaaljoone Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidimne ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meeenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvsstame asukohana tema tuuma masskeskme koordinate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. vveebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähendes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldemaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingmused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kui Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiirsti kaduma ja saumti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma bnoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnagul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellipis, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn.”närtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Kõige külmem kuu aastas, küünlakuu on alanud. Tuisukuu, pakasekuu jne. Kas need nimetused enam päris õiged on, sellest edaspidi, loo teises osas. Igal juhul küünlapäevaks peab eestlaste traditsioonide järgi viimane osa jõuluõllest veel järel olema. Muidu tööd-tegemised ei edene. Kasvõi taevaülevaate tegemine.

Planeetide seis

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade tähtkujus. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole,seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komett siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heledunse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diognaaljoone Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidimne ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meeenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvsstame asukohana tema tuuma masskeskme koordinate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. vveebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähendes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldemaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingmused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kui Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiirsti kaduma ja saumti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma bnoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnagul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellipis, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn.”närtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Kõige külmem kuu aastas, küünlakuu on alanud. Tuisukuu, pakasekuu jne. Kas need nimetused enam päris õiged on, sellest edaspidi, loo teises osas. Igal juhul küünlapäevaks peab eestlaste traditsioonide järgi viimane osa jõuluõllest veel järel olema. Muidu tööd-tegemised ei edene. Kasvõi taevaülevaate tegemine.

Planeetide seis

Planeetide nähtavuse osas on seis eelmise kuuga võrreldes ühe planeedi võrra vaesem – Saturni pole näha. Ka Merkuur ei paista.

Jupiteri vaatlusaeg on õhtuti edela-läänekaares Kalade tähtkujus. Jupiter paistab kõigist päris-tähtedest heledamana.

Veenus ja Jupiter 7. veebruari õhtul. Veenus on Veevalajas ning Jupiter, kuigi pildilt see ei pasta, asub Vaala tähtkujus.

Veenus ja Jupiter 28. veebruaril. Nüüd on mõlemad neist Kalade tähtkujus.

Veenus on veelgi heledam „täht” kui Jupiter, paistes samuti õhtuti ehataevas. Kuu teises pooles asuvad need 2 „supertähte” lähestikku, kusjuures mida kuu lõpu poole,seda lähemale Veenus Jupiterile liigub (paremalt ja altpoolt). Kui veebruarikuu hakkab läbi saama, lahutab neid praktiliselt vaid täiskuu läbimõõt, kuigi veidike enam. Veenus vaatlusaeg seejuures pikeneb (2.5 tunnilt 3 tunnile pärast Päikese loojumist), Jupiteril aga lüheneb (vastavalt 4.5 tunnilt 3 tunnile). 22. veebruari õhtul särab Veenuse ja Jupiteri vahel noore Kuu sirp.

15. veebruaril, päeval poole kolme paiku, möödub Veenus Neptuunist vaid 47 kaaresekundi kauguselt. Kui see juhtuks pimedal ajal ja heledused oleksid võrreldavad, siis palja silmaga vaadates sulaksid kaks planeeti „üheks täheks” kokku. Väga harvaesinev vaatepilt, mis jääb ka sedapuhku nägemata. Juba väikeses teleskoobis ja binoklis näeb Veenust päevasel ajal hästi (heledus -4 tähesuurust), kuid Neptuuni kindlasti päeval mitte kuidagi ei näe (heledus +8 tähesuurust). Palja silmaga pole mingit lootust Neptuuni ööselgi näha.

Kella 18 paiku võiks teleskoobiga ka Neptuuni leida. Siis on planeetide vahekaugus 10 kaareminutini kasvanud, kuid lähestikune seis on seegi. Kell 19 on nurkkaugus kasvanud ligi 14 kaareminutini.

Veenus on kuu algul Veevalajas, edaspidi aga Kalades ja Vaalas, siis jälle Kalades.

Marss on kõige pikemalt vaadeldav, samuti õhtupoole ööd, asudes kõrgel lõunakaares Sõnni tähtkujus. Marss loojub alles vastu hommikut, 3 tundi enne Päikese tõusu. Heledus on Marsil kahest ülejäänud planeedist aga madalam; Siiriuse (õhtuti madalas lõunakaares) heleduse vastu Marss oma heledusega samuti ei saa.

Taevakuusnurk, Betelgeuse ja Marss veebruariõhtuil

See-eest punastab Marss võidu Aldebaraniga (veidi Marsist tuhmim), samuti Sõnni tähtkujust. Kuu on Marsi lähedal 27. ja 28. veebruari õhtutel: neist esimesel õhtul on Marss Kuust vasakul, teisel õhtul aga paremal pool.

Komeet C/2022 E3 (ZTF)

Osa komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidist. Raske hinnata, kas kogu orbiit on väga piklik ellips või parabool.

Sedapuhku on põhjust rääkida ka ühe komeedi, C/2022 E3 (ZTF) vaatlusvõimalustest. Vaadeldavuse piiril on see udune sabatäht olnud juba jaanuari lõpus, heleduse maksimumi, 5.4 tähesuurust, ennustatakse 1. veebruariks. Sel päeval asub komeet Maale lähimas asendis (perigees).

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) lähim asend maale 1. veebruaril 2023. aastal (42.5 miljonit km). Joonisel asub komett siis Maale suunatud joone pikendusel.

Nähtavuses on siiski „agasid”. Kõigepealt, isegi tuhmid komeedid pole eriti konkreetsete ruumiliste heleduspiiridega, seega hajuvad heledusnäitajad mõneti laiali ning see vähendab leidmise/nägemise teravust. Teisalt ei ole komeetide heledused täpselt ennustatavad. Paremal juhul võib heledus suureneda ja seda mõnikord päris ootamatult, kui komeedi tuumast plahvatab välja suurem hulk materjali, see suurendab ka heledust. Üldiselt aga väheneb komeedi C/2022 E3 (ZTF) heledus veebruarikuu edenedes üha madalamate väärtuste suunas (tähesuuruse arvuline number selle käigus seevastu kasvab).

Komeet C/2022 E3 avastati vähem kui aasta tagasi, 2. märtsil 2022 Palomari Observatooriumis Lõuna-Californias 17.3 tähesuuruse heledusega objektina. Esialgu pakuti, et avastatud on uus asteroid, kuid edasised vaatlused näitasid ka nõrga uduse ümbrise olemasolu. Seega oli avatatud hoopis uus komeet.

Komeedi orbiiti võib ka vastavate abijoonte abil kujutada.

Avastamise ajal asus komeet C/2022 E3 (ZTF) Jupiteri orbiidist veidi Päikesele lähemal, kuid komeedi lähenemine Päikesele jätkus. Periheelis oli komeet 12. jaanuaril (166.4 miljonit kilomeetrit).

Maale aga komeet alles läheneb. Olles esialgu ka veel Päikesele päris lähedal, saavutab C/2022 E3 (ZTF) oma maksimaalse heledunse 1. veebruaril, kui komeet on Maale lähimas asendis (42.5 miljonit kilomeetrit).

Komeedi vaadeldavus Eestis

Komeet C/2022 E3 (ZTF) muudab oma asukohta tähistaeva taustal päris kiiresti.

1. veebruaril asub komeet leitavuse mõttes väga tuhmide tähtedega taevaaalas, Kaelkirjaku tähtkujus. Komeedi asukohta 1. veebruari õhtul aitab leida ka kujuteldava joone pikendus Suure Vankri kahe rattatähe vahel. Konkreetsemalt: võttes diognaaljoone Phecda (gamma UMa) – Dubhe (alfa UMa) ligikaudsel suunal 27 ja pool kraadi edasi. Võrdluseks: Phceda ja Dubhe vaheline nurkkaugus on umbes 10 ja pool kraadi.

Aga pannes lootuse sellele, et komeet on paljale silmale eristatav ja samuti kõrges asendis, siis peaks komeedi leidimne ehk lihtsam olema kui siin sai räägitud.

Lähtestades vaatleja asukoha Tartusse, siis kella 21.50 paiku 1. veebruari õhtul paikneb komeet kõige kõrgemal kohal taevas, asudes seniidist ehk lagipunktist umbes 12 kraadi madalamal (põhjasuunas), Põhjanaelast aga ligi 19 kraadi kõrgemal.

Meeenutame ka, kuidas Põhjanaela leida. Vaate Põhjanaela ja seega ka põhjasuuna poole paneb taevavõlvil paika Suur Vanker oma teise tähtedevahelise kujuteldava joonega, Merak (beeta Uma) – Dubhe (alfa Uma) suunalise mõttelise liikumise pikendusega. Vastavad nurkkaugused on 5 ja pool Meraki ja Dubhe vahel ning 29 kraadi jääb Dubhe ja Põhjanaela vahele. Õhtuti asub veebruaris Suur Vanker kirdetaevas, rattad kõrgemal, aisatähed madalamal, hommikutaevas on Suur Vanker seniiti kerkinud.

Kuna komeet pole punktallikas, siis arvsstame asukohana tema tuuma masskeskme koordinate. Enam-vähem langeb masskese kokku ka geomeetrilise keskmega.

Päev hiljem, 2. veebruaril, 21.15 paiku, lahutab komeeti C/2022 E3 (ZTF) seniidist vaid 6 ja pool kraadi! Tallinna lähistel on komeedi tuum taevasfääri lagipunktist vaid ligemale 5 kraadi kaugusel.

Komeedi C/2022 E3 (ZTF) orbiidi ja ekliptika lõigud tähistaeva taustal

3. veebruar kell 20.53. lahutab Tartust vaadates komeedi tuuma keset seniidist vaid 11 kaareminutit, alla poole täiskuu läbimõõdust! Nüüd võime küll öelda, et komeet on praktiliselt seniidis! Komeedi heledust eeldatakse hakkama langema, seega 3. veebruari õhtu jaoks pakutakse see olema 5.5 tähesuurust. Kes näeb objekti (veel) palja silmaga, kes mingi kergelt suurendava abivahendiga.

Kuressaares jõuab komeet 3. veebruaril seniiti umbes veerand tundi hiljem. Komeedi omaliikumise tõttu on siin minimaalne seniitkaugus Tartuga võrreldes „kolossaalselt suur”: 47 kaareminutit (poolteist täiskuu läbimõõtu)!

Tallinnas asub komeedi tuuma keskpunkt samuti peaaegu seniidis, 22 kaareminuti kaugusel, kuid teisel pool, lõunasuunas.

Kokkuvõttes võime üldistada, et 3. veebruari hilisõhtul kuskil kella 20.45 ja 21.15 vahel asub komeet Eestist vaadates seniidis! Komeedi palja silmaga leidmiseks piisavale heledusele lootes saaks siis seda vaadelda isegi oma töö lõpetamisega hilja peale jäänud korstnapühkija, kelle pea alumisel korrusel asuvast korstna tahmaluugist vabalt läbi mahub!

4. veebruaril poole 9 paiku õhtul on komeet Tartu seniidile lähimas asendis, aga juba 5 kraadi eemal, Tallinnas enamgi. Selleks ajaks on komeet juba Kaelkirjakust Veomehe tähtkujju jõudnud. Edaspidistel öödel jääb komeedi maksimaalne kaugus seniidist üha kaugemale ja kaugemale.

5/6 veebruari ööl kell 3 möödub komeedi tuum Kapellast 1.5 kraadi ida poolt, kuid komeedi (mitte just hele) ioonsaba peaks kulgema üle Kapella! Hinnatav komeedi heledus peaks nüüd olema 5.7 tähesuurust. Arvatavasti peab nüüd ja edaspidi juba ainult suurendavatele optikariistadele lootma jääma. Kui just heledus ei osutu suuremaks…

6/7. vveebruari ööl kella 4 paiku sisuliselt ühtib komeet C/2022 E3 tähega Haedi (tseeta Aur), mis on teatud lähiskaksiktähtede klassi prototüüp. Teleskoobis paraku see täht komponentideks ikkagi ei eraldu. Komeedi oodatav heledus on 5.9 tähesuurust.

8/9. veebruaril ööl kesköö paiku möödub komeedi tuuma keskpunkt veel ühest Veomehe tähest Hassaleh (ioota Aur 40 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et peaaegu langevad need kaks objekti kokku, seda enam, et komeeedi saba on nüüdki naabruses olevast tähest üle suunatud. Komeedi heledus peaks nüüd olema 6,1 tähesuurust.

Hassaleh’ puhul väärib ehk märkimist, kuna Eesti rahvaastronoomias on naabertähtkuju Sõnni nimetatud Suureks Odaks, samuti Vibuks, nii et Vibu juhul võetakse Hassaleh teist vibu äärt moodustavks täheks. Samuti käsitletakse mõnikord seda tähte kui Sõnni ülemise sarve otsa.

Ööl vastu 10. veebruari jõuab üha nõrgenev komeet Sõnni tähtkujju, lähendes Marsile ja muutudes kella 6 paiku esmakordselt veebruarikuus Eestis tõusvaks ja loojuvaks objektiks.

11. veebruari õhtul asub komeet Marsist 1 kraadi kauguselt kagu pool (Marsist allpool vasakul). Heledus on siis 6.5 tähesuurust. Võrdluseks: eelmisel õhtul 10. veebruaril, on Marsi ja komeedi vahekaugus umbes 2 ja pool kraadi (komeet on ülal vasakul) ja 12. veebruari õhtul on nad juba teine teisel pool 3 ja poole kraadi kaugusel (komeet on Marsist allpool). Nüüd juba muidugi päris mitmenda ööd järjest (aga võib-olla ka kohe kuu algusest vaatamata heleduse maksimumile) peab kasutama binoklit või teleskoopi.

Ööl vastu 15-ndat veebruari asub komeet Aldemaranist 1.5 krtaadi kaugusel (eeldatav heledus 7.1 tähesuurust).

20. veebruaril on sabatäht endiselt Sõnni tähtkujus, Aldebaranist lõuna poole liikunud komeedi heledus 7.8 tähesuurust.

Kuu lõpus, 28. veebruari õhtuks on endiselt Sõnnis, üha aeglasemalt lõuna poole liikuva komeedi eeldatav heledus 8.6 tähesuurust.

AGA: Komeedi parimad vaatlustingmused kuu algul langevad kahjuks kokku Kuu täisfaasi lähedal oleva perioodiaga. Kui Kuu peale 7-ndat veebruari hakkab õhtutaevast kiirsti kaduma ja saumti faas vähenema, siis ka komeedi niigi napp heledus on samuti languses ja kokkuvõttes tundub kahjuks, et ilma bnoklit või teleskoopi kasutamata me komeeti C/2022 E3 vaadeldes ühelgi ööl ei pääse!

Edaspidi siirdub komeet Eriidanuse tähtkujju, liikumine üha aeglustub ja helduse langus jätkub.

Milline on komeedi C/2022 E3 (ZTF) periood?

Esialgsel perioodi hinnagul saadi tulemuseks, et komeedil orbiit on väga pikergune ellipis, varem oli komeet periheelis ja võis seega Maalt näha olla 50 000 viimati aastat tagasi. Edaspidine hinnang on aga pakkunud suisa paraboolset orbiiti, seega ei pruugi komeet C/2022 E3 (ZTF) varem Päikese läheduses käinud olla ja ei pruugi ka tagas tulla. Loodetavasti suudavad edasised vaatlused komeedi orbiiti täpsustada.

Üks seni paremaid ülesvõtteid komeedist C/2022 E3 (ZTF). Komeedi pea “rohetab” molekulaarse süsiniku ja tsüanogeeni molekulide mõjul.

Palja silmaga seda arvatavasti ei erista, kuid piltidel tuleb välja komeedi roheline „pea”. See tuleb molekulaarse süsiniku C2 ja tsüanogeeni (CN)2 molekulidest.

Päikesest ka

Päike käib veebruaris juba kõrgemat rada kui jaanuaris. 16-ndal siirdub Päike Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujju. Veebruaris võib mõnel aasta ette tulla ka nn.”närtsiilma” – päeval sula, öösel külm. Väga tihti seda siiski ei juhtu: kui veebruari ka satub selget kõrgrõhkkonnailma, siis üldjuhul tähendab see külmakraade nii päeval kui öösel.

Kuu faasid.

• Täiskuu 5-ndal kell 20.29
• Viimane veerand 13-ndal kell 18.01
• Noorkuu 20-ndal kell 9.06
• esimene veerand 27-ndal kell 10.06

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

1. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
2. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
3. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
4. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
5. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
6. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
7. veebruar 2023 kell 19:00–21:00
8. veebruar 2023 kell 19:00–21:00

Kuu ja Marsi vaatlusnädal.

Taevast saab vaadelda nii üle saja aasta vanuse Zeissi teleskoobiga kui ka tähetorni õuel asuva väiksema teleskoobiga.

Nädala esimeses pooles on paremini vaadeldav Kuu ja 05.02 saab kaeda ka täiskuud. Nädala teises pooles keskendume Marsile.

Tähetorni külastamine vaatlusnädalal on tasuta. Oodatud on annetused sarnaste ürituste korraldamiseks.

AGA: vaatluste toimumised sõltuvad ilmast!
Ürituse toimumise kohta avaldatakse info igal toimumispäeval kell 17 Tartu tähetorni Facebookis ja kodulehel.

31. jaanuar 2023 kell 18:15–19:30

Juhani Püttsepp

“Hugo Raudsaar 100″

Meenutame astronoomi, Tartu Tähetorni kauaaegset head hoidjat Hugo Raudsaart, kelle sünnist möödus 14. jaanuaril 100 aastat.
Vaatame filmi “Hugo”.

Ettekanded on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

27. jaanuar 2023 kell 20:00–22:00

Taas saab tulla Tõraverre koos teadlastega tähti uurima!

Sel korral tutvustab Peeter Tenjes meie Päikesesüsteemi planeetide mitmekesisust ja räägib, mida seal peale planeetide veel on. Juttu tuleb ka sellest, kuidas Päikesesüsteem tekkis, milline ta oli minevikus ja mis võiks juhtuda tulevikus.

Loengu järel saab Stellaariumis ringi vaadata, lastele on meisterdamislaud.

Selge ilma korral saab teleskoobiga taevast vaadata. Seetõttu soovitame riietuda soojalt.

Võimalik, et sündmust pildistatakse.

Ootame kõiki tähesõpru reedel, 27. jaanuaril kell 20 Stellaariumis, 1.5-meetrise teleskoobi tornis (Torni 6, Tõravere). Osalemine on tasuta.

17. jaanuar 2023 kell 18:15–19:30

Laurits Leedjärv, Peeter Tenjes

“Astronoomia-aasta 2022″

Tõravere astronoomid Laurits Leedjärv ja Peeter Tenjes annavad ülevaate möödunud aasta olulisematest sündmustest ja avastustest astronoomia vallas.

Loeng on tasuta,
kõik huvilised on oodatud

Head uut aastat!

Käes on jaanuar ehk näärikuu ja 2023. aasta! Jõulupühade traditsioonilised iga-aastased üritused on ära peetud (igaühel enda sisemisest ilust või teistpidi vaadates rikutuse astmest olenevalt kas kaunid, rahulikku meelt sisendavad kirikuteenistused või hoopis „visade hingede” jabur filmimaraton või ka midagi kolmandat).

Idamaa kalendri järgi algab kassiaasta, tuntud ka kui jäneseaasta. Tõsi küll, kasside ja jäneste aastane vägikaikavedu, kelle aasta see siis ikkagi rohkem on, algab veidi hiljem kui 1. jaanuaril, nimelt sedapuhku 22. jaanuaril. Meil siin Eestis on jaanuaris loomulikult südatalv: keskmiselt poolemeetrine tihe lumekiht, kõrged hanged ja sageli paugub 25-35 kraadine pakane. Kuigi arvatavasti on muidugi must või suisa roheline maa, pori ja pidev +5 kraadi. Tegelikult… tont seda teab…

Salapärased kvadrantiidid

Üheks kõige saladuslikumaks ööks aastas on kolmanda jaanuari öö vastu neljandat. Huvipakkuvad on samal põhjusel siiski ka eelmine ning järgnev öö. Küsimus on väga lihtne: kõik ei ole ette teada, mis vaatlushetkel selges taevas näha on. Konkreetsemalt: kas on näha palju „langevaid tähti” või mitte.

Kolmeks võimsaimaks meteoorivooluks aastas, vähemalt Eestis näha olevaist, loetakse kvadrantiide (jaanuaris), perseiide (augustis) ja geminiide (detsembris). Mõnikord loetakse neist kõige tihedamaks just kvadrantiide. Ometi leidub hulk taevahuvilisi, kellel pole just kvadrantiidide metoorivooga eriti mingit isiklikku kogemust. Just see lisabki eelmainitud öösse salapära, sest siis peaks olema kvandrantiidide maksimum. Radiant paikneb Lohe tähtkujus, seega Eestis alaliselt silmapiirist kõrgemal.

Peaks olema – milles siis probleem? Eks lähme siis vaatama! Noh, mõni meteoor ehk on mõne aja jooksul näha ka, kuid nende hulgas võib olla ka juhuslikke ehk sporaadilisi. Kus on siis lubatud tähesadu? Ning arvatavasti juhtub peatselt sügistalvisel ajal eriti sagedane mure – tekib lauspilvisus ja vaadata pole üldse enam midagi, kuigi öö on pikk.

Ometi on efektne kvadrantiidide vool olemas. Nõrku ilminguid avaldab see juba detsembri lõpust, kuid tippaeg satub 3. või 4. jaanuari peale. Tippaeg kestab aga lühikest aega, ainult mõne tunni, kui sedagi. Seepärast ongi kvadrantiidid salapärased ja pole väga kergelt vaadeldavad.

Tänavu ennustatakse kvadrantiidide tippaega millalgi 4. jaanuari öö hommikupoolsele ajale; Eesti ajas ehk kella 6 paiku. Kuna aga ,meteoorivoole täpselt ennustada ei saa, siis jääb meteooride avastamise või mitte avastamise katse igale vaatlejale endale. Tänavu kipub vaatlusi rikkuma täisfaasile lähenev Kuu, mis loojub alles poole kaheksa paiku, kui nagunii juba sätib valgenemisele.

Kuu on muuseas üldse meteoorivaatluste vaenlane number kaks pilves ilma järel. Kvadantiidide kolmas „viga” on seda näinute hinnagul see, et suurem osa neist pole väga heledad. Nii et seda suurem kahjur see Kuu valgus neile on.

Kvadantiidide meteoorivoo maksimumi lühiajalisus seletub sellega, et Maa orbiit ja meteoorivoolu orbiit on omavahel peaaegu risti ja Maa ei viibi selles piirkonnas kuigi pikalt.

Aga „kohustuslik” komeet?

Kaua aega polnud teada kvadrantiidide „toitekomeeti”. 2003. aastal siiski midagi avastati. „Midagi” selles mõttes, et parim see kandidaat siiski pole, kuid kehval ajal käib ka. Midagi on siin sarnast geminiide toitva komeediga, millest oli juttu detsembrikuu loos. Ka avastatud objekt 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, paistab olema hoopis asteroid. Kuid suhteliselt hiljuti on hakatud kvadrantiididega seostama teistki objekti, komeeti 96P/Machholz. See taevakeha avastati küll juba varem, 1986. aastal.

Nüüd oleks asi nagu hoopis sassis: ühele ja samale meteoorivoolule annavad materjali materjali kaks täiesti erinevat objekti! Kas see „täiesti juhuslik” kokkusattumus on ikka täiesti juhuslik? Vastuse saamise lihtsustamiseks võiks ehk püstitada paralleelse küsimuse, kas tõesti on täiesti juhuslikult kellegi privaatsele eraterritooriumile sattunud ja vahele võetud eriteenistuse nurjatul nuhil ka mikrofon täiesti juhuslikult põue sattunud?

Kadrantiidide tekitaja puhul esineb põhjendatud kahtlus, et tegu on olnud komeediga, mis ise on tükkideks lagunenud. Selle teooria põhjal on ka asteroid 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, ka tegelikult ikkagi komeet, kuid nn „vaikivas olekus”, parajasti eriti midagi emiteeirmata. Kvadrantiididega seoses on seega kindlasti veel avastamata fakte, nii et head ja kannatlikku vaatlemist!

Vaadelgem planeete

Selline tore pealkiri on legendaarse Tartu Tähetorni astronoomi Hugo Raudsaare (1923-2006) poolt kirjutatud vahval raamatul (ilmus 1969. aastal), kus antakse üldisi juhiseid planeetide nägemiseks. Käesolevas piirdume vaid 2023. aasta näärikuuga.

Alustame jälle Marsist. Punaka planeedi vastasseis Päikesega oli juba detsembris ära, kuid Marss paistab ikka veel väga hästi. Taas sobib ka heledusega võrdlemiseks hele kinnistäht Siirius madalas lõunakaares. Ometigi, päris kogu öö Marss enam ei paista, planeet hakkab loojuma 2 kuni 3 tundi enne Päikese tõusu. Arvestades, et jaanuariöö on väga pikk, paistab Marss siiski enamuse ööst (seeega õhtupoole). Marss paikneb Sõnni tähtkujus, olles seal asunud juba tükk aega, 2022. aasta augustikuust alates.

Jupiter on heleda tähena nähtaval õhtupoole ööd. Planeet liigub Kalade tähtkujus, olles varaõhtuse lõunataeva praktiliselt ainus hele esindaja, kuid heledust Jupiteril jätkub!

Veenus on nähtav samuti õhtutaevas, olles enamasti Kaljukitses, kuu alguses ja lõpus aga vastavalt Amburi ja Veevalaja tähtkujudes. Planeedi vaatlusaeg aegapidi kasvab: kuu lõpus loojub Veenus peaaegu 2.5 tundi pärast Päikest, nii et Veenuse suur heledus hakkab ehataeva taustal maksvusele pääsema. Veenuse naabriks taevavõlvil on palju tuhmim Saturn.

Saturn on seega ka vaadeldav õhtutaevas (edelasuunal), asudes Kaljukitse tähtkujus. Vahemaa Veenusega aina väheneb (Saturn asub vasakul pool), kuni 22. jaanuaril möödub Veenus Saturnist vähem kui pool kraadi (täiskuu läbimõõt) lõuna poolt. Edaspidi hakkab Veenus Saturnist eemalduma, kuid Saturn ei paista siis enam eriti hästi: kogu kuu vältel Saturni vaatlusaeg (erinevalt Veenusest) üha lüheneb ja kuu lõppedes kaob Saturn ehavalgusse.

Tähistaevast ka

Praktiliselt koos Saturniga on kuu lõppedes läänetaevas ehavalgusse kadumas ka kinnistäht Altair Kotka tähtkujust, tuntud kui osa Suvekolmnurgast. Kuid vastu varast jaanuarihommikut on Saturn uuesti olemas, sedapuhku idataevas, kuigi vaatlusaeg on visa kasvama. Ülejäänud kaks, Veega ja Deeneb, käivad öö jooksul läbi alumise kulminatsiooni põhjakaares ja asuvad hommikupoole kirdest uuesti kõrgemale kerkima.

Aldebaran Sõnni tähtkujus on enam-vähem sarrnaste vaatlustingimustega nagu Marss, kuid loojub siiski varem. Tähtkuju loodenurgas (paremal ülal, kui Sõnn asub lõunakaares) paikneb vankrikujuline Plejaadide täheparv, Eestis tuntud Taevasõel. Ka Sõel on pikalt vaadeldav, loojudes hommikul pool tundi enne Marssi, kuid pool tundi hiljem kui Aldebaran.

Kaksikud koos Kastori ja Polluksiga on kindlalt näha kogu öö, samuti nagu ka Veomees koos Kapellaga.

Prooküon Väikesest Penist paistab peaaegu kogu öö, kuigi nii varasel õhtul kui hilisel hommikul jääb sellest pisut puudu. Õhtutaevas tõuseb Prooküon Kastorsit ja Polluksist allpool ning moodustab koos teise, tuhmima tähe Gomeisaga, midagi sarnast Kaksikute tuntud tähepaariga.

Jaanuariöö lõunataevas enne keskööd.

Orioni tähtkuju on see, mis kerkib kuu algul õhtuti idakaarest, kui pimedus alles süveneb. Kõigepealt Betelgeuse, siis tuleb uhke vöö: konkreetseelt Mintaka, Alnilam ja Alnitak ja kohe seejärel ka Riigel. Viimase arvestatavalt heleda tähena Orionis tõuseb Saiph, Riigeli kõrval teine Orioni ”jalg”. Kui anda subjektiivne hinnang, siis Orion on ehk kõige ilusam tähtkuju üldse, vähemalt selles tähistaeva ulatuses, mis Eestist näha on. Kuu edenedes on Orion leitav juba pimenemise käigus. Enne hommikut jõuab see tähtkuju aga siiski löoojuda.

Siirius Suurest Penist on teada kui täht, mille tõusu tasub oodata suunast, kuhu näitab Orioni vöö. On ikka ilus pilt küll, kui ka Siirius kagutaevas säramas on. Samal ajal paistavad ka heledad planeedid Jupiter ja Marss.

Lõvi koos Reegulusega paistavad suurema osa ööst (hommikupoole). Lõvi ja Kaksikute vahele jääb Vähk. Kuigi Vähk on tuhmide tähtedega, on tähtkuju asend vaatlemiseks üldiselt hea.

Hommkutaevast kaunistab veel Arktuurus Karjase tähtkujust, samuti ka Spiika Neitsi tähtkujust.

5. jaanuari paiku võib varahommikul hakata madalast kagu-lõunakaarest otsima Antaarest Skorpioni tähtkujust, mis kadus ehataevasse augustikuus. Mitte palju paremini, kuid kuidagi siiski, on Antaares leitav kogu jaanuarikuu.

Sümbiootilistest tähtedest

Lugeja ehk väga ei pahanda, kui pöörame nüüd jutu teatud objektidele, mille vaatlemiseks läheb vaja teleskoopi ja mõnikord mitte just kõige kehvemaid. Tõravere Observatooriumis on aastakümneid uuritud mõningaid sellist tüüpi kaksiktähti, mida tuntakse sümbiootilistena. Üldse on neid teada üle 200, enamjaolt meie Galaktikast, kuid tegelikult võib neid olla meie koduses Linnutees mitmeid tuhandeid. Kuigi Eestis on seda tüüpi tähtede uurimine viimastel aegadel vähemalt mõnevõrra soikunud, pole need objektid tegelikult kaotanud vajadust endid edasi uurida.

Sümbiootilise kaksiku puhul on tegemist tähepaariga, kus üheks komponendiks punane hiid, teiseks aga ülikuum valge kääbus. Punaseks hiiuks võib olla ka pulseeruv, Miira tüüpi täht.(Sellistest tähtedest oli juttu septembrikuu loo 2. osas.) Huvitaval kombel küünib kuuma komponendi heledus sellistel kaksikutel punase hiiuga võrreldavasse suurusesse; et seda edukalt vaadelda, tuleb kaasata ka vaatlused ultravioletse spektripiirkonnas. Valge kääbuse kuumusest sellise heleduse jaoks üksi siiski ei piisa: vaatamata kõrgele temperatuurile on umbkaudu maakera suurune objekt mõõtmetelt liiga väike. Kasulik oleks siinkohal meenutada tuntud võrdlust ahju ja triikrauaga. Triikraud läheb tööolekus väga kuumaks, kuid üldjuhul madalama temperatuuriga, kuid oluliselt suurema pinnaga ahi annab aga toa temperatuurile märksa enam juurde.

Tulles sümbiootiliste tähtede juurde tagasi, siis kuuma komponendi heledusele annab tugevat lisa juurde valgest kääbusest endast oluliselt suuremate mõõtmetega hele gaasiketas, millele annab energiat sinna üha juurde lisanduv materjal, mis pärineb punaselt hiiult. Nähtust nimetatakse akretsiooniks. Kokku nimetatakse valget kääbust ja tema helendavat ümbrist kuumaks komponendiks. Mõnel juhul esinevad kuumal komponendil, akreteeritud materjalis, ka mõningad termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Nagu arvutused näitavad, annavad TD-reaktsioonid täiendavat energeetilist lisa, et kuum komponent oleks just nii hele nagu ta paistab. TD-reaktsioonid on mõnel juhul osalised ka selles, kui gaaskest valge kääbuse ümber kiiresti laguneb, kuid sageli on siin oma roll muuhulgas ka magnetväljadel. Teooria läheb siin aga väga keeruliseks.

Sümbiootiline kaksiksüsteem

Nii kuum komponent kui kogu kaksiktähe süsteem on omakorda enamjaolt läbipaistva „sümbiootilise udu” sees, mis on pärit samuti punaselt hiiult. Sellist tüüpi ainekadu ehk massikadu punaselt hiidtähelt tuntakse tähetuulena. Kuum komponent aga oma võimsa UV-kiirgusega ioniseerib ja ergastab seda materjali. Kõige enam mõjub see protsess kuumale komponendile lähemal olevale osale sellest üldisest gaasümbrisest, kuigi mingil määral toimib see kogu süsteemi ulatuses. Seega hakkab kuuma komponendi heledust ja spektrit toitma ka helendama pandud tähetuul punaselt hiiult. Kokku on see komplekt siis sümbioos ehk vastastikku kasulik „kooselu” kaksiktähe kahe komponendi puhul. Tegelikult pole tingimused sellise olukorra tekkeks eriti lihtsasti realiseeritavad. Muidu võiks peaaegu kõik külma ja kuuma tähe paarid olla sümbiootilised…

Mõnedel juhtudel sisaldab punase hiiu lähiümbrus ka tolmu. See materjal nähtavas valguses ei kiirga, toimub ainult valguse neeldumine, kiirgamine toimub sellises keskkonnas infrapunases spektripiirkonnas.

Tähevikerkaar ehk spekter näitab sümbiootikutel päris keerulist pilti: näha olevad spektrijooned viitavad nii suhteliselt madala pinnatemperatuuriga punasele hiiule kui samas ka ülikuumale objektile. Mängus on erinevad keemiliste elementide poolt tekitatud spekrijooned.

Sümbiootilised tähed ei pruugi sugugi olla varjutusmuutlikud. Enamgi veel, kogu süsteem võib paista suisa pealtvaates, seegi olukord teeb ka spektraalanalüüsi päris raskeks. Kaksikluse olemuse kinnitamist segavad suhtelised suured orbitaalsed perioodid (need on sadades päevades, kuid ette võivad tulla ka mitmed head aastad). Nii pole sugugi otsekohe tuldud kindlale arvamusele, et sümbiootikud üldse ongi kaksiktähed. Teisest küljest pole seletuseks aga ka häid üksitähe alternatiive leitud.

Juuresoleval joonisel on esitatud ehk lihtsaim üldine sümbiootilise kaksiku skeem, kuid peaaegu iga konkreetne juhtum eraldi on keerulisem ja mingil määral ka unikaalne.

Niipalju siis lühidalt sümbiootilistest kaksiktähtedest. Teema pole sellega sugugi ammendatud, ka hulk küsitavusi on endiselt üleval, kuid piirdugem siin sellega.

Planetaarududest

Teise teemana toome mängu ilusad taevased teleskoobiobjektid nimetusega planetaaarudud. Siin on sarnaseid aspekte sümbiootikute kuumade komponentidega. Tegemist on objektidega, mis on järgmine etapp peale Päikese-laadse tähe punase hiiu asümptootilist haru (vt veel kord tänavuse septembrikuu loo 2. osa). Tähe ulatuslikud ja pulseeruvad pinnakihid hajuvad üha enam laiali ning muutuvad mingist ajast alates läbipaistvaiks, lastes nähtavale tulla tähe kuumal tuumal. Otseselt vaadelda pole sellise ülikuuma tähe punase hiiu asemel nähtavaletulekut seni õnnestunud.

See väga kõrge pinnatemperatuuriga tähetuum ise, kus enam TD-reaktsioone praktiliselt ei toimu, on muutumas valgeks kääbuseks. Selliste objektide pinnatemperatuur võib ulatuda 100 000 kraadini või enamgi. Kui jätta kõrvale veelgi kuumemad, kuid oma erilise väiksuse tõttu Maalt tavatingimustes nähtamatud ja seega eksootilised neutrontähed, on selline pinnatemperatuur kõrgeim, millega võib mingi täheline objekt kiirata ja nähtav olla. Tähe hajunud väliskest aga helendab oma ülikuuma tuuma UV-kiirguse mõjul veel samuti, karakteerne aeg on 10 000 aastat. Sellised objektid ongi saanud planetaaarudude nimetuse. Tsentraalne objekt, nagu öeldud, reeglina pole sel ajal veel päris valgeks kääbuseks kokku tõmbunud, raadiused on enamjaolt veel suhteliselt suured, mõned kümnendikud Päikese läbimõõdust. Päris valgete kääbuste puhul võib märkida, et mida massiivsemad nad on, seda väiksem on nende läbimõõt. Jämedalt võib hinnata valgeid kääbuseid võrreldavaks Maa raadiusega, masse aga Päikese massiga.

Sümbiootikute ja planetaarudude paare

Vaatlustehnika on aga aastatega arenenud. Paljude muutlike tähtede, sealhulgas sümbiootikute, ümber on suudetud samuti „udupilte” tuvastada. Jäädes siiski klassikaliste valikute juurde, võiks näiteks tuua kolme sümbiootilist tähte, millele vaatesuunalt (suhteliselt) ligidal asub mõni vähemalt mingil määral tuntud planetaarudu.

Alustuseks võtame ette jaanuariõhtuti lääne-loodekaares paistva Luige tähtkuju. Liigume Luige läänepoolse (parempoolse) tiiva juurde. Sealkandis, kolme mitte just heleda tähe (teeta Cyg, ioota Cyg, kapa Cyg), lähedal asub Eestis pikalt uuritud täht CH Cygni, mille vaatlustega alustati juba 1968. aastal. Mitte kaugel sellest, alla 3 kraadi ida pool ja teisel pool äsjamainitud 3 tähte, asub planetaarudu NGC 6826. Ida pool selles mõttes, et CH Cygnist tuleb teleskoobiga liikuda otsetõusu koordinaadi kasvava väärtuse suunas. Kui võtta algul sihikule udukogu, siis Ch Cygni juurde liikumiseks tuleb teleskoopi loomulikult vastupidses suunas nihutada.

Luige tähtkuju

Vilkuv Udukogu ehk NGC 6826 ja CH Cygni. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

CH Cygni asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et teleskoop pöörab pildi ümber.. Seda on arvestatud ka teiste objektide asukohakaartidel.

Vilkuv Udukogu (NGC 6826) läbi teleskoobi vaadates.

Vilkuva Udukogu (NGC 6826) fotomeeetriline kujutis läbi teleskoobi.

Udukogul NGC 6826 on huvitav hüüdnimi: Vilkuv Udukogu. Kui seda teleskoobis vaadelda, ei vilgu seal muidugi midagi. Siiski on aru saada, et objekt on harilikust tähest suuremate mõõtetega ja udune ka, nagu vaja. Kui aga teha fotomeetriline pilt, siis osutub, et udukogul on märksa suuremad mõõtmed. Juuresolevatel piltidel on püütud see võrdlus esile tuua, kuigi seda, mida näeb teleskoobis inimese silm, ei saa muidugi vahetult kopeerida.
.
Nüüd siirdume Andromeeda tähtkujju, mis paistab jaanuariõhtutel koos Pegasusega kõrgel lõunakaares. Sedapuhku tuleb vaadata Andromeeda seda osa, mis üldiselt silma ei hakka, see paikneb Pegasuse Ruudust põhja pool ehk siis kõrgemal. Selles piirkonnas saab eristada ühe teatud tuhmipoolse, kuid lähestikuste tähtede valimi. See valim on: psii And, lambda And, kapa And ja ioota And. Nende tähtede lähedal ühelt poolt (ülal paremas nurgas) asub Z Andromeeda (Z And), teine Tõravere Observatooriumis uuritud sümbiootik. Mitte kaugel sellest, veidi üle 4 kraadi lõuna pool (mainitud täherühma all paremas nurgas, kui objektid asuvad kõrgel lõunakaares) on leitav aga planetaarudu NGC 7662.

Jaanuariõhtune lõunataevas koos Andromeeda tähtkujuga

Sinine Lumepall (NGC 7662) ja sümbiootik Z And. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega.

Z And asukohakaart teleskoobis.

Tegelikult paikneb sellele objektile, Z And, veel väga lähedal mitte küll eriti efektset vaatepilti pakkuv hajusarv NGC 7686, mis on aga siiski teleskoobis otsitava tähe leidmisel abiks. Udukogu NGC 7662 omab hüüdnime Sinine Lumepall. Teleskoobiga vaadates on pilt sarnane Vilkuva Udu juhtumiga. Muidugi tasub jällegi udukogust pilti teha, kui tehnilised võimalused seda lubavad: siingi saame siis suurema ja ilusama pildi. Siinkohal ehk ei tasu hakata pilte esile tooma, kuna, nagu juba mainitud, esineb mitmeid sarnasusi Vilkuva Udu juhtumiga.

Kolmandaks siirdume kolmandasse kohta. Nüüd vaatame põhjakaarde, Lohe tähtkujju. Lohe keerdub mitme teise Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju vahel. Lohe tähtkujus aga asub ekliptika põhjapoolus. See punkt asub kindlalt Lohe kaitsvate keerdude vahel. Selle punktile päris lähedal (vaid üheksa ja pool kaareminutit eemal) asub suhteliselt tuntud, kuid samas ehk ka vähetuntud planetarudu NGC 6543, hüüdnimega Kassisilm. Kui väga tahta, saame ka siin tuua täiendavaks naabriks sümbiootilise objekti AG Draconise (AG Dra). AG Dra ja Kassisilma vaheline nurkkaugus on aga siiski juba suurem, ulatudes enam kui 10 kraadini, nii et eriti lähedased need naabrid siiski ei ole, pigem on tegu „ühe küla meestega” ehk ühe tähtkuju liikmetega. Lähestikku asendi ettekujutust aitab siin tekitada see, et objektide käändekoordinaatidel on lähedased väärtused. AG Draconis asub umbkaudu kusagil Väikese Vankri kahe tagumise ratta pikendusel, Kochabist Pherkadi suunas edasi likudes. Suhteliselt kõrgel taevas aga ei tundugi 10 kraadi ka eriti suur nurkvahemaa. Samas tuleb tunnistada, et siin on see naabruse asi ikkagi päris kunstlik, sest teisalt, Kassisilma NGC 6543 Lohes ja Vilkuvat udu 6826 Luiges lahutab vaid 21 kraadi…

Udukogu Kassisilm (NGC 6543) ja sümbiootik AG Dra Lohe tähtkujus.. Need objektid on märgitud suurte valgete ringidega. Väga lähedal Kassisilma udu keskmele asub ka ekliptika põhjapoolus.

AG Dra asukohakaart teleskoobis. Paneme tähele, et pilt meenutab Väikest Vankrit. Pildi pööramine polegi siin eriti oluline.

Kassisilma udukogu (NGC 6543) pilt, saaduna Hubble kosmoseteleskoobiga. Midagi näeb muidugi ka lihtsalt läbi teleskoobi vaadates.

Udukogu NGC 6543 ilus ja mitmene struktuur tuleb jällegi esile just pilti vaadates, kuid midagi tsentraalsest osast näeb ikka ka antud juhul, kui lihtsalt teleskoobiga vaadata. Väärib märkimist, et NGC 6543 on esimene planetaarudu, millest on saadud spekter.

Planetaardude spekter tundub kehvemate aparaatidega jäädvustades olevat puhtalt joonspekter. Sellist spektripilti vaadeldes tuldigi õigele järeldusele, et tegu peab olema väga hõredate keskkondadega. Hilisemad täpsemad vaatlused on siiski näidanud ka nõrga pideva spektri olemasolu. Pikka aega jäi see mõistatuseks, kuni Eesti astronoom Aksel Kipper esitas teooria aatomite ergastusseisunditest kahefotoonse ülemineku ehk kiirguse kohta. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et elektronid, siirudes aatomis ergastatud seisundist põhiolekusse, „peatuvad” vahepeal lühiajaliselt näivalt päris suvalistes energeetilistes olekutes, andeski aluse spektrijoonte pideva tausta olemasolule. Lihtsalt saab küll seda öelda, kuid tegelikult on teooria lihtsusest kaugel, „klassikaline” aatomifüüsika selliseid asju ei luba.

Meenutame nüüd vahelduseks seda, millest üldse praegu juttu on tehtud, nimelt mõnede sümbiootiliste ja planetaarudude naabrusele taevasfääril. Loomulikult on esitatud objektipaaride näiv lähestikku asend täiesti juhuslik kokkulangevus, kuid huvitav ehk ikkagi.

Eg Andromeeda ja M31

Lohe tähtkujus kippus objektide lähinaabrusega asi lappama minema. Kuidagi tuleks see kompenseerida. Taevaste lähinaabrite hea näite toomiseks peab nüüd paraku loobuma planetaarududest ja asendama need millegi „kopsakamaga”.

Veel üks Tõraveres uuritud sübiootiline täht, EG Andromeeda (EG And), mahub ilusasti teleskoobi vaatevälja koos meile väga tuntud suurima naabergalaktikaga M31, vahemaa selle keskpaigaga on vaid veidi enam kui pool kraadi; M31 on lõunakaarde vaadates ülalpool (teleskoobi vaateväljas siis allpool). Väga suure suurendusega ei pea teleskoop siiski olema, vaaateväli võiks ikka mõni kraad olla. Näiteks sobib selleks Tõravere 1.5 meetrise peateleskoobi väikseim abiteleskoop ehk „otsija”. Praegusel ajal on muidugi teleskoope rohkem käepärast võtta.

Andromeeda tähtkuju ja tema naabrid teist korda. Nüüd keskendume teisele tähtkuju osale.

Lähtume tähest Mirach ja liigume M31 suunas.

Sümbiootiline täht EG And ja meie naabergalaktika M31. EG And on märgitud suure valge ringiga. Pildile jäävad ka M31 kaaslased M32 ja M110.

EG And asukohakaart teleskoobis. M31 nähtav suurus oleneb taeva pimedusest ja silmade hämaraga harjumisest.

Tuletame meelde, et kui M31 juba vaadelda, saab kohe „tasuta” vaadelda ka M31 kaaslasi M32 ja M110, kuigi need ei pruugi kohe meeldegi tulla ega silma hakata. Kusjuures M32 jääb EG Andromeedale kõige lähemale. Lisaks tasub meenutada, et M31 nägemiseks piisab ka lihtsalt palja silmaga õigesse kohta vaatamisest. Fikseerime Andromeedas tähe: Mirach (beeta And), sealt ülespoole lähtudes leiame veel kaks: müü And ja nüü And. Viimasest veel veidi ülal ja paremal on udune täheke, see ongi M31. Muidugi, selle nägemiseks peab olema pime ja selge peab ka olema. Tihe metsapadrik ei sobi samuti.

Võtame nüüd kosmiliste nurknaabrite otsimise hoo maha.

Päike, Kuu ja näärivana

Kuu, meie öine valguseandja, kipub tänavu küll segama kvadrantiidide vaatlemist, kuid muidu on Kuu ju öötaeva lahutamatu osa, kuigi mõnel ööl pole Maa kaaslane vaadeldav. Kuidas siis muidu võtta ette romantilisi jalutuskäike teemal: „Vaata kui ilus on Kuu, aga Sina oled veelgi palju ilusam…” Praktilise meelega füüsik käsitleb asja muidugi teisiti: „Hetkel näeme Kuu suunalt saabumas Päikese poolt kiiratud elektromagnetkiirguse optilise laineala peegeldumist peale Kuu pinnale langemist. Selle objekti ehk Kuu pinna albeedo väärtus on parajasti ligikaudu 0.12. Kõnesolevale nähtusele vastav kiirgusvoog Maa pinnal on siiski Universumi reliktkiirguse voost oluliselt suurem, mistõttu maailmaruum üldiselt paistab Kuuga võrreldes väga tumedana! ”

Päike muidugi paistab päeval, kui on niigi valge. Mis siin ikka teoretiseerida. Päike asub aasta alguses Amburi tähtkujus, 20. jaanuaril liigub aga Kaljukitse tähtkujju. Maa ja Päikese vahekaugus on minimaalne 4. jaanuaril. „Maa on siis periheelis,” teavad öelda astronoomid. Romantilise seletuse variandi väljatöötamine jäägu siin lugeja hooleks.

Lõpuks tuletame uuesti meelde, et jaanuar on siiski näärikuu, näärivana luuletused peavad vähemalt kuu algul veel peas olema. Kasvõi näiteks see:

Näärivana tuppa hopsas,
kossid jättis varba otsa!

Nääritaat siis välja löödi -
läbi suure akna köögis.

Ka moraal on sellel lool:
kossid jalast igal pool!

Kuu faasid

• Täiskuu 7-ndal kell 1.08
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.10
• Noorkuu 21-sel kell 22.53
• esimene veerand 28-ndal kell 17.19

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

13. detsember 2022 kell 18:15–19:30

Muutlike tähtede uurimisest.
Tanel Saimre

Selle aasta viimane astronoomialoeng!
Astronoomiahuviline füüsikamagistrant räägib muutlike tähtede uurimisest arvutieelsel ajastul ning tänapäeval.
Lisaks räägime muutlike tähtede liikidest ja muutlikkust põhjustavatest mehhanismidest.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.